Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Mõtteid sünnitusest

2012-02-11T17:34:00.006+02:00

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista.

Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, sest kõik ju kardavad. Aga vot minul seda hirmu pole hetkekski olnud. Pidades ennast inimeseks, kes muidu pigem ikka asjade pärast ette muretseb ja üle mõtleb... ärge küsige, kust see rahu tuleb. Umbes kuu aega tagasi tuli see hetk, kus ma lugesin täpselt kahte raamatut - õigem on küll öelda, et lugesin ühe läbi ja teise sinnamaani, kus sünnituse ja esmaimetamise osa lõppes (nii et terve raamatumaailm jäi veel avastada!) - ja ma sain vastused põhiküsimustes. Ja siis ma vist otsustasin, et sellest informatsioonist mulle piisab - ma võtan alusteadmiseks ja lasen kõigel ülejäänul lihtsalt minna, nagu läheb, sest täit kontrolli mul sünnituse osas nagunii olla ei saa. Vahepeal on Javil mingisuguseid küsimusi ja siis ma seletan talle lühidalt, kuidas mina millestki olen aru saanud ja millised on minu tõekspidamised mingi asja osas. Kui me muidu ikka tõekspidamiste osas kasvõi kultuurilise erinevuse tõttu üksjagu vaidleme, siis siin on teised reeglid. Javil pole baasi, mille pealt oma tõekspidamisi esitada. Nii et ma olen omamoodi naljakal võimupositsioonil sünnituse ja imetuse küsimustes. Vähemasti praegu veel.

Üldiselt aga on lapsekandmine väga mõnus ja avastusterohke aeg olnud. Eriti on mulle lõbu pakkunud igasugused rahvatarkused beebi soo ja sünniaja määramise teemadel. Lühike kokkuvõte oleks järgmine. Piklik ettepoole kasvav kõht ennustab poissi, ümaram, ka külgedelt laienev tüdrukut. Poisid on aktiivsemad ja tugevamad, põtkivad rohkem, tüdrukud veidi tasasemad (aga kui see on su esimene kõhubeebi, kuidas, taeva pärast, sa siis tead, mis on palju ja mis vähe?!). Kui naine muutub lapsekandmise ajal näost ilusamaks, siis sünnib poiss, tüdruk aga võtab ema ilu ära. Kui raseduse ajal piinab pidev magusaisu, on tulemas tüdruk, kui ei, siis poiss. Need olid sooennustamise jutud.

Nüüd on sünnitusaja ennustamise jutud. Esmalt, kui sa jõuad selle hetkeni, et sa sisemiselt juba tõeliselt soovid, et laps sünniks, siis ei lähe enam rohkem kui kaks nädalat. Naisele pidi olema näkku kirjutatud, kui sünnituse aeg läheneb, sest näkku koguneb aina rohkem vett, see pundub, huuled kaotavad oma tavalised piirjooned jne jne. Ehk siis, kui keegi sinu näo deformeerumist täheldab, ootab sünnitus ees nädala, kõige rohkem kahe pärast.

Naljakas on neid endekillukesi koguda ja saada aru ühest asjast - kultuuridevahelisi erinevusi meil eriti pole, vähemalt Euroopas, pigem on küsimus isiksustevahelistes erinevustes. Osad tahavad väga millessegi müstilisse uskuda, kasvõi siis ürgsetesse vanarahvatarkustesse, mida naised põlvest põlve edasi annavad, samal ajal kui teised on kahe jalaga maa peal ja naeravad need tarkused välja.

Ja muidugi pole ma veel jõudnud selle rikkaliku kollektsiooni juurde, mis puudutab rahvatarkuslikke meetodeid (hilineva) sünnituse esilekutsumiseks. Jõuame ilmselt ka selleni kunagi...

PS. Kui keegi soovib vastavate ennustuste kirjeldusse midagi omalt poolt lisada, siis ootan huviga :)

Mida tehakse siis, kui...

2012-02-09T11:42:00.003+02:00

... tegelema peaks millegagi, mille tähtaeg läheneb? Loomulikult leitakse, et vana blogikujundus on lõpmatuseni ära tüüdanud. See siin oli mulle meeldivaim/sobivaim, mille Bloggeri mallidest leidsin. Oleks mujalt veel otsima hakanud, oleks vabalt võinud päeva veeta.

2012-02-09T09:01:00.009+02:00

Magamistuba sai lõpuks ümber tõstetud ja nüüd on pärdikul koht, kus magada. Tegelikult on valikuid isegi kaks - kas see valge KELA pappkarp-voodi (seesama, mille sees KELA saatis meile 140 euro eest beebivarustust), kus nii mõnedki soomlased pidid oma esimesed elukuud mööda saatma :) Või siis see alumine beebihäll. Miskipärast on tunne, et meie pärdik läheb sundkorras viimasesse :)

PS. Ja muidugi pole voodilt vastu vaatav läpakas väheoluline ega juhuslik! See tüüp on oma lühikese 13-kuuse eluea jooksul viibinud garantiis juba 4 korda. Tekib kerge seos... just nagu haiglane beebi, kes on pidevalt lastehaiglas ning kogu aeg loodad, et kasvab neist haigustest välja. Või siis, päris aus olles, ma iga kord loodan, et nad viimaks nõustuvad selle "haige beebi" lõplikult välja vahetama. Aga ei... arvutibeebil on välja vahetatud aku ja kaks korda emaplaat. Üldiselt on diagnoos: teie poolt kirjeldatud vigu ei suudetud tuvastada. Ela siis sellisega! Mis ei tähenda muidugi, et ma ei tunneks kirjeldamatut rõõmu iga kord, kui ma oma "beebi" garantiist kätte saan ning võin jälle kord voodis vedeledes tähtsate arvutiasjadega tegeleda! :D

Ja vee yks unetu öö

2012-02-06T06:20:00.004+02:00

Jälle kord äratus kell 4.30 v6i (hmm, eestikeelne klaviatuur keeldub jonnakalt töötamast) midagi sellist ning täiesti lootusetu yritus uuesti magama jääda. Leidsin, et loen parem veidike Merit Raju "Leia oma teed", mida on olnud sobiv just pisikeste tykkide kaupa maiuspalaks hammustada - on hea asi ja seepärast lingin ka, toetades nii loodetavasti selle turundust. See on soe ja inspireeriv lugemine, täitsa minu asi, mis v6iks yhel päeval hingele koputada ja öelda, et v6ta uuesti kätte ja leiagi see oma tee... sest eks need asjad on aegajalt päevakorral olnud... aga huvitaval kombel olen ma oma praeguste valikutega sinas6ber, isegi 6nnelik ja rahul, ei kibele millegi uue poole... kuigi v6imalik, et kui see doktorantuuriperiood ykskord l6pule j6uab (KUI j6uab), siis ongi ees uued valikud, ka sellised, kus peaks päris iseenda tööandja ja peremees olema, täiesti aktuaalne teema. Praegu on aga hea ja 6ige just nii nagu on.

T6tt öelda oleks v6inud selleks ööks kyll m6ne igavama lektyyri valida. Meriti omal oli pigem vastupidine kui uinutav efekt. M6tteid kerkib igasuguseid, aga kohe saan ka aru, et enamus neid lihtsalt ketravad peas ega vii kuhugi, järelikult on parem oma m6tteenergia millessegi muusse kanaliseerida. Päevakorral on doktoritöö sissejuhatava peatyki esimese mustandi kirjutamine. Tagant sunnivad kaks asja - et ma olen lubanud 17. veebruaril doktoriseminaris oma kirjutatuga kritiseerijate ja n6uandjate turmtule alla astuda ning muidugi... lähenev synnitusaeg. Vabalt v6ib juhtuda, et viimane tuleb enne esimest ning kogu mure murtud, aga loodan siiski, et mitte.

Kiirpilk uudistele kinnitab, et Soome on vahepeal saanud uue presidendi. Kuigi minu poolehoid kuulus mitmetel p6hjustel kaotajale Haavistole, olen tulemusega l6ppkokkuv6ttes väga rahul. Minu arvates peegeldab see tulemus 62 millegagi versus 37 millegagi eelk6ige Soome yhiskonna yllatavalt suurt sallivust. Avalikus suhtlusruumis ning meedias toodi liigagi sageli Haavisto suurimaks puuduseks tema seksuaalne kuuluvus ning nii m6nedki väitsid kindlameelselt, et ainus p6hjus, miks nad Haavisto poolt ei hääleta, on see ja ainult see, et homo ei sobi presidendiks. Mis teistpidi tähendab, et vähemalt kolmandiku Soome hääletajate jaoks pole presidendi homoseksuaalne kuuluvus välistav faktor. On mingisugused muud kriteeriumid, mis määravad. Ja see on hea.

M6tted kisuvad aeglaseks ja segaseks, Javi on vahepeal t6usnud, kell näitab 7, mul on vist targem taas p6hku pugeda. Iseäranis selle m6tte toel, et mul on selleks täielik vabadus :)

Ööteod ja -mõtted

2012-02-01T08:33:00.004+02:00

Nagu juba lugematul arvul öödel, keerutasin end mingi aja tagant ühelt küljelt teisele, otsides vahepeal voodis taga jalgade vahele toeks ja pingeleevenduseks käivat patja, mis aegajalt plehku pistab. Tegin ära ka kohustusliku öise vetsukülastuse. Ja siis ühtäkki oli kell 3 öösel uni läinud, tee mis tahad. Eks on seda viimaste kuude jooksul ennegi juhtunud, et ärkan mingil täiesti suvalisel ajal vastu hommikut ja uinuda enam ei saa - kas toksib keegi kõhus või piinab ootamatu nälg. Täna polnud põhjuseks ei üks ega teine, aga und enam ei tulnud. Vedasin end hoopis arvuti juurde mõttega, et las ma siis natuke tegutsen, nii kaua, kui väsimus ja uni jälle tagasi tulevad. Ja niimoodi keset ööd laualambi valguses arvuti taga toimetades tabas mind suur õnnetunne - mõelda kui tore, et ma saan täiesti suvalisel kellaajal teha, mida hing heaks arvab, ning mitte kuskil ei piina mõte sellest, et tuleks magada, sest midagi ootab hommikul ees. Praegu on just nii, et mitte mingeid konkreetseid ega edasilükkamatuid kohustusi pole. Tahan, siis nokitsen millegi kallal öösel ja magan keset päeva, ei taha, siis teen teisiti. Võib olla, et see meie väike tegelane on mind otsustanud vähehaaval ööde osas paindlikumaks treenida - et öö poleks enam ainult magamiseks ja päev töötamiseks, vaid vastavalt vajadusele.

Sel ööl oligi asjatoimetusi ja otsustamisi omajagu. Kuna minu vabakutselise tõlketöö tellimused sellest ühest firmast, kellele ma kaastööd teen, on sealsete struktuurimuutuste tõttu kokku kuivanud, siis on paras aeg otsida uusi kliente. Pealegi osutavad mitmed märgid sellele, et ustavus ühele firmale on üsna rumal. Juba ammu oli teada, et see suur ja uhke tõlkefirma koorib Balti tõlkijatelt seitset nahka (ja kes ei kooriks, kui võimalus on?), aga paistab, et koorida on siiski veel midagi jäänud. Nüüd liigutakse minu nägemuses sinnapoole, et kui tahad tööd, siis ole osade projektide osas rakendatud sisuliselt pärisorjusesse. Ühesõnaga - on just viimane aeg laiskusest vabaks saada ning vaadata, kustpoolt vaheldusrikkamad tuuled puhuvad. Mitte et mul tõlkimiseks hirmsasti aega oleks, aga peab tunnistama, et enamalt jaolt mulle lihtsalt meeldib tõlkimisprotsess ning hea on ennast tasapisi tegutsedes vormis ja nähtaval hoida. Päris tasuta muidugi ka ei tõlgi ja endiselt paneb nördima, kui tead, et soome tõlkijatele makstakse samaväärse töö eest 2,5-3 korda rohkem, kui meile, eestlastele. Aga teha pole sinna midagi. Olen mõelnud oma ampluaad veidi laiendada sellega, et hakkan inglise-eesti kõrval ka soome-eesti tõlkeid tegema ning võibolla võtan kätte ja teen selle aasta teisel poolel ära soome-eesti autoriseeritud tõlgi (eestikeelses terminoloogias vist vandetõlk?) eksami. Kasvõi väljakutse enese pärast.

Ajaloo kroonikaks: temperatuurid on siin, Tamperes, mõnevõrra leebemad kui Eestis praegu. Narva -35 paneb meile veel täiega ära. Väikese pärdiku arvestatud sünnitähtajani on jäänud täpselt 4 nädalat ning nüüd on ta kindlalt pea alaspidi asendis, kust enam ülespoole liikuda ei peaks õnnestuma - vaevalt, et selline akrobaatika tal geenides on :)

Veel eksperimendi jätkuks

2012-01-30T12:59:00.002+02:00

Lõpuks jõudsime tagasi algusesse. Panka. Mitmed internetipõhised teenused Soomes (nii nagu ilmselt Eestis ja mujalgi) on seotud pangakontoga ehk teenusesse saab sisse logida, enda isiku tuvastada (ja maksta) internetipangakoode kasutades. Teatud teenuste sisselogimisel peab aga isiku tuvastamiseks pangakontoga seotud olema ka isikutunnus. Esialgu tundus, et asi lihtsamast lihtsam - saada panka meili teel oma isikukood või mine ise kohale, kood liidetakse isikuandmetele ning asi vaska. Nordeas selgus, et asi pole loomulikult nii lihtne. Pank ei aktsepteeri isikukoodi või õigemini Soome magistraadi poolt välja antud tõendit, mis isikukoodi määrab. Isikukood on Nordea jaoks aktsepteeritav ainult siis, kui see on kantud ametlikult isikuttõendavale dokumendile ehk kas Soome passi või ID-kaardile (minu teada autojuhiluba siin ei sobi). Soome passi välisriigi kodakondne niisama ei saa, ID-kaardi võib aga 55 euro eest politseist taotleda. Aga on see siis päris õige, et inimene, kellel on niikuinii juba taskus paar ELi isikuttõendavat dokumenti (nt EV pass ja ID-kaart), on sunnitud minema ja ostma endale Soome ID-kaardi? Kusjuures minu 8 aastat Soomes on edukalt tõestanud, et reaalselt seda Soome ID-kaart mitte kuskil mujal vaja ei lähe. Nordea põhjendas oma kitsendusi turvalisusega - nad rakendavad sääraseid nõudeid, sest neil on peale ELi laienemist esinenud suurel hulgal teiste ELi riikide kodanike poolset väärkasutamist. Praegune välisriikide kodanike range filtreerimine nende klientide hulgas peaks tagama Nordea usaldusväärsuse nende seniste klientide hulgas. Võib mõelda ka niipidi, et mind kui juba usaldusväärset klienti kaitstakse minu õe eest :) Selgus ka teine huvitav uuendus Nordea Hervanta kontoris. Nüüdsest on kliendil võimalik sularaha oma kontole kanda vaid pangakontoris telleriga otse lävides, seda tööpäevadel kl 10-13. Jällegi mingi kummalise turvameetme tõttu. Varem oli selline lisavõimalus, et muudel panga lahtioleku kellaaegadel 10-16.30 sai klient jätta oma raha pangakontoris spetsiaalsesse ümbrikku ning tal ei tulnud järjekorras ning telleriga näost-näkku suheldes oma ja telleri aega kulutada. Võrreldes Eesti 24h sulasissemakseautomaatide süsteemiga on see muidugi ebamugav, aga midagi siiski. Nüüd aga tuleb välja, et pank soovib oma klientide elu senisest veelgi ebamugavamaks teha. Ja jumala pärast ärge tulge mulle väitma, et vajadus sularaha sissemakseteenuse järele on nii harukordseks muutunud, et seda sisuliselt polegi vaja. Üldiselt... ma vihastasin end Nordea peale korralikult välja. Ja minu tuju ei teinud palju paremaks see, kui selgitasin välja, et näiteks Osuuspankkis ollakse tavakliendi vastu märkimisväärselt sõbralikumad: isikukoodi saab isikuandmetele liita ükskõik millise ELi liikmesmaa isikutunnistust esitades ning telleri jutule (kasvõi siis sularaha sissemakseks) saab kuni kl 18ni, kui selles kokku leppida. Niisiis on võimalus vahetada panka.

KELA külastus tõi kaasa nii positiivse kui ka negatiivse üllatuse. Esiteks oli tore see, et töölepingust ja Soome isikukoodist magistraadi välja antud tõendil piisab selleks, et avaldus Soome sotsiaalkindlustuse kohaldamiseks vastu võetaks ja asja menetlemist alustataks. Edasi nõuti, et esitataks viimase kahe kuu palgatõendid. Oma varasema kogemuse põhjal KELAga pidasin seda siiski suhteliselt normaalseks nõudeks. Kuna Evelinil palka pole veel laekunud, siis KELA-kaarti niipea ei saa, alles kunagi siis, kui need palgatõendid on esitatud ning kõikide dokumentide tingimused täidetud. Noh - ega ma arvanudki, et see üleöö käib. Ebameeldivaks läks selles kohas, kui nõuti, et tagantjärele tuleb esitada ka politseist võetud avaldus selle kohta, et isik on end püsivalt Soomes elavaks registreerinud. Tõendi saab vähemalt pool aastat kehtiva töölepingu olemasolul hõlpsasti, kuid nurisema paneb, et see paberike maksab 47 eurot. Ma tõesti ei tea, kui palju tööd kaasneb politseiametnikul selle paberi väljaandmisega, kuid fakt on see, et Soome tööle tulijal peab rahakott puuga seljas olema, et enne esimese palga laekumist bürokraatiamasinavärgis endale teed rajada.

Eksperimendi jätk

2012-01-20T16:25:00.004+02:00

Teisipäeval proovipäeval käinud, kirjutas Evelin kolmapäeval töölepingule alla ja käib nüüd usinalt tööl. Töö on täiskohaga, esmaspäevast reedeni, hommikult kl 6.00 kuni 13.30. Kes ei tea, siis Soomes on täistööaeg 7,5 tundi. Harjudes ja hea tahtmise korral võib tulevikus teha samas ettevõttes või ka mõnes muus kohas veidi lisatööd - õhtuti ja/või nädalavahetustel. Kolmapäeval saime ka verokortti ehk personaalse maksukaardi vormistatud. Nüüd on jäänud ainult KELA-kortti taotlemise kadalipust läbi käia. Ehk kunagi järgmisel nädalal on selleks rohkem jaksu. Kokkuvõtvalt läks Evelinil töö saamisega aega täpselt kaks nädalalt, mis on minu meelest väga hea tulemus.

Edaspidi on küsimus pigem enda motiveerimises, kuidas teha seda tüütut koristustööd päevast päeva nii, et kiiret tülpimust ei tuleks. Kuidas leida tööelu kõrvale tasakaaluks mingit meeldivat sotsiaalset tegevust, sõpru või kasvõi lihtsalt inimesi, kellega suhelda? Mina isiklikult küll ei kujuta ette elu Soomes nii, et sind üldse ei huvita sotsiaalsete suhete loomine - ükskõik, kas soomlaste, eestlaste või teiste välismaalastega. Ei usu, et siin olemise ja elamise eesmärk saab olla ainult teenitud raha tasku panna ja nii tihti kui võimalik kodumaale lennata, et siis seal oma suhtlemis- ja kuulumisvajadust rahuldada. Ka ei usu ma, et internet on piisav aseaine. Ja muidugi on võtmeküsimuseks soome keele omandamine. Kui eesmärgiks on tulevikus teha Soomes tööd, mis oleks veidigi loovam ja valjakutseid esitavam kui koristamine, siis tuleb panustada eelkõige keelele ja suhtlemisele. Vaevalt, et kahest keelekursusest nädalas piisab selleks, et keel suhu saada. On vaja olla leidlik ja avatud iseseisvale õppimisele. Küsimus on jällegi sisemise motivatsiooni ülalhoidmises ja järjekindluses. Muud ma soovitada ei oska.

Tagantjärele targana ütlen meie ekperimendi põhjal, et kaks kõige olulisemat asja, mis kogu masinavärgi Soomes liikuma panevad, on üürileping ning henkilötunnus. Viimase saab hõlpsalt, kui esimene on olemas. Tihti on häda aga paradoksis, et esimest ei saa ilma teiseta, eriti, kui üürida kinnisvarabüroode kaudu. Nii et alustama peab kindlasti esimesest. Kui õnnestub alla kirjutada üürileping, mille jaksad tingimuste osas ja rahaliselt läbi hammustada, siis on pool teed juba käidud.

Niisiis, lubatud eksperimendi teemal...

2012-01-17T09:00:00.003+02:00

2. jaanuaril, ESMASPÄEVA hilisõhtul saabusime Eestist Tamperre: mina, Javi, Evelin ja pilgeni täistuubitud auto. (Ajaloo huvides tuleb mainida, et 6. jaanuaril 8 aastat tagasi saabusin mina Annika küüdis samamoodi Tamperre. Aasta oli 2004 ja Eesti ei olnud veel EL-is.)

Soome pehme maandumise ettevalmistuseks oli Evelini soomekeelse CV ettevalmistus ja elukoha leidmine. CV osas otsustasime põhimõtteliselt nii, et saata seda firmadele enne Soome tulekut pole suurt mõtet. Asi selles, et oma praeguse keeleoskuse juures on tal sisuliselt tööd võimalik leida vaid koristusalal ja seal on tööjõuringlus suur ja värbamine käib kiiresti. Tihti on nii, et täna saadad CV, homme-ülehomme kutsutakse intervjuule ja kui näkkab, kohe ka proovipäevale. Elukohaotsinguga tegelesin mina detsembri alguses juba ja leidsin alustuseks Soome/Tampere mõistes suhteliselt soodsa variandi üsna kesklinnapiirkonnas. Rohkem asju ette ära teha ei saanud.

TEISIPÄEVAL olid plaanis: pangavisiit, et avada Soome konto. Üürilepingu allakirjutamine. Bussitranspordikeskuse külastus, et saada eellaetav bussikaart, mis on liiklemiseks kõige soodsam. Elisa telefonipoe külastus, et saada Soome SIM-kaart. Realiseeritud said tegevused 1, 3 ja 4.

Tegevus 2 jäi sooritamata, sest meie jõudsime tänu pikale pangavisiidile korterisse kohale pooletunnise hilinemisega, korteriomanik oli aga otsustanud vaatamata minu korduvatele kõnedele telefonile mitte vastata (oletasin, et ta on oma telefoni kuhugi maha unustanud vms) ning korteris teda kohal polnud. Teised võimalused olid, et mul oli vale telefoninumber põhjusel, et olin selle valesti üles märkinud, korteriomanik oli vahepeal telefoninumbrit vahetanud või oli ta korteri juba kellelegi teisele välja rentinud ja otsustas meid tillitõmbamise pärast eirata. Pärastlõunal õnnestus mul korteriomanik telefoni teel siiski kätte saada, selgitada välja segaduse põhjus, ning leppida kokku uus kokkusaamine järgnevale päevale.

Elisas võtsime Evelinile soodsaima Saunalahti kuupakkumise, mille saab juhul, kui inimene on Soomes elanud vähemalt 2 aastat. Seega sai lepingu teha ainult nii, et number on minu kui püsielaniku valduses ning Evelin on kasutaja. Aga sellega ma olin juba arvestanud ja vahet minu jaoks pole.

Pangakaardi vormistamine läks lõppkokkuvõttes valutult, kuna Javil ja mul on Soomes oma pangakontakt, kelle juurde oli aeg varem juba broneeritud ning kes mind tunneb ja usaldab. Evelinil pole praegu kehtivat passi, ainus isikut tõendav dokument on Eesti ID-kaart. Esimese asjana küsiti talt passi esitamist, kuid lõpuks lepiti ka ID-kaardiga. Ma ei tea, kas see asi oleks nii hõlpsalt läinud, kui pangaarve oleks avanud mõni suvaline teller, mitte minu tuttav. Kohe kerkis päevakorda ka Soome isikutunnuse ehk henkilötunnuse küsimus, mida Evelinil sel hetkel veel loomulikult polnud. Lisaks paistis mingil määral oluline olevat see, et mina olin pangas Evelini soovitaja. Noh, konto sai igal juhul avatud.

Henkilötunnuse küsimuse ees seisime ka bussitranspordikeskuses. Evelin sai bussikaardi küll, kuid kuna henkilötunnust polnud, siis anti see kaart kitsendustega. See pole nimelt isikupõhine, nagu mul. Mis tähendab, et kui see kaotsi läheb, siis pole seda võimalik sulgeda ega tagasi nõuda ning samuti ei saa seda kasutada soodustust andva maksevahendina nt Tampere ujulates, nagu mina saan.

KOLMAPÄEVAL siis uue hooga. Saime korterilepingule alla kirjutatud ja võtmed kätte. Ühtlasi käisime ära postkontoris ja vormistasime üürikorteri aadressi Evelini ametlikuks aadressiks (see on eelduseks, et postisaadetised ikka kohale tuleksid). Uurisime mitmes telefonifirmas ka erinevaid internetivõimalusi ja selgus, et soodsaim on võtta Saunalahti netipulk, kuid see eeldas a) kas netipulga ostmist (kirvehinnaga alates 89 eurost) või b) 2-aastase lepingu tegemist, et saada netipulk tasuta. Otsustasime uurida võimalusi osta kellegi käest kasutatud netipulk.

NELJAPÄEVAL tegelesime kindlustusfirmadega ning alustasime väikestviisi tööotsinguga. Üürikorteri omaniku üheks renditingimuseks oli, et üürnik vormistab renditava osa peale mõnes kindlustusfirmas kodukindlustuslepingu. See paistab Soomes olevat tõusev trend, sest kui korter ongi omanikul endal kindlustatud, siis ei laiene see kindlustus võimalikule üürniku tekitatud kahjule. Käisime paaris kindlustusfirmas, et teha jällegi hinnavõrdlust. Ühes kohas seisime silmitsi üsna naljaka faktiga - kui klient ei valda piisavalt hästi riigikeeli ehk siis ei soome ega rootsi keelt, saab kindlustusfirma kindlustuslepinguid vormistada ainult ametliku tõlgi vahendusel. Mina ametlikuks tõlgiks nende silmis ei klassifitseerunud. Jätsime selle tobeda firma kus seda ja teist.

Vahepeale tulid reede ehk riiklik püha ning laupäev-pühapäev, kus asjaajamine ei liikunud arusaadavalt mingis suunas. Ainus, mida saime teha, oli otsida neti vahendusel kasutatud netipulka ning saata CV-sid nii personaliotsingufirmadele kui konkreetsete töökuulutuste peale.

ESMASPÄEVAL vormistasime Saunalahti netilepingu lootuses, et Javi suutis lahti häkkida netipulga, mille olime endaga Austraaliast kaasa toonud. Selgus siiski, et see ei hakanud tööle ja Javil tuli veel õige mitu tundi häkkimisega tegeleda. Lõpuks paistis siiski, et pulk hakkas vähemalt minu arvutis tööle. Käisime veel ühes kindlustusfirmas ning paistis, et saime sealt parima võimaliku kindlustuspakkumise. Tegime lepingu, mille vormistamise käigus selgus, et jällegi oleks vaja Soome henkilötunnust. Firma arvutisüsteem nõudis. Firma arvutitoesse helistades õnnestus siiski sisestada Evelin erandina ning leping vormistada. Jälle linnuke meie tegevusnimestikus kirja ning kannatlikult järgmise asjatoimetuse juurde.

Kuigi ma suuresti kahtlesin, kas Soome Työ- ja elinkeinotoimisto (sisuliselt tööhõiveamet) võtab Evelini kui äsja vabatahtlikult maale tulnud EL-i kodaniku üldse jutule, otsustasime siiski proovida. Ühegi ametniku jutule me otseselt küll ei pääsenud, sest puudus a) interneti teel tehtud eelregistreering ja b) tööpäev hakkas kl 15 jõudma juba õhtusse ning meid poleks vastu võtta jõutud, kuid saime siiski edasiste sammude osas konsultatsiooni. Hiljem kodus netti uurides küll selgus, et selle neetud henkilötunnuse puudumisel pole võimalik interneti teel registreeruda, isegi vaatamata sellele, et esmapilgul saab henkilötunnusele alternatiivselt registreerida ka internetipanga tunnuseid kasutades. Lähemal vaatlemisel selgus, et kuna internetipank pole henkilötunnusega seostatud (pangatöötajaga jäi muuseas jutt, et see lahter jääb esialgu tühjaks, kuid Evelinil tuleb henkilötunnuse saades panka sellest informeerida), siis tööhõiveameti ankeet pole internetipanga teenusega toetatud. Nokk kinni, saba lahti olukord jälle. Tööhõiveametist olime saanud veel soovituse käia ära politseis ning registreerida Evelin Soomes ametlikult elavaks isikuks, mis pidavat olema üheks eelduseks tööhõiveameti teenustele. Kahtlesin, kuid otsustasin vähemasti järele uurida.

TEISIPÄEVAL, kui Evelini Soome tulekust möödus nädal, tegime veel paar edusammu. Esiteks hakkas meie netipulk Evelini läpparis kenasti tööle. Teiseks käisin ma inforetkel politsejaoskonnas, kus mulle öeldi, nii nagu ma isegi olin arvanud, et politsei henkilötunnuse omistamisel aidata ei saa ning EL-i kodaniku pikaajaline Soomes resideerumise õigus (oleskeluoikeus) on sellest suht eraldiseisev asi. Pealegi ei anta seda niisama, vaid teatud alustel - tüüpiliselt olemasoleva töölepingu, lähedaste peresuhete (milleks õdesid-vendasid ei loeta) vms alusel. Evelinil pole praeguse seisuga ühtegi alust ning no milleks üldse maksta seda 47 eurot loa eest, mida sul reaalselt millekski vaja pole? Küll aga oli politseivisiidist nii palju abi, et nad juhatasid mind Tampereen maistraatti ehk elanikeregistrisse. Selle asutusega olin ma varem küll korduvalt kokku puutunud, kuid mulle oli teadmata jäänud, et maistraattil on volitus anda Soomes ajutiselt viibivale isikule sisuliselt ainult alalise aadressi ettenäitamise põhjal henkilötunnus. Seda siis ilma töölepingu või peresuhete täitmise tingimuseta. Senini olin ma elanud teadmises, et henkilötunnuse saab Soomes ainult KELA ehk sotsiaal- ja tervishoiuameti kaudu eeldusel, et inimesel on olemas kehtiv tööleping või ta klassifitseerub kuidagi muidu sotsiaaltuge saavate inimeste ringi. Voila! Peale nädalast pähklipuremist oli henkilötunnuse müsteerium siis viimaks lahendatud. Lisaks selgus, et kuigi selle kojutoimetamine võib võtta nädala, võib selle püha tunnuse enda käsutusse saada ka homnepäev, kui sellele personaalselt järgi minna. Milles probleem - kui Evelinil midagi laialt käes oli, siis aega! Õhtul oli Evelinil esimene soome keele tund kursusel, mille ma talle varem valmis vaatasin. Ei ole vist vaja mainidagi, et selleks et nimetet kursusele interneti teel registreeruda, oleks olnud jällegi vaja henkilötunnust. Õnneks oli ka telefoni teel või koha peal ilma henkilötunnuseta registreerumise võimalus.

KOLMAPÄEVAL oli Evelinil lõpuks olemas see jumalik henkilötunnus! Samal päeval jõudis minu aadressile ka tema Soome Visa Electroni kaart. Mis siis, et vabade ressursside näit kontol oli null eurot :) Sai eeltäidetud ka tööhõiveameti internetiankeet ning nüüd saab minna nende uksi kulutama. Tegelikult tänagi käisime, aga personali massilise haigestumise tõttu võetakse välismaalastest migrante vastu alles reedel. Lisaks henkilötunnusele oli päeva teine oluline hetk see, et Evelinile helistati ja kutsuti homseks esimesele tööintervjuule SOL- koristusteenustesse.

NELJAPÄEVAL siis esimene intervjuu SOL-is, kus selgus soome-inglise-eesti segakeeles suheldes, et Evelinil pole siiski piisavalt koristuskvalifikatsiooni ja soome keele oskust, et sobida nende parasjagu vabadele töökohtadele. Aga ei olnud aega ka pead norgu lasta, sest juba reedeks kutsus üks teine firma teda omakorda intervjuule.

REEDEL siis uus võimalus. Nagu siit selgus, on keeleoskus kahtlemata komistuskivi, aga mitte ületamatu. Näiteks siin pakkus võimalik tulevane boss ise välja, et kui Evelinil on võimalus keeleoskaja inimene intervjuule kaasa võtta, siis on see teretulnud. Nii ma siis läksingi kaasa ja kõik laabus kenasti. Töölevärbaja paistis mõistlik inimene olema ja ilma igasuguste eelarvamusteta eestlaste/välismaalaste/puuduliku keeleoskuse jne suhtes. Jutt käis kahest vabast töökohast, aga midagi kindlat, isegi mitte proovitööle kutsumist enne järgmist nädalat ei lubatud. Samas lahkusime seal väga positiivse noodiga. Hoiame pöialt!

Kuna kesklinnas juba olime, siis otsustasime oma tegemata asjade nimekirjale punkti panna ning viimaks tööhõiveametis ära käia. Ootasime oma järjekorra ära ja saime teada, mida selge mõistus juba varem öelnud oli: seni kaua, kui EL-i kodanik pole Soome alaliselt registreeritud (ehk siis politseiameti kaudu seda eelkirjeldatud oleskeluoikeus-asja saanud), pole ka henkilötunnusest midagi kasu - Soome sotsiaal- ja tööhõiveameti teenused talle ei laiene. Ei saa kandideerida tööhõiveameti pakutavatele tasuta koolitustele, sh keeleõpe, loomulikult ei saa taotleda sotsiaalabi (haha, kui saaks, siis oleks pool Eestimaad juba ammu Soomes ju!) jne. Ainus asi, mida nad saavad teha, on panna sind tööotsijana oma andmebaasi, kuid ma arvan, et sinna andmebaasi sa kopitama jäädki. Ainus tee on siiski ise aktiivselt tööotsinguga tegeleda ning kui pikemas perspektiivis üldse ei näkka ning nälg majja tuleb, kodumaale tagasi kobida.

KOKKUVÕTVALT: praeguseks ongi kõikvõimalik tehtud. Jääb üle leida töö (parem varem kui hiljem), kirjutada alla tööleping, taotleda maksuametist verokortti ehk tulumaksukaart (milles töötaja märgib ära oma hinnangulise tulu käesolevaks aastaks ja selle põhjal arvestatakse välja personaalne tulumaksuprotsent) ning viimaks anda sisse taotlus KELA-kortti ehk Soome haigekassakaardi saamiseks.

JA SELLE NÄDALA SÜNDMUSED:

Eile ehk ESMASPÄEVAL helistati Evelinile firmast, kus ta reedel intervjuul käis, ja kutsuti teisipäevaks proovitööle. Täna ehk TEISIPÄEVAL helistati mulle (sest Evelin oma telefonile proovitöö ajal ei vastanud) SOL-i koristusteenusest ja kutsuti vaatamata esimesele korvile uuele intervjuule. Ju siis on päevakorral mingi teise koha täitmine, kuhu NII head keeleoskust ja NII suurt koristuskogemust ei vajata ;) Mina järeldan sellest, et koristusvaldkonda on inimesi kogu aeg vaja ning varem või hiljem on Evelinil stardikoht olemas.

Päevakajalistel teemadel

2012-01-16T09:47:00.004+02:00

Alanud on viimane töönädal. (Jätame ära retoorilise küsimuse, "Kas tõesti juba?") St ma ei kavatse veel aju päris lukku panna, eks kodus saab ka üht-teist ette võtta, aga tööruum tuleb vabastada ning KELA silmis olen ma nädala pärast dekreedis. Nii et siiski, siiski.

Beebirindel on praegu päevakorral sünnituseks ettevalmistus, mis konkreetselt tähendab, et käisime eelmisel nädalal väiksel tutvumisloengul ja -ringkäigul Tampere sünnitushaiglas. Nüüd teame vähemasti, kust uksest siseneda, ja Javi süda on rahul, et tal on mingi ettekujutus parkimisest ja võimalus parkimiskulusid minimeerida. Lisaks algas Hervanta nõuandlas pere- ja sünnituskoolitus, mis toimub neljal korral. Isiklikult loen vähehaaval Ülle Liivamägi "Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde" ja Anna Wahlgreni "Kooskasvamine" (aitäh Merilinile soovituste eest!) ja tundub, et esialgu neist piisab minu infonälja rahuldamiseks täiesti. Need asjad sobivad minu oma mõtetega. Nii ongi.

Asisema poole pealt on viimaste päevade põhiteemaks mõttemängud meie magamistoaga ehk kuidas see lapsevoodi ja mingi riiete hoiustamiseks vajaliku mööblieseme lisandumisel nii ümber seada, et seal endiselt enam-vähem normaalne liikuda oleks ja tuba koliladu ei meenutaks. Ühtlasi on töö all mähkimisaluse ja kummuti/riidekapi ost. Algul mõtlesime, et ostame kummuti, mille peale (või teise variandina lapsevoodi peale) läheb ajutiselt ka mähkimisalus. Aga ma arvan, et pikemas perspektiivis on mõttekam ikka riidekapp, mille jaoks on meil magamistoas max 1-meetrine vaba nurk. Ja mähkimisalust soovitatakse pigem kohta, kus veekraan on lähedal. Nojah, riidekapp - mis seal siis ikka, eks? Peale nelja mööblikaupluse külastamist on aga selgunud, et Tampere mööblipoed ei tegele vist põhimõtteliselt lastemööbliga. Nüüd ma siis viimaks tean, et see, mis Soomes müüb, on suur ja eksklusiivne diivan. Mille ette saab seada vaat et sama suure, megakalli ja vägeva kõrgtehnoloogilise teleri. Niisiis, valdava osa mööblipoodide rendipindadest võtavad enda alla raudselt diivanid. Teisel kohal domineerivad söögilaudade ja -toolide komplektid. Millest ma väga aru ei saa, sest toidukultuur pole siin just kõige arenenum. Aga nii on.

Täna on meil päevakavas veel 4 mööblikaupluse külastamine, aga ma aiman juba ette, et tulemus pole parem. Tegelikult ei otsi me niivõrd isegi mitte spetsiaalset lastekappi, vaid kitsast kõrget kappi, mille ühel pool oleks riiulid ja teisel pool vähemalt üks riidepuutoru, ja mis mahuks meie 1-meetrisesse pilusse. Tõe huvides peab mainuma, et eile küll üht väga praktilist ja head asja nägime, aga selle hinnasildil oli miski 650 eurot, mis tundus sellise tavalise asjakese eest "veidi" liig. Järele jääb siis kapi ostmine kuskilt netipoest meetodil "siga kotis". Samas küsimus jääb: miks arvavad mööblimüüjad, et lastemööbliks sobib valdavalt see, mida saab näha IKEA ülimalt kitsa valiku hulgas, või siis polegi vaja oma silmaga näha, mida sa ostad?!?

Väikese tagantjärele remargina võiks mainida, et jõuludeaegne kuum teema oli tulevase beebi nimi. Eks meil mõned lemmikvariandid on, nii poisile kui tüdrukule, aga praeguseks on see teema natuke maha jahtunud. Otsustame siis, kui sünnib. Vahepeal aga tuletame meelde Javi 5-aastase vennatütre Natalia nõuet: kui tüdruk, siis olgu Rapunzel, ja kui poiss, siis Maximus (Rapunzeli hobune). Natalia vend, 2,7-aastane Pablo aga korrutas: Cars, Cars, Cars. Lihtne, eks?

Eksperiment

2012-01-11T12:45:00.000+02:00

Etteruttavalt: järgmine postitus tuleb sellest, kui palju läheb aega ja mida teha, et üks inimene Soomes ennast enam-vähem inimese moodi sisse saaks seatud (ning tal tekiks töö tegemise võimalus). Eeldused: asjatundja ja keeleoskaja inimese kaasabi ja selle inimese vaba aeg ning paindlikkus keset argipäeva mööda instantse kapata ja asjatoimetusi läbi viia. Eksperimendis osalejad: mina ja Evelin.

Ülikoolis juhtub asju

2012-01-11T10:54:00.000+02:00

Alljärgnev tekst sai sisuliselt eile sügavas nördimuses valmis kirjutatud ja tegelikult on tänaseks kogu mure juba lahendatud - hehe, kirjutan ju tööarvutist! -, aga las ta siis saab ka teile nähtavaks...

Nii... 8 aastat otsapidi selles ülikoolisüsteemis oldud, aga ikka juhtub midagi, mis paneb mind üllatama. Niisiis algusest. Tulin mina 3. jaanuaril rõõmsalt ülikooli oma töötuppa, et tööle asuda, ja avastasin, et arvuti näitab mulle sisselogimisel keskmist näppu (user account disabled). Peas tekkis loogiline ühendus varasema teadmisega, et see tööruum pidi esialgselt minu käsutuses olema 2011. aasta lõpuni. AGA detsembris olin kõrgema asjassepuutuva inimesega rääkinud, et ma saan tööruumi kasutada kuni 23. jaanuarini ehk emaduspuhkuse alguseni. Nii... ju siis tekkis info liikumisel ikkagi lühiühendus ja arvutikeskus ei saanud volitusi kasutuslitsentse pikendada. Seadsin oma peas asjad järjekorda ning asusin (veel) rõõmsalt asjassepuutuvate isikute uksetaguseid trampima. Varsti aga hakkasid suunurgad allapoole vajuma, sest kiiresti selgus, et nii siin kui seal on inimesed kuni 9. jaanuarini puhkusel, mis pidi tähendama, et enne seda neetud kuupäeva ei liigu miskit. Ahnii... Et siis terve nädal pole sisuliselt võimalik tööd teha? (Eeldusel, et kõik mu kirjatööd on tööarvutis ja mälupulgal ega koduarvutis parasjagu koopiaid pole). Egas midagi, saatsin asjassepuutuvatele inimestele emailid ja ootasin kuni esmaspäeva ehk 9. jaanuarini.

Vahepeal tegin natuke tööd kas kodus või siis tööruumis, niipalju kui seda läpakaga teha sai. Kui teisipäeva ehk 10. jaanuari pärastlõunaks ikka veel arvutisse sisse logida ei saanud, siis muutusin kannatamatuks ja läksin osakonda vaatama, kas saab mõnel inimesel nööbist kinni haarata. Kõige õigem inimene polnud jälle kohal, aga see-eest leidsin ühe sõbraliku meeshinge, kellega ma varem kokku polnud puutunud. Too kuulas mind osavõtlikult ja pani tähele ka minu lõppjärgus rasedust, mida aga ise siiski oma tagasihoidlikkuses teemaks ei võtnud. Siis aga ütlesin ma kogemata võtmelause. Nimelt mainisin muuseas, et lähen 2 nädala pärast emaduspuhkusele. Oh sa jutt! Selgus, et kohe-kohe sünnitama hakkava naisega ei naljatata - osavõtlikkus ja sõbralikkus muutusid ülevoolavaks ning võeti operatiivsed kõned, mis lubasid juurdepääsu tööressurssidele taastada hiljemalt homme hommikuks. Tuleb tõdeda, et ma sain vaieldamatult 8 aasta parima ülikoolisisese teeninduse osaliseks. Endal oli tükk tegemist, et mitte kõva häälega itsitama hakata. Piinlik oli natuke ka, sest ma tõesti ei eelda mitte kuskilt otsast, et rasedus peaks andma inimesele erilised privileegid. Mulle meeldiks, kui kõiki inimesi ja kogu aeg teenindataks kiiresti ja hästi ning ülikoolisiseselt oleks eelkõige hea ja mõistlik, et olemas oleks tugistruktuurid, mis töötaksid operatiivselt aastaringselt. No hea küll, mööndusega siis konkreetsed riigipühad. Minu arvates ei ole väga praktiline, et mingite struktuuride personal saadetakse täies ulatuses üle kahe nädala vältavale jõulupuhkusele ning pole olemas mitte mingit moodust, kuidas kriisiolukorras tuld kustutada. Sellegipoolest - aitäh, Matti!

Samm-sammult

2012-01-04T21:21:00.006+02:00

Peale nädalat jõuluaega Madriidis, Soome sotsiaalameti beebilähetust ja aastavahetust Eestis oleme me beebi tulekuks valmis ilma, et ise oleks poest kõige vähematki ostnud. Ahjaa - ostsime kummuti, et seda kõike mahutada. Aga kahjuks pole kummut kummist.

Soome sotsiaalamet ehk KELA varustas meid 8,4-kilose pakiga, mille sisu on siin:

Javi pere jõulukingitused:

Ma olen väga rahul, et nad kõik otsustasid üksmeelselt sel aastal panustada pigem beebile kui mulle. Mul polnud tõesti mitte kõige vähimaidki soove ja niigi olid me kohvrid viimse piirini täis.

Eestist sai kaasa võetud suur kotitäis õetütre Mirelli riideid ja lapsekäru. Õnneks leidus valikus enamasti kõike muud kui roosat. Ükskõik kas poiss või tüdruk - ma olen otsustanud, et roosa pole teps mitte minu lapse jaoks. Beebi autohälli saime Soome sõpradelt laenuks ja koju on toomata veel beebi magamishäll ja hilisem pulkadevoodi, mille saame teistelt sõpradelt laenuks.

Kui mulle üldse midagi puuduvat meelde tuleb, siis ehk lutipudel (mida ilmselt polegi niipea vaja) ja mähkmed. Nii et nüüd pole muud, kui end ka vaimult valmis seada. Aega on veel umbes täpselt 7,5 nädalat... APPI! Järgmisel nädalal algavad sünnituse ettevalmistuskursused. Koju sai hangitud ka nimeraamatuid* ning beebinduse ja sünnitusega seotud kirjandust, mida pole olnud aega nuusutadagi. Ehk siis alates 23. jaanuarist või nii... kui algab dekreetpuhkus.

* Nimi ON peavalu, kui selle valimisel tuleb arvestada Hispaania, Eesti ja Soome kultuurikontekstiga ning see ei või hääldussegaduse vältimise pärast alata vähemasti tähtedega "j", "h", "z", "c" ning ei või sisaldada topelt-elli ("ll") ning täpitähti.

Jõul meie juures

2011-12-22T12:40:00.000+02:00

Javi kergitas imestunult kulme, kui seda minu vastostetud "jõulupuud" (esimene foto) nägi, umbes nii, et "SINA ostsid selle?" No eks tal oli umbusuks omajagu alust ka, oma isiklikul nahal ju nii palju tuntud, kuidas ma teda poodides lille- ja põõsalettide juurest väga põhjapanevate põhjendustega eemale vean. Aga vot sel aastal on nii!

Lisaks on meil jõulutuled, jõulutäht, jõululõhnalised küünlad, mandariinid ja piparkoogid. Viimased sai küll kõik Hispaaniasse viidud, sest on saavutanud sealmail hämmastava populaarsuse.

Üks lõbus kaitsmine*

2011-12-16T15:04:00.006+02:00

Aastas on umbes kaks korda, kui ma olen kahetsenud, et mul kaameraga telefoni pole. Ja täna oli üks neist haruldastest hetkedest. Lugu selline. Istusin väikese arvu inimeste keskel kolleegi doktoriväitekirja kaitsmisel. Teemaks oli Pakistani kõrgharidussüsteemi moderniseerimine. Teema surmtõsine, üliteoreetiline ja oma sisult jätab mind ka väga külmaks, aga see ei vähenda teema olulisust muidugi. Istume ülikooli õppehoone auditooriumis. Saali ees, pika laua taga, istuvad paremal pool otsas kaitsja, keskel kaitsmissituatsiooni valvajana (ingl k 'custos') meie praegune antropoloogia professor, ja vasakul oponent. Oponent on end väga korralikult ette valmistanud ja esitab terve rea intrigeerivaid, kuid mitte pahatahtlikke küsimusi, kaitsja on enesekindel ja sõnaosav, läheneb vastamisele väga põhjalikult. Õhustikus on tõsidust ja pinget. Ja kõik olekski üsna tavapärase kaitsmissituatsiooni piirides, kui selle saali parempoolses seinas poleks kitsast madalat akent, mis avaneb õppehoone peaaukse poolsesse koridori. Vähemalt saali kaugemas küljes istudes tähendab see seda, et vaataja silmaulatuses on nii saali eesots, kui ka tegevused, mis avanevad aknast. Võibolla polekski midagi, kui aken oleks normaalsuuruses ja sa lihtsalt näeksid inimesi taustal möödumas, aga selle konkreetse akna kaudu on näha vaid inimkehade alumine pool. Akna all on mõned baaritoolid ja vähemasti pooltunni jooksul olid vaateväljas naisterahva seemisnahast Uggside stiilis talvesaabastesse kängitsetud jalad, mis kogu aeg lõbusalt baaripukilt alla rippusid ja energiliselt liikusid. Minu pilti jooksid meie ruumi õhkkonna tõsidus ja nende jalgade lustakus täiusliku kontrastina kokku ja ma ei saanud oma mõtteid olukorra absurdsuselt eemale. Mõtlesin sellele, et need on ikka kaks täielikku paralleelmaailma - see aknatagune argielulisus, kergus ja lõbusus ning meie atmosfääri abstraktsus ja pingestatus. No ja siis, kui ma nägin mingil hetkel, kui talvesaapad olid lahkunud, veel seda, kuidas aknapildis liikusid ülikooli õppehoones (sic!) S-Marketi kilekotid ja Koffi õlle 24-pakk, läks asi päris käest ära. Kes ütles, et kaitsmised ei ole toredad?

* 23.12.2011: Ja kõik, mis tundub ühel hetkel lõbus, võib pöörata järgmisel hetkel sügavaks kurbuseks. Esmaspaeval saime teate, et sel samal reedel, kui meie istusime kaitsmisel, läks kolleeg Ali juhendaja, emeriitprofessor Ulla Vuorela, hingedemaale. Vaid mõne päeva eest olime saanud teada, et Ulla ei saa kaitstava doktoritöö juhendajana kaitsmisest osa võtta, sest on sunnitud üsna ootamatult haiglavoodisse. Aga et see kõik võiks leida nii tõsise, lausa fataalse lõpu, ei oleks mitte keegi meist suutnud ette kujutada. Ometigi toob elu vahel situatsioone, mis on nii ettearvamatud, kiired ja lõplikud. Meie UTA transnatsionaalse antropoloogia pisikeses koolkonnas valitseb nende jõulude eel tühjus- ja kurbustunne. Püüame mõista ja leppida. Ulla polnud lihtsalt hämmastavalt andekas ja innustav aasta(te)(kümnete)pikkune kolleeg ja õpetaja, vaid paljudele meie hulgast mõttekaaslane ja sõber. Ulla oli ka minu magistritöö juhendaja ja just tänu tema toetusele ja julgustusele alustasin oma doktoranditeed. Kahe minu hea kolleegi doktoritööd jäid lõpuni juhendamata ja sellest on kole kahju, kuid ometigi on see pisiasi selle kõrval, kui mõelda, mida Ulla oleks võinud järgnevatel aastakümnetel edukalt luua. Just nüüd, kui ta oli välja teeninud oma pensionipõlve ning oleks võinud alustada vaba, bürokraatlike kammitsateta loomeinimese teed - antropoloogias, harrastuskunstis, muusikaliselt, kokanduslikult... neid väljundeid oli tal küll ja veel.

Naabrimehed

2011-12-13T13:43:00.006+02:00

Me elame väga toredas majas, mis on alati puhas ja korras ning naabritega pole kunagi probleeme. Ise me prügi kuhugi maha ei loobi, maksame oma maksud kenasti ära, liigset lärmi ei tee ja naabritega, niipalju kui neid liikumas näeb, püüame sõbralikud ja viisakad olla. Ma kujutan ette, et sellised passiivsed, suurelt osalt üksteisesse puutumatud majanaabrite suhted enamasti Põhjamaade kortermajades ongi. Aga kes teab, võibolla on meil siiski üle keskmise vedanud. Ainus päev aastas, kui majarahvas organiseeritult kokku saab, on mõni maikuine pühapäevahommik, kui talgute korras kohendatakse majaümbruse muru, ilupõõsaid jms.

Esimesel kevadel võtsime ka meie Javiga agaralt talgutest osa, sest nägime, et tööd on omajagu ja tundus ka mõistlik majanaabritega veidi lähemalt tuttavaks saada. Eks me tahtsime ka veidi ennetada endist kui meie maja vist ainsatest tolle aja välismaalastest tekkida võivat kuvandit, et me ei hooli ega tea talgutest midagi. Tahtsime ikka väga "soomlased" nende silmis olla. Esimese suve kiirkorras kasvama pandud muru, arvatavasti visatud sinna suvaliselt ehitustööde kiiruga lõpetamise vahepeal, oli viletsasti kasvama läinud, nii et kevadel toodi kohale terve laar mulda ja meie Javiga olime just mullalaotustöödel abiks. Rassisime seal päris mitu head tundi. Pärast viskas keegi muruseemne ka peale, kuid minu tagasihoidlikul hinnangul üsna asjatundmatult, sest ei rullitud seda mulda ega midagi. Arvasin, et homseks on linnud seemned nahka pistnud, aga miski ime läbi läks suurem jagu sellest seemnest ikkagi kasvama. Talgute juurde käib Soomes alati ka väike õlle ja vorst, mille sussutamisega keegi majarahvast ametis on.

Järgmise aasta talgupäeval vaatasime esmalt aknast, millega inimesed õues ametis on, ja saades aru, et teha pole seal eriti midagi, inimesed teevad lihtsalt aega parajaks ja on peamiselt õlle ja vorsti peal valmis, ei viitsinud minna. Arvatavasti peamiselt seetõttu polegi meil, teistel majaelanikel eriti midagi teha, et meie trepikojas elab üks muhe vanem härra, kes ilma igasuguse tasuta heast südamest ja enda heas füüsilises vormis hoidmiseks valdava osa hoovitöid ära teeb (nt talvine lumekoristus ja teede pühkimine). Nii me siis polegi enam talgutel käinud, aga väga piinlik pole ka, sest on näha, et vähemalt pooled majaelanikest hiilivad samamoodi asjast mööda. Meie oleme neil päevil eelistanud isekalt hoopis metsa matkama või jalgarattaretkele minna.

Kuue aasta jooksul esmakordselt aga on tekkinud vajadus majaühistu koosolekust osa võtta, et hääletada tuleva suve hooldustööde poolt või vastu. Saime koju kirja, kus teatatakse, et iga korter maksab hooldustööde eest 1,5-kordse tavapärase kommunaalkulude summa, mis meie keskmise suurusega korteri puhul teeb umbes 300 eurot. Kuna eelmistest majaühistu koosolekutest pole me osa võtnud, siis otse loomulikult pole aimugi, millest täpselt jutt. Kirjast loeb välja ainult selle, et aset leiavad värvimistööd. Naersime eneseirooniliselt, et kui raha mängus, siis on kõik järsku suured asjaosalised, aga Javi pidas paremaks siiski kõrvalnaabriga kontakteeruda ja pärida, kas tema midagi täpsemat teab. Too siis seletas meile, et värvitakse maja puuelemente, mille alla käivad 3 jalgrattaboksi, autokatus ja parklat ümbritsevad aiad. Kuna maja on muus osas kivist, siis kuskile kõrgemalt ei ronita ja midagi keerukamat ei tehta, nt et tellinguid oleks vaja. Javi siis arvutas kiiresti korterite ruutmeetrite kogusumma põhjal, et nende värvimistööde hinnakalkulatsioon peab olema tehtud minimaalselt 13 000 euro peale, mis tundub tööplaani arvestades üüratu summa. Ja eriti mõeldes, et meie maja on kõigest 6 aastat vana... Kolmapäeval läheb majarahvas siis hääletama, kes plaani poolt, kes vastu. Meie istusime ja mõtlesime, et kui asi on päriselt nii, nagu me naabri jutust aru saime, siis oleme pigem raharaiskamise vastu. Just nimelt raha RAISKAMISE, sest meile tundub, et värvimistööd oleks võimalik ka majarahva enda poolt talgute korras ära teha (kusjuures ise oleksime käpad!), selle asemel, et mõnele ehitusfirmale ilmselgelt sisuliselt töötundide eest maksta. Kuna mina ei saa niikuinii koosolekule minna ja Javi arvas, et tema jaoks oleks ilge piin seal paar tundi ilma millestki aru saamata istuda, sest koosolek on ometigi otsast lõpuni soomekeelne, siis esiti mõtlesime, et delegeerime naabrimeest meie eest hääletama. Aga siis selgus, et naabrimees on projekti poolt ja meie vastu, seega oleme me huvide konfliktis ja mis hea pärast peaks ta meie häält vahendama? Niisiis läheb Javi koosolekule ja lubas isegi sõna võtta ja teha ettepaneku, et värvitaks talgute korras. Ootan põnevusega, mis sest tuleb.

Aga naabrimehest veel natuke. Too on meil umbes 30-aastane (arvuti)friik, Javi kunagine töökaaslane ülikoolist. Javi temaga koridoris kokku sattudes ikka paar sõna vahetab, kuid mina ainult teretan. No ja see, et me oleme 6 aastat naabrid olnud, pole tõesti mingi argument. Eile aga kutsusime ta asja arutamiseks enda poole ja jutt läks miskitmoodi ka maja üldisele korrale. Meie kiitsime, et nii tore vaikne maja, keegi kedagi ei häiri, kuid naabrimees polnud päriselt nõus. Pihtis, et tema ülemised naabrid laulavad kell viis hommikut karaoket ja tema ei saa muidu magada, kui kõrvatroppidega. Jäi mulje, et tegemist pole mingi hiljutise asjaga, vaid millegagi, mis ikka hea mitu aastat kestab. Uurisime siis, kas naabrid ise sellest teavad, et nad teda terroriseerivad, kas on midagi üritatud ette võtta? Tuli välja, et ei - tema kannatab. Aga nüüd hakkab kannatus katkema ja tegevusplaane on kaks: kas kaevata majavalitsusse ja sedakaudu naabreid korrale kutsuda, või siis helistada politsei välja. Meile tundus asi ikka väga kummaline ja püüdsime targu uurida, kas äkki ikka ei saaks enne naabritega otse rääkida või vähemalt märgukirja saata. Javi veel seletas asja oma kogemuse varal näitlikult: nimelt Javi mängis varasemal ajal rohkem elektrikitarri ja teinekord unustas ära, et on juba hilja õhtul. Kord tulid ülemised naabrid rahulikult ja viisakalt ütlema, et see häirib neid. Javi siis vabandas ette ja taha ning jälgib nüüd väga hoolikalt, millal oma kitarrile hääled sisse lüüa. Naaber kuulas, aga jäi endale kindlaks, et parem ikka majavalitsuse või politseiga asja kallale asuda. Aga meie kasutasime võimalust, et veelkord oma seisukohta esitada: kui ikka peaks juhtuma, et MEIE teda kunagi häirime, siis meie ootame teda enda poole ütlema, enne kui ta politseisse pöördub. Viskasime veel nalja, et eks kevadel tuleb naabritel veidi rohkem kannatust varuda - kui beebi karjuma pistab, siis on politsei sekkumisest vähe kasu :) Naabrimees kinnitas mõistvalt, et beebid on teine teema. Siis me veame äkki politseita välja kuidagi? ;)

Ja veel üks lugu naabrimehest meenub. Olid meil viis aastat teised väga vaiksed naabrid - keskealine abielupaar, lapsed arvatavasti kodust juba välja lennanud. Midagi nende elus juhtus, arvatavasti läksid lahku, ja müüsid hiljuti oma korteri maha. Aga rohkem me neist tõesti ei teadnud, elasid vaikselt ja märkamatult nagu kummitused. Vahel ma isegi kahtlesin, kas meil naabrid on. Rääkisime nendega esimeste talgute ajal päris pikalt ja südamlikult, võimalik et mõne õlle mõjul, aga seejärel, nagu ikka, jäime ainult teresõpradeks. Vahel läks kuid, et me ei näinud. Kord aga leidis Javi keldrikorruselt neljakäpukil naabrimehe. Mõtles, kas jätta ta sinnasamma või püüda abi osutada. Mõistus ütles, et eks ta täis kui tinavile ole, ja parem sinnasamma jätta, aga hea süda ikka ei lubanud. Võttis siis Javi naabrimehel hõlmast kinna ja vedis ta koduukse taha. Mõtes veel, kas helistada uksekella ja jätta naabrimees ootama, millal naine avab, ise aga lavalt lahkuda, või sekkuda veel sammuke. Märkas siis, et naabrimehel on võti kenasti paelaga kaelas. Javi tegi võtmega ukse lahti, lükkas naabrimehe sisse, ja alles siis lahkus. Mis edasi sai, ei tea. Aga edaspidi ei vaadanud naabrimees Javile isegi mitte otsa enam, hiilis rohkem mööda seinu. Votsiis.

Kui tundub, et mõni hommik on hukule määratud

2011-12-12T15:17:00.005+02:00

Mõned hommikud kohe algavad nii, et kõik järgnev paistab olevat hukkumisele määratud. Need on need vasaku jalaga voodist välja astumise päevad, doominoefekti päevad või kuidas iganes te armastate neid nimetada. Nagu näiteks täna. Teadsin väga täpselt, et mul on kell 10.50 arsti vastuvõtt meie Hervanta neuvolas ja planeerisin juba mitu päeva varem, et käin enne seda kenasti ühtlasi ka kohalikust KELA (Soome sotsiaal- ja tervishoiuteenused) kontorist läbi, et oma rasedustõend sinna sisse anda. Olin otsustanud, et löön need kaks kärbest ühe hoobiga. Nii vähe, kui mul on õnneks tulnud KELAga kokku puutuda, tean ma ometigi, et seal läheb tavaliselt kauem aega, kui võiks ette kujutada.

Ärkasin siis hommikul paraja ajavaruga selleks, et mitte ainult duši all käia ja rahulikult hommikust süüa, vaid ka mõnusasti uudiseid lugeda ning end kogu nädalaks kiirustamata positiivsele lainele häälestada. Aega oli küll ja veel. Kohv, röstsai avokaadoga ning kohupiimakreem vaarikatoormoosiga maitsesid suurepärased. Lisaks olin veel eile õhtul tubli olnud tõlke lõpetamise ning ära saatmisega ponnistanud, et see mu kallist hommikust aega ei rööviks. Kuid kui jõudis kätte bussile mineku aeg, siis selgus ühtäkki, et olin nädalavahetusel oma märkmiku kuhugi väga kindlasse kohta hoiule pannud. Kuhu, polnud aimugi, kuid seda kindlamalt teadsin, et selle märkmiku vahel on rasedustõend, ilma milleta pole mõtet KELAsse minna. Tiirutasin siis paaniliselt korteris ringi, mõeldes meeleheitlikult, mis võiks olla mu märkmiku peidukoht, ning jälgides pinevalt minuteid, mis bussi väljumiseni jäänud. [Teise stsenaariumina oleks võinud aktsepteerida, et ma soovitud bussile ei jõua, ja otsimist rahulikult võtta. Oleks ehk pähe tulnud isegi kontrollida, kas kõik vajalikud asjad selleks päevaks kotti said.] Imekombel sai märkmik leitud ja jõudsin pooljoostes ka bussile.

KELA kontoris järjekorranumber võetud, mõtlesin märkmiku vahelt tõendi aegsasti välja otsida. Läks vaid hetk, kui oli selge, et seda tõendit seal pole. Ma teadsin koheselt ka miks - olin nädalavahetusel hoolsasti mitmeid raseduse ja sünnitusega seotud brožüüre lugenud ning oma materjalid ühte kohta koondanud. Ju see tõendki sai siis nende hulka tõstetud ja unustatud. Nüüd oli võimalusi kaks - kas lükata see KELA asi mõnele teisele päevale või sõita järgmise bussiga koju tagasi, otsida üles vajalik tõend, siis järgmise bussiga jälle Hervanta keskusesse kihutada ning vaadata jooksvalt, kas edasi esmalt neuvolasse või proovida siiski enne KELAt. Kuna KELA vastuvõtuajad on nii nagu need on ja sel nädalal on tõesti palju tegemist, siis paistis mõistlik vähemalt üritada asjad tänasega korda saada. Kuigi oli suur šanss, et enne neuvolat ma KELAsse ei jõua, kuid kui neuvolast lõpuks vabanen, siis on kell peaaegu 12. KELAs teatavasti on kl 12-13 jällegi lõunapaus, mida ma ilmselgelt ei viitsiks ära oodata, vaid sõidaks parem ülikooli ja ühtlasi oleks selle tõendi kodust toomine sel juhul igati mõttetu, sest KELA läheb juba kl 16 kinni. Oh häda ja viletsust! Aga ikkagi - esmalt koju tagasi.

Tõend leidus kiiresti ja samast suure üllatusena veel neuvolas vaja minev rasedakaart. Võis vähemalt sellegi üle rõõmus olla, et ma ei tormanud ülepeakaela neuvolasse avastamaks alles seal, et seekord on rasedakaart puudu. Seda avastust võiks nimetada tänase päeva pöördeks paremuse poole :) Või siis... tegelikult olen lausa veendunud, et päevasündmuste energiapööre toimus juba enne, tagasiteel bussis. Siis, kui ma otsustasin, et aitab rabelemisest ning ma lähen nüüd koju, leian oma tõendi, kõnnin rahulikult tagasi bussipeatusesse, ootan ära järgmise bussi, millal iganes see siis ka tuleks, unustan KELA asjaajamise esialgu täiesti ning lasen asjadel lihtsalt juhtuda. Kui peale arsti vastuvõttu jääb aega, et KELAsse minekut üritada, siis lähen, kui ei, siis ei juhtu ka mitte midagi.

Edasi läks kõik nii, et ma käisin ära neuvolas, KELAs, apteegis (sest mul oli soovitatud osta rauatablette) ja toidupoes ning ma jõudsin täiesti juhuslikult paar minutit enne bussi tulekut otse ülikooli juurde mineva bussini. Kell oli 11.59 ja ma olin teinud rohkem, kui ma esialgselt planeerinud olin. Mis on selle pika loo moraal? Teadvustada endale, et aeg-ajalt, sisuliselt iga päev, tuleb ikka ette olukordi, kus ei anna eriti mitte midagi teha, et olukorda kontrollida. Ja neis olukordades on nii lihtne endale öelda, et see on sellepärast, et täna on see neetud esmaspäev, kus kõik pidigi nässu minema. Aga see ei pea üldse olema nii! Pole olemas päevi, mis on eos hukule määratud. Alati on võimalus paranemisele. Konks on teadvustamises, et tegemist on nüüd olukorraga, mis läheb seda enam üle käte, mida enam me teda ohjata üritame. Palju mõistlikum on leppida olukorraga ehk loobuda oma esialgsete plaanide iga hinnaga lõpuni punnitamisest. See hetk, kui sa teadvustad ja annad olukorra vabaks, on murdepunkt, kus toimubki pööre paremuse poole. Surmkindlalt.

Head uudised

2011-12-01T12:59:00.005+02:00

1. detsembrist on kujunenud teatud mõttes vaat et aasta tähtsaim päev - see, mis annab kindlustunde terveks järgmiseks aastaks, et leib on laual, tuba soe, maksud makstud. Ütlemata turvaline on teada, et sel päeval, kui ma vanemapuhkuse lõpetan, on mul rahalisi vahendeid aastaks, et doktoritööga jätkata, selle asemel, et mõelda paaniliselt, mida ja kuidas edasi. Tänan finantseerijat jätkuva usalduse eest ja täna kõlistame klaase, olgu neis või mineraalvesi!

Oskus "ei" öelda

2011-11-29T10:18:00.003+02:00

Ja nii ma siis otsustasingi, et jätan selle EASA konverentsi vahele, mis siis, et see on kahe aasta tähtsaim sotsiaalantropoloogide kogunemiskoht Euroopas, tõenäoliselt saaks Javi minuga sinna kaasa (lapsehoidjaks) tulla ja mul pole au olnud senini säärastest üritustest osa võtta. Otsustada aitas see, et ma ei suutnud umbes 140st välja pakutud paneelist leida ühtegi, mis tegelikult haakuks millegagi, mida ma öelda tahan. Sobiva paneeli valik hakkas vaatamata mitmekordsele paneelide kirjelduste lugemisele välja nägema tobeda punnitamisena. Olgu siis seekord nii.

Ma olen üldse tähele pannud, et olen viimase poole aasta jooksul EI ütlema õppinud :) Kui ma varem tormasin ringi ja viisin asjad lõpuni ka siis, kui tegelikult tekkis tunne, et poleks vaja, siis nüüd on pigem nii, et vaatan endale otsa ja küsin, "Milleks mulle seda vaja on?" Ja nii mõnelgi korral on olnud vastuseks, et polegi päriselt vaja. Kusjuures mitte midagi pole ka kripeldama jäänud. Samas ma ei ütleks ka, et need otsused tulevad sellepärast, et ma tunneksin end liikuvat jõuvarude piiril või et minu prioriteedid elus oleks ühtäkki põhjalikult muutunud. Pigem nii, et sisetunne annab märku, mis on mõistlik ja mis mitte. Huvitav, kas see on tavaline asi, mis juhtub rasedate naistega?

Mida teha, kui õues on parasügis?

2011-11-28T12:58:00.006+02:00

Päeva küsimus on: kas on üldse selgemõistuslik mõelda, et heal juhul umbes 4,5-kuuse beebiga (juuli keskel siis) võiks vajadusel reisida Prantsusmaale konverentsile? Peab tunnistama, et ega see idee nüüd üleöö ei küpsenud, pigem on olnud kuskil aju tagasopis, aga kuna täna kukub konverentsi abstrakti esitamise tähtaeg, siis on teema aktiivselt päevakorral. Võtta või jätta? Küsimus ei ole muidugi mingis lõplikus otsuses, aga ma pole hetkel eriti sellel lainel, et viitsiks millegi sellise nimel ponnistada, mis oleks juba eos absoluutselt ebareaalne. Selle päeva õhtusse jõudmisega on veel natuke aega, küll ma vastuse leian.

Kuigi õues valitseb paranormaalne aastaaeg ja mõned inimesed on nördimusest ilmataadi tegude vastu hullumas, ei oska mina millegi üle eriti kurta. Mõnel muul ajal ma ilmselt igatseksin pikisilmi lund, sest ma pean end ometigi lumeusku inimeseks, kuid tänavu... raseda inimese jaoks, kelle liikumiskiirus iga päevaga aeglustub, kummardamine ja end talveriietesse toppimine ei käi enam üks-kaks-kolm, vaid nõuab ekstrapingutust... on igal juhul inimlikum soe, vihm ja pimedus, kui külm ja libedad tänavad. Nii et ma olen tänulik, et meil on selline kummaline sügis. Jaksan veel 2-3 nädalat lumeni oodata, siis laske taevaluugid valla!

Kaamosaeg ja -meeleolu surub end aga peale vaatamata sellele, kas me lund ootame või mitte. Hea söögi ja joogi (ootan seda päeva, kui saab avada hõrgu punase veini pudeli...) kõrval aitab lippu üleval hoida see, kui talletad endasse õnnetunnet erilistest momentidest, olgu need või pisiasjad nagu pilve tagant piiluv päikesekiir või vihma käest rääst alla jõudmine, ja teadlik otsus ümbritseda end inimestega, kes on positiivsed.

Tasuks ennast häälestada sellele lainele, et topelt rõõmu tunda päikesepaistest, mida novembrikuu sügispäevades on olnud päris mitut puhku. Õnneks mul on Javi, kes selliste ilmaimede korral mu laiskushoogudest end kõigutada ei lase ja veab mind endaga kaasa loodusesse. Laupäeval käisime Tampere kesklinnapiirkonnas Pyynikki park-mets-looduskaitsealal jalutamas ning meeleolu ja enesetunne sai sellest fantastiline. Vaade, mis avaneb sealt kõrgelt alla päikeses sädelevale Pyhäjärvile, on õnn omaette. Ja vaevalt, et ma olen nii sini-sinist taevast novembrikuu lõpus varem näinud, kui nüüd laupäeva lõuna paiku Pyynikkil. Peab ütlema, et Pyynikki on üks Tampere ägedamaid kohti, kus me häbiväärselt vähe käime. Sisuliselt miskipärast ainult siis, kui meil on külalised, teeme sinna kohustusliku visiidi. Võiks aga oluliselt tihemini nautida neid väärtusi, mis meil olemas. Muuseas, Pyynikkil kasvavad lehised, mis nägid laupäevase taeva taustal just täpselt samasugused välja, kui sellel fotol (tõmmatud siit.) Mina, kusjuures, õppisin just äsja tänu google'ile ära, et see kaunis puu on maakeeli lehis.*

Jalutamisest ja värskest õhust veel. Jalutamist rasedatele küll soovitatakse, aga mina olen tähele pannud, et mulle see tegelikult väga hästi ei sobi. Minu tavaline (=neil harvadel ebaregulaarsetel juhtudel, kui ma viitsin) vabaaja liikumistrajektoor on 4,5 km Suolijärvi ring, mis kulgeb kohati päris suurte tõusude ja langustega ümber Suolijärvi järve ning algab kohe siit kodu juurest. Iseenesest väga mõnusa ja parajalt väljakutsuva profiiliga rada, pimedal ajal valgustatud pealegi, aga praegu on see mulle pigem piinarada, kui kehalise naudingu allikas. Kuskil poole peal hakkan ma tavaliselt alaseljas valu tundma ja teine pool möödub valuga võideldes. Kuna tegemist on ringiga, siis sellist varianti ka pole, et kõnnid nii kaua, kui jaksad, ja siis koju tagasi. Võimalik, et selle raja pinnas on vaatamata kruusakattele siiski liiga kõva või siis on tõusud-langused praegu liiast. Nii et ega ma jalutamisega väga motiveeritult ei tegele, pigem siis, kui Javiga koos ja läheme kuhugi pehmele metsateele. Ujumine sobib mulle märksa paremini. Ujudes on mul hea valutu olla ning ma ei väsi ka. Ja mulle tundub, et beebile on ujumine isegi mõnusam, kui jalutuskäigud. Ujumise puhul on motivatsioonimoment rohkem sellega seotud, kas ma viitsin/jaksan nii vara ärgata, et hommikul enne kaheksat (kui hind on poole soodsam sellest, mis peale kl 8) end basseini vedada. Korra nädalas olen ikka viitsinud, kuigi võiks kaks :)

Hoopis teistsugune nauding võib olla minek novembrilõpu metsa lauspilves ilmaga, nagu eile tegime. Meil tormi polnud, nii et selles mõttes kangelast me just ei mänginud. Õues oli 4-5 kraadi sooja ja ilmateade lubas peatselt algavat vihmasadu, aga hommikupoole, kui me metsa läksime, veel ei tibutanud. Mets oli oodatult inimtühi, aga nüüd me teame ka, kui imeliselt soe, pehme ja rohetav võib novembrilõpu mets vahel meie laiuskraadidel olla. Tavalisetes oludes võik seda kogeda ehk poolteist kuud varem. Marju ja seeni enam küll polnud, kuid milline müstiline muinasjutumets! Peale tunniajalist matkamist hakkas õrna seenevihma sadama, aga me olime soojalt riides ja see vihm kruvis vaid värskust ja õiget meeleolu juurde.

Kui pärastlõunal algas tihe vihmasadu, siis sellise aktiivse looduslähedase hommiku peale võis südamentunnistuspiinadeta veeta paar tundi kaubanduskeskuses ja kulutada oma väärtuslikku nädalavahetuse aega sellele, et osta punane jõulutäht, küünlalatern ja jõulutuled. Ma pole juba aastaid kodu jõuludeks ehtinud, aga sel aastal on selline tunne, et võiks. On aeg paar pilti jäädvustada ja näidata, et me oleme siiski tavalised inimesed kellele jõulud korda lähevad :)

* Einoh, lehise kui sellise nime olin ma muidugi mitmeid kordi kuulnud, aga ma ei osanud kunagi nime ja puud päriselt kokku viia. Kui üks soomlasest sõber mõni aeg tagasi rääkis, et see puu on soome keeles lehtikuusi, siis ma järeldasin, et küllap on see ka Eestis mingi kuuse liik, mis talveks okkad maha viskab. Aga et LEHIS siis... guugeldamine tekitas täna jälle ahhaa-efekti!

Avalikustamine

2011-11-06T15:31:00.004+02:00

Nädala märksõnaks on "avalikustamine". Kõik inimesed, kellesse meie lapsesaamine otseselt või kaudselt puutub, on nüüdseks uudistega kursis. Kolleegid said teada. Siis saime üle pika aja suurema grupi Tampere-sõpradega kokku ja uudis sai laiemat kõlapinda ning tekitas üksjagu elevust. Kõige olulisem samm minu jaoks oli siiski teavitada oma doktoritöö juhendajat, sest kuigi minu perekonnaseis pole otseselt tema asi, sõltub minu edasine käekäik ülikooli juures ikkagi tema soosingust. Kuigi ma teadsin, et Laura ei saa mu elumuutust otseselt pahaks panna ega takistada, oli siiski oluline, mismoodi ta otsustab asjasse suhtuda. Õnneks pole Laura ainult karjäärile pühendunud teadurnaine, vaid ka ema, nii et võis oodata kaasaelamist ja hea oli kuulda, et "See on sinu otsus, kauks sa teadustööst eemale jääd, kuid sul on absoluutne õigus emapuhkuse ajal mitte kübekestki oma teadustööle mõelda".

Lisaks küsisin nõu, mida teha reedese doktorikooli intervjuuga. Kas ma peaksin värbamiskomisjoni ees pihtima seda, et minu doktorikooli vastuvõtu puhul peavad nad esmalt saatma mu emapuhkusele? Või peaksin ma suu kõige isikliku osas kinni hoidma, isegi kui minu olukord nende teravate pilkude all märkamatuks ei peaks jääma? Või vastupidi, äkki tõlgendataks seda sihiliku varjamisena ja mõjub minu poolt ebaausa ja pahatahlikuna? Kas mul on õiguslikku alust vaikimisele ja teisel osapoolel õiguslik või moraalne piirang mitte küsida? Neid küsimusi keerles peas õige mitu ning mu sisetunne ütles, et parem on potentsiaalsele tööandjale oma olukorda võimaluse korral mitte mainida, olgugi, et mitte värvata kedagi raseduse tõttu võib tõlgendada õigusliku diskrimineerimisena. Turvaline oli kuulda Laura arvamust, et rasedus on Soomes privaatne asi, mille kohta tööandjal pole õigust esitada küsimusi justnagu ka sinu perekonnaseisu, laste ja seksuaalse kuuluvuse kohta. Ja kuigi me teame teoorias Soomet kui võrdõiguslikku riiki, on praktikas kindlam, et sinu eeliseid hinnatakse eraelufaktidest eraldiseisvana. Võibolla neile, kes on selle situatsiooni tööandjate või potentsiaalsete tööandjatega läbi käinud, tundub selline arutlus naiivne, kuid minul oli mõtlemis- ja kaalumisainet palju.

Lõpuks läks nii, et reedel sai Helsingis intervjuul käidud ja oma projekti üle seal väideldud, ning mõned kommentaarid lubasid arvata, et mul läks edukalt. Aga kui edukalt just, see selgus kodus. Doktorikooli palgalisele kohale värvati kaheksast intervjuuvooru kutsutust kaks ning mina polnud neist kumbki. Ka polnud ma kahe ootepingile istujaks valitu hulgas. Polegi oluline, kui hästi või halvasti mul komisjoni silmis tegelikult läks ning kas otsust mõjutas kuidagi ehk visuaalselt korjatud teave minu rasedusest (sest jutuks polnud see kuidagi). Selline teadmine ei muudaks mind kuidagi õnnetumaks või õnnelikumaks. Küll aga kinnistub teadmine sellest, et Soome doktorikooli pääsemine on müsteerium, mille lahendust ei mina ega mitmed teisedki head kolleegid senini avastanud pole. Me oleme veendunud, et ei piisa ainult korralikult kirjutatud huvitavast uurimusprojektist, pikkadest sammudest selle teostamisel, juba käegakatsutavatest uurimustulemustest, entusiasmist jms. Midagi on veel vaja. Kuid mida? Silmapaistvalt eristuvat uurimisteemat? Juhust? Või hoopis hoolikalt kaalutud ja arvesse võetud eelteavet sellest, millised uurimisteemad on parasjagu ja just kõneolevas doktorikoolis prioriteetsed? Väga tugevat juhendajat, kel oleks sidemeid doktorikooliga ja mõjutamisvõimet? ...? Silmapaistvat andekust? Ma ei tea. Minus on läbi nende tuleproovide kinnistunud vaid uskumus, et need, kellel on õnnestunud saavutada koht doktorikoolis, on väljavalitud ja seega miskitpidi justkui kõrgema kategooria staatusse tõusnud. Mida enam kulub aeg, seda väiksem on võimalus ennast sellest uksest sisse murda. Aga mine sa tea, ehk läheb asi kolleeg Mari ennustatud stsenaariumi järgi, et ukseprao vahelt õnnestub end sisse suruda just siis, kui finiš juba paistab.

Olgugi, et ma pühendasin sellele analüüsile siin jupikese aega ja ruumi, pean ütlema, et olen oluliselt vähem löödud, kui eelmistel aastatel. Võibolla on tegu hormonaalse tasakaalu muutustega või minu vaimu alateadliku otsustusega, et see kõik pole üldse oluline. Kõige olulisem on tulevase ilmakodaniku tervis ja heaolu ning selle tagavad eelkõige positiivsus ja meelerahu. Muuseas, võin öelda, et mina ei tea siiamaani, mis on rasedate ootamatud isusööstud, emotsionaalsed hüpped, kohatine närvisüsteemi kokkuvarisemine ja kõik muu "erakorraliselt raseduse juurde kuuluv". Mina olen emotsionaalselt stabiilsem, kui kunagi varem. Vähesed asjad suudavad mind endast välja viia ja ma kontrollin väga hästi oma tujusid. Javigi ütles, et raseda minuga on väga suurepärane koos elada. Aitäh komplimendi eest!

Paradiisielu Soomes

2011-10-31T09:16:00.005+02:00

EPL kirjutab ilusasti, miks on elu Soomes suhteliselt lihtsam, rahulikum ja turvalisem, kui Eestis. Ma ei hakanud kommentaare oma tuju rikkumiseks vaatama, sest kujutan hästi ette, mis väravasse lüüakse. OMAPOOLSEKS kommentaariks tahaks siiski öelda, et põhifaktide osas ongi jutt jumala õige :) Kahjuks ei tööta ega ela aga enamus eestlasi Soomes tingimustel, millest artikli peategelane räägib. Sest suurem osa eestlasi ei ole valmis ennast Soomega õiguste ja kohustuste tasandil ühtmoodi siduma, õigusi aetakse taga, kohustustest ei taheta kuuldagi. Elada Soomes täispaketi sotsiaaltagatiste võrgustikus tähendab esiteks seda, et seod ennast Soomega teadlikult ja pikaaegselt, mitte ei pendelda Eesti vahet, et oma Soomes maksimeeritud kasumit Eestis odavamini tarbitavate teenuste läbi veelgi suurendada. Noh, eks paljud ju mingi aeg rabelevad ja elavad sellist kaksikelu, aga kui kaua? Olen üsna kindel, et enamik eestlasi ei ole valmis maksma 850-eurost renti, 500-eurost auto kaskot, 44-eurost linnaliinibussi kuupiletit, 35-euroseid laste trenne, 40-eurost juukselõikust jne. Fakt on see, et teenused on Soomes oluliselt kallimad, kui Eestis, ja sellega tuleb leppida. See, mida sa Soome miinimumpalga või alternatiivina kohanduvate sotsiaalteenuste juures endale lubada saad, on eelkõige stabiilsus toodete ja teenuste tarbimisel ning turvatunne, et sul ja su lastel on alati katus pea kohal ja toit laual, isegi olles üksikema. On tunne, et sinu elu ei koosne peaasjalikult sund- ja tupikseisudest, vaid sul on olemas valikuvõimalused ning mitte tingimata kahe halva vahel. Kuni sa oled rahul ja õnnelik lihtsalt selle üle, siis ongi Soomes kõik väga hästi. Kui aga lähtekohaks on saada selle süsteemi kaudu ratsa rikkaks ja elada üle oma võimaluste, siis pole rõõmu väga kauaks. Eks see ju oligi nimetet artikli sügavam tuum. Loodan, et on rohkem eestlasi, kes artiklit pigem nii- kui teistpidi loevad :)

Meie köök

2011-10-28T14:55:00.002+03:00

Erinevad antropoloogilised tekstid, mida ma praegu läbi töötan, on mind mõtlema pannud toitumise praktikatele ja toidukultuurile meie oma peres. Mult on sageli küsitud, mida te sööte seal võõral maal multikultuurses peres? Mul on üksjagu keeruline olnud sellele vastata, sest toit ja söömine on meil pidevas muutumises. Kõige täpsemalt vast võiks määratleda selle nii, et me kujundame läbi kahe inimese kultuuriliste harjumuste, igapäevaste kompromisside, aegajaliste avastuste ja vahel esile tõusvate võitlushetkede mingit oma toidukultuuri, mis, mulle tundub, ei ole kuskilt otsast valmis, vaid kogu aeg töö all.

Kõige aluseks on see, et me mõlemad hindame kodus valmistatud naturaalsetest toiduainetest valmistatud toitu. Siin on praktiliselt ainus erand üks Lidlis müüdav pitsa, mis meil on kodus mõneks eriti näljaseks ja kriitiliseks eluhetkeks sügavkülmas alati olemas. Nii et hommiku- ja õhtusöögid sööme me pea eranditult kodus ning tihtipeale on minul ka lõuna kodust kaasa võetud. See tähendab, et me ei pääse mitte kuidagi toiduvalmistamisest.

Teiseks meie toidukultuuri alustalaks on võrdväärne paarisuhe, mis tähendab, et mina ja Javi pühendame köögis askeldamisele enam-vähem ühepalju aega. Või õigemini rohkem aega pühendab üsna loomulikult, vastuvaidlemata see, kes veedab parasjagu rohkem aega kodus. Praegu, kui Javi on töötu, siis tema. Ja tulenevalt sellest, kes toimetab köögis, on eri aegadel ka sellel inimesel rohkem võimu otsustada, mida me sööme.

Veel üks jõujoon, mis meie toitumisvalikud defineerib, on puhtpraktiline otsus, kes teeb ostud. Alates sellest ajast, kui meil on auto, ja lähtuvalt sellest, et mina ikka veel autot ei kasuta, on Javi see, kes enamasti nädala ostud teeb. Või siis teeme me koos, kui õnnestub sättida nii, et me leiame ühise aja. Aegadel, kui ostud on Javi õlul, on minul menüü mõjutamisvõimalust niipalju, kuivõrd ma näitan üles initsiatiivi minna ja kirjutada soovitud toiduaineid ostunimekirja. Javi sugusel organiseeritud inimesel on ostunimekiri kogu aeg olemas, nii et teoreetiliselt on mul võimalus osaleda, aga praktiliselt ma tihti ei viitsi. Nii et tuleb tunnistada, et suurmalt jaolt on Javi meie kodu „toiduvalvur“ (lugege Brian Wansinki raamatut „Arutu söömine“, siis avaldub see mõiste paremini) ja minul tuleb tihtipeale hakkama saada ainetega, mis meil kodus leiduvad. Õnneks on ajapikku külmkapi põhivarustusse tee leidnud ka need toiduained, millele Javi varem mingit tähelepanu poleks osutanud.

Väheoluline pole ka moment, et meil on pea alati köögikapist võtta midagi hispaaniapärast, sest Javi perekond kannab selle eest südamega hoolt, ja natuke vähem eestipärast, sest toiduained, mida ma/me Eestist toome või tahaksime tuua, on tavaliselt lühema säilivusajaga ja raskemini transporditavad. Aga hispaania lihatooted (jamón, fuet, chorizo, lomo) ja konserveeritud mereannid (mejillones, berberechos), juust, vein ja kuivained (lentejas, garbanzos) ning konserveeritud pajaroog favada säilivad kõik kuid. Niisiis on suuremat osa neist meil kodus alati saadaval kuni järgmise varustusreisini. Ja vahetevahel on meil ka Hispaania oliivikülast toodud oliive, mis pole konservpakendites masstoodang. Neid ei jätku kuigi kauaks. Eestist toome me hooajati koduseid aiasaadusi ja hoidiseid, musta vormileiba (Javi eriline lemmik on Eesti Pagari must vormileib), Merevaiku, naturaalset sinki, naturaalset sealiha, vahel Kalevi šokolaadi, millest vaid viimane kuigivõrd säilib.

Javi armastab kokata toite, millesse läheb vähe erinevaid toiduaineid ja mis valmivad ühes potis/ühel pannil ning mille valmistamisaeg on kas suhteliselt kiire, või võib need pikaks ajaks tähelepanuta podisema jätta. Siia kvalifitseeruvad pastad (mida ta teeb reeglina tomatikastmega), hispaania omlett (kartul+muna+sibul on põhilised koostisained), mehhiko burritos (millele ta teeb hakkliha-tomatikastmetäidise), ahjus küpsetatud lõhe ja hispaania läätsede, ubade ja kikerhernestega pajaroad (lentejas, fabada, cocido). Kui on midagi eriti kiiret ja laiska vaja meisterdada, siis võetakse ette toorsalat (tomat+kurk+(jää)salat+sibul+(oliivid)+(porgand)+(paprika)+(tuunikala) või mingi kombinatsioon neist, mis segatakse kindlasti ainult ja ainult oliiviõli ja näpuotsatäie soolaga) või teise hea alternatiivina embutidos. Viimaseks on vaja värsket saiabatooni või ahjus soojaks aetud eelküpsetatud saia ning sinna juurde lõigatakse ohtralt hispaania lihatooteid (nt jamón, fuet) ja juuste. Vahel avatakse ka konserveeritud rannakarbid (mejillones) või südakarbid (berberechos). Ja muidugi armastab Javi erilisematel päevadel kas enne lõuna- või õhtusööki hispaaniapäraseid söögiisutõstjaid (aperitivos) nagu oliivid, marineeritud kurgid jms. Javi hommikusöögieri (tavaliselt kas laupäeval või pühapäeval ainult) on ahjus soojendatud eelküpsetatud sai tsipakese (või siis tema enda puhul ohtra) oliiviõliga ning sinna peale kena tükk jamóni. Või siis teise variandina tõmbab ta saia krõbeda osa korralikult küüslauguga üle ja sinna otsa lähevad oliiviõli, korralik tomatilõik ja lehtsalat. Aegajalt kõrvale veel värskelt pressitud apelsini- või porgandi-õuna mahla. Ahjaa! Kuidas ma saaksin ometi unustada Javi spetsialiteedi külalistele – fondüü! Kuna me ei tee ei šokolaadi- ega juustufondüüd, sest keegi ei viitsi pärast fondüüpoti küürimisega roppu vaeva näha, siis tegelikult piirdub Javi töö tema fondüü juures vaid liha tükeldamise ning õli eelkuumutamisega. Liha küpsetamise eest fondüüpotis vastutab igaüks juba ise :) Kui Javi oleks meie pere ainus kokk, siis suurelt osalt selline meie menüü olekski. Ilmselt oleks tema menüüs veel oluliselt rohkem liha, mida ta lihtsalt pannil praeks, või poolfabrikaadist tulised kanatiivad, mille ta ahju viskaks, kuid kuna mina ei taha, siis peab ta lihaga suhteliselt piiri. Ja kui ma teda ei pidurdaks, siis oleks meie toitudes veel palju enam küüslauku, kui seda juba praegu on. Sest hispaanlased ilma küüslauguta ei saa. Ma ei imestaks, kui leiaks seda ka koogi seest. Viimasel ajal on ta küll omandanud minu pealekäimisel (kuna ma vigisesin, et menüü peaks rohkem varieeruma) oma emalt veel mõned hispaaniapäraste toitude retseptid, kuid neid teen peamiselt mina, mitte Javi.

Mina olen meie peres jälle rohkem see, kes teeb süüa siis, kui saab teha midagi uut ja rohkem aega ja vaeva nõudvamat. Tihti midagi, mille jaoks peab retsepti välja otsima ja natuke eksperimenteerima. Näiteks ma hiilin mööda pastast tomatikastmega, selle asemel teen ma seda koorekastmega, kuhu lisan sinihallitusjuustu, tšillit jm veidi põnevamat. Mulle meeldivad värvilised wok-road, muhedad risottod ja kõikvõimalikud soolased ja magusad pirukad. Pirukat teeks ma igal nädalal vähemalt korra, aga eksperimenteerimisega tuleb siin natuke ettevaatlik olla, sest Javile päris iga pirukas ei meeldi. Kriteerium igasuguse küpsetise puhul näib tema puhul olevat see, et mida mahlasem, seda parem. Kui midagi jääb kuivapoolseks, siis ei sobi. Kusjuures, mis minule on krõbe, on temale kuiv. Mina olen meie peres ainus, kes paneb aegajalt rõhku suppidele. Ma teen ka kartuliputru, keedan riisi ja kartulit. Mingitel eriharvadel juhtudel, kui Javi ära on olnud ja ma olen koduigatsust tundnud, olen ma teinud maksakastet ja kapsa-hakklihahautist. Korra-kaks sai ka lumepallisuppi tehtud ja see Javile meeldis, samas kissell mitte. Aga magustoidud meie tavapärasesse menüüsse üldse ei kuulu, sest Javi pole suurem magusasõber, ja kui ma teen, siis ma pean suurema osa tehtust ise nahka pistma. Mis pole üldse hea. Nii et kui kokku võtta, siis minu ampluaasse kuulub keetmine-küpsetamine ja Javile eelkõige praadimine.

Meie varsti 7-aastase kooselu jooksul oleme me paratamatult üksteise maitsemeeli muutnud ja kohandunud toiduainete ja kombinatsioonidega, mis varem tundusid võimatud. Minu suurim läbimurre on see, et Javi armastab nüüd musta vormileiba, mida ta varem isegi maitsnud poleks. Teised Javi perekonnaliikmed peavad musta leiba senini mingiks jõleduseks. Ja siis olen ma täheldanud, et talle võib teatud kujul sisse sööta ka kapsast, mida ta varem jälestas. Veel muidugi kohupiim, mis on tema arvates maitsev näiteks kohupiimakreemi sees (eriti kui see on kodus ohtra vahukoorega tehtud ja moosi otsa pistetud) ja mõnes koogis. Kui varem oli Javi jaoks kummaline, et eestlase põhitoit hommikul on võileib juustu, singi, tomati ja kurgiga, siis nüüd teeb ta seda ise. Edu pole ma saavutanud vähemalt selle rea toiduainete puhul: pudrud, punapeet, heeringas, rabarber, maks. Neid peab ta siiamaani jäledusteks. Aga mulle tundub, et neid põlgavad ka mitmed eestlased. Ja hapukoor, majonees ja äädikas on ka toitudest parem välja jätta. Ainus äädikaga aktsepteeritav asi on millegipärast marineeritud kurgid.

Mina jälle protesteerin selle vastu, kui igas teises toidus kasutatakse tomatikastet. Tegelikult ma armastan tomateid vägagi ja tomatikaste on aeg-ajalt maitsev, aga ma ei taha seda igal pool ja igas vormis. Ka armastan ma küüslauku, kuid mitte meeletus koguses ja kõikjal. Ning kuigi ma maisi peale just ei sure, oleks minu maailm ikka sama tore, kui seda maisi siin maa peal ka üldse pole. Sama käib rooskapsa ja suurema osa liha kohta, mis on ülekäe või igavalt valmistatud.

Vot siis selline paras kompott valitseb meie köögis. Igav meil juba ei hakka :)

Kodune kolmapäevak

2011-10-26T16:28:00.004+03:00

Peale eilset töist eneseületamist - 300-leheküljelise välitööpäeviku revideerimisega lõpulejõudmine ja järjekordse stipendiumitaotluse teelesaatmine - luban endale koduse kolmapäeva. Tegelikult tuleks küll ausalt üles tunnistada, et plaan nägi ette veeta tänane päev Jyväskyläs doktorantide töötoas, kuid eile õhtul enne uinumist sai selgeks, et sinna sõidust on mulle kujunenud eesmärk omaette, mida see kohe mitte ei peaks olema. Seda enam, et ma olin ette veendunud (arvestades teiste kohalviibijate erialaspetsiifikat), et ürituse kasutegur saab minu seisukohast olla null. Pealegi - tulevased emad peaksid ennast säästma ja pühenduma võimaluse piires ainult meeldivatele ettevõtmistele :)

Ma olen seda juba varasemaltki maininud, et ma pooldaks väga üleüldist elukorraldust, mis näeks ette kolmapäeva puhkepäevana. Enamus inimesi vihkab esmaspäevi ja ootab palavalt reedeid, elades nõnda vihkamisest pääsemistundesse. Nii ei peaks olema. Kui meil oleks 2-päevased töörütmid, siis me ei väsiks ja jaksaks alati puhanuna tööle minna ja nende nelja päevaga energiliselt samavõrra teha, kui viispäevakuid punnitada. Las mul olla mu usk :)

Mis ma siis täna mõnusat teinud olen? Alustasin ja aegajalt jätkan oma päeva, lugedes ilmselt esimest eestikeelset tõelist antropoloogilist monograafiat ehk Aet Annisti "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas". Algus on meeldiv ja paljutõotav. Kuue aasta möödudes said meie elutoa akende ette esimest korda kardinad. Peab küll möönma, et Javi nende vajalikkuses veenmiseks pidin ma teda ikka pikka aega töötlema, aga juba ta mokaotsast tunnistas, et sai vist parem jah... :) No ja siis sain ma mahti kirjutada oma blogi, mis on vahepeal täitsa vaeslapse moodi hüljatud.

PS. Kui umbes kolm nädalat tagasi tundsin ma oma kõhus kummalisi aistinguid, mida ma suutsin kirjeldada nii, justkui kõditaks keegi mind aegajalt õrnalt sulega või puudutaks mind imepisikese kala uimeripsutus, siis viimasel 3-4 päeval olen ma tundnud õrna põtkimist :)

Põhjamaade Veneetsias 11.-14.10

2011-10-25T13:39:00.001+03:00

Ma ei tea, kui palju on minuealisi eestlasi, kes pole Peterburis käinud, aga mina võin nüüd lõpuks ometi öelda, et käidud, oldud, nähtud ning ma olen millegi võrra rikkam. Kuigi mulle hakkas juba tunduma, et see reis lükkub ajapuudusel vaatamata viisa olemasolule kaugemasse tulevikku, läks lõpuks ikkagi nii, et minek sai paari päeva jooksul järsku otsustatud ja reisiplaanid spontaanselt paika sätitud. Reisikaaslast ei leidunud, aga ma teadsin, et mul on Peterburis vana hea tuttav öömaja pakkumas. Nii oli hea ja turvaline minna, olgugi et reisi ettevalmistustöö jäi absoluutselt tegemata (aga millal ma enne olen reisiks ette valmistanud, eksole?!). Aga oh kuidas mulle meeldis see tunne, et ma suudan endiselt spontaanselt ja sõltmatult reisida!

Leidsin, et Soomest on kõige soodsam ja stressivabam (eriti arvestades mu praegust olukorda) minna laevaga. St Petersline'i laev sõidab kl 19 Helsingist välja, seal saab kajutis terve öö mõnusalt magada ja välja puhata, ning kl 9.30 oled kenasti Peterburis, et oma päeva värskena alustada. Esmaspäeva õhtul alustasin oma teekonda, teisipäeva hommikul olin kohal ning ees ootas pea 4 päeva Peterburis ekskurseerimist.

Mu venelannast tuttav Nataša elab õnneks kesklinnas, nii oli logistika Peterburis ka üsna lihtne. Peamised vaatamisväärsused olid tema juurest vaid kahe metroopeatuse kaugusel ja alternatiivina võis seda teekonda ka jalutades läbida. Kuna Nataša on vahepeal 9-kuuse Martini emaks saanud ja see seab talle liikumispiirid, siis ekskurseerisin ma Peterburis omapäi. Kuigi Peterburg oli sügiseselt lehekirev ja veel üsna soe, ilma ometigi eriti valida ei saanud. Tuli leppida sellega, et suuremalt jaolt oli pilvine ja hooti tibutas vihma, kuid kirsiks tordil oli ka üks kaunis päikseline hommikupoolik ja aeg-ajalt murdis päike pilvedest läbi. Noh, põhjamaade sügis :)

Teisipäeva vihmasajusse sobis ideaalselt Ermitaaž (mis on tudengikaardi omanikele tasuta, muide!) ja pikad jalutuskäigud mööda Moika jõge Nataša poolt linnasüdamesse ja tagasi. Kolmapäeval Fontanka äärsed vaated, kõikvõimalikud sillad, katedraalid ja Nevski prospekt. Sai ühe kohaliku võhivõõra mehega pikalt Fontanka ääres juttu puhutud ja ilmaelu üle arutatud, Stalovaja keti sööklas kohalike kombel kõhtu kinnitatud (seenesupp, kapsapirukas, sõrnikud hapukoorega, tee suhkru ja sidruniga, napoleoni tort) ja vihmahoogude ajal raamatupoodides ning kuulsas Gostinnõi Dvori kaubahoovis uudistatud. Muuseas, minu soovitus eestlastele oleks süüa just nendes moderniseeritud sööklakettides (Stalovaja, Tchainaja loška, Teremok jm), kus toit on soodne ja tuttav, mitte aga lääne turistile turustatavates moodsates iseloomututes ja kallites pastarestoranides. Neljapäeval sõitsin rongiga Petrodvoretsi ehk Peeter I kunagisse Versailles'i eeskujul ehitatud residentsi (no teate küll, kus need kuulsad purskkaevud on) ning pärastlõunal võtsin süstemaatiliselt jalgsi läbi nii Petrogradskaja kui ka Primorskaja "saared" ühes nende tähtsaimate vaatamisväärsustega. Päeva lõpuks veel Nevski prospekti algus ja kuulus Puškiniga seotud Literaturnoe Kafe (pettumus - nii et jätke vahele). Kui ma viimaks õhtupimedas Nataša juurde jõudsin, oli viimane juba muretsema hakanud, et ma olen ehk kuskil hukka saanud :)

Ma ei tea, kui palju kilomeetreid ma nende kolme päeva jooksul läbisin, kuid mu vaene keha ütles, et kümneid, ja reede hommikul oli ühel varbal ka selline vill, et minu patseerimised viimasel päeval piirdusid Nataša ja tema sõbranna seltsis kohalikus pargis titekäru lükkamisega ning lobisemisega köögilaua ääres (seda kõike eesti keeles, sest nii Nataša kui ta sõbranna on suured eesti keele fännid ja Nataša soomlasest mees puhub eesti keelt niikuinii). Tänu sellele, et ma ekskurseerisin üksi, nägin ma ilmselt Peterburi maksimaalselt ning tegelikult ei jäänudki miski muu kripeldama, kui et oleks olnud see viimane päikeseline hommik, et istuda veetaksos ja kurseerida kanalitel, et saada kätte need veelt maa poole idüllilised vaated, teisest perspektiivist.

Lisaks uhkele arhitektuurile meeldis mulle Peterburis see kodune mugav tunne, mille ma seal imekiirelt kätte sain. Ma ei tea, kas see juhtub Peterburis kõigi inimestega, kes tulevad sinna sovjetipärand tagataskus, kuid mina kohandusin äärmiselt kiiresti. Ma sain selle linna loogikast aru, ma suhtlesin inimestega ilma igasuguse tõrketa vene keeles, ma sõin toitu, mida kohalikud söövad ja mis on mulle kultuuriliselt ja maitseelamuslikult tuttav (ja mis tõi tihti esile nostalgilisi tundeid, sest ma polnud seda aastaid söönud), ma tajusin nende inimeste mõttemaalima, kelle keskel ma liikusin. Ma olin uudishimulik turist, aga samas nagu polnud ka.

Peterburist ära sõitsin Simple Expressi bussiga Eesti kaudu. Kuigi ma olin Venemaa teede kohta igasugu õuduslugusid kuulnud, oli ikkagi raske uskuda, et isegi Peterburi-Tallinna maantee kui lühim ühendus läänega võib nii auklik olla. No kuulge, ainult 100 km niivõrd tiheda liiklusega maanteed Narvani. Võiks ju midagi ette võtta? Ja piirületus on meiesugustele hellikutele ikka ebamugavus omaette, kuigi ma seda Narva-Ivangorodi vahel juba mitmeid kordi praktiseerinud olen. Eks ma natsa põdesin ka, et äkki hakkavad piiril norima, et minu Venemaal viibimine üle kolme päeva läks, kuid ma polnud ennast politseijaoskonnas registreerinud, nagu reeglid nõuavad. Õnneks ei juhtunud midagi kohutavat, tolliametnikul oli hea tuju vististi.

Igal juhul nüüd tahaks juba kuskile ekstreemsemale Venemaale - Moskva, Baikal, Vladivostok.

Millega seoses meenub see vene raadiohitt:

Под перестук колёс городки проплывают мимо,
До хрипоты, до слёз всё здесь привычно и любимо,
Всё здесь любимо – до хрипоты, до слёз…

Припев:
Москва – Владивосток
И обратно,
Где запад, где восток –
Непонятно,
Где север, а где юг,
Да и ладно –
Здесь родина моя вокруг…
Москва – Владивосток -
Всё знакомо,
И на душе восторг –
я дома,
Здесь каждый дорог мне уголок –
Москва – Владивосток…

Тундра, тайга, поля, люди хорошие, простые
Это моя земля, это моя, моя Россия,
Это Россия, это моя земля…

Припев.

Это Россия, это моя земля…

Припев.

Москва – Владивосток, Москва – Владивосток,
Москва – Владивосток.

/Михаил Шуфутинский, „Москва-Владивосток“/

Veebruari lõpu ime

2011-10-10T12:47:00.000+03:00

Meil on olnud mõnus soe ja värviline sügis, justnagu Eestiski. Pea seegi enam on, kui lehed langevad maha ja siis kulgeb elu selles igaveses rütmis, et ootame esimese lume mahatulekut, siis jõule. Läheb tükk maad, enne kui päike ja valgus hakkavad vähehaaval talvest läbi murdma ja saame ehk veebruaris särava krõbiseva lumega kirkad talvepäevad. Mis on jällegi tore ootus omaette. Aga sel talvel on meil lisaks veel midagi erakordset oodata... veebruari lõpus sünnib siia ilma väike ime. Meie päris enda oma :) Täna käisime teises ultrahelis ja nüüd on juba kindel tunne see avalikult välja öelda :)

Eesti jäi maha

2011-07-07T14:56:00.000+03:00

Jälle on üks eluperiood läbi ja uus ees. Kolme viimase kuu elu trajektooril Narva-Tallinn-Tampere kujunes kiireks ja hektiliseks. Ega ma muud ei oodanudki, lihtsalt konstateerin fakti.

Tore on see, et minu asjad (kuigi osaliselt veel lahti pakkimata) on kord jälle kõik ühes kohas ja peagi saab minu ümbrus päris minu oma käe järgi seatud. Tore on olla Javiga koos meie armsas kodus. Tore on, et mul on ülikoolis uus tööruum, kuhu ma toon lähipäevil kõik oma olulised raamatud ning ma saan kujundada välja tööl käimise rutiini (mis, olen aru saanud, on minu jaoks oluline). Tore, aga ühtlasi pingerikas on see, et järgmise kolme kuu jooksul ootavad mind ees neli konverentsi Soomes ja Eestis. See tähendab töiseid kuid, aga mul pole selle vastu praegu midagi. Ja kindlasti on tore, et pikk suvi on veel ees.

Selle suure toreduse kõrval on ka väike nukrus hinges, sest Eesti jäi maha. Ma annaks palju selle eest, et ma saaksin sealsed inimesed oma siinsesse ellu kaasa võtta. Pere ja mu nii toredad Eesti sõbrad ja mitmed uued inimesed, kes tulid mu ellu Narvas ja ka Tallinnas. Viimase poolaasta jooksul olen ma väga sageli mõelnud, kuidas oleks meie elu võimalik Eestis. Päriselt. Kas elutingimused, mida me endale soovime, oleksid Eestis (võrreldes Soomega) teostatavad? Kas meie väärtused kannaksid meid? Kui paljudest soovidest peaksime lahti laskma? Kui palju rohkem pingutama? Kas Javi oleks siin elades õnnelik (õnnelikum kui Soomes) või seisaksime me peagi silmitsi rahulolematusega? Ma arvasin, et ma olen need asjad enda jaoks läbi mõelnud, aga ju siis ikka mitte, et kripeldab. Kuniks need küsimused pole settinud, oleme Soomes ja elame seda elu siin nii hästi kui oskame.

Kaamerad suunatud Narvale

2011-05-01T17:49:00.007+03:00

Blogi sissekannete hõreduse järgi otsustades olen ma vahepeal ära olnud. Eks ma olingi – Tallinnas, Tamperes ja Lissabonis -, aga peamiselt on selline kiire-kiire ja asjade kokkutõmbamise aeg olnud. Narvas siis. Aga valmis pole ma selleks veel kuidagi, et Narvast ära sõita. Ma ei hakka seda tobedat igikestvat küsimust – kuidas see aeg küll nii kiirelt lendas? – üldse esitamagi. Fakt on see, et ma tunnen, et kõik on kuidagi väga poolik ja tänu sellele poolikusele olen ma segaduses. Kahevahel. Otseselt pole mul midagi tegemata jäänud siin – sest ega ühtegi etnograafiat polegi võimalik minna tegema üksikasjaliku plaani teostamise põhimõttel, kõik muutub ja kujuneb töö käigus –, kuid ometigi närib kahtlane tunne, et ma pole jõudnud oma uurimuses asjade tuumani. Samas kui pikaks sa oma etnograafilist uurimust ikka venitada saad? Oma eraelu tahab ka elamist ja see on mul Tamperes.

Jooksva nädala vältel on vähemasti selles osas sammuke edasi, et ma olen avastanud Narva suvilaelu. Viimaks ometi on ilm olnud soodne (tänaseks on soe ja päike muidugi minevik juba!), et inimesed nagu magnetina suvemajadesse ja aiamaadele meelitada. Üks Narva-lähedane suvilarajoon on Kulgu. See kujutab endast tohutu suurt ala Kreenholmi vabriku valduste taga, Narva veehoidla ääres. Õigupoolest pole seal mitte ainult üks suvilarajoon, vaid õige mitu. Raske isegi hinnata, kui palju suvilaid selles piirkonnas kokku võiks olla, aga suurusjärk on kuskil 1000 kanti kindlasti. Olen seal juba kolmel päeval ringi kolanud, uudistanud ja pildistanud. Viimane on suhteliselt raske mulle, sest pildistamisel ei ole mina see tüüp, kes kaamera inimesele julgelt näkku keerab. Ma pildistan ikka nii, et inimene ei saa aru, et tema isik või valdused pildistamisobjektiks on. Või siis küsin otse luba. Kui on sobiv hetk ja tundub sobiv inimtüüp.

Tore sinine tareke lubjatud tüvega puu taustal. Tähelepanelikumal vaatlemisel näeb toredat õue kohandatud valamulahendust. Kanalisatsiooni neis suvilates pole.

Idüll veehoidla ääres. Kohalikud kutsuvad veehoidlat küll mereks, aga eks see annabki mere mõõtmed välja...

Mina kaamerata või ilma pole suvilarajoonides muidugi mingi tähelepandamatu tüüp. Esiteks olen ma noor, jalgsi ja hulgun seal üsna sihitult ringi. Milline kohalik inimene seda teeks? Isegi kui ta oleks kellegi suvilaomaniku järeltulija. Ja kui veel juurde panna muu uudishimulik pilk ja peatumine ühe ja teise maja juures, ikka ja jälle, siis on lootusetu üritus märkamatuks jääda. Mu soov märkamatuks jääda on kahetine. Vahel tahaks seda – olla ja tunnetada end ühena nendest, siis aga jälle ongi justkui paljulubavam, et nad mu sinna kuulumatuse ära näevad. Sest siis juhtub ka seda, et inimesed kõnetavad mind. Kõnetamist on mõnel juhul ette ka tulnud. Paar korda on küsitud, kas ma otsin kedagi või midagi konkreetset. Siis jälle, minu kaamerale viidates, millise ajalehe juures ma töötan. See on tõepoolest selge loogika siinsete inimeste juures, et kui keegi kõnnib professionaalse väljanägemisega kaameraga ringi, eriti kohtades, kuhu turist ei satu, siis on tegemist ajalehe jaoks lugu tegeva ajakirjanikuga.

Oma jutuga tahtsin triivida sinna, et vast olete kuulnud Narva ajaloolistest bastionidest. Nagu iga ajalooline pärand, vajavad ka bastionid rahasüste, et neid hoida ja säilitada. Tuleb aga nii välja, et juba aastaid pole ei Narva linn ega Eesti riik (ja viimane väidab, et see polegi tema kohustus, sest bastionid kuuluvad linna haldusalasse) leidnud rahalisi vahendeid, et bastione korras hoida. Nüüdseks on bastionide olukord kohati juba nii hull, et räägitakse miljonitest eurodest, mida oleks vaja bastionitesse investeerida, et nad peagi lihtsalt kokku ei variseks. Riigi kõrvad on tummad, linnavalitsus räägib jätkuvalt, et nende jõud ei käi üle. Selleks, et bastionid kurvale olukorrale laiemat avalikku tähelepanu tõmmata, tehti Narvas 30. aprillil omapärast volbrituld, kus selle asemel, et süüdata üks lõke, süüdati ajalooliste bastionide piire järgivalt 100 lõket. Lõkete süütamise ja valvamise eest vastustasid vabatahtlikud, mina ka. Ja kogu ilu võeti kopterilt kaameraga üles. Ma loodan, et peagi tekib sellest netti ka parem video, kui see, mida tänastes AK uudistes näidati.

Bastionide tulede süütamise koosolek vabatahtlikele Narva raekojas. Korralduskomitee jagab juhtnööre.

Ja inimesed kuulavad tähelepanelikult...

Viimase pildi kvaliteet on kohutav, ma tean. Aga proovige ise selles valguses paremaid pilte saada...

Sotsiaalgiid

2011-04-05T22:38:00.003+03:00

Õnneks või õnnetuseks, et ma olen selline nagu ma olen, satun ma aegajalt olukordadesse, mis on ootamatud, spontaansed ning kus tuleb suhelda tundmatute inimestega ja võõrkeel(t)es. Täna lubasin end Angelikale lasteaeda rootsi grupi tõlkijaks. Rootslased kiitsid minu inglise keelt, mille üle mul on muidugi hea meel. Oma abi eest sain ma preemiaks õhtusöögi sama grupi seltsis Narva Muuseumi õues asuvas keskaegses restoranis Castell. Kuna ma olin seal kunagi kohvil käinud ja menüüsse kiiganud, siis teadsin, et vähemasti Narva mõistes pole see sugugi odav koht. Seepärast olid ootused kõrged.

Aga kahjuks peab tõdema, et nõrgem kui harju keskmine. Tagantjärele kiikasin netist menüüd ja selgub, et meile serveeriti üks 20-eurostest grupimenüüdest. Mis selle raha eest siis sai? Tagasihoidliku taldrikutäie Kreeka salatit, puljongi kalafrikadellidega, kanafilee täidetud juurviljatega piimakastmes (serveeritud makaronidega), pannkoogi jäätise ja marjakastmega ning kohvi ja kraanivett. Ma ei tea, ehk oli meil selle konkreetse menüüga halb õnn, kuid süüa roogi, millest mõlemad soojalt serveeritavad road on vaid leiged, mille lihataldrikul on rohkem maitsetuid makarone kui midagi muud ning kana sisse on topitud külmutatud juurviljade segu...? Kas kõrgema klassi restoran saab endale seda ikkagi lubada? Kohv menüüst eraldiseisvana serveerituna 2,5 eurot (kui mujal, Narva mõistlikes kohtades on 1-1,5 eurot) ja o,5 l veepudel 2 eurot. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi sellised kohad, mis orienteerivad end ainult lollile turistile, kes bussiga kohale tuuakse, kellele grupimenüüd pakutakse (mis on reeglina ette tellitud) ja kelle nurisemine ühest kõrvast sisse ja teisest välja läheb, sest ega ta siia Narva elus nagunii enam ei satu. Castell aga sellele just panustab, mulle näib. Asja ei leevenda kokkuvõttes palju ka koha mõnus keskaegne atmosfäär, kuigi iseäranis kolmanda korruse saali imekaunitesse massiivsetesse antiikse hõnguga laudadesse armuvad kohe kõik. Mulle meeldib süüa nii, et kvaliteet oleks hinnaga tasakaalus, ning ma tahan, et seda saaks ka turist.

Õhtu tipnes mul aga spontaanselt giidirolli hüppamisega. Õues juba hämardus, kui me õhtusöögi lõpetasime, kuid rootslased leidsid, et nas sooviksid kiire pilgu ka linnale peale visata (muuseumiekskursiooni olid nad enne juba läbi teinud). Otsustasime siis üheskoos, et kõige mõistlikum on linnas bussiga kiiresti olulisimad kohad läbi sõita. Kuna keegi eestlaste seltskonnast ei tundnud end piisavalt enesekindlalt, et inglise keeles Narvat tutvustada, siis tuli haarata ohjad enda kätte. Omamoodi huvitav kogemus niimoodi kiiresti ja käigu pealt Narvast mingit muljet jätta. Ise improviseerisin ja kombineerisin midagi sellest, mida Angelika kõrvalt ette ütles. Aga välja kukkus päris toredasti. Kui ma oleksin päriselt giid, siis sotsiaalgiid, kes räägib linnast kui sotsiaal-kultuurilisest maastikust. Aastaarvud, võlvid ja sambad las jäägu teistele.

Kuigi ma olen praegu seisukohal, et minu jaoks on elu väljakutse olla hea antropoloog, siis tegelikult pean tunnistama, et mõnikord ma tahaks tegeleda ka tõlke- ja turismiülesannetega. Eriti, kui neid veel miskitmoodi kombineerida saaks. Turismipisik on mul vanadest aegadest ikka tugevalt veres ning turismiarendus Narvas ja Narva-Jõesuus kõvasti südame peal. Hiljuti otsiti Narva Muuseumi infojuhti ning Külastuskeskusesse turismiinfokonsultanti. Kui mõttemänge teha, siis ma kujutan end mõlemas ametis päris hästi ette. Küll oleks hea, kui elus saaks teha vaheldumisi ja kõike. Siis, kui just tuju on.

Hundiulg elu ebaõigluse pärast

2011-03-28T12:01:00.002+03:00

Ma mõtlen, et minu jaoks käivad kaks asja – autojuhtimine ja keskendumisvõime – selgelt käsikäes. Mul on mõlemaga halvasti ja sellepärast tunnen ma end mingitest elu põhioskustest ilmajäetuna. Nii et praegu on just selline seis, kus ma võlukepikese olemasolul tinistaksin endale need kaks oskust ning ma oleksin täiuslikult õnnelik.

Mul on käimas 10-päevane bussirežiim. Mul on olemas bussigraafik (tähendab oli, kuni ma selle eile kaotasin või väga kindlasse kohta ära panin), bussipilet ja kell. Aga selgub, et neist kolmest ei piisa, et edukalt bussidega liigelda. Viimaste päevade jooksul on juhtunud 4 korda, et ma valin välja bussi ja bussiaja, aga siis lõpetan kas vales bussipeatuses või valel ajal. Valida on umbes viie erineva bussi vahel, mida olen märganud minu maja ümbruse bussipeatuseid läbimas. Aga võta näpust, vähe sellest, et väga harva, sõidavad nad ka imetrajektoore pidi, millele mina kunagi pihta ei saa. Kui õigele bussile ei jõua ja kuhugi on vaja aja peale minna, siis on kindel, et uut bussi lähiajal ei tule. Edasi on variante kaks: kondimootor või takso. No maksan ma jah veel takso eest, kui mul nagunii on olemas 10-päeva pilet, mida ma minimaalselt realiseerin.

Muuseas, telefoni kell otsustas segi minna. Mul on kombeks äratuskell hommikuti telefonile seadistada ja seda siis 1-2 korda sujuvalt edasi lükata. Mõned päevad tagasi panin aga tähele, et mu telefoni kell näitab peale äratuse edasilükkamist kummalisi aegu. Hüppab 10-20 minutit edasi ja tagasi. Sama märkasin hiljem ka äratuskella seadistamiseta. Telefon on oma aastatepikkuse lojaalsuse minetada otsustanud. Nii et telefoni kellaaega ka enam usaldada ei saa ning üldse ei tea ma, mis on õige kellaaeg.

Aga ka sellest veel ei piisa, et mõistes bussiootuse mõttetust, higimull otsa ees pühapäevasel pärastlõunal trenni õigeks ajaks kohale kappad. Siis on võimalus avastada, et oled trennipüksid maha jätnud (esimest korda elus!) ja kui veepudelita või tossudetagi veel võib läbi häda trenni minna, siis palja kannikaga ehk siiski mitte. Vaatad siis jälle murega oma bussigraafikut, sõidad koju tagasi, et oma trennikandamist vabaneda, ning kesklinna tagasi, sest seal sai kohtumine kokku lepitud. Vahepeal õnnestub bussigraafikust ilma jääda. Koduseinte vahel samamoodi: lähed midagi tooma ja tegema ning poolel teel on juba unustatud, mis see oli. Päris õudne tunne on mõista, et sinu elu viimased kaks tundi on kulgenud hajameelsuse kõrgeimal pilotaažil. Ma ei ole kunagi end keskendumisvõime poolest eriti tugevana tundnud, kuid praegu on midagi eriti müstilist lahti. Tahaks, et keegi paneks diagnoosi: on kevad ja sul on selle ja selle vitamiini puudus, söö seda ja seda ning kõik on jälle hästi.

Transpordiprobleemidele on praktiline lahendus: osta auto. (Kas te teate seda irooniat, et läti keeles on bussijaam ’ autoosta’?) Tegelikult polegi asi niivõrd ostmises, mingi variant on mul isegi olemas, asi on auto juhtimises. Ma vaatan enda ümber ringi ja näen, et kõik on autojuhid, sõidavad siia ja sinna ning neil on tänu autole nende sõltumatus. Isegi need inimesed, keda mina pean tohutult aeglasteks ja hajameelseteks – ka nemad paistavad edukalt auto juhtimisega hakkama saavat. Narva-Tallinn-Tartu otsad lihtsalt lendavad autorataste all. Aga mina ei saa. Ei julge. Ja mina kogen seda puudena, et minule tuleb autojuhtimine nii suure vaeva ja eneseületamisena. Jah, ma oskan kuigivõrd sõita, aga mul pole sõidupraktikat, eelkõige üksinda sõitmise praktikat ja tundmatutes kohtades sõitmise praktikat. Mulle tundub ületamatu asjana see, et ma pean rooli hoidma, käike vahetama, liiklust ja liiklusmärke jälgima ning mõtlema ja otsustama samaaegselt. Mõnikord ma olen üsna kindel, et ma ei suuda seda mitte kunagi teha. Mul on oma närvidest liiga kahju, et neid liikluses ohvriks tuua. Mul on vaja samm-sammulist kohanemisprogrammi, mitte nii, et olen ühtäkki keset liiklusmerd ja pean sealt välja ujuma. Miks ei ole ometi võimalik see, et homsest on nii, et ma olen tänavail ainus liikleja. Iga päev lastakse liiklusesse mõni kaasliikleja juurde ning nii ma saan pehmel meetodil harjuda, samm-sammult pärisliiklusesse suunduda. Oh elu karmust!

"Kassiarmastus" kasvab

2011-03-24T11:31:00.005+02:00

Oksana on ikka veel Tallinnas ja kassihoidmine läheb aina põnevamaks. Üks kass on otsustanud, et tema on sinivereline ja seega oma puhtusstandarditele mitte vastavas tualetis enam käia ei suvatse. Selle asemel on parem "ports" rõdupõrandale maha lasta. Kah loogika, ma ütlen! Kas siis rõdul oma julkade seas sammuda on kuninglikum? Esimene kord juhtus see juba umbes 3.-4. päeval pärast seda, kui Oksana ära sõitis. Kassiliiva vahetamine pidi käima kord nädalas, vanaema poolt, aga näed... Ma pidin end seaks vihastama ja esmalt otsustasin, et ma ei löön need kassid maha, aga mina oma näppe selle sigaduse sisse ei pista. Kuigi kasside käimla on rõdul, hakkas köök nii hirmsasti lehkama, et ma pidin otsustama: kas koristan läbi häda selle õuduse ära või ei saa ma kuni Oksana kojusaabumiseni süüa. Koristasin ära. Samal päeval tuli vanaema ja vahetas liiva välja. Umbes kolme päeva pärast tundsin juba köögiuksele lähenedes, et jälle on ports rõdul. Enam ei viitsinud isegi väga vihastada, jätsin koristamata ja ootasin vanaema. Õnneks tuligi samal päeval. Siis aga arvas meie kuningas juba järgmisel päeval, et talle enam tualett üldse ei sobi. Justkui hotellis, et iga päev peaks talle kõik läikima hõõruma. Oksanaga telefoni teel rääkisime, ta arvas, et võibolla on kassil mingi psühholoogiline värk sellega, et nemad kodust ära ja keegi nendega ei tegele. Täielik košmaar. Ja see pole veel kõik. Kuigi ma peaks Oksana sõnul kahele kassile vaid kord päevas süüa andma ja ühele kaks korda, mina aga annan kõigile kaks korda, siis käivad need kassid kogu aeg ringi nägudega, nagu tapaks nälg neid iga hetk. Üks neist on hakanud mind niimoodi terroriseerima, et hüppab juba hommikul varavalges mütaki-mütaki vastu mu ust ja ei lase magada ning päeva jooksul aegajalt samamoodi. Tahan ma jee endale kunagi kassi! Oksana, palun tule kiiresti koju ja tee oma kassid jälle normaalseks!

PS. Kui ma praegu mõtlen, et ma veel paar nädalat tagasi suutsin heldimusega kellegi diivanil mõnusasti nurruvat kassi sellise pilguga vaadata, et tahaks endale ka, siis praegu on kategooriline EI. Võibolla on lugu veidi teine kui ta sulle päris väiksest peale südame külge kasvab, aga suure kassivolaski vastu oma armastust kasvatada... Ma ei suudaks kunagi aktsepteerida, et üks loom tahab panna mind oma nööri mööda käima selle asemel, et minu reeglid omaks võtta.

Doktorantide elu pole kerge...

2011-03-24T10:29:00.007+02:00

Doktorantide elu pole kerge ja samas on ikka ka, ma ütlen. Täna panin posti 2012. aasta stipendiumitaotluse. Kusjuures täielik napikas, sest see asi peab Tampere ülikooli ühes kindlas kabinetis olema mitte sekunditki hiljem kui 15.45 teisipäeval, 29. märtsil. Mina postitasin praegu Narvast ja hoian ausalt öeldes hinge kinni, sest kas õnnestub... See on muidugi omaette lugu, miks ma üldse selle asja viimasele sekundile jätsin.

Aga mida ma selle kerge ja raske eluga öelda tahtsin? Kogu aeg ajab üks tähtaeg teist taga ja sel huvitaval moel, et need sündmused, mis nende tähtaegadega paika pannakse, tulevad tegelikult kuskil kaugel tulevikus. Stipendiume taotled keskmiselt pool aastat ette* ja konverentse samamoodi, pool aastat varem kindlasti. Kui aga stipendiumirongile ei jõua, siis võib juhtuda, et tuleb aasta-poolteist järgmist rongi oodata. Kogu aeg tuleb mingiteks tähtaaegadeks midagi saata ning mõttes ette kujutada, milline on su elu aasta-poole pärast. Artiklite kirjutamiseni pole ma veel jõudnudki, aga kõige toredam pidi nendega olema. Pole haruldane, et artikli kirjutamise protsess kujuneb pooleteise aasta pikkuseks näiteks. Garantiisid muidugi pole, et need sündmused, mida sa oled planeerinud ja millesse palju energiat ja aega pannud, ka teoks saavad. Eriti mis puudutab artiklite publitseerimist.

Samas praegu lepingulisel tööturul toimuvaga kõrvutades võib meie, doktorantide, elu ka suht mõnusake olla. Juhul kui sa oma stipi kätte võitled, siis vähemasti tead, et järgmise 12 kuu jooksul** on sul kindel sissetulek, mida keegi sult enam ära võtta ei saa. Teoreetiliselt muidugi saab, kui sa oma stippi kuritarvitad, aga praktikas tuleb harva ette. Nii et selline kahe otsaga asi on doktorandi elu stabiilsus.

Tampere ülikoolis, muuseas, käib praegu aktiivne arutelu doktorandi staatuse ümber. Meie, doktorandid, küsime, ja õigusega, miks meie positsiooni ülikoolis käsitletakse kui üliõpilasena, mitte aga noorteadlasena tegutsemist. Meie eesmärk on, et meid positsioneeritaks noorteadlastena ning meil oleks töösuhe oma ülikooliga. Siin on sisuline vahe. Sellest nimetusest sõltub meie õiguslik olukord riigi tööturu- ja sotsiaalhüvitiste süsteemides. Sõltub ka meie objektiivne kvalifikatsioonitase, tööstaaž ning palk tulevikus. Praegu on olukord selline, et ühelt poolt ei laiene meile bakalaureuse- või magistritaseme üliõpilase sotsiaalsed hüved (soodushinnad transpordis, ülikooli väga soodsad meditsiiniteenused jms), kuid teisalt ei laiene meile ka mingid hüved, mis on inimestel, kes on ülikooliga töösuhtes. Vaid mõned näited: meil ei ole õigust puhkuserahadele, me peame ise oma stipendiumist sotsiaalkindlustussüsteemi makseid tegema, meie mitmeaastast pühendumist doktoriuurimusele ei vaadata tegelikult kui reaalset tööstaaži. Nii tekib kummaline olukord, kus ülikoolisiseltki töötab erinevate projektide juures palju magistrikraadiga kuid doktorantuuri mitte astunud inimesi, keda kutsutakse noorteadlasteks ning kes oma kvalifikatsioonilt asetsevad justkui edasijõudnumal ja muidugi paremini maksustataval positsioonil kui doktorandid. Meid aga vaadeldakse sisuliselt kui igavesi üliõpilasi. Ülikool pole selgelt huvitatud doktorantide staatuse muutmisest, sest see tooks eelarvesse lisakulutusi, kuid diskussioon ja võitlus parema tuleviku nimel käib ja see on hea.

* Siin ma räägin Soome stipendiumisüsteemi nimel. Eestis on asjad teisiti ja seda ma kogemuse puudumisel ei kommenteeri.
** Kui rääkida aastastest stippidest. Palju on ka selliseid, mida antakse vaid kvartaliks või poole aasta kaupa ning teisalt - mõni õnnelik täismängu võitja on stipi saanud ka terveks doktoriperioodiks ehk neljaks aastaks korraga.

Narva mõõtmed ja vahemaad

2011-03-23T14:00:00.005+02:00

Ilma teemal pole ma vastupidiselt kõigile teistele sel talvel üldse sõna võtnud, sest ma olen peale Austraaliast tulekut esmakordselt elus tõepoolest nautinud aastaaegade vaheldumist, isegi seda talvist pimedust ja külma. Sest ma tean - kord tuleb jälle kevad, lehepungad, valged ööd ja kõik muu. Aga olles end juba harjutanud väikestviisi mõttega, et natuke veel ja siis tuleb kevad, mis toob kaasa endaga puhtad kõnniteed, ning siis avastada, et ei sugugi veel... - vot see on juba mullegi liig. Ma siiralt loodan, et see on ilmajaama hea huumorimeel, et paari päeva pärast tervitavad meid jälle 10 külmakraadi.

Ilm on mulle probleemiks ainult ja ainult seoses teeoludega. Isegi külmaga jalgsi mööda linna kilomeetreid ringi kapata polnud suurem asi eneseületus. Kõik oli kuidagi normaalsuse piirides, kõik vajalik sai tehtud. Jah, vahel oli lumesopp (või каша ehk puder, nagu venelased ütlevad), vahel oli kohutavalt libe, vahel oli pime ja ei näinud teed. Nüüd aga enam ei jaksa. Võibolla asi on selles, et nüüd on mu igapäevane teekond eluvajalikesse kohtadesse 3-4 minutit pikem kui varem, võibolla see, et tänavatel valitseb mingi ebamäärane märg ollus, millele on vaja varasemaga võrreldes topelt tähelepanu pöörata, võibolla midagi muud. Igal juhul ma enam ei jõua. Kui ma oma jalavaeva kuidagi vähendada ei saa, siis ma vist järgmised kaks nädalat eriti toast ei välju. Ostsin siis 10-päeva bussipileti ning üritan oma tegemisi klapitada bussigraafikuga. Seda tean ma juba aegade algusest alates, et bussid käivad siin minu arusaamise järgi justnagu kuuvarjutus ja õigupoolest siksakitavad nii palju tänavaid läbi, et enamasti mulle tundub, et jalgsi saab sama kiiresti. Ainus vahe sellest, et bussis sa ei väsi nii palju, kui oma jalgadel. Kuigi kõik räägivad Narvast kui väikesest linnast ning mulle üldiselt meeldib siinne atmosfäär ning kohtade tuttavlikkus, on see liiklemise mõttes tohutult ebamugav linn.

Kohe seletan. Sisuliselt on Narva linna suurim elamurajoonide vaheline raadius 5 km. Suvilarajoonid ulatuvad muidugi kaugemale välja, aga ega keegi neisse jalgsi ei kõnni ka. Teisisõnu kulub ühest Narva linna otsast, ütleme Jõesuu tänava kaugeima nurga eramajadest, teise linna otsa, nt Kreenholmi lõppu, kõndimiseks keskmiselt tund. See on tund tempokat kõndi, ilma vahepeatusteta. Sportliku ettevõtmisena võib heas vormis inimene seda ju vabalt edasi-tagasi läbida, aga tavaliselt läbitakse vahemaid ikka mingi asisema eesmärgiga. Nii et sellist teekonda keegi niisama jalgsi ette ei võta. Ja bussiga sõita... no käib kord tunnis üks buss, mis enam-vähem viib ühest sihtpunktist teise lähistele, aga see on tõesti kord tunnis.

Võtame mõne traditsioonilisema trajektoori. Näiteks Tallinna maantee kaugeimast otsast, Rahu tänavalt või Kangelaste tänavalt (kus on suurte majadega kõige rahvarohkemad mikrorajoonid) kesklinna (kus paiknevad olulisemad ametiasutused). Distantsid 2-2,5 km, mida kõnnid 20-30 min. Hea küll, ühe otsa kõnnid ära, teise otsa koju tagasi ka. Aga kui näiteks päeva jooksul tahaks Famas trennis ka käia? Siis kas vead kogu päeva oma spordikotti nagu kaamel endaga kaasas, või teed veel teisegi edasi-tagasi otsa. Bussid käivad umbes-täpselt iga 25 min tagant, mis on minu jaoks tohutult harva, ja siis logistad selles bussis ikkagi oma 15-20 minutit, kuigi vahemaa on väike.

Ega tavaline narvakas muidugi minu moodi tuulispasana mööda linna ringi ei lippa. Tööinimene kõnnib ikka kodust tööle ja sealt poodi ja jälle koju. Mõni ehk käib trennis või kord nädalas kuskil huviringis ka. Ja nädalavahetusel ehk külas. Selles mõttes ma saan aru, et minu päevakava ja trajektoorid on veidi erakordsed. Aga sellegipoolest ajab mind selles linnas ringiliikumine hulluks. Kuigi takso on imeodav, pole siiski reaalne päevas rohkem kui ühe korra taksot välja kutsuda.

Narva on suuruse mõttes ideaalne linn jalgrattaga liiklemiseks. Aga ürita siin seda teemat isegi üles võtta, hulluks peetakse! Narva autojuht ei pidavat jalgratturit maanteel aboluutselt arvestama ning jalgrattateedest võib ainult unistada. Muuseas, üle 10 aasta on peetud plaani ehitada jalgrattateed Narvast Narva-Jõesuu, mis oleks kõige loogilisem transpordilahendus maailmas, aga kuna see kulgeks läbi kolme omavalitsuse maade (Narva, Vaivara ja Narva-Jõesuu), siis pole senini suudetud jõuda kokkuleppele.

No ja siis jääbki kaks varianti: kas osta omale eluase just täpselt sinna lähistele, kus sul igapäevaselt kõige tihedamini asja on, nii et läbid need kohad vaevata jalgsi, või siis liigud linnas ringi autoga. Parkimine, muuseas, on siin kõikjal tasuta. Vahel ma mängin selliseid mõttemänge, et kui ma Narvas päriselt elaksin, siis kus. Vastus on kõhklemata üks: Pimeaia ehk kadunud vanalinna piirkonnas. Sealt võin mina tõepoolest vaevata eluvajalikesse kohtadesse jalutada. Oleks ma autoomanik ja tubli autojuht, siis ehk oskaksin Kreenholmi miljööväärtuslikust piirkonnast rohkem lugu pidada. Paraku ei ole ega oska. Tegemist pole ka miskite rohelise maailmavaate seisukohtade poole hoidmisega, pigem pooldan jalgsi käimist puht pragmaatilisetel põhjustel: parim kontroll oma ajakasutuse üle (tavaliselt minimaalne ajakadu transpordi ootamisele, hooldamisele jms), odavus ja tervislikkus.

Kummaline, aga tuleb välja, et vahemaade ja transpordi teema on minu Narva elus lausa keskne. Isegi nii, et see asi on mul pidevalt justkui ora perses, sest ma olen sunnitud sellele iga jumala päev mõtlema. Kohalikud elanikud aga räägivad alati sellest, kuivõrd väike, kompaktne ja mugav on Narva. Eks kõik sõltu muidugi perspektiivist: Peterburi või mõne muu suurlinnaga võrreldes kindlasti.

Inimesed, organiseeruge!

2011-03-20T09:47:00.004+02:00

Eile hüppasin läbi Narva noorte infomessilt Orientiir, kus tutvustatakse edasiõppimisvõimalusi. Mind huvitas eelkõige, kui palju Venemaa ülikoole on vaevaks võtnud end Narva promoma tulla. Olin hämmastunud, kui sain aru, et ainult kaks! Kõikvõimalike kõrg- ja ametikoolide bokside kõrval jäi silma Ametiühingute Keskliidu esindus. Läksin uudishimutsema, et mis nad siin teevad ja kui palju nende vastu huvi tuntakse.

Saime kohe ühe härrasmehega jutule ja nii oli lihtne oma kõige naiivsemaidki küsimusi esitada. Kui ma õigesti mäletan, siis kuulub tema sõnul Eestis praegu ametiühingutesse 5,4% töötajatest. Seda on Põhjamaadega võrreldes muidugi väga vähe, kuid ometigi: kogu Eesti peale kokku on ametiühingu liikmeid erinevatel elualadel umbes 30 tuhat. Seega midagi justkui toimuks ja sisuliselt toimubki, kuid kuni ametiühingutel pole tööandjate jaoks kriitilist massi taga, jääb ametiühing oma tegevuses ikkagi nõrgukeseks.

Kui Eesti töötajate hulgas tehti uuring, kus küsiti, mis on peamised põhjused, mis ärgitaks neid välismaale tööle minema, siis 1) suhtumine ehk tööandja ei pea töötajat inimeseks ega lase normaalselt tööd teha, 2) arenguvõimaluste puudumine, 3) palk. Niisiis palk, millest töömigratsiooni juures ainult ja kogu aeg leierdatakse, on alles kolmandal kohal loetelus!

Loomulikult ei saanud ma vastu panna ja küsida, mida arvab härra ametiühingutegelane Eesti suurest tööandjast nimega Rimi ning kuuldustest, et neil on tavaks oma tööjõudu suht jõhkralt ekspluateerida (nt töökohustuste hulk, mis ületab mitmekordselt seda, mida töötaja seadusega määratud tööaja jooksul reaalselt on võimeline teostama ning sellest tulenevalt ületöötunnid, mille eest firma ei suvatsegi maksta). Ametiühinguspetsialist ütles, et Rimi probleemid on neile hästi teada, enamikku selle firma töötajaist takistab töölt kohe homme lahkumast ning niimoodi orjapidajatele vastu hakkamast vaid üks: HIRM töö kaotada. Aga ega midagi ei muutu enne, kui töötajad ennast ise kaitsma ei asu, eelkõige kollektiivlepingute kaudu. Teadaolevalt kuulub Rimi töötajatest vaid näpuotsatäis ametiühingusse. Loomulikult on kollektiivlepingute meede ja ametiühingusse organiseerumine pikk protsess. Konkreetsete lahendusteni jõudmine nõuab aega, kannatust ning võibolla mõne ohvrigi, kuid see on sisuliselt ainuke meede tööandjate vastu, kes kasutavad julmalt ära Eestis valitsevat kõrget tööpuudust ning Eesti töötajate oskamatust oma õiguste eest võidelda.

Muuseas annab mõtlemisainet ka härra seisukoht, et Eesti meedia kajastab ametiühingute tegevust (meil Eestis ja ka mujal maailmas) ainult siis, kui saab rääkida skandaalist, mõistagi negatiivses mõttes. Võtame näiteks kasvõi Soome Finnairi töötajate streigid. Pasundati küll neist sündmustest meie meedias palju, aga ainult siis, kui streigid olid tulemas, käimas ja läbirääkimised algusjärgus. Kas aga keegi teab, mis oli streikide tulemus Finnairi töötajate jaoks? Töötajate nõudmised rahuldati ja elu läks õigesse rööpasse tagasi. Positiivsed sõnumid jäävad meie meedia poolt paraku vahendamata.

Küsisin, mis on siis ometi põhjus, et ametiühingusse astumine on Eesti töötajale pigem erand kui reegel. Tõenäoliselt mentaliteet, et miski ei muutu minu sammust nagunii. Huvitav, et eestlased kuuluvad küll välisriikides töötades sageli ametiühingusse ja saavad selle kogemuse, kuid Eestisse naastes ei tõsta see ometigi soovi siinsete ametiühingutega liituda. Muutuse toob ilmselt vaid põlvkondade vahetus ning aegapidi juurduv arusaam sellest, mis on kodanikuks olemine. St mitte keegi ei pea tegema minu eest asju ära, vaid minu enda sisemine kohustus on vaadata silmad lahti ringi ning püüda lüüa käed külge seal, kus saan. Kibedalt nentis ametiühingutegelane seda, et oleks võinud ju eeldada, et masu tegi Eesti tööinimeste elu nii raskeks, et sellest tõusis töötajate suurem liitlaslikkus ning ametiühinguaktiivsus. Võta näpust, ei! Ilmselt polnud ka see masu veel piisavalt sügav, et midagi kapitaalselt keskmise Eesti töötaja mõtte- ja tegutsemisviisis muuta.

Kui küsisin, kui suur on Narva noorte huvi Ametiühingute Keskliidu boksi vastu messil, siis selgus, et üllatavalt suur. Koolilapsed ja noored teavad ametiühingute tegevusest sageli palju rohkem, kui nende vanemad. Tihti korjavad noored messilt infomaterjale oma vanemate tarvis ning üritavad neid veenda ametiühingutesse astuma. Lapsed ju näevad kodudes, kui stressis on vanemad tööasjade pärast, ning püüavad aidata ja suunata. Nii võib uskuda, et noor põlvkond on palju teadlikum ja hakkajam ning põlvkondade vahetus ükskord tuleb niikuinii. Ametiühingud pole küll imerohi tööturukultuurile, kuid see on muu maailma näitel tööelus siiski üks kindel tasakaalustav jõud, mis aitab vältida (nii otse kui läbi seadusandluse) tööandjatepoolset röövkapitalismi ning orjapidajalikkust. Mõelge või haigushüvitise punktile uues töölepinguseaduses. Ei leidu vist töötajat, kes selle seadusepunktiga nõustuks. Kuidas ometi sai juhtuda see, et nüüd on meil seadus, mis motiveerib inimest haigena tööl käima seni, kuni ta füüsiliselt enam end voodist välja vedada ei jaksa.

Mida ma kassihoidjaks olemisest arvan

2011-03-12T17:06:00.003+02:00

Minust on saanud kõige muu kõrval umbes kaheks nädalaks KOLME kassi ja akvaariumitäie kalade hoidja. Korteriperenaine Oksana ütles, et ta plaanib tulla tagasi Narva 24. märtsi paiku, aga täpselt ei tea öelda ja meenutades seda, et eelmisel korral venis kojutulek mitu päeva, siis tõenäoliselt nüüd ka. Mis see kassihoidmine siis tähendab? Anda kord päevas kõigile kolmele kassile krõbuskeid süüa ja kontrollida nende veevarude olemasolu. Lisaks tuleb kõige pisemale kassile, Musjale veel teine kordki päevas süüa anda ning akvaariumisse kaks korda päevas kalatoitu pudistada. Ongi kõik. Liivakastid on rõdul ja nendega mul tegeleda ei tule. Tuleb meeles pidada, et kassid, muuseas, söövad erinevaid krõbuskeid. Nimelt Musjal on omad, sest ta on väga allergiline kass. Oksana hoiatas, et ärgu ma talle mitte mingil juhul midagi muud kui tema krõbuskeid süüa andku. Ka hoiatas Oksana, et kassid võivad pikalt vaid omavahel olles mürgeldama hakata. Kolavad igal pool riiulitel ja ajavad asju maha. Mõtlesin, et minu valdused on eraldi ja uks vahepealt kinni, nii et minu asju nad ei puutu ja nende trall ei peaks väga segama.

Peale kahte päeva kassihoidu on aga ausalt öeldes tahtmine rõduaken avada ja kassid tänavale lasta. Siis aken kinni ja sinna tänavale nad jäägugi. On jah suhteliselt sadistlik. AGA. Kassid on tüütud ja tülikad. Esiteks pean ma korteris liikudes kogu aeg mõtlema sellele, kus need kassid parajasti on ja siis sellega arvestama. Ma pean oma toa ust kogu aeg seljataga sulgema, sest nii kui see irvakile jääb, hiilivad kassirojud mu tuppa ning on tükk tegemist, et nad sealt välja saada. Miks nad mu toas ei või olla? Sest nad ronivad igast võimatutesse kohtadesse, topivad oma nina igale poole ja ajavad asju segi ja alla. Rääkimata karvadest, mis lendlevad ja haakuvad igale poole. Nii et ma pean kogu aeg oma tuba nende eest turvama ja see on tüütu, sest ma pole üldse inimene, kes uksi enda järel järjekindlalt sulgeks.

Teiseks, andke retsept, kuidas nende kassidega köögis süüa valmistades hakkama saada! Minu närvid küll vastu ei pea, kui kolm kassi mu jalgade umber nühivad ja näuguvad. Või siis vaatavad suurte Garfieldi silmadega otsa, aga niipea kui selja keerad, on kohe köögi töölaual ja topivad nina mu toiduainete sisse. Ma olen oma olemuselt väga kaugel pedandist (hea küll, väga üksikud pedant-olemise hood käivad peale, aga väga harva ja valikuliste asjade suhtes), aga kassikarvad minu toidu sees – tänan ei. Lisaks on see häda, et minu toiduained on kõik minu toas, nii et kui ei märka esimese korraga kõiki toiduaineid ühes endaga kööki võtta, siis muutub lisakäik oma tuppa kasside tõttu suhteliselt ebamugavaks. Täiesti võimatu on ju midagi minutiks kööki lauale jätta lootuses, et see kassidest puutumata jääks. Muudkui tõsta eest ära ja peida kasside eest. Muuseas, selle peale ma ei ole osanud veel isegi mõelda, et enne toiduvalmistamise alustamist peaks köögipinnad kassikarvadest puhastamiseks lapiga üle käima. Aga peaks. Rahulikust söömisest köögis pole ma hakanud nende kasside seltskonnas üldse illusioone loomagi. Tõstan toidu taldrikule ja kaon oma tuppa. Uksed vahepeal tihedalt kinni.

Sain kohe ka sellest aru, et kui ma suure südamega kasside hoidja oleks, siis ei piisa sellest, et ma igale kassile tema söögi ette annan. Igal kassil siin on oma kombed ja psühholoogia. Must Masja sööb kõik, mis talle ette antakse, rahulikult ära ja teiste toitu ei puutu. Pisike allergiline pruunikirju Musja ainult nosib natuke oma krõbuskite kallal ja siis tuleb sügamist ja hellitamist otsima. Seevastu tohutu paks ja suur Miki vitsutab oma söögi kiiresti sisse ja siis asub ülbelt Musja toidu kallale. Hallo, need on spetsiaalsed allergiakrõbuskid ja sina va paks lõhked ju varsti! No eks Musja ole muidugi ise süüdi ka – mis jätab siis ripakile. Aga Musja vaeseke on kõhn ja peaks just vastupidi rohkem sööma. Võibolla sööks ta oma toidu päeva peale hiljem, kui see ainult seal kausis alles püsiks. Aga ei püsi ju. Nii et kui mul oleks suur süda sees, siis peaksin ma kasside juures passima nii kaua, kui kõik söönuks saavad, motiveerima Musjat sööma ning peletama Mikit tema toidu juurest eemale. Oksana mulle ei öelnud, et ma peaks nii tegema, aga loogiliselt võttes nii ju on. Kuna ma ei viitsi passida nende söömise juures, siis peidan ma Musja kausi kappi ära, niipea kui märkan, et ta enam korralikult ei söö, ja iga kord kui köögis käin, siis pistan talle selle kausi paariks ampsuks ette jälle. Mingi kord peab siin majas valitsema ju.

Lõpetuseks korrakem veel, et möödunud on kõigest minu kassihoiu kaks esimest päeva. Aga vaadakem selle kogemuse positiivset poolt: nüüd ma vähemalt tean, et minust ei saa kunagi kassipidajat. Ma võin neid külas imetlemas ja paitamas käia, aga jäägu meie vahele see distants. Kassipraktika jäägu teistele. Nii et arvatavasti meile kõigile on parem, kui te mulle oma kasse tulevikus hoiule ei too.

Kiida teenindajat!

2011-03-03T21:39:00.002+02:00

Täna kiitsin teenindajaid. Narva MyFitnessi Veronika ja Anastassia on seda ikka väga väärt ka, et neid rohkem kiidetaks. Imetoredad, viisakad ja abivalmid. Kui ei usu, minge vaadake järgi!

Kodanikukohused täidetud

2011-03-02T15:46:00.003+02:00

HÄÄLETATUD! Elektrooniliselt, üsna viimasel minutil ja allaandmise vaimus, sest tehnika ei tahtnud koostööd teha. Õnneks oli häid nõuandjaid, kes aitasid hädast välja ja loobumisplaanist üle. Lõpuks siis selgus, et üks pisike asi oli oma arvutis kahe silma vahele jäänud - sertifikaadid registreerimata ja puha. Aga siis läks juba ludinal. Valimisringkonna nr 6 ehk Lääne-Virumaa kandidaatide pink on küll lühike, kuid hääletatud sai. Põhimõtte pärast oleksin küll eelistanud naiskandidaati, kuid ei olnud seekord võtta. Kodanikukohused on siiski täidetud ja tuju hea :)

Kuue kuu reegel

2011-02-28T16:51:00.002+02:00

Kuus kuud on see aeg, mis kulub, et inimene suudaks endale uues kohas mingi suhtlusvõrgustiku alge luua. Ja see on sõna otseses mõttes alge, mille kallal tuleb veel hulk tööd teha. See on aeg, kus sa võid öelda, et tunned teatud inimesi sel määral, et võid telefonitoru haarata ja nad ise kuhugi kutsuda ning nemad on võimelised tegema seda sama. Sa tead, millised inimesed kus käivad ning milline elustiil neil on. Sa oled leidnud mõne inimese, keda võid „õigeks“ inimeseks nimetada. Kui mõelda keskmise eluea pikkusele ning keskmise inimhinge seltskonna- ja kuuluvusihalusele, siis kuus kuud on ikka põrgulikult pikk aeg kohanemiseks. Ja mida vanemaks sa saad, seda rohkem neid kohanemiskuid lisandub. Ma ei usu, et see kuue kuu teooria on mingi minu originaalne väljamõeldis. Kuid seda võin öelda küll, et minu puhul on see +/- kuu paika pidanud. Kanadas ma olin kõigest neli kuud ja sealt lahkudes oli selline tunne, et kõik jäi just täpselt sinna pooleli, kus midagi arenema oleks võinud hakata. Kohutavalt kahju oli, et ma kevadsemestriks ei saanud jääda. Austraalias läks ka kuue kuu piir sealt, kus ma leidsin enda ümber mitu inimest, kellega suhtlemine hakkas minu ellu uusi dimensioone avama. Ja siis me juba läksime. Kõik see kordub Narvas. Ma tahaks, et mul oleks 6+6 kuud. Vähemalt.

Ja kohe meenub Lena, minu keeleharjutuspartner. Peaaegu iga kord, kui me kokku saame, olen ma jutu seas nii muuseas maininud talle kas möödunud nädalal aset leidnud kohtumisi või ees seisvaid nädalalõppe, kus planeerin kellegagi kohtumist. Iga kord on selles nädalalõpus uued tegelased, keda ma nimetan kord sõpradeks, kord tuttavateks. Tänu sellele peab Lena mind maailma kõige suuremaks suhtlejaks. Vaevalt.

Vabariigi sünnipäev Narvas, päev 2

2011-02-26T01:40:00.003+02:00

Kolm tundi millegagi õndsat und ja siis 6.30 äratus. Oi milline kiusatus oli kell kinni lüüa ja edasi magada, kuid uudishimulik antropoloog minus jäi võitjaks. Kell 7 olin ma toast väljas, söömata-joomata, ja tellisin takso. Suund linnusesse. Jõudsin täpselt selleks hetkeks, kui hümni laulmine lahti läks ja lipp vardasse kerkima hakkas. Eesti lipp tõusmas kõrgele koos Eesti Vabariigi esimese päikesetõusuga. Ülev hetk, mis tõesti kroonib enese kokkuvõtmist. Siin Narvas on see eriliselt sümboolne. Ja oli meie ehk 50-pealise rahvahulga seas venelasigi. Siis tulid kõned. Linnapea Tarmo Tammistelt ja kirikuõpetaja Villu Jürjolt. Ning loomulikult leidus ka „vabatahtlikke“ kõnelejaid, kes otsustasid vabariigi aastapäeva oma poliitpropaganda huvides kasutada. Suure kübaraga daam Brüsselist, Kristiina Ojuland isklikult. Kuid see ei suutnud varjutada koha ja hetke suurust. Valge sätendav kumeväli, vaikus, Narva jõe kohalt tõusev salapärane aur külmas talvepäevas ja läbi selle tõusev päike.

Söömata ja joomata nagu ma olin, oli positiivseks üllatuseks kuulda, et linnavalitsus kutsub linnusesse kohvile ja hommikupirukale. Kuna rahvast on lippu heiskamas iga aastaga aina rohkem, läks kohvilaua ümber parajaks nügimiseks ja rebimiseks. Ometigi oli tore võimalus pilk enda ümber ringi libistada ja fikseerida vanu tuttavaid nägusid: muuseumi ja linnavalitsuse ametnikud, kolledži rahvas, EÜSi seltskond, mõned tuttavad ajakirjanikud ja hulk vanema põlvkonna esindajaid, kes pole mulle tuttavad. Ka head tuttavad ja kolleegid Hollandist, Inge ja Jeroen, olid külla tulnud. Rõõmus taaskohtumine. Mõned uued tutvused. Ja nii see aeg lobisedes läks, kuni päevaprogramm oli nii kaugel, et Peetri platsilt väljus buss Narva garnisoni kalmistule vabadussõja mälesusmärgi juurde. Peeti kõnesid, viidi lilli. Siis tagasi Narva kl 10 algavale jumalateenistusele Narva koguduse ruumides.

Jumalateenistust viis läbi Villo Jürjo, orelil saatis Tuuliki Jürjo, kontserdi andis kvartett Cantadores Narvensis. Jürjo kõneles vabadusest, armastusest ja vastutusest. Haakus sellega, millest õhtul rääkis president. Kahju, et kirik ja riigivõim ei seisa Eestis päris lahus, nii nagu ta peaks. Mina oleks seda hommikust jumalateenistust palju enam hinnanud, kui linnapea oleks oma kõne seal pidamata jätnud. Sest mul oli häbi. Kõne oli teemal „Erinevus rikastab?!“ (hüüu- ja küsimärgid originaalsed, linnapea ise rõhutas nende läbivat rolli oma kõnes) ning seotud ühe konkreetse klipiga, Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?, kampaania „Erinevus rikastab“ raames. Jutu püänt oli seotud ühe neiu lausega sellest klipist, kus ta vastab esitatud küsimusele nii, et miks ka mitte, las mu poeg abiellub mehega, kui see on tema jaoks hea ja see inimene minu poja jaoks õige. Linnapea ütles, et see klipp ajab teda tõsiselt närvi ja üleüldse on lubamatu, et sellist asja, klippi, (ma arvan, et ta oleks pigem tahtnud öelda ’saasta’ või ’kräppi’ ) toodetakse maksumaksja raha eest. Meie, maksumaksja ja vaataja, kohus on suhtuda sellisesse rahakasutusse taunivalt ning edastatavasse sõnumisse väga kriitiliselt. Jah. Olla oma isiklikes tõekspidamistes konservatiivne, see on üks asi, aga kasutada võimalust kuulutada oma isiklikku piiratust jumalakojas ning otsides sellele tuge kirikust kui institutsioonist (sest mida muud ta siis tegi, kui arvas, et tema põhimõtted on kooskõlas luteri kiriku ametliku seisukohaga samasooliste abielud hukka mõista) oma isiklike seisukohtade legitimiseerimiseks... no ma ei tea, kuidas seda kutsuda. Lollus? Häbitus? Ignorants? Ideepuudus? Ma tean küll, et linnapeal tuli iseseisvuspäeva pidustuste raames vähemalt kolme erineva kõnega üles astuda ja korrata ei ole sobilik, aga kas ei olnud sul tõepoolest ühtegi muud sõnumit, mida linnakodanikule pidupäeva puhul saata?! Minus ja minu tuttavates oli reaktsioon üheselt halvav ja hukkamõistav. Ja kui ma eile veel spinningusaalis linnapea kõrval higistades mõtlesin, et lähen ja ütlen linnapeale tere ja ajan veidi juttu, siis nüüd läks isu ära. Ei äitäh, meil ei ole millestki rääkida.

Peale veidi rikutud tuju läksime kambaga Kerese kohvikusse varasele lõunale. Arutasime elu üle Eestis ja maailmas ning siis koju unele, et õhtul vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul linnuses niivõrd-kuivõrd värsked välja näha. Magasin 3,5 tundi iluund, sättisin enda valmis ja jälle taksoga linnusesse. Üritus toimus linnuse saalis, seal kus sageli igasugu kontserte korraldatakse. See on ilus ja auväärne koht ürituste korraldamiseks, kuid mitte eriti praktiline. Akustika on hea, aga kuna ruum on piklik ja seal puudub poodium ja kõrgendusega istmeread, siis esinemisi saab tavaliselt ainult kuulata, mitta vaadata. Kui just esirea kohaga ei vea.

Rahvast oli palju. Peamiselt muidugi eestlased, kuid oli mitte-eestlasi, etnilise päritolu mõttes. See on Narva tõsielu, et vabariigi aastapäev on eestlaste pidu eestlaste kantsis. Idee poolest peaks see ju olema kõigi eestimaalaste pidu ja ma tahaks väga näha, et läbi aastate toimuks areng sinna suunas. Võibolla kui ma viie aasta pärast jälle siia tulen, on midagi muutunud? Kuid pidu oli aus ja hea. Esinesid eesti rahvatantsurühmad, mängis süldibänd, oli buffeelaud väheste, kuid maitsvate suupistete, kohvi, kringli ning veiniga. Pärast oli seltskondlik lobisemine, kus sai oma uusi tutvusi veid süvendatud.

Mingil ajal peale keskööd panid pillimehed oma pillid kotti ja pidu linnuses sai läbi. Järele oli jäänud umbes 10-liikmeline seltskond, kellest üks on kohalik „apteeker“. Apteekril teadagi on taskus apteegi võtmed ja nii läksimegi kõik linnuse Põhjaõue apteeki. Apeegiks nimetatakse seal asuvat baari, mis tehakse lahti linnuse õues toimuvate ürituste ajal ja piisavalt suure grupi olemasolul ette teatamisel. Apteegis pole päris tavapärane joogivalik, vaid pakutakse apteekri valmis sepistatud drooge (pipraviin jms).

Rohud võetud, liikusime edasi Moderni, kuhu osa rahvast juba varem oli end sisse seadnud. Seal sai siis söödud, joodud, sumisetud, lauldud. Kuidas saakski EÜSi kohalolul õllelaulud laulmata jätta? Laul läks lõpuks nii valjuks, et baaridaam tuli meid korrale kutsuma. See häirivat teisi külastajaid. Taas kord, see oleks unistuste Eesti, kui terve Modern teeks vabariigi sünnipäeval koos- ja kasvõi võistulaulmist, eesti ja vene keeles. Aga kuna Modern kuulub Vovale ja Vova saabuski ise kohale, siis välja meid ei visatud. Vova arvas, et baar läheb tänaseks sulgemisele, sest baaridaamid peavad ka koju saama, kuid kutsus meid edasi Club Avenuesse. Tellis taksod ja lubas priipääsmed oma klubisse, et eestlastel oleks koht, kus rõõmsalt oma vabariigi sünnipäeva edasi pidada.

Ei lasknud me end kaks korda kutsuda. Kuulge, see on ju karismaatiline Avenue solist, kes isiklikult kutsub. No ma arvan, et sellel kutsel oli midagi tegemist ka Aeti sünnipäeva ja tema isikliku tutvusega Vovaga, aga seda parem. Ja mitte keegi meist polnud midagi kuulnud Club Avenue olemasolust. Ometigi selgus, et Rakvere tänavas on täiesti tiptop restoran-klubi, kus tantsu vihtuda. Ei morjendanud isegi see, et tol õhtul see klubi sisuliselt inimtühi oli. Vaid paar-kolm vene tüüp patseerisid baarileti ääres. Vova ise ning turvamees muidugi ka. Vova mängis meile lugusid Eesti playlistist ning meie vihtusime tantsu poole viieni hommikul. Otseloomulikult vihtus Vova klubis askeldamise kõrval ka ise meiega tantsu. Oli kõvasti Kuldset Triot ja punki. Kujutage ette – Narvas ja eestikeelset punki! Ma arvan, et seda juhtub kord elus. Ma ei ole päris kindel, kuidas seda Vova tegu meie suhtes seletada nii, et see ei kõlaks liiga ülespuhutult, kuid mina ütleks, et see oli austusavaldus Eesti riigi ja eestimeelsete kodanike vastu. Anda meile koht, kus segamatult hommikuni pidutseda ning mängida meile muusikat, mida Narvas kuskil mujal klubis ega baaris iialgi ei lastaks? Võibolla on see nutikas mainekujundus, aga mul on ükskõik. See on parim viis erinevuste austamiseks ja erimeelsuste silumiseks. See on austusavaldus teise keele ja kultuuri vastu ning parim viis kasvatada sallivust ja murda sterotüüpe. Kui ma läbi varahommikuse inimtühja Narva koju jõudsin, siis jõudsin vaid mõelda, et jumal tänataud, et ma endast kogenumaid inimesi kuulasin ja pähe võtsin, et vabariigi aastapäeval lihtsalt peab siin olema. Ma sain võimaluse näha veel ühte külge Narvast.

Vabariigi sünnipäev Narvas, päev 1

2011-02-26T01:37:00.002+02:00

Mu tuba näeb välja nagu siit oleks keeristorm üle käinud. Riidehunnikud põrandal, voodit ümbritsemas, kolm erinevat kotti ja nende sisu põrandal vedelemas, kõik võimalikud tasased pinna täidetud ehete, kosmeetikatarvete, vatitupsude ja kes teab millega veel. Kohvitass kuivanud kohvipuruga, poolik veepudel, pesemist ootavad taldrikud... Ma olen kahe viimase ööpäeva jooksul siin ainult magamas ja end korda sättimas käinud. Sedagi kiirustades, juba meeltes kuhugi mujale, uute situatsioonide ja emotsioonide järele jooksmine. Siiski, selle kaose likvideerimine kannatab vabalt edasilükkamist. Ribikardinate vahelt paistab soe päikesevalgus – oleme liikumas kevade poole ja sellega seoses on mu aknad pöördunud lõunasse ja läände, see jääb nii mitmeks eelolevaks kuuks – ja selle valguse paistel on sisemine magus sund kirjutada, talletada. Enne kui emotsioonid tuhmuvad.

Ma armastan sellist Narvat, mida ma neil päevil kogenud olen. Rutiinivaba ja kõikvõimalik Narva. Kohtumiste ja muljete vikerkaar. Kultuuride kohtumispaik.

Algas kõik 23. veebruariga. Sain kõne Angelikalt ja kutse Revalia Kammerkoori kontsertile Genevasse. Üritus oli kutsetega, kohapeal selgus, et linnavalitsusega seotud ametnikele. Mul oli niisiis tänu Angelikale priviligeeritud seisus sellest osa võtta. Pilku ümber kohalolijate libistades tundsin ära mitmeid kultuuriasutuste juhte ja siinseid suuri tegijaid. Ilmselt ei pinguta üle, kui ütlen, et kohal oli Narva kultuuri-, haridus- ja poliitilise võimu eliit. Külalisi tervitati veiniga ning õhtu kulmineerus kauni kontsertiga Hirvo Surva dirigeerimisel.

Kontserti lõppedes lõi kell kaheksa ja siit oli paras aeg seada sammud Moderni, kus hakkas kogunema kolledži rahvas ja külalised Tartust. Pilt kolledži aktiivsest eesti soost tuumikust on kild killu haaval paika settimas. Näod hakkavad korduma. Moderni klubi on Narva kõrgharitud eestlaste keskne kogunemiskoht, mis nagu ma aru saan, on mõne jaoks olnud periooditi vaat et igapäevane ajaviitmiskoht. Moderni omanik on bändi Avenue juhtliige Vova Tšerdakov. Modernil on kergelt boheemlaslik hõng. See asjaolu ise juba selgitab, miks Narva eestlastest haritlaskond oma koosviibimisteks just seda paika eelistab. Pealegi saab seal Sillamäe Õlletehases toodetavat head Müncheni õlut. Seekordseks kokkusaamiseks Modernis oli põhjuseid omajagu. Oli Kaarli sünnipäev, Aeti sünnipäeva ja muidugi Vabariigi sünnipäev. Lisaks narvakatele olid kohal Kaarli vanemad Tallinnast, EÜSi esindus Tartust ning mõnedki sõbrad Tallinnast.

Modernis õhtule lõbus algus tehtud, mindi edasi kolledži baari Studiosus, kus põhjuse peoks andis vana hea armee aastapäev, mida Narvas tähistatakse endiselt. Kui armee aastapäeva ja ametlikku meestepäeva. Studiosuses on muusika küll üsna „omapärane“, kuid ometigi oli tuju poole kolmeni meeldivat seltskonda nautida ja isegi tantsu keerutada. Siis sai küll mõistus võitu, sest juba kell 7.19 oli kõigi püha kohus olla linnuse õuel vabariigi aastapäeva lipu heiskamise juures.

20-minutiline jalutuskäik koju läbi öise Narva, turvatunne endiselt säilinud, unistades voodisse heitmisest, et siis ainult avastada, et korteris valvet pidav Ivangorodi vanaema on ekstra turvameetmed kasutusele võtnud ja ka sisemise ukse lukku keeranud jättes võtme ukse ette. Seisis ees järgmised 20 minutit ukse taga klopisimist, välisukse taga kella andmist, kaks katset öösel kell 3 korteriomanikule Oksanale Tallinnasse helistada, et siis ikkagi nentida, et kõigi kõrvad on minu meeleheitele suletud, keegi ei kuule. Kaalusin alternatiive: siin samas ukse kõrval koridoris magada nii kaua kui vanaema hommikul liikuma hakkab ja mind kuulma teeb või Angelika ukse taha komberdada ja öömaja paluda. Viimaks, kui olin oma sõrmenukid sõna otseses mõttes katki tagunud ja olin alla andmas, kuulsin vanaema Antonina samme. Milline õnn.

Eesti talvised tänavad ehk kuppelmaastik

2011-02-26T01:36:00.000+02:00

Mind panevad endiselt imestama narvalaste jalavarjud. Ausalt öeldes nõuavad praegused teeolud tükk tegemist ja eneseületust, et tänavail liikuda. Isegi minu suss-saabastega. Kõnniteed meenutavad Lõuna-Eesti kuppelmaastikku tihendatud vormis ja mul on jalad kogu aeg all krampis, et neil kuplitel laveerida ja tasakaalu säilitada. Ma olen harjunud, et siinsed naised kannavad rohkem kontsi kui Eestis keskmiselt. Soomega ei tasu üldse võrraldagi. Näiteks pole üldse mingi erakordne pilt, et ema on õues lapsevankriga jalutamas ja patseerib vankri taga tikk-kontsadel. Aga naised, meil on ju talv ja ekstreemsed olud, kas see ei tähendaks, et viskate oma kontsad veidikeseks ajaks kõrvale ja ei mängi kangelasi? Täna ma näiteks kõndisin oma kümme minutit ühe preili taga ning ootasin hetke, kui tema parema saapa konts lõpuks katki murdub. Ei murdunud! Aga ausõna, see konts oli kogu aeg 30-kraadises kaldes ja oleks kõigi füüsika seaduste kohaselt pidanud murduma. Inimesed, kuidas on võimalik liikuda sellistel jalavarjudel ilma kepse ja kontsi murdmata?

Trennis käies satun ka alatihti inimeste jalanõusid jälgima. Seal on jälle selline lugu, et traditsioonilised spordijalatsid on vähestel. Mida siis kantakse? Hästi õhukese tallaga sportlikus stiilis vabaajajalatseid. Mõned neist meenutavad susse. Mõnes trennis võibolla pole vahet, on see trennitoss või vabaajakets, kõik ajab asja ära. Kuid spinningus olen küll mõelnud, et ai-ai, küll see peab piin olema selle õhukese sussiga pedaalidel sõtkuda. Tegelikult võib jalanõude järgi ära näha, kes on vähene või päris algaja trennis käija. Soomega võrreldes on siin kontrast väga suur. Seal on pigem nii, et enne keegi trenni ei lähegi, kui on omale viimase sõna sporditossud ostnud.

Ilmselt kõneleb narvalaste ketsi- ja sussikultuur trennis midagi inimeste majanduslikust võimekusest ja praktiliselt mõtlemisest. Ja siin ei ole mul õigus midagi kobiseda. Võibolla on nii, et ka kontsakultuur tänavatel tuleneb sellest samast majanduslikust kitsikusest? Inimesel lihtsalt ongi üks paar talvesaapaid ja neid tuleb kanda, olenemata ilmast ja teeoludest? Mina omaenese tarkuses valiksin selleks ainsaks saapapaariks madalad, aga siinne kultuur kehtestab vist igale tõelisele naisele normiks paari kontsaga jalavarje. Kultuuri küsimus eelkõige.

400 postitust

2011-02-26T01:23:00.003+02:00

Väikese pausi järel on mul hea meel teatada, et see on minu 400. postitus.

Vahepealsed kolm nädalat olin Soomes. Nädal mökkis, 3-päevane PhD kursus Jyväskyläs, 2-päevane kursus Tamperes ja sinna vahele veel igasugu asjaajamist. Veetsime Javiga koos üle 3 nädala. Alates sellest, kui ta tuli jaanuari lõpus Eestisse Viru maratonile. Suurema jao sellest Tampere-ajast olime Hispaania perekonna võõrusta-misega hõivatud. Üürisime nädalaks Papinniemi nimelise mökki Orivedel, veidi üle 40 km Tamperest kirde poole. Täiesti fantastiline mökki ja parimad mökki peremehed, kellega iial kokku oleme puutunud. Palju head süüa, pikad aeglased söömingud, igapäevane saunatamine, kuumaveetünnis mõnulemine, kaminatuli, suusatamine jne jne. Igavesti mõnus puhkus oli.

Tamperest lahkumisega on alanud minu etnograafilise välitöö kõige intensiivsem periood. Nii ma olen ennast häälestanud ja nii see asjade senist kulgu ning minu eesmärke arvestades peaks olema. Suurim muudatus on see, et nüüdsest elan ma uues kohas. Sisuliselt elan nüüd kommunaalkorteris, kuigi luksuslikus. Minu valduses on 1-toaline korter, mis on ühenduses 4-toalise korteriga. Meil on ühine sissekäik, jagatud köök ning pererahvas saab sisuliselt kasutada ka minu vannituba ja WC-d, kuigi seda nad põhimõtteliselt ei tee, sest on olemas ka teine vannituba ja kemps. Ühe ukse taha jäävad päris minu oma valdused: magamistuba, töötuba ja elutuba. Ja ma olen sigarahul, sest ma elan päikesepoolses küljes ning pärastlõunal on mu tuba täis mõnusat sooja valgust. Lisaks on mu korter maitsekalt remonditud, hästi kompaktne (sellest tundsin eelmises korteris teravat puudust) ning mul on olemas kõik, mida hing ihaldab. Pererahvas on rahulik ja senini on mul olnud piisavalt privaatsust. 4-aastane Diana ning 3 kassi küll varitsevad kogu aeg hetke, et minu tuppa sisse trügida, kuid alati saab ukse vahelt lukustada ning siis on rahu rannas. Pereema Oksana koos kahe koeraga on praegu Tallinnas ja korteris peavad valvet kaks vanaema. Nii et päriselt pole ma veel näinud, mismoodi see elu siin tavatingimustes kulgeb. Ometigi senini olen igati rahul elukohamuutusega.

Peast automehaanik, aga praktika annab soovida

2011-02-04T16:12:00.004+02:00

Olime eile Javiga otsustanud suts ühes kohas autoga ära käia ja siis koju tagasi sõita, et suurema hulga hispaanlaste saabumiseks valmistuma hakata. Loomulikult juhtuvad ootamatud asjad siis, kui neid plaanis pole :P Natuke aega keset kiirteed sõitnud, panime tähele märke auto ülekuumenemisest. Hoiatustuli süttis põlema ja näidik kihutas maksimumi poole. Auto keset Tampere kõige suuremat õhtust tipptundi ja autodevoogu peatatud, tuvastas Javi kapoti alt veidi kahtlast suitsu. Muud ei midagi. Ventilaatoririhm oli töökorras. Mina tüüpilise naisena muidugi autost lumelörtsi kätte ei kippunud, ootasin kannatlikult oma soojal istmel ja vaatasin, mis mees teeb. Mees tuli autosse tagasi, aga teatas, et temal pole küll õrna aimugi, milles asi. Kindel oli vaid see, et tuleb mootor maha jahutada ning kiiremas korras miskitmoodi esimesse autoteenindusse sõita. Hoolimata sellest, et remonditöökojad valmistusid tõenäoliselt parajasti tööpäeva lõpetama. Igaks juhuks vaatasime manuaalist järgi ka, et selle tulukese põlema hakkamisel tuleb pöörduda viivitamatult autoteenindusse, sest tagajärjed võivad olla kurjad. Kommenteerisin Javile, et njaa... vanasti küll kõik mehed teadsid, millega sellise asja puhul tegu, kahju et uuema aja tehnika on nii keeruline ja mehed aina tehnikakaugemad. Siis süttis pirnike ja küsisin: aga äkki on vesi otsas? (Olles kuskilt kõrva taha pannud, et auto kapoti all on lisaks klaasipuhastajaveel mingi teine vesi, kuid kus ja milleks, pole õrna aimugi.) Javile ei tundunudki see kontrollimist mitte vääriv mõte. Läks tagasi kapoti alla ja tuli suure naeratusega sealt tagasi. Ongi nii, et vesi (nüüd selgus, et tegemist on mootorijahutusveega) on paagist tilgatumaks kadunud. Olgugi, et auto oli 3 kuud tagasi tehnohoolduses käinud. Kuna asi oli aga kõigest vees, siis olime hullemast pääsenud. Meil on joogivesi ALATI pudeliga autos kaasas, aga nagu Murphy seadused kinnitavad: täna ei olnud. Vee lisamata edasi liikumine tundus muidugi võimatu. Kellele helistada? Kust kiirteel vett saada? Õnneks sadas parajasti mõnusat paksu lörtsi, mis tekitas sujuvalt mõtte lumelörtsi koguda, veepaaki toppida ja selle sulamist oodata. Mõeldud, tehtud. Mõne aja pärast olime õnnelikult lähimas bensujaamas ja kallasime veepaagi vett täis. Järgmine kiire ots oli autokaupade poodi, et vette jäätumisvastast vedelikku osta. Nüüd läks keeruliseks, sest tuleb välja, et vedelikke on vähemalt kolme eri värvi: sinine, punane ja oranž. Eri värvi vedelikke aga omavahel segada ei tohi, võib klimpi minna. Edasi selgus, et meie vedelik pidi justnimelt see kõige haruldasem, oranž, olema, mida koguni kahes esimeses autopoes ei müüdud. Õnneks saime viimasest mingi universaalvedeliku, mida võis igale poole valada. Vedelik käes, selgus et vahepeal on veepaagist vett jälle oluliselt vähemaks jäänud. Mis viitas sellele, et kuskil on mingi auk, mille likvideerimiseks on siiski mehaanikult vaja. Kuna mina mehaanikuks ei hakanud, siis täna hommikul sõitis Javi teenindusse. Mis ühtlasi tähendas, et kuna see värk koheselt parandatud ei saa, siis tuli Javil rendiauto võtta, et Vantaasse lennujaama oma Hispaania perekonnale järele sõita. Tagantjärele võib muidugi kergendunult ohata, et me eile õhtul selle ootamata suts-sõidu tegime ja veepaagi lekkele jälile saime. Oleks see alles täna Helsingi kiirteel selgunud või enne õiget hetke koguni märkamata jäänud, oleks võinud palju kurvemalt minna. Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse.

PS. Küsimus manuaalide koostajatele: mis keelab teil manuaali selle konkreetse hoiatustule kõrvale kirjutada:
1. Kontrolli VEE olemasolu paagis.
2. Kui veepaak on täis, siis on asi ilmselt tõsisem ja võimaliku mootoririkke vältimiseks tuleb viivitamatult autoteenindusse pöörduda.

Meie manuaal jättis esimese punkti vahele ja nüüd on tahtmine küsida Fordilt kompensatsiooni kõigi nende närvirakkude eest, mida selle 15 min teadmatuse pärast kaotada tuli. Ja ega väga ei huvita, et IGA NORMAALNE inimene kontrollib ESMALT ja JUHENDAMATA vee olemasolu paagis.

Tahame Narva tõelist kohvikut! Ta-ha-me! Ta-ha-me!

2011-01-26T13:30:00.004+02:00

Eelneva mõttearenduse jätkuks: Narvas võib söögikohtades üleüldse palju asju andeks anda. Kasvõi sellepärast, et kus sa ikka Eestis nii soodsalt enam väljas süüa saad? Just eile käisin Kerese tänaval asuvas kondiitrikohvikus Maius, kus saab komplektlõuna 1,6 euro ehk 25 krooni eest. Mida sa siis selle raha eest sööd? Kausike hartšo suppi (hea), väike taldrikutäis pearooga, milleks õrnalt praetud keedukartulid lihatükkide ja tomatikastmega (söödav), tass teed (standard), omaküpsetatud soolane leivake (väga hea) ja moorapea (kobe tükk ja ka maitsev). Ja mis peaasi: kõhu saab täis.

Avalikkusele on uksed valla ka kutseõppekeskuse sööklal ja kolledži sööklal, kus teada-tuntud sööklatoidu tase (delikatesse, suurt eksperimenteerimist ja toiduelamusi ju ei nõuagi) ja soodsad hinnad. Tallinna mnt alguses Turuhoones on ka sööklalaadne koht, kus tõsi küll ise söönud pole. Ja Kerese kohvikus saab koduse lõunaroa hea hinnaga. Moderni baar pakub taldrikutäie pelmeene või miskit muud head ja taskukohast. Nimekiri pole kaugeltki täiuslik, kuid siiski mõned orientiirid, mis peaks looma teadmise, et soodsa kõhutäie saab täna Narvas mitmelt poolt.

On olemad ka mõned peenemad restoranid. Näiteks linnuse keskaegses stiilis Castell või hotelli King restoran või hotelli Inger restoran Salvadore. Ma ise pole leidnud veel sobivat sündmust neis õhtustamiseks, kuid rahvasuu räägib, et neis on hinnad suhteliselt kallid. Toiduelamuse kohta on öeldud, et inimesena, kes küll aegajalt restoranielamust soovib, kuid ei pea seda tingimata Narvas saama - erinevais Eesti paigus saab sama raha eest palju ainulaadsemaid toidueluamisi.

Kui miski on Narva söögikohtade suureks puuduseks, siis justnimelt see, et pole mitte ühtegi tõelist kohvikut. Sellist hubast paika, mis ei lõhnaks euroremondi ja eurostandari järgi, kus saaks tassikest head kohvi ja parajat valikut mõnusaid koogikesi nautida. Kus taustaks ei üürgaks raadio ega mõtteid ei summutaks kaubanduskeskuse melu. Kus saaks soovi korral üksigi aega veeta näiteks ajalehte lugedes või oma läpaks toimetades. Ainuke mõeldav üksi kohvijoomise ja pikema ajaveetmise koht on Kerese Pappa pizza kohvik, kuid see pole päris see. Koogiriiul on väga lühike ja lõunasel ajal on lõunastajaid nii palju, et hakkab lihtsalt piinlik pikalt istuda ja lauda kinni hoida. Tahame Narva tõelist kohvikut!

Hambad, türgi kohv ja tööränne

2011-01-26T09:43:00.006+02:00

Ärkasin hirmuhigis teadmise peale, et minu suus olid kõik hambad vähehaaval liikuma hakanud ja siis hakkasid nad tükk tüki haaval kiiresti välja kukkuma, nii et suhu jäi haigutama vaid hambatüngade rida. Kusjuures ma olin kogu aeg paaniliselt teel hambaarstile, kuid kogu kõdunemise protsess käis mu suus nii kiiresti, et midagi ei andnud peatada. Pealegi esimene hambaarst, kuhu ma kohale jõudsin teatas, et ta ei saa mind kiire ajagraafiku tõttu vastu võtta. Kui ma viimaks võpatades silmad avasin ja keele üle endiselt ilusasti suus paigal olevate hammaste libistasin, oli kergendus suur. Ei, ÜÜRATU.

Unes hammastest ilma jäämine tähendab erinevate unenägudeseletajate järgi mingit jama. Eneseaustuse kaotus, hirm oma välimuse pärast (kartus näha välja ebaatraktiivne), jõuetus, energia kaotus, süütunne, vastutuse kartus... Üldiselt tegu siis stressi ja ängiga erinevates vormides. Mina võin aga käsi südamel väita, et seesugused tunded neil päevil minu elu ei juhi. Kui üldse midagi, siis ajutine energia madalseis, aga täna särab päike ja ma olen otsustanud, et täna on päev, kus ma ühegi intervjuu lindistamisega ei tegele, vaid kõigepealt käin metsas, naudin kaunist ilma, ja siis hakkan kolimise ettevalmistustega tegelema. Pole jäänud enam kahte päevagi, et kolimisega ühele poole saada.

Ainsad hiljutised negatiivsed emotsioonid, mis meenuvad, seostuvad türgi kohvi ja mõnede Narva eestlastega. Kas teie olete kunagi joonud türgi kohvi, mida serveeritakse suhkru ja piimaga, küsimata, kas klient seda soovib? Mina olen oma elus paar korda türgi kohvi joonud (seejuures Türgis) ja minu mäletamist mööda on tegemist tummise magustamata ja valgendamata kohviga. Kohalik kebabirestoran Narvas aga toimetas mulle lauda tillukese tassikese piimakohvi. Ebameeldiv küll, kuid anname andeks, eriti arvestades, et nende kanakebab pita leivaga oli ikkagi üle ootuste maitsev, ja teinekord võib ebameeldivustest pääsemiseks piisata, kui mainida: bez malako, bez sahara.

Teine ebameeldivus, oluliselt suurem, aga kujutab kõiki inimesi, kes on otsustanud mingi kohaga omal vabal valikul seotud olla ise seda kohta kogu südamest vihates. Tavaliselt mõtlen selle teemaga seoses eestlastele Soomes, kes mingil põhjusel kogu aeg Soomet ja soomlasi kiruvad ja halvustavad, aga samas ikkagi otsust vastu ei võta, et selle jälestusväärse maaga lõpparvet teha. Tegelikult polegi vahet, kas eestlased Soomes, soomlased Eestis või keegi teine kuskil - mõte on selles, et inimene, ole seal, kus sul on kõige parem. Ja kui sa ei tea, kus sul on kõige parem, siis tööta selle nimel, et see välja selgitada ning tee reaalseid samme, et oma olukorda muuta.

Eile kohtusin Narvas ühe inimesega, eestlasega, kes on pärit hoopis ühest teisest Eesti linnast, kuid käib juba neli aastat Narvas tööl. Samamoodi, nagu paljud eestlased üle lahe. Esmaspäevast reedeni on tööpostil, kuid niipea kui viimane töötund reedel kukub, hüppab bussile ja põgeneb siit tulistvalu. KOJU. Sinna, kus on HEA. Narva aga on tema sõnul üks õudne koht maamunal, mädapaise, mõttetu linn, kus pole mitte midagi teha ja mitte kellegagi suhelda. Sest eestlasi siin sisuliselt et pole ja vene keelt ta põhimõtteliselt vihkab. Mul tuli korduvalt ja arvukate näidete varal talle selgitada, kuidas mina siin oma doktoriuurimust tehes hulluks pole läinud või igavusest ära koolenud. Ma püüdsin viisakaks jääda, kogu hala ära kuulata ja naljaks pöörata jagades soovitusi, et ju on aeg töökohta vahetada ning mõnda inimsõbralikumasse Eesti linna ümber asuda. Tegelikult on aga ühtaegu kurb ja piinlik. Ma ei saa vabas Eesti riigis aru sellest, miks inimene otsustab end vaid töö nimel ühe vihatud paigaga siduda ning siis leiab, et tal õigus vinguda. Õigus selle linna ja seda linna armastavate inimeste ees ning eelkõige iseenda elu ees. Me elame ajal, kus pole kohustuslikke töölesuunamisi, eluasemedefitsiiti ega sunnismaisust, mis inimese suvalise paiga külge aheldavad. On igaühe suht vaba valik, kus ja kuidas elada. Kui osade inimeste vaba valiku suurusele tuleb teha teatud mööndusi, siis noorte ja perekonnata inimeste jaoks küll mitte. Neile iseäranis mitte.

Neid pisikesi tõrvaplekk kõrvale jättes on elu täitsa ilus. Eile tähistas Narva Kolledž Tatjanapäeva, mis on traditsiooniline Vene üliõpilaste püha. Pikemalt saab lugeda siit. Võtsin ka ise osa läbi linna kulgenud ja linna peatänavail mõneks ajaks autod peatanud tõrvikrongkäigust, hiljem linnuses aset leidnud esmakursuslaste ristimisest ning kolledži baaris Studiosus järgnenud peost. Endiselt meeldib mulle, et kolledži direktriss Katri Raik on tegus ja silmapaistav naine, kes leiab, et tema missioon on peale tseremoniaalset osa kasvõi korraks läbi hüpata üliõpilaste peolt. Nagu me ühe tuttavaga arutasime - Tartu Ülikooli rektorilt sa seda ei ootakski, võibolla mõjuks see isegi kummaliselt, kuid Narvas on see loomulik osa siinsest elust, ilma milleta ei kujutaks osasid asju ettegi. Sest Katri on selline ja on sellise märgi seadnud.

Andke mulle sulg ja aega mõelda. Puhkust ka, aga see tuleb nagunii.

2011-01-20T15:14:00.006+02:00

Elu Narvas jätkub tempokalt. Üks intervjuu ja kohtumine ajab teist taga. Ning üleskirjutused uurimispäevikusse lükkuvad aina edasi ja edasi. Kuid kirjutama peab, sest mälu on piiratud ja petlik. Enamasti on kirjutamine meelepärane tegevus, kuid kui peab ja pole aega, siis muutub kõik. Kaob rõõm ja entsusiasm ning on tükk tegemist, et neid tiivustavaid tundeid enda juurde tagasi saada.

Mõnel päeval on seesugune tunne, et tahaks lihtsalt voodisse jääda, magada ja detektiivijuttu lugeda. Aga praegu ei saa. Ees ootab järgmine kohtumine. Siis paneb keha liikuma vaid kohusetunne ja minu kehasse talletunud teadmine, oma olemuselt alateadlik, et sellest eelolevast intervjuust tuleb tegelikult positiivne kogemus, mis annab tiivad. Ja nii see ongi. Kui intervjuu juba algab, siis ei mõtle ma enam paaniliselt sellele, kui suur infouputus mind juba saadab ning kuidas ma suudan kõiki neid elulugusid mõtestada ja teaduslikku dialoogi panna. Kui intervjuu algab, siis ma lasen inimese elulool ennast kaasa kanda. Üritan kaasa mõelda, aru saada. Ja iga kord suudan millestki vaimustuda. Iga kord on mul tuline kahju, et aeg seab oma piirid, et kõike pole võimalik kuulata ja mõista.

Endiselt igatsen seda vaba päeva, kus ma end siinsest elust välja saan lülitada. See tuleb, laupäeval. Tuttav kutsus Kukruse mõisa kliimateemaliselt seminarile. Kutsuti ka Haljalasse "Vann vannis 3" üritusele, aga see jääb vahele. Ega liiga aktiivne pole ka hea olla :)

Järgmisel reedel sõidan pikemaks Narvast ära. Esmalt Viru maraton, kuhu lähen Javil kätt ja pöialt hoidma, siis aga mõneks ajaks Tamperre. Ees ootab nädal mökkis. Tõeline talv ja puhkus, ma loodan. Saun ja suusatamine, hea hispaania söök. Igatsen! Palju lärmakat hispaania perekonda. Igatsen ka, teatud piirini :) Lisaks ka asisemad tegemised. Kahest doktorikursusest olen plaaninud osa võtta, autojuhiload vahetada, enne kui aeguvad, ja veel üht koma teist. Ja muidugi loodan üle pika aja mõningaid Tampere sõpru näha.

Elukohamuutus tuleb ka. Enne järgmist reedet tuleb kolimisega ühele poole saada. Halvad uudised neile, kes pidasid plaani mulle külla tulla ja minu suurtes valdustes ööbida. Aga tulge ikka Narva, sest väiksemas koguses saan teid loodetavsti ka edaspidi vastu võtta! Veebruari lõpust, siis kui uue elukorraldusega harjunud olen.

Välismaa aktsent ja vene keelest üldse

2011-01-17T09:56:00.005+02:00

Mul oli eile taksojuhiga 5-minutilise sõidu ajal vestlus, mille käigus tehti mulle kompliment, millest olen praegugi veel või sees. Ta jagas muidugi ära, et ma pole venelane, kuid ei suutnud samas uskuda, et olen eestlane. Aktsendi pärast. Arvas, et pigem kõlab minu vene keele aktsent selliselt, nagu räägiks seda mingi välismaalane. Tunnustusest, mis tema ütlusest kõlas, järeldasin et ta ei pidanud silmas algajaid keelepusserdajad välismaalasi, vaid kedagi, kelle keel ja hääldus on üle keskmise arenenud. Loomulikult on mul saba rõngas, sest...

... teada on, et siin Narvas ja vist kogu Eestis ning Venemaal üleüldse visatakse eestlaste spetsiifilise vene keele aktsendi üle sõbralikku nalja. Näiteks Lena, kellega me aegajalt kokku saame ja eesti-vene keelt pooleks harjutame (teoorias, praktikas räägime 3/4 ajast vene keeles), tegeleb järjepidevalt minu häälduse korrigeerimisega. Kui tal on "halb päev", siis ta võtab igas minu lauses mõne sõna ette ja laseb mul seda lõpmatuseni hääldada. Kuni see kõlab, nagu peab. Näiteks 99% eestlasi ei saa enesele teadmata hakkama sõna мужчина (mees) õigesti hääldamisega. Mina ka ei suutnud esiti uskuda, et ma seda sõna järjekindlalt läbi kogu elu valesti olen hääldanud. Kui ma silmi pööritasin ja Lenale nägusid tegin, siis ta ütles, et tema eesmärk on see, et kui meie kohtumised maikuuks lõppevad, ei oleks minu venekeelsest kõnest enam aru saada, et tegemist on eestlasega. Kuigi teinekord tuleb tahtmine Lena tema norijalikkuse tõttu pikalt saata, olen ma talle tema pühendumise eest väga tänulik. Esimest korda pöörab keegi minu vene keele häädusele täit tähelepanu. Kusjuures Lena pole mingi õppinud vene keele õpetaja, vaid maksuametnik, kes on ääretult järjekindel. Mul on Lenaga tohutult vedanud.

Taksojuhi komplimendi juurde tagasi tulles. Absoluutselt ebaoluline tundus seejärel, et takso tagauks sulgus hullemini kui lääbakas laudauks ning üldse aitas jutuajamine mu mõtteid kõrvale lükata esialgselt hinnangult, et see auto vajub sõidu pealt tükkideks ja sihtkohta me ei jõuagi :) Muuseas, taksosõit maksab Narvas nüüd 1,5 eurot.

Teisalt, silmatorkamatu aktsent ei aita ka siis, kui inimene lauslollusi räägib. Näiteks ühel kenal päeval helistasin ma taksodispetšerile ja tellisin maja ette takso. Maja asub aadressil Tallinna mnt 63. Lausun aadressi: "Таллинна шестьнадцать три." Dispetšer veidikeses segaduses: "Ещё раз, пожалуйста." Mina uuesti (mõeldes, et ju mu aktsent on nii arusaamatu): "Таллинна шестьнадцать три." Dispetšer absoluutses segaduses: "Извените, но что это значит...? Мina: "Kак? Таллинна шестьнадцать три! Oй... (valgustatuna ja ennast kogudes) извените. Таллинна шестьдесят три, конечно. (Ja hakkan ohjeldamatult itsitama) Dispetšer (ka itsitades): "Dа, ясно! Сразу выезжает."

Siis, kui on kiire

2011-01-16T10:42:00.003+02:00

Alates kolmapäevat on minu elu kulgenud tempos, mida Narvaga isegi seostada ei osanud. Midagi sellist, nagu kihutaksid täiskiirusel läbi suurlinna ja mööda vilksataksid tuhanded inimesed, kirev isiksuste galerii. Igaühele ütled tere, vahetad paar sõna, aga kohe kaob kõik unustusse, sest juba tuleb uus tegelane ja uued emotsioonid. Ja kui sa siis õhtul koju jõuad, jaksad end vaevalt voodisse vedada ning soovida, et tuleks ometi see peatumise hetk, et mõelda, kellega ma siis ometigi kohtusin. Aga praegu on võimalik vaid edasi kihutada.

Päriselus muidugi asjad NII dramaatilised pole, kuid veidi sinnapoole. Olen neil päevil kohtunud niivõrd paljude inimestega, pidanud niivõrd palju venekeelseid vestlusi ning uusi tuleb peale. Nüüd, kui minu välitöö lõpuni on kõigest 3,5 kuud ning vähemalt kuu sellest pean ma veetma väljaspool Narvat, on iga päev oluline. Iga päev tuleb maksimaalselt ära kasutada, igast kohtumisest kinni haarata.

Seejuures oleks ka vaja aega, et oma muljetel peegelduda ja settida lasta. Kirjutada. Ja seda ei jõua ei füüsiliselt ega vaimselt, kui päevad kulgevad kohtumisest kohtumisesse. Uurimispäevikusse saavad heal juhul vaid märksõnad, lootuses, et peagi tuleb hetk maha istuda ja oma muljed ja mõtted läbi mõelda. Äkki see ongi märk sellest, et nüüd toimub tõeline etnograafiline välitöö?

Viimaks on ka igasugu ideid hakanud vilksatama. Mida ja kuidas veel võiks uurida. Kuidas üks asi võiks viia teiseni ja see omakorda kolmandani. On tohutult ärev ja huvitav aeg. Ärevustunne on aga pooleks kahjutundega, et pole aega oma ideid läbi mõelda ning nii lendavad ka paljud ideesähvatused unustuste prügikasti.

Nii kauaks, kui teda on

2011-01-12T18:41:00.004+02:00

Tõin oma läpaka linna jalutuskäigule ja Fama Keskusesse tuulutama. Ma tean küll, et netbookid seda igapäevaselt teevad, aga minu ja minu netbooki jaoks ikka täitsa uhiuus asi. Varasem läpakas kaalus 2,5 pluss midagi kilo ja sellega juba jalutamas ei käinud.

Kõik on tore, sest pika otsimise peale leidsin ka tasuta Wifi. Kohvi ja kooki talle siiski ei paku. Vähemalt mitte enne, kui ta on korralikult käituma õppinud. Sest tore oli täpselt senimaani, kuni läpakas järsku pildi tasku viskas. Uuesti äratamise peale teatas, et patakas oli kriitiliselt tühjas seisus. Mis on ikka väga veider, sest praegu näitab ekraanil, et patakat jätkub veel pisut enam kui 3,5 tunniks. Hallo! Ootan itimehe juhtnööre, kuidas läpakas uuesti Tallinna toimetada. Ja vastu tahaks uut läpakat, mitte seda praegust, garantiiremondist tulnuna.

Eelnevalt käisin Narva-Jõesuus järelintervjuud tegemas. Kaks praktilist asja jäid silma. Esiteks - lumesahaga ringi müttavad tegelased on ikka imehuvitavad. Ei saa ikka kõnniteed keskse bussipeatuse ees lumevalliga niimoodi ära lõpetada, et inimesed teisel pool lõksus. No olgu, minusugune ronib kuidagi ikka üle, kuid mida teevad lapsevankriga emmed-issid või eided-taadid? Kurb oli vaadata ühte vanamutti, kes lumevalli otsas habises ja ootas seal kukkumist peljates niikaua, kui keegi hea inimene talle appi läks.

Teiseks endiselt need eurosummad. Suht haige on ikkagi võtta kasutusele 1- ja 2-eurosendiseid. Nagunii läheb ju kohe-kohe ümardamiseks ja siis need pisikesed sendid jäävad ainult tüliks kätte. No näiteks bussipiletihinnad täna Narvast Narva-Jõesuusse ja tagasi sõites: 93 ja 87 senti (ärge küsige, miks üks ots odavam). Vaene bussijuht, kes peab poole kauem igas bussipeatuses nüüd aega veetma, sest minulgi annab neid sente lugeda. Muuseas, neil päevil pole mul veel üldse õnnestunudki paberrahadega arveldada.

Raadiostaar või siiski mitte?

2011-01-11T21:15:00.003+02:00

Andsin täna ERRi Narva stuudios raadiointervjuu ja mis te arvate, kas mul on tunne, et ma tahaks nüüd ja igavesti maa alla vajuda ja teeselda, et see pole mina, et mind pole olemaski? Raadiointervjuu andmine on üks kole asi. Eriti, kui seda tuleb teha vene keeles. Minu meelest peaks mul olema lausa 2 omavahel sünkroonis aju, et ma suudaksin kõigile küsimustele paugult selged ja konkreetsed vastused anda. Üks aju selleks, et vastata, ja teine selleks, et tõlkida see sünkroonselt vene keelde. Mulle tundub tagantjärele, ei mis, tundus ka jutu käigus, et ma ajan mingit täielikku umbluud. Õnneks oli tegemist 20-minutilise eelsalvestusega, mis tuleb lõigata 5-minutiliseks. Kuigi ma ei ole kindel, kas sealt ka 5-minutilist ladusat ja arusaadavat juttu on võimalik kokku panna. Kui Juri Nikolajev sellega toime tuleb, siis saab ta preemia. Ja kui see piinlik intervjuu mulle kasvõi ühe intervjueeritava toob, siis tegelikult läks asja ette. Aga vaat teile ma küll ei ütle, millal mu intervjuu eetris on. Kui see salvestuse osa välja arvata, siis on Juri igati tore mees ja mul on hea meel, et ma tema kabinetis käisin. Sain talt oma uurimuse tarvis nii mõnegi hea idee.

Pärast viisid jalad Kerese Selverisse ja väljusin sealt enda jaoks ülimalt kummaliste ostudega: kaal, detsembrikuu Kroonika kodu-eri number, kaks laovärvi ja kaks köögirätti. Mingi postintervjuu reaktsioon vist. Olgugi, et minu ja minu kodu välimust keegi ju ei osatanud. Vaid lavazza kohvi ja pudelit punast veini võib normipiirseks liigitada. Ostsin oma viimase eesti raha eest ka Viking lotto pileti. Igati vahva investeering, kui potsataks sülle see 2,5 miljonit eurot või midagi sellist :) Kusjuures ma isegi ei teaks, mida selle rahaga suures ulatuses teha :)

Lotoostuga seoses ei saa mainimata jätta, et põhjustasin sellega müüjas suure kimbatuse. Nimelt oli mul vaid 50 minevikuraha. Ülejäänud 10 ühikut sai ka eurodes maksta. Teoorias oli asi lihtne, aga praktikas muidugi mitte. Müüja arvutas higi palgel, kui mitu eurot teeb 10 krooni ja jõudis selgusele, et 3,43 või miskit sellist. Mina vaidlesin vastu. Nõudis üsna mitu minutit ja ka teise ostja sekkumist, et me jõuaksime kokkuleppele, et summa on siiski 64 eurosenti. Ilma irooniata: tore, kui see topeltvaluuta aeg juba kiiremini läbi saaks. Vähem peavalu paljudele inimestele.

Uue läpakaga on imelikud lood. Olgugi paljukiidetud Lenovo läppar, tüüp on kolme päeva jooksul kolm korda kokku jooksnud. Ja seda vaid netti ja tekstitöötlus-programme kasutades. Ei meeldi mulle see lugu ja juba kaebasin Itimehele. Läheb vist garantiisse ülevaatusele. Täpselt ei teagi, mis saab nüüd. Nõme. Tegelt kui ma 2,5 milli võidan, siis olen nii banaalne, et ostan Maci ja lasen tal tõestada, et Mac on tõesti üle prahi.

Uus aasta on toonud toredad bussijuhid

2011-01-09T00:16:00.004+02:00

Ma olen palju Eesti bussijuhtide aadressil õiendanud. Üldmulje tasakaalustamiseks ja õigluse huvides kirjutan nüüd suurelt ja rasvaselt: 24 TUNNI JOOKSUL JUHTUS MINUGA LAUSA KAKS KORDA, ET BUSSIJUHT OLI RÕÕMUS, SÕBRALIK JA VÄGA ABIVALMIS. KIITUSE ON ÄRA TEENINUD SEBE BUSSIJUHID! Kahju, et ma nende nimesid ei tea, kirjutaks suurelt ja punaselt ja seaks teistele eeskujuks. Kokkuvõtvalt: mulle sooviti head uut aastat (pluss vene aktsendiga bussijuht lisaks veel häid jõule), mu raske roosa kohver aidati suurima enesestmõistetavusega bussi pagasiruumi, lubati silma peal hoida, et seda vales peatuses maha ei laaditaks, teadustati 2,5 minutit enne sihtkohta saabumist peatuse lähenemist (spetsiaalselt mulle!) ning sooviti reipalt head õhtut. Nurr.

Aasta logistikasaavutus: Reyes Magos Madriidis

2011-01-08T23:32:00.013+02:00

Minu selle aasta kõige suurem üllatus Hispaanias oli määratult suur pinge, mis 6. jaanuari ehk kolmekuningapäeva ehk kohalikus keeles Reyes Magosega kaasneb. Õigupoolest stress, mis tuleb koos meeletu hulga kingituste muretsemise, üleandmise ning ümbervahetamisega.

Kõigepealt kapatakse mööda poode, et muretseda kõigile võimalikele pereliikmetele ilmatu hulk kingitusi. Kuna uue aasta saabumisega algavad tavaliselt allahindlused, siis jäetakse kingituste ostmine vähemalt osaliselt sageli päris viimasele minutile. Mida lähemale 6. jaanuarile jõutakse, seda ärevamaks asi läheb, sest nüüd tuleb paika saada 6. jaanuari päevaplaan, mis on kaasaegse logistika tippsaavutus. Üks tavaline hispaania perekond koosneb paljudest pereliikmetest, kes kõik tahavad teha kingitusi vähemalt pisikestele pereliikmetele. Kui meie Eesti jõulukinkide üleandmine võib jaotuda mitme päeva vahele, nii et keegi ei pea naba paigast rebima, et kõik vanavanemad, onud ja tädid oma kingituse sel ühel ja ainsal jumalikul päeval üle peaksid andma, siis Hispaanias nii pole. Logistika keskmes on väikesed lapsed ja vanavanemad. Miskitmoodi tuleb korraldada nii, et lapselapsed oma vanavanematega näost-näkku kohtuksid, sest keegi ei taha ilma jääda vahetust kinkimise rõõmust.

Näiteks Javi peres nägi logistiline korraldus välja selline, et vennalapsed tõusid hommikul üles ja said kõigepealt oma kodus kätte emme ja issi tehtud kingitused. Lapsed teavad muidugi, et kingitusi toovad kolm kuningat, Caspar, Melchior ja Balthasar, mitte emme ja issi. Ning kaugeltki mitte mingid päkapikud ja jõuluvana või Snegurotschka ja Ded Moroz. Õhtul pannakse elutuppa kingituste tarbeks saapad, mille sisse ja ümber kuningad kingitused poetavad. Kuningate tarbeks pannakse nähtavalt kohale aga kolm klaasi kas vee või punase veiniga ning kuningate kaamelitele kauss veega.

Kuningad on umbes sellised:

Kolmekuningapäeva lugu on lühidalt järgmine:

"Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks. Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. /---/ Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga."

Mina, Javi ja Javi ema Marta aga vahetasime hommikul ärgates üksteisele tehtud kingitusi. Sõime hommikusöögiks kuuma šokolaadi ja spetsiaalset jõulukringlit (roscón), kuhu peidetakse üks pisikene figuur, mis toob selle oma kringlitüki seest leidjale õnne. Roscón võib olla täidiseta ja mitmesuguste erinevata täidistega (nt naturaalne vahukoor või kakaoga vahukoor).

Siis haarasime kaenlasse kõik kingitused, mis olid mõeldud Javi venna perele ning lisaks veel Javi ema kingitused oma õelastele, ühe õetütre lastele ning õdedele. Javi venna juures andsime oma kingitud üle ning võtsime vastu kingitused, mida meile tehti. See võttis päris tükk aega, seda enam, et Javi ema ei suutnud piirduda igale lapselapsele vaid ühe kingituse tegemisega. Sõime ka veidi kringlit. Edasi sõitsime mina ja Javi metrooga Javi tädi Maria Teresa juurde. Javi vend oma naise, laste ja emaga sõitsid kohale autoga.

Tädi elab kesklinnas, nii et äärelinnast Barajasest metrooga sinnasõit võttis aega ligi tunni. Maria Teresa juures ootasid lisaks Javi venna perele ees juba Maria Teresa tütar oma lastega ja Javi teine tädi Maria Sofia oma perega. Kingitused olid juba jagatud, ainult mina ja Javi saime Maria Teresalt ühe kingituse. Kogu perekond jäi sinna lõunatama, meie Javiga hüppasime Javi isa ja tema naise küüti ja sõitsime peenesse restorani, kus lõunatas Javi isapoolne perekond: Javi 94-aastane vanaema, tema kaks poega oma naistaga ning kolm lapselast kaaslastega, üks neist mina. Lõunasöögi lõpus jagas vanaema oma lastele ja lastelastele ümbrikke rahaga ning mina koos miniatega saime kingituseks parfüümid. Lõunasöögi eest tasus ka vanaema, nagu selles perekonnas traditsiooniks. Edasi sõitsime Javi isa ja tema naisega nende poole, kus saime kingitused Javi isalt. Mõne aja pärast saabus sinna ka Javi vend oma perega – kingitusi vastu võtma. Kõigil olid lõunasöögist kõhud veel punnis, nii et laual oli järjekordne roscón ja turrón (magus maius).
Minu ja Javi jaoks oli see viimane peatuspunkt, edasi sõitsime metrooga tagasi Javi ema poole. Javi vend aga jätkas sõitu oma naise Maria vanematekoju, kes ootasid kingituste üleandmise järjekorras oma järge. Ma ei oska isegi arvata, kui palju kingitusi kokku said sel päeval Javi vennalapsed Natalia ja Pablo. 20 näkku kindlasti, kui mitte rohkem. Ja loomulikult ootas Natalia iga kord nukke ja roosasid printsesse ning Pablo kõike, millel on rattad all ja liigub. Arvatavasti oli iga uus ese selles kingitustelaviinis vaid hetkeline sähvatus, mis kohe mälu tagasoppi lükkus, kuid sellegipoolest muutus Natalia kurvameelseks, kui Maria Teresa juures selgus, et kingituseks on mänguasjade asemel riided. Javi ema oli kingituste tegemise ja saamise üle muidugi rõõmus, kuid tõrvatilgaks meepotis oli tõsiasi, et Javi vend oma perega ei tulnud tema poole koju kingitusi kätte saama ning Javi otsustas lõunat süüa oma isa perekonnaga, mitte tema õe Maria Teresa juures. See pani teda korraks oma poegade elus teisejärgulisena tundma.

Kuid Reyes Magos ehk kolmekuningapäev ei lõpe enamikes peredes kingituste kättesaamisega. Nüüd algab üksteisele helistamine ja jooksmine erinevate supermarketite vahel, et vahetada välja asju, mis oma suuruselt või värvilt ei sobi või mida saadi erinevatelt pereliikmetelt kogemata mitu. Miskipärast on mul hea meel, et ma sellest osast ilma jään :)

Veel närvi nõrkusest

2010-12-21T13:32:00.004+02:00

Elust enesest. Kui ma kõikide muude igapäevaste asjadega saan venekeelses keskkonnas suurepäraselt hakkama, siis peab ütlema, et hambaarst ja juuksur olid minu jaoks barjääriks, kelle teenused eelistasin võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Mõlemad ihuarstid ikkagi. Hambaarstiga sai asi kenasti ühele poole, sest ma leidsin eestlasest arsti. Veel nii toredasti läks, et mul polnudki hambas ühtegi auku, sain poole tunniga hambakivist lahti, konsultatsiooni ning maksin kogu selle lõbu eest miskid müstilised 200 krooni. Nii soodsat asjade käiku poleks ma osanud unes ka näha.

Juuksur - see ostutus veidi kõvemaks pähkliks. Kuna kääre pole minu juuksed juba kolm kuud näinud, siis kogusin ennast kokku ja otsustasin Narvas mõne juukusuriga suhtlusesse asuda. Olin natuke pinda sondeerinud ja teadsin, et Narvas on juuksurites hinnatase praegu selline, et 80.- eest võib naistelõikuse saada küll. Aga kus? Kaubanduskeskuste salongidesse rünnata ei tasu - nemad võtavad ei millegi eest nagunii topelt. Niisiis - kuhu minna? Üleeile katsetasin ühe teele ette jääva suvalise salongiga, kuid siseuksele lähenedes lõi ninna nii kahtlane juuksevärvilehk, et mu süda hakkas halba aimama. Kui ma siis ikkagi salongiukse avasin ja arglikult sisse piilusin, nägin kahte vanamutti, kes teiste muttide päid töötlesid. Pobisesin "zdrazdvuijte", tõmbasin sama kiiresti ukse kinni tagasi ja kadusin sealt. Ei, ma peaks püstihull olema, kui sellisesse kohta oma ihu ohvrianniks viiksin.

Eile otsustasin aga teise suvalisse kohta uuele katsele minna. Salongis vaatasid vastu üks päkapikk ja kari jäneseid. Ilmselt mingi kohalik vahva tava jõule säravamaks muuta :) Veendes ennast, et päkapikud ja jänesed on reeglina ikka sõbralikud olevused, julgesin küsida, palju juukselõikus maksab ja kas neil vaba aega juhtub olema. Kuna ma vene keeles sõna juukselõikus ei teadnud, siis tuli kehakeelt kasutada, kuid saime hakkama. Selgus, et lõikus maksab 100 krooni. Täpsustasin veel, et kas sinna kuulub juuksepesu ka. Jaja. Jäin siis rõõmsalt (peaaegu) ootama, kuni üks jänkukõrvadega juuksuripreili vabanes. Lõpuks tema toolis, üritasin küll katsetada, kas eesti keelest midagi kasu oleks, kuid kindla väite peale, et ainult vene keeles, seletasin asja ära. Ega seal midagi keerulist olnudki: 5 cm siit ja veidi vähem sealt ning et tulemus jääks ühtlane ja terve. Juuksur paistis oma tööd tundvat ja muretsemiseks polnud põhjust. Poole tunniga olid mul juuksed pestud, kammitud, lõigatud ja kuivatatud. Kui me juuksuriga kassasse maksma suundusime, siis löödi arveks 140. Kuna ma pole sellistes situatsioonides kõige kõvem võitleja (eks ma vähehaaval õpin), siis ma ei tea, kas ma oleks vastu vaielnud ka siis, kui ma oleks kaardiga suvalise summa maksta saanud. Kaarimakse võimalust polnud* ja minul oli rahakotis kõigest 125 krooni. Ei jäänudki muud üle, kui öelda, et kuna mulle väideti eelnevalt, et hinnaks on 100 krooni, siis mul piisavat raha lihtsalt pole. Selle peale ütles juuksur kiiresti, et olgu, andke siis 100 krooni, kui nii sai kokku lepitud. Maksin ära, aga meel jäi ikkagi mõruks. Oli seal nüüd keelebarjäär vahel või otsustas juuksuripreili mind lihtsalt ära kasutada? Miks? Sest ma olen eestlane ja mul on rohkem raha? Sest ma olen uus klient ja nagunii ma ei tea, kuidas asjad siin salongis käivad? Sest vene keelt halvasti oskav eestlane Narvas tähendab inimest väljaspoolt ja sellistelt tulebki seitse nahka koorida? Tegelikult vahet pole, miks ja kuidas, lihtsalt ebameeldiv oli ja arvatavasti järgmine kord katsetan mõnes teises kohas. Olen tõesti õrnakeseks muutunud seal heaoluühiskonnas. Kui ma Eestis hakkama ei saa, mis see Venemaal juhtuma hakkab? ;)

* Sellega seoses tuleb meelde mõne kuu tagune situatsioon, kus Nordea panga klienditeenindaja püüdis mulle väita, et ega Eestis sularahaga arveldamise järele vajadust põhimõtteliselt ju polegi. Miks mulle see väide küll kohe ebausutav tundus?

Minu nõrk sotsiaalne närv: vaesuse kujutamine

2010-12-21T12:52:00.006+02:00

16. detsembri EPLi numbris ilmus lugu "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus", mida illustreerib foto, kus on kujutatud lapsel käest kinni hoidvat ema. Lugedes Nirti postitust ja sellele järgnenud kommentaare samal teemal, räägin nüüd tagantjärele oma emotsioonidest selle artikliga seoses.

Emal on kaunid kunstküüned, mille kohta kõige ilukaugemgi tänapäeval teab, et need nõuavad minimaalselt igakuist hooldust ja stabiilseid väljaminekuid. Lugejat jääb vaevama kontrast: kuidas mahuvad need kunstküüned 4-lapselise pere eelarvesse, kes elab sotsiaalkorteris ja pere ainus sissetulek on lapse- ja lapsehooldustoetusest saadav 3600 krooni? Lugu üleüldiselt masuohvrist perest, kes jäid töötu pereisa ja pereema ning aina kasvavate võlgade tõttu ilma oma 2-toalisest korterist. Veelgi enam, perel lasub võlakoorem isegi nüüd, kui pank on korteri omastanud ja ilmselt maha müünud.

Minu pahameel ja nördimus selle artikliga seoses pole suunatud ei artikli ega foto vastu, vaid paratamatute seoste vastu, mis tekivad lugejas just sellele tekstile just seda foto külge pookides. Foto ise võib olla tegelikkusele vastav või fabritseeritud.

Oletame, et foto on tegelikkusele vastav. Selles peres on selline majanduslik olukord, nagu ajakirjanik kirjeldab, ja seejuures on pereema näpistanud raha peaaegu olematust eelarvest (ma ei tea mille arvelt) ning paigaldanud endale need kaunid küüned (võibolla sai need küüned kelleltki kingituseks, võibolla ei tea, et küüned nõuavad pikaajalist hooldust – siin polegi tõde oluline). Kuigi arvatavasti haruharv juhus, on selline perekond, kus naisel on need küüned ja perel selline majanduslik olukord, võimalik. Sest on ju ka teisi sarnaseid näiteid. Ots otsaga kokku tulevaid peresid, kes kuust kuusse omale postikataloogidest kaupu tellivad ja kauba saabudes iga kord karmi tõega vastamisi seisavad, et neil pole järjekordselt raha, et oma tellitud kaup välja osta. Siis need, kes kõikvõimalike kiirlaenude abil oma majanduslikku olukorda kergendada üritavad. Kiirlaenu* võetakse eelmise kiirlaenu katteks ning lõpuks ei mäleta enam isegi, mida, millal ja milleks võeti. Rääkimata üldse nendest peredest, kus alkohol ja tubakas arvatakse esmatarbekaupade hulk, kuigi lastel pole samal ajal midagi süüa. Issanda loomaaed on ju suur.

Tegelikkusele vastava foto juurde tagasi tulles on oluline see, et lugejas tekib emotsionaalne seos, et nii ei tehta ning see on kogu pere maksimaalset heaolu arvestades hälbiv käitumine. Ja kui käitumine ise on hälbiv, siis pole vaesus mitte paratamatu olukord, millest vabanemiseks peaks kogu ühiskond kaasa aitama, vaid otsene põhjuslik seos inimese enda lollusega.

Kuid palju usutavam, et foto on fabritseeritud. Ja kui sa sellele mõtlema hakata, siis kerkib paratamatult esile küsimus, kas tegemist on tõepoolest hajameelse fotograafi/kujundajaga või otsustas keegi lihtsalt võigast nalja teha? Ma võin vaid ette kujutada, kui paljudes kodudes loeti sel päeval lehte ja tänitati, et vaat kus vaesed alles, naine jaksab geelküüsi hooldada küll... Vaesust võrdsustakse meie ühiskonnas liiga tihti lolluse, saamatuse ja lausa idiootsusega. Poliitikud ei karda seda välja öelda, noored ja edukad viljelevad seda mõtteviisi, ja kahtlemata ka ajakirjandus. Pealiskaudsus ja üleolek, millega ajakirjandus tihtipeale seda kujundit võimendab, ei tee asja vaeste jaoks paremaks. Kui meie ühiskonnas on niigi palju üleolekut vaesuses virelevate vastu, siis ajakirjanduse moraalne ülesanne on kanda hoolt selle eest, et stereotüüpset mõtteviisi meelega ei produtseeritaks. Kuid selle konkreetse artikli puhul läks hoopis vastupidi.

Kui statistika näitab**, et vähemalt 20% Eesti elanikkonnast ning 40% üksikemadest elab vaesuses, siis lihtsalt ei saa viiendikule Eesti ühiskonnast päevast päeva külge kleepida silte "loll", "saamatu" ja "sotsiaalne hälvik". Vahet pole, kas sihilikult või kogemata.

* Siin väikese vahemärkusena veel see, et Eestis elades olen minagi hakanud saama mobiilile sõnumeid kiirlaenufirmalt, kes mulle laenu abil toredat jõulukinki tahab pakkuda Teades, et jõulude ajal on kõige tähtsam kingitused (nagu üks reklaam mind veenda üritab), aga arvestades, raha mul nende ostmiseks ei ole, siis on põhjus laenu võtmiseks lausa moraalselt põhjandatud, eksole.

** Mõned artiklid vaesuse definitsioonist ja hetkeseisust statistikas:
Vaesuse mustrid tänases Eestis (kahjuks küll vaid 2007. a andmete põhjal)
Viiendik Eesti elanikest elab vaesuses
Uuring: ligi 40% üksikvanematest elab vaesuses

Minna või mitte minna?

2010-12-15T18:12:00.003+02:00

Võtta ennast kokku või mitte võtta? Igapäevane võitlus laiskuse ja sisemise kohusetunde vahel, kui teemaks on õhtune trenniminek. Enamasti lõppeb see võitlus sellega, et täiesti viimasel minutil mobiliseerin ma oma motivatsiooniriismed ja torman Fama-keskuse poole. [Lugedes teel iseendale igavest manitsuskõnet teemal: oli nüüd vaja nii viimase hetkeni jälle oodata kodust väljaminekuga, nüüd jookse jälle hing välja. Kusjuures, laiskusest võitu saamisel pole üldsegi mitte vähetähtis roll kanda asjaolul, et ma maksan trenni eest kuumaksu. Ma olen nimelt seestpoolt ehteestlaslikult rotilikult programmeeritud nii, et kui makstud, siis kasutada oma hüvesid viimse piisani.] Trenni ma armastan, aga oleks mingi salavägi, mis mind silmi sulgedes otse spordisaali viib! Asi pole otseselt ei pimeduses ega külmas, vaid selles, et lumel kilomeetrite läbimine on nii jubedalt kontemurdev tegevus. 20 minutit ühes, 20 minutit teises suunas tempokat kõndi. No mis kõndi - ukerdamist. Sinna vahele veel trenn ise. Lahtise lumega ja kõnniteedel, mis on keskelt kummis, nõuab see kõik lausa akrobaatilist osavust. Ärgem unustagem, et käes on detsembri keskpaik ja pikk talv on alles ees. Täna vaatasin kepi najal lumistel ja libedatel kõnniteedel linnas ringi koperdavaid vanamammisid ja mõtlesin: kui mina kord nii vanaks ja väetiks jään, mis ma siis veel peale hakkan? Natuke lohutab mõte sellest, et tänu õhtusele lisajalutuskäigule spordisaali kujuneb mu keskmiseks päevakilometraažiks 5 km. See võiks iseenesest avaldada teatavat positiivset mõju võhmale ja kehakaalule. Juhul, kui ma mingi hetk alla ei anna ning autot linna tagasi ei too. Oh jeerum! Nagu arvata võis, peale siin auru väljalaskmist hakkas immitsema tunne, et no ehk ma ikka täna veel jaksan. Trenni siis. Aidaa!

Minu suhted Monikaga

2010-12-11T23:29:00.001+02:00

Minul pole Monikaga silm-silma vastu kokkupuudet olnud, sellepärast ongi raske mõista, et ta nii kole kuri oli, kui ajalehed pasundavad. Aga ju midagi erakordset ikkagi oli, kui tagantjärgi lehte sirvides peab tõdema, et kaks päeva midagi peale Monika seikluste lehest lugeda polnudki. Kogu maailma uudistel oli lumelukk ees.

Muuseas mina olin ju ka tema pärast ühe öö Tartus lumevangis. Õnneks läks nii kenasti, et päeval sai Tartus üks tutvus sobitatud, mis mulle selleks ööks magamisaseme otse südalinna kätte tõi. Kõige huvitavam, et Tartus iseenesest oli neljapäeva õhtul ja reedel tuuletu ning sadas pehmet valget laia lund. Linn on jõuluvalgustuses imeilus. Selles mõttes polnud mul lumevangiks oleku vastu küll midagi - oleks kauem vangis istunud, oleks pikemaid jalutuskäike teinud, imetlenud, nostalgitsenud ja igal juhul oma aeg seal nautinud. Seda saab muidugi öelda vaid keegi, kes teadmata ajaks kuskile lõppematusse ummikusse pole sattunud, söögita ja joogita, nähtavus ninaotsani. Ometigi kibelesin ma laupäeval esimese bussiga Narva tagasi, sest linnuse Põhjaõues oli talvelaat.

Ohjaa... Talvelaat! See oli tõeliselt tore. Isegi toredam, kui ma oodata oskasin. Kuigi kaubitsejaid oli laadal Monika süül vähem, kui oodati, oli vaatamist-katsumist-proovimist ikkagi omajagu. "Apteegis" sai aniisi- ja pipraviinaga (esimene Angelika, teine minu eelistus) sooja sisse ja sealt edasi oli juba hea vilditegijate kätetööd, sepiseid jms imetleda. Ja Otepää mett sai muidugi ostetud, lausa kahte sorti. Sealt tiriti meid sujuvalt juba telksauna, kus kostitati hea õllega ning sai mõned toredad uued tutvused sobitatud. Nii palav seal muidugi polnud, et oleks pidanud riieteta laval istuma. See ikka rohkem selle laada soe süda, kus hõõguva kerise ümber hea konte soojendamas käia. Ning jutt võhivõõrastega läheb lahti juba iseenesest. Minul tuli saunas pidutuju peale ja siis oli juba loomulik jätk asjale, et ma lasin end kaasa vedada keskaegsele söömingule, mis teises telgis peagi aset leidis. Seal sai soovi korral sõna otseses mõttes end lõhki pugida, kui soovi oli. Lambaliha, sealiha, seakoodid, verivorstid, muud vorstid, kartulid, angerjas, lõhe... siin loetelu lõpeb, sest ma kõike ei jõudnudki proovida. Sinna kõrvale meeõlu, hõõgvein ja see kõige vägevam. Minul lõhkisöömine kahe tunni jooksul siiski ei õnnestunud, sest mul on see vana probleem, et kui mul on huvitavad vestluskaaslased (ja seda oli!), siis ma tegelen rohkem jutustamisega. No kas ma pole mitte alati rääkinud, et mul on meheaju: ma saan korraga ainult ühe asjaga tegeleda, multitaskingu funktsiooni pole. Teisel pool lauda istus vahva vene paar, kes on pärit kuskilt 25 km Ivangorodist Peterburi poole ja olid Narva tulnud sptsiaaliselt selleks sündmuseks. Ja nii me siis jutustasimegi maast ja ilmast. Kusjuures mulle tundus, et me olime ainsad inimesed, kes selle suure laua taga seal telgis vene keelt rääkisid. Millest on omamoodi kahju, sest paistab, et talvelaat ja eriti see suur sööming (see muidugi pole päris igaühe rahakotile) on üritused, mis puudutavad peamiselt eestlasi. Reklaam on ju kõik nii eesti kui vene keeles olemas - ju siis venekeelsele rahvale ei lähe väga korda. Õigemini, eks venekeelne rahvas muidugi laadal käis, aga mulle paistis, et nemad astusid peamiselt laadalt läbi kui kaubahoovist, samal ajal kui eestikeelne seltskond võttis aega, et laadal olla ja kõike toimuvat pikemalt nautida. Ai mul oli kahju, et Javi minuga polnud - talle oleks kõik see värk väga muljet avaldanud. Ja tema juba poleks seal niisama jutustanud, vaid ÕGINUD. Ka minu eest.

Muuseas, minu telefon on jälle Venemaal käinud. Vaatan mina hämmingus telefoni pealt kella ja mõtlen, et kuis siis nii hiline aeg juba. Siis kontrollin kõiki muid kellasid ja need on tund aega taga. Ehk siis telefon elab oma elu, Venemaa reeglite järgi. Kusjuures, mu telefon, nii nagu selle jama vältimiseks EMTst tungivalt soovitati, on manuaalse, mitte automaatse võrguotsingu peal. Sellest poleksi midagi, kui vaid et telefonikõned Venemaa kaudu võivad arved liiga kompsakaks paisutada. Ega's muud, kui peab edaspidi püüdma enne helistamist ja kõnede vastuvõtmist tähele panna, kus ma telefoni järgi parajasti asun.

See pilt, mida lubasin

2010-12-11T23:01:00.000+02:00

Väga kena kompositsioonilises mõttes mu meelest :D Muud polegi lisada, kui et see kogus pudeleid on kahe mehe ja 2,5 naise (Liisa ei lähe ju täiena arvesse ometigi ;) kohta naaaatukene liiga palju. Arvan tagantjärgi.

Tagasivaatavalt Austraalia-aastale

2010-12-07T16:23:00.002+02:00

Vaadates TV3 uut sarja Estraalia sain aru, et ongi möödunud aasta sellest, kui meie seljakotid selga võtsime ja maakera teisele poole lendasime. Meie Austraalia küll selline polnud, kui saatesarja esimeses osas. Olgugi, et näidati klippe päris mitmest inimesest, kellega isiklikult Brisbane’is kokku puutusime, olid minu maailm ja kogemused seal midagi hoopis muud. Nüüd tundub see juba kauge minevik, justkui unenägu. Tunnistust asja reaalsusest annavad vaid põgusad teated Markolt ja Delaney’lt, kes on ainukesed Brisbane’is elavad inimesed, kellega me kontakti hoiame. Kummaline aasta. Seesugune, mille üle ma ei ole lõpuni õnnelik, aga ka kindlasti mitte õnnetu. Olen mööndustega õnnelik – nii vast võiks öelda. Oli palju kirkaid ja põnevaid hetki, mis jäävad sellele aastale värvi andma, aga oli ka palju segadust. Just segadust minus eneses, eneseotsinguid ja –pettusi, enesele otsa vaatamist, küsimist, kes ma selline olen ja mida siin maailmas teen. Oli mingis mõttes unistuste realiseerimise aasta, kuid mööndusega, et unistused pole realiseerudes kaugeltki enam sellised, nagu nad unistustena näisid. See, mis juhtub, on elu. Lihtsalt elu. Ja selle elu keskpunktis oleme meie oma nõrkuste ja tugevustega. Ei ole sugugi kerge endale tunnistada, et sina ise pole oma elu teejuht omades kontrolli kõige toimuva üle. Teed küll otsuseid, mis sündmustele suuna annavad ja neid tagant lükkavad, kuid suuremalt jaolt on elu vooluga kaasa minemine. See, kuidas me voolus end tunneme, sõltub vooluga ja selle teele jäävaga leppimise võimest. Sest maailma muuta pole meie võimuses. Ka tagasi minna ja otsuseid muuta pole meie võimuses. Vaid vanal põhinevale uusi otsuseid teha – seda me saame. Aga leppimist olnuga tuleb ikkagi õppida.

Tamperest Uus-Meremaa ja Austraalia kaudu Narvas. Kummaline. Kuid ikkagi nii loogiline :) Ometigi – iseenda eest me ei põgene. Ükskõik, kus oleme, jääme alati samaks, ning meie käitumismustrid korduvad. Teised situatsioonid, kuid me lahendame neid samamoodi. Nii ka siin, Narvas.

Vann vannis II

2010-12-06T17:19:00.002+02:00

Käisid järjekordsed külalised Eestimaalt. Kallid külalised :) Ise ennast piiri taga elavana ei näe, kuid paljud tajuvad Narvat Eesti Venemaana, tõesõna. Jäägu neile siis nende tõde. Muuseas, kes soovib intensiivset pilti Narvast, lugegu põnevat blogi Eesti Venemaa. Seal on rikkalikult mõnusat pildimaterjali kah.

Veidi enam kui kolme kuu jooksul on külalisi olnud mitu seltskonda: Egle koos kaaslasega, Javi, Evelin, Liisa-Merje ja Co. Lubajaid on veel mõni, aga ehk järgmisel aastal. Loodetavasti püsivad need praegused ruumikad ja kobedad valdused mul ka tuleva-aastaste külaliste vastuvõtuks.

Seekordne üritus kandis temaatikat ”Vann vannis II”. Arusaadavalt on üritus järg eelmisele, ”Vann vannis I” kultuuri- ja sõpruskohtumisele Lasnamäe. Las nimetuse tagamaad jääda osalistele. Süüa sai palju ja juua veel rohkem. Jaan ja Raavo kukkusid kohale jõudes kohe keldripoodi nõudma. Küsimusele ”miks” järgnes vastus, et vaja on avastada õllesorte, mida pealinna ja üldse Eestimaa põhjapoolsemate kaupluste lettidel ei ole. Mina avaldasin arvamust, et kõigi Eestimaad domineerivate poekettide kohalejõudmisel Narva on keldripoed suuremalt jaolt hukkunud. Nii et vähetõenäoline midagi omanäolist nii eksprompt leida. Vähemasti lähiümbruses. Jaanil ja Raavol vastupidiselt minust on aga silmad peas ja üks kollane putka minu majast vaevalt 100 meetri kauguselt fikseeriti otsekohe. Pildil (coming soon...) leiab mitut sorti eksootilise märjukese kesti. Jaani kiituseks peab veel ütlema, et tegemist on mehega, kes ei esita liigseid küsimusi. Nii toodi Liisa telefonikõne peale poest kaasa riiv, küsimatagi, milleks. Sellised mehed mulle vahel väga meeldivad. Ja heade nõukogude aegade mälestuseks pidid naised otseloomulikult vana armsat šampust jooma. Vahuvein paistab viimasel ajal Eestimaalgi jälle popp jook olevat.

Mind külastas mõte katta nostalgialaud rosolje ja sefiiritordiga, kuid lõpuks ei viitsinud. Sõime siis koduleiba, seenepirukat, kohupiimakooki, põdravorsti, hispaania vinnutatud liha ning hernesuppi. Hernesuppi teadlikult viimasena – et külalistest õhk puhas jääks :)

Eriti tore, kui külalised on vahel keskmisest kombekamad. Nimelt otsustati, et igaüks teeb teistele vähemalt viis komplimenti. Kuna meid oli seitse inimest, siis kokku arvutades teeb see minimaalselt 35 komplimenti. Aga ega külalised polnud kitsid. Südantsoojendavaid lauseid tuli rohkemgi – nagu Vändrast saelaudu. Komplimentide vahepeal aga kippus teema korduvalt tungivale soovile olla kutsutud Hispaania pulma. Mind survestati. Mina punnisin vastu. Lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, tegin ma teatavaks Hispaania pulma eelarve pulmakülalisele. See jahutas innu :)

Kultuuriprogrammi kuulus palju hrušovkasid ja paneelmaju, ortodoksi Ülestõusmise kirik, kus oli parasjagu jumalateenistus, Rootsi aegade mälestusmärk, vaated Venemaale, Hermanni linnus (kus on praegu väga head näitused) ja Raekoda. Rohkemaks polnud külalistel jõudu ega aega. Ega Narva siis mingi selline tähtsuseta kohake pole, mille ühe hooga sisse kühveldab :) Lubati kevade poole tagasi tulla ja ekskursiooni jätkata. Jääme ootama!

Raavo nimetas Narvat tagantjärele Eestimaa heaolulinnaks nr 1: taksoga saab linna ühest äärest teise 20 krooni eest (lähemal vaatlemisel selgus, et hinnakonkurents on veelgi hoogustunud, odavaim pakkumine on koguni 19.90) ning muu nodi (ilmselt siis õlu, suits ja bens) tuuakse Venamaalt kohale odavama hinna eest. Tehke jah Eestimaal Narvale reklaami, meil eestlasi vähe siin. Ootame!

Veidi hiljem...
Ennist unustasin, et mul oli au olla tunnistajaks Eesti 2011. aasta parima live-ülesvõttega muusikavideo sünnile! St midagi pole veel tehtud, aga Jaan-Raavo: kokkulepped on kokkulepped ja lepete kinnituseks on tõestusmaterjaligi.

Efektiivsed naised, viisad, suusad ja värgid

2010-12-03T22:54:00.003+02:00

Jälle üks tegus päev selja taga. Ja ees ootamas Merje-Liisa ja Co külaskäik, nädalavahetus temaatikaga "Vann vannis II." Kes pidid tulema autoga, kes Haljalast suuskadel, olgugi et pigem unes kui ilmsi.

Andsin tunnistust sellele, et Narva Kolledži direktor Katri Raik on üks ütlemata efektiivne naine. (Tema karismaatilisuses veendusin eelnevalt juba teisipäeval, kui käisime Angelikaga linnuses rahvusülikooli 91. aastapäeval). Peatusin tema kabinetis täna vaevalt 15 minutit, kuid selle aja jooksul sai hulk probleeme lahendatud. Telefonikõnesid tehti ja kohapeal sõlmiti suhteid minu ja kolmandate isikute vahel ühes ja teises suunas. Mina vaatasin suu lahti. Pole ime siis, et Narva Kolledžist on saanud tänaseks päevaks see, mis ta on.

Vahel juhtub nii, et sa ei soovigi midagi muud, kui passiivne kuulaja-kõrvaltvaataja olla, kuid välja kukub vastupidi. Nii kutsuti mind esinema järgmisel nädalal Narvas ja Tartus aset leidvale rahvusvahelisele seminarile “Continuity and Discontinuity of Borders”. Põrutan seks puhuks eksprompt Tartu. (Tegelikult ei olnud mul mingeid plaane enne jõule Narva linnapiiridest lahkuda.)

30. jaanuaril aga toimub Mõedakul Viru maraton, mida sai Javile reklaamitud, ja nüüd tuleb oma suppi sööma hakata - minu hispaanlane ongi suusad seljas Tamperest tulemas. Samas, kuna Raavol ka plaanid starti minna, siis mul on vähemasti lootust, et seekord saab selle paari tunni jooksul, mis mehed rajal, nautida näiteks Merje seltskonda ja tassikest kuuma kohvi. Kuigi ega mul tookord Otepäälgi halb polnud - sebisin end ühe toreda raseda naise kaaslaseks, limpsisime jutu kõrvale kuskil Otepää kohvikus kakaod ning viimaks põrutasime finišipaika, kus mõlemad oma mehed kokku korjasime. Seltsis ikka segasem. Pealegi, kui meenutada, siis mina ju tookord autoga üldse veel ei sõitnud. Seepärast tuli meil Vanemuise alt bussiga starti ja finišist tagasi Tartusse sõita. Sest start ja finiš olid üksteisest väga kaugel.

Paistab sedamoodi, et läheb aastase Venemaa kommertsviisa tegemiseks. Narvas Venemaa konsulaaresinduses käimine osutus sisuliselt tarbetuks. Mina, lollike, ei teadnud, et Venemaa viisasid aetakse Eestis vaid reisibüroode kaudu. Pole siis imestada, et Narvas on reisibüroosid nii palju. Sina maksad, aga nemad vormistavad sulle sellise viisa, mida parajasti vaja on. Mitmekordse viisa puhul, mida mina sihin, on võimalik ainult kommertsviisa. Ärge küsige, mis alusel mulle vormistatakse kommertsviisa. Tasuda tuleb muidugi kopsakalt - üle 2000 krooni. Võin mürki võtta, et euro tulekuga kraadi võrra rohkemgi. Venemaa viisad on üks suur äri. Kindel see, et mitte üle jõe ida pool sugulasi omava lihtrahva huvides, kel tuleb igal aastal lunastada uus viisa. Nemad on lihtsalt selle olukorra ohvrid, mille pealt Venemaa bürokraadid ja turismibürood teenivad. Vaevalt, et venelaste Eesti viisade taotlemine palju lihtsam ja odavam on. Üks on kindel: kui ma selle väärtusliku viisa juba oma valdusesse saan, siis tuleb 2011. aastast Venemaa aasta. Tuleb reisida itta ja kurseerida põhjalikult Peterburi, Moskva ja nende lähedaste linnade suunal, rääkimata Ivangorodist, Kingisepast ja Slantsõst. Põnevaks läheb.

Olukorrast selles teises riigis

2010-11-30T15:57:00.003+02:00

Tänane Postimees vahendab Medvedjevi sõnu, et olukord Venemaal paraneb, riik tuleb kriisist välja. Tsiteerin PMi: "Riigipea väitel on ka rahva sissetulekud viimastel kuudel tõusnud umbes 5 protsenti. Lubaduste seas tõi ta välja, et riigitöötajate palgad tõusevad, samuti eraldatakse rohkem raha sõjaväelastele ja sõjaveteranidele." Venemaal nagu ikka kõik lausa suurepärane, kui riigitöötajatel, sõjaväelastel ja sõjaveteranidel on põhjust rahuloluks. Mina siin aga vestlen Venemaalt pärit inimestega, kes kirjeldavad mulle kunagist ja praegust elu Venemaa külades ja kaugetes kaevanduslinnades. Kaevandused suletakse ükshaavad, inimesed põgenevad kes kuhu saavad ja kes ei saa, need jäävad ja hääbuvad. Pika peale surevad lihtsalt välja. Kes nälga, kes depressiooni, kes alkoholismi. Linnadest jäävad järele kummituslikud tondilossid. Külaelu aga... no seal on alati korralagedus valitsenud. Aga lootusetus on ikkagi suur ja kasvav. Kõige suurem mure on alkoholism. Joovad kõik - mehed ja naised, noored ja vanad. Kunagi olid vastupidiselt kõigele sellele, mida usuti ja propageeriti, olemas klassivahed - olid kolhoosnikud ja kolhoosi kõrgklass (esimehed, raamatupidajad, velskrid, õpetajad jt). Nn kolhoosi "intelligents" oli. Mille positiivsus seisnes selles, et need viimased olid õppinud ja edasipüüdlikud. Nüüd aga on kõik üks joodikute mass, ühepäevaliblikad, kes elavad apaatsuses. Näiteks lastekodusid ja varjupaiku pidi olema nii linnades kui külades massiliselt, sest kui vanemad ei tööta, vaid joovad, kes siis laste eest hoolitseb? Selles kontekstis on kuidagi naeruväärne, et Medvedjev rõõmustab sõjaveteranide hüvede üle. Minu teada pole Venemaa sõjaveterane kunagi ära unustatud. Küll aga kogu muu rahva.

Teise külje pealt

2010-11-23T15:12:00.004+02:00

Hetkel on käsil järelpärimised Venemaa viisa taotlemiseks. Teemaga seonduvalt üks pilt Narva linnale sealt "teiselt" poolt. Tunnete vast ära Narva kindluse ja selle 12-korruselise monstrumi kesklinnast ringtee kõrvalt? Kui asjatundmatult küsida, siis paistabki üks linn. Ime siis, et paljud venelased siin vahet (jõge keskel) ei näe ;)

Foto: Ivengorodi kodulehelt, siit.

Ootustest ja vastutusest

2010-11-11T13:47:00.002+02:00

Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ometi on minu Narvskaja Gazeta artiklist võimalik välja lugeda, nagu uuriksin ma Narvas integratsiooni ja eesti-vene rahvussuhteid. Ma ju ometigi ei kirjutanud sellest? Või siis kirjutasin, nii et ise ka aru ei saanud?

Igatahes uurimuse mõte ju selles pole, kuid praktiliselt kõigil intervjueeritavatel on tekkinud arusaam, et see, mis mind huvitab, on rahvussuhted. Hea näide eilne intervjuu pensioniealise meesterahvaga. Päris mitmel korral hüüatas ta oma jutu kestel, et vaata, see või too seik minu elus osutabki hästi, kui rahvusvahelised me olime või kuidas meil polnud varem mingeid rahvusprobleeme. Või siis, et oi, nüüd ma jutustasin sellistest asjadest, aga sind ju huvitavad hoopis rahvustevahelised suhted ja integratsioon... Täna näiteks püüdsin telefonis hääle järgi nooremapoolse mehega kokku leppida kohtumist. Tema aga ütleb mulle, et ma ei tule intervjuule üksi, ma võtan kaasa inimese, kes on kõige parem näide integratsioonist (!). Mina tahtsin välja jõuda selleni, et ehk on parem, kui ma teen intervjuu mõlema inimesega, aga eraldi. Tema vastab, et see teine inimene on 12-aastane...

Sinna polegi midagi eriti teha, kui inimesed on endale pähe võtnud, et uurimus on integratsioonist ja rahvussuhetest. Kui ma püüan seletada, et see nii ei ole, uurimus on sellest, mida Narva kui koht ja kodu nende eludes tähendab, siis nende jaoks on see ikkagi rahvussuhted ja integratsioon. Siis tuleb lihtsalt kuulata ja püüda vargsi juhtida vestlust teemade suunas, mida ma tegelikult katta tahaksin.

Teine huvitav muster on kujunenud vanemate inimeste suhtumisest diktofoni kasutamisse intervjuu ajal. Senini pole mitte keegi keeldunud diktofoni peale rääkimisest. Ma olen aga iga jumala kord küsinud, kas inimesele sobib, et ma lindistan – see käib juba uurimuseetika juurde, et inimese nõusolekut tuleb küsida. Millega aga lindistamist automaatselt seostatakse? KGB ja muude luureorganitega. Just vanemad inimesed on mulle öelnud, et neil on ükskõik, kas ma lindistan või mitte – neil pole võimuorganite poolt midagi karta. Meie, noorema põlvkonna inimesed, ei oska selliseid seoseid luua. Mina näen lindistamist lihtsalt parima praktilise vahendina, kuidas ma suudan hiljem elulugusid hallata. Mäletada ju ei suuda. Ent nende jaoks on see eelkõige poliitiline oht.

Ma olen palju pidanud mõtlema oma rolli üle intervjuude läbiviijana. Ma ei teagi, kas naljatamisi või tõsiselt, vahel on mult otse küsitud, et kas ma esindan mingeid riigiorganeid. Siis tuleb selgitada, et tegemist on akadeemilise uurimusega, mida teen Soome ülikooli doktorandi ja teadurina. See rahustab neid. Ju seostub Soomega teatud usaldusväärsus ja turvatunne. Teisalt aga, kõik tahavad mulle väljendad oma arvamust keele- ja piiriprobleemide osas. See paneb mind mõtlema, et äkki näevad inimesed minus teatud ”neutraalset” (kaheldav on, kui neutraalne saab inimene üldse olla) vahemeest, kes viib nende sõnumi vajalikesse instantsidesse. Tahtsin seda situatsiooni esiti võrralda pihiisaks olemisega, aga see pole õige – kui pihiisalt oodatakse pattude kustutamist, siis minult midagi enamat.

Kõik see kokku on viinud mind tundeni, et sellega, mida ma siin Narvas praegu teen, kaasneb tohutu vastutus. Minu kohus on ajada oma asja, teha teadust, aga ma ei saa ei üle ega ümber Narva elu politiseeritusest ja sellest, et siinsetel inimestel on minu suhtes mingisugused ootused. Hirmutab mõte sellest, kuidas ma suudan nende ootustega hakkama saada.

Emapension - halloo!?!

2010-11-04T22:01:00.003+02:00

Vahel ma ei suuda päriselt uskuda, mida ma ajakirjanduse vahendusel loen. Kasvõi emapensioni teema, millel on tõstatanud reformarite eestkõnelejana hr Reinsalu. Valimiseelses populismituhinas on reformarid ette võtnud teema, millega loodetakse ilmselgelt ja häbitult tulevaste pensionäridest emade ja vanaemade hääli püüda. Mis muud eesmärki see jabur ettepanek teenida võib? Ma olen emapensioni ideele konkreetselt vastu kahel põhjusel: 1) emapension diskrimineerib neid, kes ema mingitel objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel olla ei saa ning priviligeerib neid, kes saavad ja tahavad vaatamata sellele, millised emad nad on ja 2) emapension nagu emapalkki eeldab automaatselt seda, et laste kasvatamisega tegelevad eelkõige emad ja seega diskrimineerib isasid. Oleks aeg lahti saada sellistest tobedatest traditsionaalsetest patriarhaalse peremudeli eeldustest, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Ei peagi laskuma arutlusse selle üle, et mis saab siis, kui ema on lapse hüljanud, surnud jms ning lapse kasvatamise kohustused lasuvad isal. Küsimus on eelduses, kas ema ja isa ei peaks võrdväärselt tegelema lapse kasvatamisega ning saama selle eest võrdväärset tunnustust. Ma väga loodan ja tegelikult usun ka, et inimestel on rohkem tervet mõistust, kui reformarid eeldavad. Aga sellegipoolest ajab hinge täis, kui üks partei ikka ja jälle näitab, kui lolliks nad oma potentsiaalseid valijaid peavad.

Energiavampiiri küüsis

2010-11-04T21:38:00.003+02:00

Minuga juhtus täna intervjuu ajal nii, et vestluspartner imes mu poole tunni jooksul energiast nii tühjaks, et ma kartsin ära minestada. Võibolla esimest korda elus sain ma tunda, mida tähendab inimeste energiaväljade suhestumine üksteisega niiviisi, et üks väli ammutab teisest kõik kuni viimase verepiisani ja see teine ei saa midagi vastu. 80-aastane proua, kes nägi 15 aastat noorem välja, kehtestas esimesest sekundist alates oma reeglid ja ma ei suutnud mitte midagi teha, et loodud võimusuhet lõhkuda. Isegi seda näidati mulle ette, kuidas õige kätepesu käib. Ja akent kinni lükates ronis korpulentne vanadaam mulle füüsiliselt otsa, nii et ma polnud kaugel paanikahoost. Ma ei talu võõraid inimesi enda otsas turnimas! Lisaks kõigele olid tema 1-toalise korteri köök, kuhu me pidime mõlemad tunniks ära mahtuma, ning koridor nii ahtake, et seal ei olnud võimalik füüsilist kontakti vältides liikuda. Ja ükskõik mis nippe ma kasutasin, et intervjuud mõistlikus suunas juhtida - mitte midagi ei töötanud. Umbes 45ndal minutil, kui ma polnud ikka veel sõnakestki diktofonile lindistanud, sest enda sõnul polnud ta veel jõudnud kohtadeni, mis on olulised!, tundsin et peavalu muutub talumatuks, kõik lihased on meeletust konsentreeruda püüdmisest äärmises pinges ning seejuures ei suuda ma ikkagi tähelepanu fokusseerida ja tema jutul sabas püsida. Pea hakkas ringi käima ja tundsin, et ma pean sealt korterist ja selle naise mõjuväljast õue saama, enne kui ma minestan. Kui keegi nimetaks seda, mis minuga toimus, hüpnotiseerimiseks, siis ma pole kaugel sellest, et uskuda. Ja siis ma enam vähem põgenesin. Muidugi sinna läks mitmeid vabandusi, et püüda inimest aru saama panna, et ma seekord tõesti tema väärtuslikku elulugu kuulata ei jaksa. Sammud viisid mind iseenesest õigeusukirikusse (ametliku nimega Issanda Ülestőusmise peakirik). Alles seal, kuulates vaikuse taustal küünalde vaikset praksumist, hakkas rahu minusse tagasi jõudma. Mind on mitmeid kordi sõbralikult manitsetud, et ma oleksin inimeste kodudesse intervjuusid tegema tõtates ettevaatlik, kuid alles täna sain aru, et ohud ei valitse mitte ainult kriminaalide näol, kes mind näiteks röövida võiksid üritada, vaid on ka olemas energiavampiire.

Mahlad täna otsakorral

2010-11-01T18:19:00.003+02:00

Orgunnisin kaunile pühapäevasele päevale kaks intervjuud, kahes eri kohas. Sellel nädalal on intervjuusid ühtekokku olnud juba seitse, kahel päeval sai tehtud koguni kaks. Rohkem pole ühele päevale mallanud kokku leppida. Tagasiside minu artiklile on oodatust paremgi olnud ja olemasolevad kontaktid hargnevad edasi.
Eile algas kõik hommikul kell 10, esimese intervjueeritava poolt siirdusin 4 tunni pärast pisikese kõrvalpõikena koju lõunale (mis oli küll järgnevat kostitamist arvestades puhta mõttetu), siis teise koju inimestega vestlema, ja koju tagasi ning otse voodisse sain veidi enne südaööd. Lakkamatu venekeelse jutu kuulamine ja sellele aktiivne kaasamõtlemine, et inimesete eluseiklustel sabas püsida. Kohad ja nimed, mida ma pole elu seeski kuulnud. Süžeed, mis on kaasaja inimesele sisuliselt ettekujuteldamatud. Palju poliitilisi mõtteavaldusi, osavõtlikku kuulamist, isegi kui paljuga nõustuda kaugeltki ei saa. Aegajalt kahjutunne, et minu vene keele oskus limiteerib mind olemast aktiivsem (loe: sõnaosavam) vestluspartner. (Teisalt: uurimuse metoodika koha pealt on ilmselt paremgi, mida vähem räägin ja oma arvamust lagedale toon.) Vahepeal süda kõvaks teha ja diktofon lihtsalt kinni lükata – sest kes jaksab tundidepikkust lindistust hiljem litereerida? Sinna vahele teed moosiga, halvaad, mitu tassi kohvi, otse Itaaliast pärit limoncello likööri, keedukartuleid ja koduseid kotlette, šokolaadiassortiid, omatehtud vaniljejäätist, präänikuid. Ainult banaanid ja teine klaas likööri jäid kategooriliselt puutumata. Minnes sain kaasa vihjeid ja uusi kontakte selles osas, kellega järgmisena ühendust võtta; manitsusi, et ma ikka ettevaatlik olen sellega, kui võõrasse koju tulistjalu intervjueerima torman – igas linnas liigub ringi halbade kavatsustega inimesi; kinnitusi, et ma olen alati oma murede-küsimustega või lihtsalt teed jooma tagasi oodatud; ja väljavõtte taksodispetšerite numbritega, kõigil hinnaks 20 krooni ükskõik kuhu linna piires. Kirevase päralt – kuidas on see võimalik, et minu kojusõit 3,5 km kaugusele maksab 20 krooni*? Ma ei saa veel väga paljudest asjadest siin linnas aru, aga kannatust – samm-sammult läheb asi paremaks. Kuigi ma pole kindel, kas ma kogu tõde välja kannatada suudan.

Andsin eile ära hästi palju energiat, vastutasuks sain aga tohutult hinnalist materjali – ligipääsu inimeste põnevatele elukäikudele ja mõtetele. Täna puhkan ja laadin patareisid (ka sõna otseses mõttes vajavad diktofoni patakad täitmist), homme uue hooga. Jeerum, praegu oleks küll kedagi tagumikust näpistama vaja, et suudaksin end kasvõi trennigi vedada!

* = 1,3 eurot. Seda veel nädalavahetusel ja õhtusel ajal. Veelgi enam – kõik sõidud linna piires maksavad neil päevil 20 krooni. Isegi kui silmas pidada seda, et bensiin ostetakse odavama raha eest Venemaalt, siis ikkagi ei mõtle välja, mismoodi on see äri kasumlik. Taksosid on Narvas, justkui kõik need viimased 20 aastat, murdu, ja konkurents ülikõva.

Söö ja palveta ja armasta

2010-10-29T23:17:00.005+03:00

Loomulikult käib jutt kultusfilmist. Kuna vastav raamat seisab tähtsal kohal mu raamaturiiulis, siis kibelesin juba Austraalias filmi vaatama. Seda enam, et ühes pearollis figureerib Javier Bardem, kes on üsna vastupandamatu. Jajah, pange tähele eesnime Javier :) Enne aga sai Austraaliast ära tuldud, kui film Brisbane'is ekraanile jõudis. Viimaks tekkis Narvas sobilik aeg kinno minna. Õnnestus ka onutütar Angelika kinoseltskonnaks kaasa rääkida. Viimasest kinoskäigust Eestis on vahepeal möödunud vähemalt seitse aastat. Filmi ma nautisin, kuigi tundsin kogu aeg, et olen toetatud kohekordsest Liz Gilberti raamatu lugemisest - esmalt eesti, siis inglise keeles. Filmi kriitikaga olen veidi tutvunud ja ühe asjana on ette heidetud seda, et film ei vasta päriselt raamatule. Mind see iseenesest väga ei häirinud. Sündmuste arenguid ja liine oli kohati tublisti lihtsustatud, mis oli minu meelest põhjendatud, sest vastasel korral oleks film veninud nelja tunni pikkuseks. Küll aga nõustun sellega, et filmil jääb sügavusest puudu. Isegi siis, kui kõik need raamatu siksakid on juba välja võetud ja sirgjooned tõmmatud. Lizi abielutraagika ja eneseleidmise lugu avaneb raamatus hoopis sügavamalt ja areneb palju mitmeplaanilisemalt kui filmis. Poleks ma raamatut lugenud, oleksin Lizi ehk tõesti üheks hullumeelseks naiseks pidanud, kes on igavusest lolliks läinud ja hüpleb ajaviiteks ühest eksootilisest paigast teise süstides niiviisi oma kehasse adrenaliini. Kuna aga oli õnn raamatut enne lugeda ja sellele isiklikult kaasa elada, siis mina võtsin seda filmi lihtsalt kui visuaalse pildi andmist minu enese senini ettekujutatule. Mõned mõtted said tänu filmile punaselt üle värvitud ja mällu salvestatud, aga struktuur oli tänu raamatule juba enne paigas. Soovitus: lugege kindlasti raamatut enne ja siis vaadake ka filmi.

Öösärgid ja vasakpöörded ehk ilus-karm elu Narvas

2010-10-29T22:02:00.007+03:00

Elan sellise ruumilahendusega majas, kus koridoris asetsevad minu ja kõrvalkorteri välisuks nurgeti ja vastakuti nii, et kui üks väljub või siseneb, siis teine peab ust kinni hoidma ja ootama. Senini olin meie korruse koridoris kohtunud inimestega, kes elavad vastaskorteris. Silma järgi kena noor perekond väikese lapsega. Ülejäänud kahe korteri elanikega polnud senini juhust tutvuda. Mõni päev tagasi aga olin just toast väljunud ja hakkasin parajasti ust kinni lükkama, kui kõrvalt kiilus uks minu omasse. See seik oleks võinud vaid põgusaks vahejuhtumiks jääda, mis kohe unustusse kaob, kui ukselt avanev pilt ise poleks olnud mällusööbiv. Uksest väljus soliidselt viigipükstesse ja kingadesse riietatud vanem härrasmees (kui mu mälupilt vingerpussi ei mängi, oli tal diplomaadikohvergi käes), kuid tema taga kõrgus valges volangidega öösärgis korpulentne daam, lokid igasse ilmakaarde turritamas. Olime kõik ühtviisi kohmetud. Nüüd ei saa ma enam koridori astuda, ilma et mulle see pilt silme ette kerkiks ja suunurgad ülespoole viiks.

Samal päeval sõitsin linnaliinibussis. Buss täis vanemaid daame ja härraseid ning kulgeme rahulikult mööda linna. Tõsi küll, Narva linna mastaape arvestades näis sõit lõputu. Kolistati läbi kõige kõrvalisemadki tänavad ja tõtt öelda oleks jalgsi samal ajal koju jõudnud. See selleks. Just enne, kui minu peatusesse jõudsime, sattusime ristmikule, kus buss pidi keerama kõrvalteelt peateele - Tallinna maanteele, mis on suurima liiklusega tänav Narvas. Miskipärast kohkus peateel vasakult poolt lähenev sõiduauto pöördeks valmistuvat bussi nähes ära ja aeglustas sõitu. Bussijuht sattus sellest segadusse ja tõlgendas asja nii, et auto annab talle teed ning alustas vasakpööret. Samal ajal otsustas sõiduauto aga kiirust lisada. Bussijuht sai asjale õigel ajal pihta ja katkestas pöörde õigeaegselt, nii et kokkupõrget ei tekkinud, kuid oh seda sõimu, mis vallandus. Autojuht saadeti kõige ropumate sõnadega kõige jõledamatesse kohtadesse. Busstäis rahvast kuulas ja ohhetas. Kes seda nüüd täpselt teab, kas solidaarsusest bussijuhi vastu või häbist tema pärast. Njaa, sellised kirglikud emotsioonid on meil siin piirilinnas, kus mehed pole mingid 'korjatchie' estonskie parni, vaid tõeliselt tulised! Mõtlesin paralleelselt oma autojuhtimisoskuste peale ja otsustasin, et seesugust liiklussituatsiooni bussiga poleks ma ikka vast tekitada suutnud, küll aga mitmeid teistsuguseid. Mis siis neist nõrganärvilistest bussijuhtidest saab, kui mina autoga linna saabun? Kas saab mõni neist erutusest äkki südamerabandusegi? Oeh, raske koorem kanda, kui järele mõelda.

Saab minust siis kord autojuht või ei?

2010-10-26T21:40:00.004+03:00

Taas on päevakorral autosõit. Minu käsutuses on nüüd põhimõtteliselt üks kirsipunane Opel, kuid viimased sõidud ja sisetunne ütlevad, et ma pole selleks ikka veel valmis, et linnaliiklusesse sukelduda :( Selles mõttes kindlasti ei tulnud Austraalia-aasta kasuks, et nüüd on mu tasapisi tekkima hakanud sõidukindlus jälle kõikuma löönud. Panen siia juhuks, kui mõnen õhtul igav peaks hakkama, mõned olulised lingid, mille kallal nosserdada:
Testid, liikluseeskiri ja 2011. a liiklusseadus. Sama asi ülevaatlikumalt Maanteeameti lehel.

Välitöö võrseid

2010-10-25T21:41:00.006+03:00

Laupäevases Narva lehes ilmus minu artikkel oma etnograafilise uurimustöö kohta Narvas. Olen väga tänulik Natašale, kes leidis aega ja tahtmist, et artikkel kibekähku eesti keelest vene keelde tõlkida. Tegelikult pakkusid abi veel ka Arkadi ja Nastja ning Teelegi soovitas, kelle poole pöörduda. Nii et mina sain mitmekülgset kinnitust sellele, et minu venekeelsed sõbrad on tohutult toredad ja abivalmid. Facebook aga õigustas ennast mitmekordselt kui abivahend, mille abil seesuguses situatsioonis kiiret ja tõhusat abi otsida.

Artikkel on ausalt öeldes veidi raskepärane - eriti see osa, mis puudutab uurimisküsimusi. Ajakirjanik, kellele artikli saatsin, soovitas uurimisküsimused artiklis esitada, kuigi mina oleks parema meelega need välja jätnud - need on sellisel kujul, nagu nad on esitatud minu enda akadeemilisele publikule kirjutatud uurimisplaanis ja jäävad antropoloogiakaugele tavalugejale vaieldamatult arusaamatuks. Päris ausalt - ma lihtsalt ei osanud oma uurimisküsimusi tavalisele lehelugejale arusaadavasse keelde tõlkida. Oleks ehk pidanud rohkem pingutama. Ka pole ma päris rahul artikli pealkirjaga "Эстонка учится понимать нарвитян, или Этнологическое исследование в Нарве". Kujul, millisena see välja kukkus, on see tõttöelda veidi naeruväärne. Selle on toimetaja kokku klopsinud minu pakutud kolme pealkirjavariandi põhjal, mille enda arvates esitasin näitlikena, mitte lõplikult soovitavatena. Oleksin pealkirja osas eeldanud suuremat ajakirjaniku või toimetaja panust. Ilmselt ei osanud ma oma soove piisavalt selgelt esitada. Teisalt - see artikkel pole minu tegeliku töö mõõdupuu ega kaugeltki ainus väljund. Ma tundsin, et mul on moraalne kohustus oma uurimustööst Narva inimestele rääkida ning usun, et üldjoontes nad ikkagi mõistavad, millega minu uurimustöö puhul tegu.

Artikli kommentaarid - nii palju kui ma nende toonist aru saan - on suht küünilised :) See on omamoodi naljakas - mida muud oligi oodata?!? - ja samas kahetsusväärne ka. Samal ajal on mitmed inimesed mulle helistanud ja avaldanud soovi eluloointervjuud anda. Lisaks on saadetud emaile. Sooviga oma elulugusid jutustada, kuid ka selleks, et siiralt öelda, et uurimus, mida teen, on vajalik ja tänuväärne. Jätan meelde positiivse tagasiside ja astun julgelt oma teed edasi!

Teel tagasi Eestisse

2010-10-23T22:22:00.001+03:00

Tallinki laevale jõudmine tundub alati (nii vähe, kui ma Tallinkiga liigun) üks Kolgata teekond. Helsingi pool maalt laeva kulgev reisijate koridor keerleb ja pöörleb lõputult ja käed surevad kohvrit enese taga lohistades. Miks põrgu päralt on see nii kole pikk tunnel käia? Eriti muude laevadega võrreldes. Ainus praktiline põhjendus selleks võiks olla, et sellel teel selekteeritakse ja suretatakse välja vanad ja väetid. Eelkõige need, kes purupurjus ja kellele nagunii laeva asja ei peaks olema - mis nad sinna ikka töllerdama lähevad, eks? Las hukkuvad siis tunnelites juba. Mina olen õnneks nii heas füüsilises vormis olnud, et olen senini ikka elusana laeva jõudnud. Ühes oma tinaraske kohvri ja arvukate kimpsude-kompsudega. Kuigi vahel on kadunud usk, et jõuan.

Üldiselt on reisimisest suur väsimus peal. Viimase 8 päeva jooksul õnnestus vaid kaks korda samas kohas ärgata ja end magama seada. Seiklesin Narvast Tallinna, sealt Helsingisse, Tamperre, Riia kaudu Varssavisse, Pabianicesse, tagasi Varssavisse ja Riia kaudu Tamperre, siis Oulu, veelkord tagasi Tamperre. Nüüd on käsil viimane ots: Helsingi, Tallinn, Varangu, Narva. Sellel aastal olen reisides oma jõuressursside ja tahtmise piirile jõudnud. Olen väsinud. Tahan seisatada ning elada argirütmis. Isegi minusugune rändur vajab vahepeal rahulikku paika, kus rutiinide rütmis lihtsalt olla ja elada. Päriselt. Ühe koha peal püsimise võimaluse nimel oleme Javiga mõelnud, et järgmise kahe kuu jooksul me üksteist üldse ei näe. Nii edeneme mõlemad oma töös ja tegemistes ning mina saan kiiremini koju* Tamperre.

Ega see meeletu ühest kohast teise traavimine pole muidugi asja eest teist taga, justkui muud teha poleks. Tänu sellele, et ma end Pabianicesse vedasin, on nüüd Poola pulma kogemus. Võib päris kindlalt öelda, et Eesti ja Hispaania pulm kahvatuvad Poola ees, kui võrrelda toidu külluslikkust, joodava viina kogust ning tantsu vihtumise intensiivsust. Kas teie näiteks kujutate ette, et Poola pulmas süüakse õhtu ja öö jooksul kolm korda suppi? Ehk siis supiga alustatakse põhimõtteliselt iga kord uut söögikorda? Söögikord aga koosneb vähemalt supist, praest ja magustoidust. Või siis seda, et 105 külalise kohta on pulmapeoks varutud 160 pooleliitrist pudeli viina? Ühe õppetunni sain ka: ilma partnerita, kes oleks lubanud sind kogu pulmapeo jooksul tantsupõrandal keerutada, Poola pulma ei minda. Muidu juhtub nii, et sul jääb üle vaid lauas istudes ohjeldamatult süüa ja juua ning kadedalt teiste tantsuvihtumist kõrvalt jälgida. Selleks ajaks, kui kell hommikul 5 kukub ja pillikeeled vaikivad, oled end lihtsalt lõhki söönud või laua alla joonud. Minuga midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud, sest ma eelistasin viina asemel veini juurde jääda ja taipasin kl 4.15 magama minna. Njaa, aga pruudipärg (Poola versioonis mõrsjaloor) mägiti mulle maha ikkagi... See juhtum oli mõnes mõttes kahetsusväärne, sest ma olen üsna veendunud, et mõni vallaline Poola neiu oleks seda au palju kõrgemalt hinnanud :)

Pulmapeo järel teel koju oli mul Varssavis aega täpselt nii palju, et ühe tuttava ja tema õe külalislahkust ära kasutada ning nende pool öö mööda saata. Juttu jätkus muidugi ka tundide kaupa ja üleüldse oli igati lahe see väike tõsiasi, et ühe suvekooli jooksul on saadud omavahel nii tuttavateks, et on põhjust uuesti kohtuda. Hommikul enne lennu väljumist oli aega paar tunnikest ka Varssavi vanalinnas tiirutada ning saada küljeluudesse teadmine, et ma tahaks sinna kunagi tagasi, et rahulikult kulgeda ja nautida. Muide, Poolas on kogu aeg väga kodune tunne - see vähehaaval silmale nähtamatuks muutuv sovjetipärand liidab kuskilt südame alt. Ah, kas ei olnud see juba 5-6 aastat tagasi, kui ma esimest korda lubasin, et kunagi teen Poolas vähemasti 2-nädalase tuuri, et sest riigist paremat aimu saada?

Tamperest 5 tunni rongisõidu kaugusel Oulus peeti aga 7ndat ETMU konverentsi. ETMU on organisatsioon, mis tegeleb rahvussuhete ja rahvusvahelise migratsiooni uurimisega. Minul õnnestus seal eeldatavasti reale tulevastele konverentsidele avapauk anda. Oma ettekandes rääkisin koha loome teoreetilistest lähtekohtades nõukogude ja postsotsialistliku ühiskonnauurimuse kontekstis. Narva näitel muidugi.

* See koduteema on üsna segane värk, muuseas. Kummaline, et ma nimetan kohati mängleva kergusega paljusid erinevaid kohti koduks (Tampere kodu, Varangu kodu, Narva kodu, Brisbane'i kodu, Turu kodu jne), kuid seejuures on mõni neist kuidagi rohkem või mitmeplaanilisemalt kodu.

Sombuse taeva võit kuldse sügise üle

2010-10-12T12:42:00.006+03:00

Aega on viimasest postitusest nii palju kulunud, et täna sajab juba lörtsi. Hea, et enne lumehangesid jõudsin :) Etnograafilise välitöö ajal on asju, mida üles tähendada, nii palju, et blogimine jääb juba ajalises mõttes tahes tahtmata tagaplaanile. Kirjutan päevikusse ja elektroonilisse päevikusse vaheldumisi ning kerin peas nii palju mõtteid, et veel ekstra blogimine käib üle jõu. Pealegi raske on hoomata, kust läheb piir selle vahel, mida oma välitöömaterjalist blogisse on sobilik pista ja mis nõuab privaatsemat või sügavamat käsitlemist. Eraelu ja välitöö on omavahel läbi põimunud, kust algab üks ja lõpeb teine? Kahtluse korral parem siis juba üldse mitte avaldada, olen otsustanud.

Seda suurem on heameel selle üle, et eelmisel nädalal ei tegelenud õieti millegi muuga, kui kolasin mööda linna ringi ja jäädvustasin sügishetki. Linnuse, Joala ja Kreenholmi ümbrus on sügisvärvides imelised. Ka veel kord Pimeaeda, jõe äärde ning surnuaedadesse oli suur soov pildistama ja sügist imetlema jõuda. Siis tulid nädalavahetus ja Tartusse sõit peale ning nii nagu ikka - säravsinine sügistaevas pöördus ühtlaseks halliks massiks. Paksud märjad lumeräitsakad taevas tõid muidugi elevust, kuid ühtaegu ka kurblikkust: nüüd on mu kaunis sügis siin läbi, kohe-kohe peituvad inimesed oma soojade kodude rüppe ja tänaval kulgetakse kiirustades vaid punktist A punkti B ja C - tööle, poodi ja koju. Enam ei näe majadeesistel ja -tagustel pinkidel sügispäikest noolivaid ja omakeskis jutustavaid vanamutikesi, rahulikult koertega kulgevaid koeraomanikke ja parkides mängivaid lapsi. Kõik see jääb ootama kevadet või tehakse seda kiirustades ja rõõmutult.

Välitöö õues muutub ilmatundlikuks. Niisama sihitult enam mööda tänavaid, jõe- ja põlluveeri ei kulge ega uudista. Karta on, et iseennast tuleb kohati tublisti veenda, et jaksaks end üldse toast välja vedada. Vajadus auto järele Narva linnas muutub just ilma tõttu eriti aktuaalseks. Tuleb muutuda veelgi leidlikumaks, et leida kontakti inimestega. Kui on ideid, andke tulla!

Pildikesi Narvast

2010-10-12T11:10:00.000+03:00

Lugusid Narvast

2010-09-18T21:51:00.004+03:00

Kuigi meil siin suuri ja koledaid sügissadusid pole olnud, paistab mulle, et millal iganes jälle veidi sadada otsustab, saan mina selle sahmaka endale kaela. Ükspäev näiteks kõndisin linnas igavesed pikad tretid vihmavari kaasas, sest hommikul oli taevas sellist nägu, et hakkab sadama. Terve päeva jooksul ei tulnud ometigi tibakestki, hoopis päike tuli pilve tagant välja. Siis hüppasin umbes viieks minutiks kodust läbi, et haarata kaasa trenniriided ja spordisaali poole kapata. Vihmavarju viskasin nurka – ilus ilm ju. Ja kujutage ette – selle viie minuti jooksul oli vihm järsku taevast valla päästetud. Tormasin siis pooljoostes ja sajatades spordiklubi poole ning lootsin, et ma pole suhkrust. No ja nii mõni teinegi kord umbes samalaadne jama. Selliste ebamugavuste vastu vist muu ei aitagi kui vana ära proovitud ennetav trikk: tee oma vihmavarjust alatine tülikas kaaslane ja ei saja kunagi. Kusjuures, vihmavarjudega mul üldse ei vea. Vahet pole, missugune ta on, ikka on nagu rusikareegel, et minu käes keerduvad nad alati tagurpidi sisuliselt esimesel kasutuskorral. Tuleb mingi ootamatu tuulehoog ja ongi, naks, loppis teine. Kõige kurjem, kui oled laenanud kellegi teise korraliku vihmavarju ja siis see vana jant jälle just juhtuma peab. Kas on üldse olemas vihmavarje, mis on tuulekindlad??? Lausa huvitab, kas teistel ka vihmavarjudega nii halvad suhted on või olen mina ainus tagurpidi vihmavarju magnet?

Mõned naljakad lood ka.
Ükspäev ostsin Astri kaubanduskeskuse ees juur- ja puuvilju müüva vanema naisterahva käest paar kartulit ja peeti. Arve on 6 krooni ja 10 senti. Koukisin oma raha kukrust välja ja tahtsin minekut teha. Märkasin aga, et naine muudkui hoiab minu münti peo peal, silmitseb seda pikalt ja imestunult. Ent midagi ei ütle ka. Tahtsin juba küsida, et kas midagi on valesti, kuid siis ta rahunes, ja ma tegin minekut. Alles koduteel kargas pähe, et ju ma olin talle eurosendi andnud. Mul rahad pidevalt rahakotis sassis. Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli see münt kuidagi kopsakam ka. Müüja sai siis arvatavasti kohaliku 10-sendise asemel eurosendi. Irvitasin päris tükk aega mõeldes, et müüja pidi päris terane olema, kui kiiresti välja arvutas, et eurosendi väärtus on 15 korda suurem kui kümnesendisel. Oleks tegemist olnud näiteks 10-kopikalisega, oleks ta kahjumisse jäänud ja kohe kisama pistnud. Võibolla oli see esimene eurosent, mida ta kunagi käes hoidis? Nüüd on tal seeme mullas igatahes :)

Tihtipeale mulle tundub, et inimesed Narva tänavail vaatavad mind kuidagimoodi imelikult, pika pilguga. Ei tea, kas käin ma liiga süüdimatu ja rõõmsa näoga ringi või on mul kummalised riided, soeng, kõverad jalad või miskit muud. Ükspäev aga läks lausa suhtluseks. Küsiti nime ja kas mind huvitab toitumise teema. Arvasin, et tegu on mingi kohaliku küsitlusega ja seletasin, et ma pole üldse Narva inimene. Sellest ei hoolitud, kutsuti miskile toitumisteemalisele äriseminarile. Ühe naise käes nägin vilksamisi paberit, kuhu oli kirjutatud Well..., aga niipea, kui ta mu pilku nägi, peitis ta selle miskipärast ära. Ma ei jõudnud veel A-d ega B-d öeldagi, kui kuskilt tõmmati välja kutse ja hakati mu nime sinna maalima. Mõtlesin, et tühja kah, mis ma inimesi ikka kurvastan. Parem teen näo, et ma võin nende bisnessist isegi huvitatud olla ja olgu neil hea päev. Perekonnanimeks ütlesin siiski Eestis enamlevinud puu nime. Ja telefoninumbri andmisest keeldusin viisakalt öeldes, et ma tõesti ei tea, kas olen sel päeval Narvas ja kas mul on aega sinna seminarile minna.

Samal õhtul peatati mind Astri keskuse juures jälle. Torman just tuhatnelja trenni, kui vanemapoolne meesterahvas kõnetab. Peatun, püüan aru saada, milles asi. Mees küsib, kas ma olen Narvast. Mõtlen: huvitav, kas mulle on see otsa ette kirjutatud, et ma pole? Pobisen kiiresti, et ei ole. Mees küsitleb edasi, et kas olen Rootsist. Ajan silmad suureks ja paljastan, et ei, Soomest. (Pärast muidugi mõtlesin, et mispärast ma tänaval selliste tobedate küsimuste peale oma elulugu jutustama hakkan. Peaksin otse vastu küsima, et milleks tal seda vaja teada on.) Mul jube kiire ja kibelen minema, aga samas ootan püänti ka. Siis mees küsibki, et kas ma saaks talle vähemalt ühe krooni anda. Siis sain aru, millega tegu, ei hakanud tema hädasid kuulama, vaid vabandasin, et mul raha pole ja kole kiire ning tegin minekut.

Mingil muul päeval olin jälle kord vihmavarjuta suurema sahmaka vihma alla jäänud ja ühe katuse alla varjunud. Kui vihm vaibus, põrutasin tuhatnelja oma sihtkoha poole. Möödub üks mustlasmutt, kissitab silmi, vaatab pikalt minu otsa ja lausub needval hääletoonil oma nõiasõnu. Õnneks ma vene keelest seekord aru ei saanud. Nüüd ma ei teagi, miks ja mida minuga juhtuma hakkab :)

Elu Narvas omandab kiiremat rütmi

2010-09-16T11:49:00.008+03:00

No küll läks sellel nädalal alles rabelemiseks. Intervjuu intervjuu otsa! Kui esialgu sai Narvas rahulikult pikki jalutuskäike tehtud, poodides traavitud, vahepeal muuseumi raamatukogus istutud, hommikuti joogatatud ja õhtuti spordiklubis veheldud, siis nüüd kohe hoopis teine elutempo. Ega ma ei kurda, lihtsalt teistmoodi.

Intervjuud on töömahukad eelkõige seetõttu, et nad ei lõpe lindstamise, kuulamise, kaasanoogutamise ja aegajalt küsimuste esitamisega. Tuleb inimesega kokku leppida, intervjueerimispaika ja sealt tagasi koju jõuda. Ja eelkõige - tagantjärele tuleb teha hulganisti märmeid intervjueerimissituatsiooni nüansside ning tekkivate mõttevälgatuste kohta. Tuleb audiofailid arvutisse transportida ja need peaks koheselt üle kuulama, et sisulisi tähelepanekuid kirja panna. Rääkimata sellest, et ühel päeval tuleb intervjuutekstid ka arvutisse trükkida. Ja võibolla tõlkida, vähemalt osaliselt. Sest minu intervjuud on vene keeles. See on kõik veel avatud protsess, mismoodi need rutiinid välja kujunevad.

Palju otsustamata asju. See teeb veidi närviliseks, sest ikka tahaks ju, et asjad sujuks. Millal minna Tamperre? Kas Kuusamo lähistele Karhunkierrokselle matkama minna või siiski mitte? Kas siis on veel ruska (Lapimaa sügisene värvidemäng) või juba liiga hilja? Millal minna Tartu? Kellega kohtuda Tallinnas? Kas Javi tuleb minuga Poola pulma ja kui ei, kas ma peaksin tema peale pahane olema? Millal ometi saab mu artikkel vene keelde ja Narva lehte avaldamiseks valmis? Milline ajastus selle ilmumiseks oleks parem? Kas mind siis lõpuks kutsutakse Oulu konverentsile ja kes selle eest maksab? Kas oodata pesumasina käimalükkamisega nii kaua, kui Anneli tuleb, või lüüa käega instruktsioonidele ja loota sellele, et oma nupp nokib. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Kõik me teame, et vastused tulevad siis, kui neil on aeg tulla. Pole erilist tolku sellest, kui neid mõtteid oma peas edasi-tagasi veeretada. Aga ikka ei oska rahulik ja kannatlik olla. Tahaks ju ise oma elu peremees olla, kuid vastuste puudumine sellistele küsimustele tekitab tunde, et oleme kontrolli oma elu üle kaotanud. Vaatamata sellele, et me teame: elu headus ei sõltu sellistest pisiasjadest.

Kuidas juurutada rutiine, kui elu on nii ebareeglipärane? Inimesed kurdavad rutiini üle ja ihkavad seiklusi. Mina mõtlen, et mul on neid seiklusi ja vahelduvat elurütmi nii palju olnud, et parem, kui oleks millestki püsivast kinni hoida. Nii ma siis olengi üritanud luua endale mingid pidepunktid, millest argielus kinni hoida - hommikune külm dušš, mandliõli, jooga, hommikupuder ja õhtune trenniskäik. Välitöö oma loomult on selline sigrimigri, et ma tegelikult ei kujuta veel päris täpselt ette, mismoodi need mõnusad argielu rutiinid välitöö ebaregulaarsuse ja liikuva ajagraafikuga kokku sulatada. Õhtuti on endiselt raskusi mõistlikul ajal magamaminekuga ja hommikul valutu tõusmisega.

Huvitaval kombel on mu hommikune külm dušš ja jooga kõige lihtsamad päevast päeva korrata ja tasapisi hakkan hindama heaolutunnet, mida neist saan. Suudan juba täitsa hästi ette kujutada ajapikku tekkida võivat tunnet, et midagi on mu hommikust puudu, kui oma dušši ja joogat ei saa. Raskem on kohviga. Hommikukohvitamise harjumusest olen küll suuremate raskusteta seniks loobunud, aga päeva jooksul tekivad aegajalt ikka kohviisud. Olen tähele pannud, et see kaasneb just sellega, kui olen arvuti taha maha istunud, et kirjutada midagi, mis mõttetööd eeldab. Või siis, kui raamatukogus hunniku kaustade taga istun ja püüan lugeda ja asjasse süüvida. Ju mu aju on niivõrd sellega harjunud, et igasuguse mõttetöö puhul turgutatakse teda kohviga. Nii ma siis olengi mõnel päeval patustanud.

Õhtused trennid on muidugi omaette väärtusega. Ma olen eelnevatel aastatel regulaarset trenni teinud, nii et mu keha teab hinnata seda mõnutunnet, mis tekib peale trenni. Seetõttu pole sugugi raske anda oma kehale käsk sammud spordisaali poole seada. Olen käinud tõepoolest peaaegu iga päev. Praktilisest küljest, kuna ma nagunii kuumaksu maksan (ja Narvas on see poole soodsam, kui Soome klubides!), siis võingi igal õhtul spordisaalis elada. Ainus aga on siin see, et trennis käimine võtab aega. Tunnike läheb ikka trennis ja teine tunnike trenni ja koju tagasi jalutamiseks ning riietumiseks. Nii pole ka mingi ime, et magamaminekuaeg lükkub liialt hiliseks. Arvasin esialgu, et Narvas on õhtuti kena võimalus telekast vene programme jälgida - nii keelepraktika kui ka sisu poole pealt, kuid selleks senini küll rohkem aega pole leidnud, kui vast paar korda supitaldriku kõrvalt mingit suvalist saadet piiluda.

Hommikune sisevõitlus

2010-09-10T12:35:00.003+03:00

Magamamineku- ja ülestõusmiseaegadega on raskusi. Mitte kuidagi ei taha õnnestuda hommikul kl 6.30 tõusta ja õhtul kl 22.30 põhku pugeda, nagu minu päevategevustega kõige paremini sobiks. Hommikul mängib äratuskell mu kõrva ääres kordi, aga poolunes vajutan seda aina edasi. Praegune äratusmeeloodia on eelmisega võrreldes ka niipalju meeldivam, et sel võib vabalt taustamuusikana mängida lasta ja edasi magada (paistab, et mõned korrad ongi nii läinud). Ja kui viimaks arvan, et nüüd olen juba piisavalt ärkvel, et kell kinni lükata, siis järgmisel hetkel silmi avades avastan, et jälle tunnike on möödunud. Igatsen seda, et hommikul vara paistaks aknasse päike ja see ajaks mind loomulikult üles. Nagu Austraalias oli või nagu meil Tamperes suvekuudel on. Sellest igatsemisest pole muidugi midagi kasu – tuleb lihtsalt oma sisemine rütm välja töötada.

Täna pidasin esimese tõsise sisemise heitluse kohviisu ja laiskuse vastu. Hääl minu sees meelitas: ”Taevas on nii vastikult pilves ja raske on tõusta. Olen kõik need päevad nii tubli olnud, et võin end hommikukohviga premeerida küll!” Mina ütlesin vastu: ”Ei lähe läbi! Kui sa oma kohvi nüüd saad, siis homme tuled sama nõudmisega välja. Ja siis ülehomme ja ... Iga päevaga on kergem sellele nõudmisele järele anda. Ja varsti oledki oma vanade harjumuste juures tagasi.” Hääl ei jätnud jonni: ”Aga nii mõnus oleks oma kohvitassiga arvuti ees istuda ning hommikusi online-uudiseid lugeda. Ma ju olen seda väärt, see üks päevgi!” Mina vastu: ”Ja siis sa jäädki selle oma kohvitassiga sinna arvuti ette. Unustad oma hommikuse duši, joogaharjutused ja kõik muu. Kuni on lõuna ning on vaja jälle süüa. Mõtle sellele, et kui kogu see hommik on möödunud, siis tekivad süümepiinad, et näed, ongi pool päeva läbi, aga sina pole midagi enese keha ja vaimu jaoks head teinud.” Hääl jonnib ikka veel: ”Jah, aga mul õlalihased valutavad ja üldse olen pahas tujus...”

Viisin mõttejõuga oma fookuse sellele mõnusale tundele, mis mind peale külma duši valdab. Kui mul oli mandliõli pudel peos ja ma olin vannitoa poole teel, siis oli mul juba selge siht silme ees. Ma teadsin, kui mõnus on sortsu õli oma pihus tunda ja seda oma kehale vähehaaval laiali hõõruda. Oma õliste kätega kõik lihased samm-sammult läbi käia. Vähehaaval muutub keha mõnusasti soojaks. Siis vanni seisma, külmaveekraan lahti ja külma vee voog oma paljastele jalalabadele. See esimene hetk on ebameeldiv. Kirtsutan nina. Siis liigutan dušipead ülespoole: säärtele, reitele, vasakule käsivarrele, paremale käsivarrele, rinnale, vasaku õlavarre taha seljale, parema õlavarre taha seljale. Iga liigutusega on kergem. Külmatunde ebamugavus kaob dušipead ühele ja teisele kehapiirkonnale suunates kiiremini ja kiiremini. Vahepeal märkan, et olen isegi millelegi muule kui külmatundele keskendunud ja üldse mitte mõelnud protseduuri ebamugavusele. Kui olen veejuga tükk aega ühte kehapiirkonda suunanud, siis ei saagi õieti enam aru, kas tegemist on külma või sooja veega. Aga kui dušipead liigutada, siis on ikka kindlalt külm. Ma ei tea kui kaua ma külma vee all olnud olen (võimatu on aru saada, kui just kella ei vaata), aga paar minutit kindlasti. Kui lõpuks viimase joa oma jalalabadele lasen ja duši kinni keeran, siis tean, et ees ootab rida mõnusaid kehalisi aistinguid.

End rätikuga kuivaks hõõrudes muutub keha aina soojemaks ja soojemaks ning veelgi soojem ja turvalisem tunne tekib, kui tõmban selga joogapüksid ja särgi. Keha on mõnusalt soe, pehme ja siidine. Siis klaas sooja vett lusikatäie mee ja sidrunitilgaga. See peletab tasapisi tekkiva näljatunde ja laseb joogaharjutustele keskenduda. Panen põlema küünla ja võtan sisse asendi oma lillelisel joogamatil. Nüüd, kui ma kasutan kahte matti üksteise otsas, on istumine laminaatpõrandal palju pehmem ja soojem. Kui esimese soojendusharjutusega pihta saab hakata, tulevad teised juba iseenesest, sest kehal on mõnus. Liigun ühest harjutusest sujuvalt teise juurde ja ongi 40 minutit selja taga. Siis teevesi keema ja viie minuti pärast on ka puder valmis ja auravana taldrikul. Lisan 5- või 7-viljapudrule maitseks juurde tükeldatud aprikoose, supilusikatäie mandliõli ja teelusikatäie mett. Rohkem nagu ei oskagi midagi tahata. Kohviisu on kadunud teadmatusse.

Linnulennul sealt siia

2010-09-04T00:06:00.004+03:00

Mõni teist ehk imestab, et mismoodi nüüd Austraaliast ühtäkki Eestis? Sai mingil ajal otsustatud, et paljude asjaolude kokkulangemise summana on mõttekam varem kodumaile naasta. Kuna tahtsin oma kojujõudmisest üllatuse korraldada, siis blogis oma plaane välja ei hõiganud ja nüüd juba olemegi kodus.

Lubasin suure suuga Cairnsi autoreisist ja Sydney'st kirjutada, aga nüüd on niipalju vett merre voolanud, et pole enam inspiratsiooni minevikku sukelduda. Võibolla tuleb veel see kena päev, kui viitsin kõigest lähemalt kirjutada, aga enam ei luba midagi. Kui otse küsite, siis räägin. Lühidalt aga: viimased kolm nädalat olid minu Austraalia aja intensiivseimad ja huvitavaimad. Sain üha kinnitust sellele, et Austraalias on ääretult mõnus elada, kui sul on võimalus valida endale sobiv kliimavöönd ning elukeskkond.Igaühele leidub kahtlemata midagi! Oleksin ma 10 aastat tagasi Austraaliasse sattunud, oleks sinnajäämine olnud ülimalt tõenäoline. Nüüd, kolmekümnesena, enam mitte. Liialt palju on inimesi ja asju, mille küljes ma põhjapoolkeral justkui nabanööriga kinni olen. Kas külastan Austraaliat veel kunagi? Väga võimalik, kuid vast 20 aasta pärast. Enamus paiku jäi ju nägemata, kuid ma arvan, et saan nüüd rahulikult lasta neil end oodata.

Argielu Narvas

2010-09-04T00:03:00.000+03:00

Teist päeva sajab lakkamatult. Ja hommegi tõotab samamoodi jätkuda. Tubased päevad. Olen end siiski iga päev toast välja vedanud, poodidesse jalutanud. Täna näiteks käisin MyFitnessi spordiklubi nuusutamas. Nagunii ma selle klubiga liitun, sest see on Narvas hetkel kõige moodsam ja siiski mõistliku hinnaga, aga kuna avastasin, et on võimalik korra ka tasuta treeningtunnis kätt proovimas käia, siis kasutasin võimalust. Valisin bodypumpi. Tund oli muidugi venekeelne, aga kuna ma olen bodypumpis nii palju varem käinud, siis oli hea kindel minna. Trenn nagu trenn ikka, ainult et paistab, et ma pole väga pikka aega oma reielihastega midagi koormuslikku teinud. See on vana kogemus, et pärast tundi on mitu päeva kõikvõimalikud lihased happes ja paindumatud, aga et see keset tundi juba juhtuks? Nuta või naera, aga väljaaste-kükke küll lõpuni teha ei jaksanud. Venitasin küll peale trenni pikalt, aga järgmiste päevade lihasvaludest ma vaevalt et pääsen. Kõige otsa lubasin endale veel pikalt kuumas saunas istuda. Ei jõua ära oodata, millal keha nii palju taastub, et jälle trenni pääseks.

Kaks hommikut olen hõõrunud enda keha esmalt mandliõliga ja siis külma dušši võtnud. Ei ole üldsegi nii hull, nagu võiks ette kujutada. Isegi pärastine kortermaja septembrikuine jahe toatemperatuur ei heiduta – saab ju soojemalt riidesse panna. Villased sokid on olemas :) Ülimõnus ergas tunne on peale seda, kui keha külma veega äratada. Teine üllatus: ma pole nädal aega juba kohvi joonud ning isugi justkui pole. Mina, kes kange hommikukohvita aastaid hommikuti üldse elugi sisse pole saanud. Teinekord kohvi lõhn küll ärritab, kui see ninna satub, aga mingit väljakannatamatut isu küll pole. Mis toimub? Kas see jääbki nii?

Uni on sügav ja unenäod seiklusrikkad. Jätkuks see vaid nii!

Narvas

2010-09-01T14:08:00.002+03:00

Ja siin ma siis olengi! Astusin bussist maha kohe linna alguses Tempo peatuse juures. Onutütar Angelika oli vastu tulnud. Mu kompse pagasiruumist välja aidates ütles bussijuht, eestikeelne mees, et me oleme esimesed eestlased, keda ta Narva kunagi näinud-kuulnud. Vaat kus nalja! Arvatavasti ta pole siis väga tihti sellel liinil sõitnud :)

Korter asubki peaaegu linnapiiril. 9-korruselise maja (vist...) kolmas korrus. 3-toaline korter. Lisaks veel korralik kinniehitatud rõdu. Minu jaoks tavatult ja tarbetult suur, aga pole hullu, küll ma ära harjun. Vähemalt tüdimus ei tule peale, saab päeva jooksul ühest toast teise liikuda :) Korralik remont on siin tehtud, kõik on uus ja värske. Ühesõnaga ei kukkunud kuidagi välja selline nõukaaegse sisustusega ebamugav korter, mida ma esialgu sobiva atmosfääri loomiseks plaanisin. Ju see ikka mugavustunde vallapääs oli, mis mind nii kiiresti oma plaanidest kõrvale juhtis.

Maximas sai esimesi sisseoste tehtud. Angelikaga koos lõunasööki söödud. Nüüd põõnab Angeel teises toas lõunaund ja mina asusin arvuti kalla askeldama. Peale kõhu täitmist ja lillede kastmist tundus interneti töölesaamine tähtsuselt kohe järgmine ülesanne. Mina, suur tehnikapõlgur ja arvutivusserdis, sain interneti ilma igasuguste tagasilöökideta tööle. Hea algus! Vaatame, mis edasi hakkab juhtuma...

Tagasi kodumail

2010-08-31T14:01:00.003+03:00

Olen juba peaaegu kaks nädalat põhjapoolkeral tagasi. Eelkõige oli imeliselt hea kodus Tamperes tagasi olla. Oma armas korter rõõmsate värvidega. Oma kodune köök, kus on olemas kõik vajalikud köögiriistad. Ja praeahi! Oma lai voodi puhaste linadega. Võtta kapist riideid, mida aasta otsa puudutanud pole ja unustada mõneks ajaks need mõningad hilbud, mida Austraalias tüdimuseni kanda sai. Dušš, kus on ruumi, ja tuleb sooja vett momentaalselt, kui kraani keerata. Ühtlase joana. Rõdu, kus on ruumi ja valgust, et hommikusööki nautida. Saun loomulikult. Trepikoda, mis on alati valge ja puhas. Kohe nii puhas, et seal on omamoodi puhtuse lõhn. Jne jne. Ei möödunud tundi, kui me poleks Javiga kordamööda jälle õhanud, et kui mõnus on kodus olla. Javil oli ärevus sees, et Hispaaniasse jõuda, aga samal ajal, olen kindel, oli tal kahju meie Tampere kodust nii kiiresti jälle ära minna. Mul jälle oli hea meel, et ma esialgsele kiusatusele järele ei andnud ja sama kiiresti Eestisse ei läinud, vaid võtsin omale need 4 päeva, et kodus olemist nautida. Olin neil päevil enamasti kodus, lihtsalt niisama, oleledes, lugedes. Käisin metsas jalutamas ja kepikõndi tegemas. Nägin üllatavalt palju tuttavaid ja sõpru. Jällenägemisrõõm on suur. Ostsin poest musta täisteraleiba, võid, värsket kurki ja lõhet, mida kergelt soolasin. Sõin seda täitmatuseni.

Viimaks pakkisin jälle oma meeletud kohvrid ja seiklesin kuidagimoodi Eestisse. Otse maale ja tegin oma kojusaabumisüllatuse ära. Ajastus kukkus nii hästi välja, et sai emale sünnipäevakingiks. Mõned päevad maal, siis Matsalusse joogalaagisse, Tallinna asju ajama ja sõbrannadega jutustama, Haljalas veel veidike jutustamist, siis maale tagasi. Ja nüüd ongi aeg nii kaugel, et homme Narva. Nii kolmeks nädalaks esialgu ja siis aprillini vähemasti. Etnograafilist uurimustööd tegema. Narva venekeelse elanikkonna koha- ja koduloomest. Vanaema küsib, et kuidas sa ometi sellise imeliku teema peale sattusid, et pead nüüd lausa Narvas oma uurimustööd tegema? Kas ülikoolis kohe pakuti selline teema välja? Mina naeran, et vanaema, mis sa arvad, et juhendajal on doktorantidele paberi peal rida teemasid nagu lõpukirjandi kirjutajatele ja siis lähed ning valid omale meelepärasema? Nii need asjad päris ikka ei käi meil :) See on ikka minu enda väljamõeldud ja tee selleni pole päris juhuslik olnud. Eks see teema on mul ikka kuidagi südame küljes kinni, Narva linna õhuga lapsepõlves sisse hingatud.

Inimesed, kellele olen oma teema ja tulevase eluperioodi kohta Narvas selgitusi jaganud, on üldiselt hämmingus. Mõned on öelnud, et see on huvitav või iseäralik, et ma selle teemaga tegelen. Aga mitte keegi ei paista olevat seisukohal, et see on iseenesestmõistetav või loogiline, et ma Narva elama lähen. Pigem paistan ma veidi hulluna, sest Narvas on ju imelikud inimesed ja see keskkond on üdini hirmutav. Minu enda jaoks on see väga loomulik asjade käik. Midagi sellist, mis pole mingis mõttes erakordne või kummastav. Tuleb meelde, kuidas ma kunagi keskkooli ajal Angelikale rääkisin, et ma tahaks hoopis Narvas õppida. Meie Haljala keskkool oli minu silmis kuidagi igav ja ilmetu koht, aga Narvas käis elu, juhtusid põnevad ja intrigeerivad asjad. Hea iseenesest, et ma tollal Narva ei läinud. Ja hea, et ma teen seda nüüd. Muidu vaevalt, et ma praegu uurimustööga ja just selle teemaga tegeleksin.

Doktoritöö juhendaja ei süstinud minusse liiga suurt entusiasmi. Ütles välitööle saates, et tema kogemuse järgi pole välitöö kunagi mingi lihtne ja sujuv töö, eufooria- ega õnneseisund. Enamasti on see valu ja vaev, meeleheide ja pidev tunne, et sa oled energiast tühjaks tõmmatud. Pole just eriti julgustav, aga aus ja otsekohene. Pean ütlema, et lähen Narva suure erutuse ja elevusega. Ning samal ajal olen püüdnud endale sisendada, et ega seal kerge olema saa. On teadmatus, mida täpselt, kui kaua ja kuidas ma seal tegema hakkan. Tulevad barjäärid ja vääritimõistmised. Tulevad tõusud ja mõõnad. Seda kindlasti. Eelkõige püüan ma kõigeks valmis olla. See tähendab püüet oma meel avatud hoida ja paindlik olla. Ka end ja teisi mitte liiga tõsiselt võtta.

Keskkonnavahetusega koos on soodne võimalus alustada uute asjadega. Näiteks elada tervislikumat elu juurutades tervislikke rituaale ja tegevusi. Mina tahan hommikuti vara tõusta ja külma duši all päeva alustada. Tahan igahommikusi joogaharjutusi teha ja mediteerima õppida. Ja õhtuti tahan spordikeskuses käia. Näiteks vanades armsates spinningus ja bodypumpis, aga võibolla ka midagi uut proovida. Tahan lahti saada igapäevasest kohvijoomise harjumusest, süüa võimalikult vähe liha ja magusat ning rohkem köögivilju ja muud kasulikku. Ka alkoholi tahaks üldjuhul mitte tarbida. Viimase osas märkasin Facebookis Septembrismeeijoo kampaaniat, aga liituda ikkagi ei julgenud, sest kui muidu pole põhjust veini juua, siis Tampere käigul sellest loobmine vaevalt õnnestub.

Joogalaagrist. Käisin eelmisel nädalavahetusel Merit Raju ja Anne Kallase joogalaagris Matsalus Algallikal ja olen ülirahul. Olen sellest inimestele juba nii palju muljetanud, et nagu ei viitsikski enam midagi lisada. Lihtsalt arvan, et see kogemus kuluks ära paljudele, sest laadib positiivset energiat täis ja paneb sügavalt mõtlema selle peale, kuidas oma üürikest elu paremini, õnnelikumalt elada. Mulle tegelikult tundub, et ma ei jäänud mitte ainult mõtlema, vaid sain tugeva tõuke tegutsemiseks. Lugege Meriti raamatut ”Hingele pai”. Mulle tundub, et see annab palju vastuseid.

Tagasi kodus ja netimaailma lähedal...

2010-08-20T17:14:00.001+03:00

... ja kohe varsti tulevad ka reisimuljetused ja muud huvitavat. Pysige lainel! ;)

Väike paus

2010-07-27T01:45:00.003+03:00

Ees ootavad paarinädalane Cairnsi reis ja sinna otsa Sydney. Seega nüüd jään tükiks ajaks vaiki. Muljetused siis, kui pääsen jälle klaviatuuri ja neti lähedale!

Heietusi suurt eimillestki

2010-07-24T10:21:00.010+03:00

Jõudsin järeldusele, et haige olemise juures on kõige rõvedam see, kui tekib see staadium, et aju üldse normikohaselt ei tööta. Variandina A vead läpaka voodisse ja üritad seal poolkööbakil tekstifaili silmitseda ja midagi mõistlikku produtseerida, aga aju absoluutselt ei funktsioneeri. Kolm mõtestatud sõna reas on maksimum, mis tuleb, ja seejärel on soss. Variant B näeb ette imiteerida tervet inimest ja ronida oma läpakaga kirjutuslaua taha, aga tulemus on loomulikult sama. Ja niimoodi saab päevi mööda saata. Aeg muudkui lendab ja kannatamatus kasvab, sest pagana pärast - tegemata asjade hulk kuhjub ja ajast on kahju. Peab siiski tunnistama, et miskipärast suutis mu aju läbi hekseldada venekeelset teksti, mida sai sada millegagi lehekülge loetud. Ei taha väita, et ma iga sõna tähendust mõistsin, aga andis täitsa lugeda, ilma et sõnaraamatut kasutama oleks pidanud. Huvitav, kas haigena toimub teatud tagasiminek lapsepõlve ja aktiveeruvad need keeled, mida esimesena õpitud on?!

Olulisem on siiski see, et minul oli vaja kirjutada. Seejuures on eriti närviajav, kui haigus polegi justkui õige haigus. Niimoodi palavikuta ja arvestatavate lihasevaludeta. Aga päevade kaupa vindumine kriipiva kurgu, pisut vesise nina ja kumisevate kõrvade pärast... Tobe kuidagi. No olgu, hiljem tuli meeletu peavalu, mis töövõimetust kuigivõrd vabandab.

Kuigi kõik sümptomid on veel tänagi olemas, on selle kõige taustal nüüd kuidagi eriti ere olemine, sest mõistus töötab jälle. Hurraa!

PS. Haigused juhtuvad tööinimesel ikka siis, kui sul nendega kemplemiseks kõige vähem aega ja tahtmist on. Näiteks kooli ajal sai ju tihtipeale lausa oodatud seda mõnusat aega, mil tekkis võimalus haigena nädal-paar kodus olla. Sest siis ei lähenenud igasugused tähtajad hirmuäratava kiirusega. Aga see on rubriigist "Siis oli muru rohelisem, taevas sinisem ja lumi valgem" :) Võib muidugi vaadata asjadele ka teisest küljest: kolmapäeval asume teele 2-nädalasele autoreisile Cairnsi suunas. On tuhat korda parem põdeda enne reisi kodus, kui reisi aegu :)

PS. PS. Elus veab ja siis jälle ei vea - kas olete tähele pannud? Mina üritasin siin vahepeal Narva välitööde jaoks stippi saada, aga DoRa bürokraatia on kummaline. Leitakse, et stippi võib maksta suvaliste tegevuste jaoks Tallinna ülikooli juures, kus ma sügisest külalisdoktorant olen, kuid mitte välitööde läbiviimise jaoks. Ühesõnaga, andmete hankimine, mis on kõige aeganõudvam ja kulukam protsess, toimub rahastaja jaoks justkui iseenesest... Pilve tagant aga särab üks päikesekiir: paistab, et mul on Narvas sügiseks elukoht olemas :)

North Stradbroke ja vene laensõnad

2010-07-19T10:36:00.005+03:00

Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks.

Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi suurem pisike) ja Marina. Kõik vahvad vene inimesed, kel taskus Austraalia alatised elamisload. Kõik nad on otsustanud eluga Venemaal ja Kazahstanis lõpparve teha ning Austraaliast endale kodu luua.

Kogu kamba peale oli meil kokku kaks neljarattaveolist, nii et olime saarel kohalikust transpordist ja ajagraafikutest sõltumatud. Käisime kõikjal, kuhu pääses ilma, et spetsiaalset neljarattaveoluba oleks vaja, üldiselt siis ikkagi asfaltit pidi. Üks põhjus, miks me liivateedele sõitma ei läinud, oli õnnetu pragu Alexi ja Lana masina esiklaasis, mis igal rappumisel veidi pikenes.

Ega me palju ei kurvastanud selle üle, et liivavallidel sõita ei saanud. Taevas oli pilvitu, päike sära soojalt-soojalt, rannad talvise aja tõttu peaaegu inimtühjad ja seda kaunimad. Eemalt nägime delfiine ja vaalu. Seltskond oli suurepärane. Liikusime aeglases rütmis, pidasime ühiseid piknikke (ah millised pirukad!) ja korduvaid teepause (aga loomulikult!). Jutustasime maast ja ilmast, elust Austraalias, Venemaal, Soomes, Tšehhis, Kazahstanis ja Hispaanias. Oli sõbralik ja humoorikas olemine. Oli lihtsalt hea. Meeldiv on suhelda haritud, avatud ja positiivse maailmavaatega inimestega. Mida sa, hing veel tahta oskad? Lõpuks ongi kuidagi märkamatult nii välja kujunenud, et meid ümbritsevad toredaimad ja toetavaimad inimesed on soome ja vene päritolu. Suurema osa ajast rääkisid kõik solidaarsusest Javi vastu inglise keelt, aga sai ka vene keeles jutustatud ja naljatatud.

Isiklikult tunnen, et mis iganes elus juhtub, üksikisiku tasandil aitab mingisugune ühine taust ja kultuuripagas (olgu või see põlatud nõukogude oma; päriselu näitab, et justnimelt see) peaaegu alati ühendust ja lähedust luua. Aga siin on oluliseks nüansiks, et sa oskaksid seda ühisosa huumori ja eluterve kriitikaga võtta. Loomulikult oleme me Delaney ja Markoga nii lähedaseks saanud meie Eesti ja Soome pidepunktide kaudu. Kaugeltki kõiges pole me ühel meelel, aga meil on huvitav teineteise vaatepunktidest teadlikuks saada ja mõnikord lausa vaielda. Ja niisamuti on kõikide nende venelastega, kellega ma olen siin Austraalias kokku sattunud. Ühine minevik, tahad sa või mitte, seob. Keele ja väljendite ühine etümoloogia seob.

Võtame või sõna 'bardatšokk/pardatšokk'. Kuna ma eile selle sõna kohta üht-teist huvitavat õppisin, siis guugeldasin ja otsekohe jõudsin perekoolide ja muude foorumite kommentaaride peale, milles sõna 'bardatšokk' hoobilt vägivaldseks vene laenuks tembeldati ja sitaga üle valati. Öeldi, et eesti keeles eksisteerib sõna 'kindalaegas' ning oleks ammu aeg sovjetipärand prügikasti visata ja õiget eesti keelt rääkima hakata.

Mina olen teinekord päris kuri olnud igasugu tobedate anglitsismide masstungi peale eesti keelde. Jälestan sõnu 'respekt'/'respektima' jms taolisi sõnavärdjaid. Olen seisukohal, et kui meil on vastavad eestikeelsed sõnad olemas, mis annavad edasi asja-nähtuse kogu sisu, siis pole vajadust võõrlaene eesti keelde sisse vägistada.
Võibolla tasuks teinekord mõelda võõrsõnade kasutusele hinnangu andmisel sellele, kui tabavad nad on, selle asemel, et liigitada neid halvustavalt vene või inglise või ükskõik mis muudeks laenudeks?

Näiteks kas te olete kunagi mõelnud sellele, et sõna 'bardatšokk' tuleneb sõnast 'bardak', mis tähendab segadust. Mina ei olnud seda kunagi tähele pannud, aga kui Alex ja Lana mulle asja seletasid, siis sai kõik paugult selgeks. Aga loomulikult - mis muu sõna iseloomustaks paremini kindalaeka praktilist poolt? Mille poolest on inglise keelest tulenev toortõlge kindalaegas (glove compartment) tabavam ja õigustatum, kui 'bardatšokk'? Kas te teate kedagi, kes hoiaks seal tänapäeval kindaid, ainult ja ainult kindaid? Valdav osa minu tutvuskonnast hoiustavad pardatšokis salvrätikud, päikeseprille, kaarte, voldikuid-teatmikke, rahakotti, juuksekumme... kõikvõimalikku pudipadi, mis autos mingit mõistlikku asukohta ei leia ning bardatšoki puudumisel ära kaoks. Nii et ma võin parema puudumisel bardatšokiga paralleelselt leppida sõna pudilaegas kasutusega, kuid ärge sundige mind lausuma sõna 'kindalaegas'.

Naljakas

2010-07-16T10:24:00.004+03:00

/Pildil veidike kirgast ja lillelist Brisbane'i talvist taevast Paddingtonist./

Käisin peale pikka pausi jälle basseinis ujumas. Õhutemperatuur on +18, veetemperatuur basseinis +27. Kas teie arvates on normaalne basseinis peaaegu et higistada?

Päikeserannikul suvitamas

2010-07-16T09:28:00.002+03:00

Teisipäevast neljapäevani viimaks kauaoodatud Päikeserannik! Muuseas, rendiauto osas saime ootamatu upgrade’i, nii et esialgu olime selle uhke autoga eriti ettevaatlikud. Oli suurem ja palju võimsam kui see, mida olime tellinud. Vahel veab.

Esmalt käisime ära sisemaal, Maleny’s ja Montvilles. Väga kihvtid kohad. Mulle meeldis tegelikult esimene rohkem, sest oli loomulik ja maalähedane. Kui ma oleksin tulevane poeomanik, siis nüüd ma tean, mis on minu poeideaal. See on seal, Maleny's. Montville on väga turistile orienteeritud. Minu maitsele liigagi. Mis aga ei takistanud meil koha peenusele ebatraditsiooniliselt ühest restoranist fish’n’chipse hankimast ja seda pargipingil nautimast. Endiselt pean ütlema, et sisemaa maastikud on mulle eriti südamelähedased. Kõik need mäenõlvad ja orud, tõusud ja laskumised, rohelus. Oluliselt mitmekesisem kui rannikualad.

Siis suund Noosale. Noosa rahvuspargi rannikuäärne matkarada on suurepärane. Koaalagi poseeris eukalüptusepuul eeskujulikult. Sunshine Beach on senini TOP3 rand Austraalias. TOP2 on Burleigh Heads ja TOP1... ka Noosas. Dolphine’s Beach House hostelina oli ka igati korralik. Elementaarse varustusega, aga puhas ja mugav. Ning me säästsime hulga raha. Korraks isegi mõtlesime, et kuna ööd olid nii soojad ja me nagunii vara magama läksime ning muidu kogu aja rannamaastikul veetsime, oleks vabalt võinud ka autos ööbida. Samas olgem vahepeal inimesed ka, eks ;) Nagunii on ees 2-nädalane Cairnsi reis, kus kindlasti saab ohtralt öid autoistmel veedetud.

Päikeseloojangud ja päikesetõusud. Kui ammu oli see, kui viimati päikesetõusu sai nähtud? Laiskus ja harjumus selles osas on ikka aastate pikkune olnud. Seekord me otsustasime rutiini murda ja ärkasime enne koitu, et päikesetõusu ajaks rannal olla. Magama läksime ka muidugi kella üheksa aeg õhtul, aga mis ime see siin enam on? Üldse on kuidagi palju loogilisem ärgata päikesega ning mitte passida õhtuti kaua üleval, kui nagunii on pime ja väljaspool koduseinu midagi mõistlikku teha pole. Ärkamine enne koitu oli iseenesestki mõista sada korda enese kättevõtmist väärt. Päikesetõusu ilu mere taustal liigutas hingepõhjani. Enamus päikeseloojangud on selle kõrval justkui eimidagi.

Lisaks vedas meil ilmaga tohutult. Oli ilmselt 23-24 soojakraadi ja öösel umbes 18-19. Oluliselt soojem kui 120 km kaugusel lõunas Brisbane’is ja seda tundsime füüsiliselt. Nüüd ma usun, et Austraalia idarannikul on võimalik ujuda aastaringselt. Meie ju ujusime ja oli sama soe vesi kui keskmisel suvepäeval Eestis. Ma vaatasin tunde ookeani ja lainete mängu ja sellest ei väsinud. Sattusime ka Alexandria Bay rannale, mis üllatus-üllatus! on nudistide rand. Kuskilt mälusopist hakkas meenuma, et Ann-Marie oli seda maininud. Ega siis midagi, kasutasime olukorda ja tegime asjast endalegi elamuse. Lõpuks me nentisime mõlemad Javiga, et kui korra oled Noosas ära käinud ja Sunshine’i rannalt ülesse ümber rahvuspargi jalutanud, siis sellega oled päikeseranniku parimad tavalise sõiduautoga ligipääsetavad (4-rattaveolistega ilmselt saab veel palju ägedamatesse kohtadesse) rannad üle vaadanud. Kõik, mis jääb Sunshine’ist lõunasse Brisbane’i poole, on juba kordus.

Eile õhtupimeduses, kui Brisbane’i tagasi jõudsime, sõitsime veel Mt Coot-thalt läbi. Kuna sinna plaanisime ühel õhtul nagunii minna, siis sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud. Tuledesäras Brisbane’i oli Mt Coot-thalt ilus vaadata küll. Aga mitte nii eriline, kui olin kuulnud ja ette kujutanud. Noosa rannal Javiga kaheksesi olles tähistaevasse vaadata oli ikka vaks maad romantilisem ja meeldejäävam. Kahju, et linnatuled tähed ära söövad. See-eest oli kuusirp samasugune kui Noosal – just selline umbes kuuendikosa täiskuust ja lebas teine horisontaalasendis, kaar ülespoole. Ilus. Kas olengi teist sellist näinud?

Paddington ja Glass House Mountains

2010-07-12T09:27:00.001+03:00

Tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal käisin viimaks ka Paddingtonis ära. Eesmärk oli rida raamatuid, mis siin ajapikku kogunenud, kuskil antikvariaadis maha müüa. Pettumus oli suur, kui selgus, et ainus kasutatud raamatute eest mingitki raha maksev pood pakkus 7 raamatu eest ei rohkem ega vähem kui 9 kohalikku raha. Tegelikult pidas poemüüja vaid kahte raamatut ostmise vääriliseks ja ülejäänud võttis 2 dollari eest minu haleda näo peale. Ma oleks need nagunii sinnasamma poodi jätnud, sest ega mul mujalgi suuremat õnne poleks naeratanud. Proovisin juba West Endis ja müüja lahke kõne peale ühte teise raamatupoodi selgus, et nemad võtavad praegu ainult õpikuid. Lühidalt siis loo moraal selles, et raamatud on uuena tavaliselt kallid, aga kui keegi neid kasvõi ühegi korra lugenud on, siis pole nende väärtus alghinnast tihti enam 10 protsentigi. See on nii ajuvaba, et ma ei taha mõeldagi. Miks on raamat, mida keegi teine lugenud on, nii väärtusetu? Pole ju tegu kohviga, mille keegi teine ära jõi, või parfüümiga, mille lõhn pudelist haihtus või imelikuks muutus, kuna keegi oli seda kuskil vanaema kapisopis 20 aastat hoidnud? Vestlesime siis kauba peale raamatumüüjaga veel sellest, et tema on pärit Uus-Meremaalt ja mina Eestist. Kui ta küsis, mida ma Eesti kohta öelda võin, siis ma ei osanudki midagi tarka välja mõelda. Kui midagi muud öelda pole, siis see, et meil on talvel -20, käibib šokina küll. Aga see pole see, mida ma tegelikult öelda tahaks.

Aga kui see raamatujant kõrvale jätta, siis on Paddington üliarmas. Ma ajalugu uurinud pole, aga silma järgi paistab see Brisbane’i ajalooline linnaosa. Südalinnalähedase asukohaga mäejalamil ja täis nukumaju, milles tegutseb kunsti- ja käsitööpoode ja –kodasid, restorane, kõikvõimalikku kaunist kaupa müüvaid butiike jne. Kõige kaunim on seal aega viita hilisel pärastlõunal päikeseloojangu eel, sest siis on värvide mäng silmipimestav ja koha kordumatu atmosfäär tuleb kõige paremini esile.

Pühapäeval kutsusid Sergei alias Alex White ja Svetlana alias Lana White meid matkama. Ma tunnen Alexit ja Lanat vene keele grupi kaudu. Nad on minuvanune paar, venelased, kes on pärit Kazahstanist. Väga vahvad noored inimesed. Sõitsime Alexi ja Lana 4-rattaveolise sõbraga Glass House Mountains’i. See, ühtlasi nii linnake kui ka kuuest vulkaanilisest mäest koosnev looduslik vaatamisväärsus, jääb siit Päikeseranniku poole ja on tuntud kuue ei-tea-kust ühtäkki üles kerkiva mäe poolest, mis moodustavad maalilise vaate. Samal ajal on need osa ka rahvuspargist ja vähemalt osades neis mägedes on matkarajad. Meie oma seltskonnaga ronisime Mt Ngunguni tippu, kust avaneb kaunis vaade ümbritsevale maastikule. Glass House Mountains’i ümbruskond üleüldse on väga ilus. Pähklisalud ja ananassipõllud. Nüüd ma tean täpselt, mismoodi ananassid kasvavad! Selles piirkonnas võiks vabalt elada. Kasvõi sellepärast, sest siis ma saaks käia kohalikul turul ja osta hiigelsuuri ja –maitsvaid ananasse, mida saab 3 dollari eest lausa kaks.

Emporiumi spaa - soovitame soojalt

2010-07-10T10:25:00.000+03:00

Vahepeal sai käidud Marko käte all Emporiumi spaas. Kõigepealt sõime maitsvaid krevette ja jõime parasjagu valget veini ja siis läks lahti! Mina ja Javi mõlemad saime Marko käte all põhjaliku näohoolduse ja pärast ka seljamassaaži. Koorimised, maskid, lõdvestavad massaažid, kreemid ja puha. Pähe saime kõrvaklapid, kust valgus rahustavat spaa-muusikat, nii et sai täitsa omas lõdvestavas maailmas viibida, samal ajal kui Delaney ja Javi jutustasid ja veini jõid. Või siis vastupidi, et Javi nautles ja mina jutustasin Delaney’ga. Veini- ja jututuju jätkus poole neljani hommikul. Absoluutne õndsus, ma ütlen. Javi oli ka oma seansist nii vaimustuses, et ei suuda nüüd Markot ära kiita.
PS. Kui Marko käest mõne pildi saan, siis näete kogu ilu.

Eputamiseks

2010-07-09T07:16:00.002+03:00

Tuli järsku meelde mainida, et sain Javilt elu südantsoojendavaima sünnipäevakingituse: 8 pakki head juustu ja 3 pakki äädikakartulikrõpse :)
Siinkohal väärib mainimist, et minu jaoks on neil kullamaik. Hea juust on Austraalias häbematult kallis ja palju on olnud neid kordi, kui olen seisnud härdalt juustuleti ees ja siis tühjade kätega ikkagi lahkunud. Sest ei raatsinud. Äädikakartulikrõpsud aga... on mu lemmikud! Ent neid naljalt poest ei osta, sest teadagi - krõpsud on kaloripommid. Sünnipäeva puhul siis säärane mööndus. Pealegi volitustega.

Nõrganärviliste õudusunenäod

2010-07-09T05:33:00.004+03:00

Jah, ma tean, et olen nõrganärviline, kui keegi ohustab minu kodurahu puutumatust. Kismaks pole küll veel läinud, aga tundub et mina võiksin ka teha Voldemar Kuslapit. Selles osas, mis puutub korraloomisesse. Näpud olid juba halb õnn/õnnetus ja kohtuotsuse ning kogu palagani osas, mis sellega kaasnes, ma sõna ei võta, sest olen füüsilise omakohtu kui sellise vastu. See selleks.

Praegu on mul füüsiliselt ebamugav ja kõrri hüpata pole otseselt kellelegi. Öörahu ei rikuta. Avalik üritus päevasel ajal. Linnavalitsuse loaga. Kultuuriprogramm ja puha. Kuid protesteerida tahaks sellegipoolest. Miks kriiskavad nad hommikust õhtuni just minu koduakna all? Miiiiks?

Kui me oma praegusele aadressile kolisime, siis paistis Musgrave'i park meie uue elukoha boonusena. Rohetas päris ilusasti ja lõi tunde, et loodus on lähedal. Mõtlesime, et tore saab olema seal vahel sporti teha, lebotada, piknikku pidada, mida iganes. Vähehaaval selgus, et park on õhtusel ajal meelispaigaks kohalikele parmudele, mis tegi veidi ettevaatlikuks õhtusel ajal läbi pargi jalutades. Piknikku seal pidanud pole, aega surnuks löönud ka mitte, aga las ta siis olla niisama roheliseks silmapiiriks aknast vaadates.

Veel natuke aega möödus ja siis sai selgeks pargi tõeline koledus. Kõigepealt peeti seal koeranäitust ja Javi pidas kriiskava häälega šõujuhi tapuplaani. Siis tuli Kreeka festival, mille müratase pidi kõrvakuulmise ära viima. Edasi oli geiparaad oma träänsmuusikaga. Oleks võinud hulleminigi minna, aga õnneks oli üritus mastaabilt väike, tasane ja lühiajaline. Ju pidasid geid paremaks midagi mõnusamat teha, kui parki väljanäitusele minna. Ühel pühapäeval korraldati jalgrattavõistlust. Jällegi oli Musgrave kohaks, kus hommikul kl 6 ruuport põhja lükata. Jah, siin algavad spordiüritused eriti vara.

Meie õudusunenäoks on saanud pilt parki kerkivatest telkidest. Iga kord, kui seal kahtlaseks sebimiseks läheb, peame hinge kinni. Mis siis nüüd plaanis? Kui kauaks? Millise suurejoonelisusega? Kõige mõistlikum on muidugi mõelda välja mingi oma üritus, et kodust neil päevil pagenduses olla. Vähemalt päevasel ajal. Sest ei ole elu nii pikk ja närve nii palju, et raatsiks neid vihastamise peale kulutada.

Nägime juba kaks päeva tagasi, et maja ette kerkib järjekordne telklinnak. Kuna miskeid reklaame kuskil ei märganud, siis mõtlesime, et ju seekord mingi eriti tähtsusetu pisike üritus, mis kiirelt ja märkamatult läbi saab. Vaata lolle! Hommikul kell 9 lükati kõllid põhja ja algas tramburai. Mingi eriti jabur fa-fa muusika ja veel jaburamad šõujuhid. Googeldasin ja leidsin, et täna on meil päevakorras Family Fun Day ehk maakeeli perekondlik lõbupäev. Nii et perekondadel peaks seal eriti lõbus olema. Lõbutsegu siis täiega kl 9ni õhtul ja kobigu koju ära. Mina lasen käiku kujuteldavad kõrvaklapid (kuna päris pole) ja kui nii kaua vastu pean (mis on kahledav, aga peab üritama, sest töö vajab tegemist), siis tuleb lõpuks Javi koju ja tõmbame koos kodust minema. Markol tuleb meile täna Emporiumi Spas eriti lõdvestavat füüsilist ja vaimset hooldust teha, et sellest traumast vabaneda :) Krevetidki juba ostetud ja veinipudel karjub avamise järele.

PS. Jah, ma tean, ise olen süüdi, et ei uurinud enne üürilepingu sõlmimist, mis funktsiooni täidab Musgrave'i park (meie silmi pimestas asjaolu, et Musgrave'i pargi kõrval oli suvisel ajal töötav täismõõdus bassein ja puha). Järgmine kord olen ettenägelikum. Ja olge teie ka.
PS. PS. Võib muidugi ka hullemini minna. Elada mõnel kesklinna lõbutänaval, kus käib pillerkaar iga päev hommikust õhtuni ja poolde öösse välja. Või elada nõukaaegses kortermajas, kus naabrid joovad-laaberdavad või testivad teineteise peale karjudes päevast päeva oma häälepaelu. Mis tuletab sujuvalt meelde, et kaugel pole see aeg, kus mul on vaja Narvas üürikorter leida. Päris suured šansid, et heliisolatsioon on neis kortermajades seal olematu. Njaa... uus väljakutse vist.
PS. PS. PS. Ma olen kuri ja ühtlasi überrõõmus mõeldes asjaolule, et meie üürileping siin saab läbi 28. juulil. Aidaa! Loodetavasti on järgmised üürnikud lõbutsemishimulisemad kui meie. Irw.

Ja nii ta tuli...

2010-07-05T08:50:00.002+03:00

Ootamatud pöörded

2010-07-02T05:52:00.006+03:00

Kas te olete vahel kogenud äratundmist, et asjalood kujunevad teinekord omatahtsi selles suunas, kuhu neid oma mõtetega lükata olete tahtnud? Meiega täna juhtus nii.

Meil oli juba paar nädalat tagasi otsustatud, et sõidame Päikeserannikule pikka nädalavahetust pidama. See konkreetne nädalavahetus just selle tõttu, et minu sünnipäeval midagi erilist teha. Javi broneeris rendiauto. Mina veetsin aega netis, et sobivat majutuskohta leida. Ükski koht ei tahtnud sobida. Siis veetis Javi omakorda aega ja läks kõrgema hinnaklassi juurde. Otsustasime, et meile on vaid üks öö taskukohane neis kohtades veeta, mida ihaldasime, kuid neil tobe kahe öö poliitika. Broneerisime lõpuks hosteli.

Mina olin poole silmaga ilmateadet jälginud. Nädal tagasi lubati siinkandis pilves ilma ja vihmasadu. Samas arvestades siinset reeglipära, olin üsna kindel, et kui nädala algul lubati vihma, siis liiguvad need pilved kiiremini ja nädalavahetus on päikseline. Eilne ilmateade siiski midagi head ei tõotanud. Käis peast läbi mõte, et ehk peaks ettevõtmise tühistama, kuid autorendifirma tingimuste järgi oleksime hilise tühistamise korral ikkagi neile täissumma pidanud maksma. Tegime südame kõvaks ja üritasime silma ilma osas kinni pigistada.

Täna hommikul, kui kõik kodinad pakitud ja hispaania omlettki lõunasöögiks kaasa vaaritatud, seadsime sammud rendifirmasse, et auto üles korjata. Kontorisse sisenedes polnud vaja rohkem kui 5 sekundit taipamaks, et teenindajapreili on üks paras vuhvel. Esimese asjana nõudis krediitkaarti ja siis küsis kohe nõudlikult, kas oleme lepingutingimused läbi puurinud. Siis pilk Javi krediitkaardile ja väitma, et see pole krediitkaart, järelikult oleme kohustatud ostma autole täiskindlustuse, mis teeb esialgu arvestatud summaga võrreldes topeltsumma. Javi vastu, et kuidas pole krediitkaart, oleme ju Austraalias sellega pool aastat krediitmakseid arveldanud. Pealegi on kaardile kirjutatud: Debit/Credit. Tegemist on kombineeritud kaardiga, kus on võimalik valida kas deebet- või krediidimakse. Preili ajab oma joru, et teda ei huvita absoluutselt, kus ja mida meie selle kaardiga maksnud oleme, nemad seda krediitkaardina ei aktsepteeri ja kogu moos. Haaras meie lepingu ja vedas kollase pliiatsiga üle lause, kus on kirjutatud, millised on deebetkaardiga maksmise tingimused nende firmas. Meie vastu, et me oskame lugeda küll, aga meie ei maksa ju deebetkaardiga. Preili läks aina vihasemaks ja väitis järgnevalt, et me ahistame teda ning kui meile nende tingimused ei meeldi, siis tõmmaku me minema, aga lepingu tühistamise eest peame ikkagi kogusumma tasuma. Lõpuks, kui Javi oli bossiga isiklikult rääkimist nõudnud (mida ei juhtunud) ning preili oli bossile telefonis meie peale kaevanud, juhtus millegipärast see, et boss andis talle voli meie käest raha mitte võtta. Marssisime ühtaegu ärritunult ja kergendunult sealt minema ning needsime selle firma ja preili omakeskis maa alla. Preili jäi kahtlemata veel pikaks ajaks vihast keema. Oo vaesed järgmised kliendid!

Südamerahustuseks astusime sisse naaberfirmasse ja küsisime nende arveldusvõimaluste kohta ning kurtsime oma muret. Meie suureks üllatuseks selgus, et meie kaarti loetakse ka nende firmas deebetkaardiks (pikk põhjendus, miks), aga otseloomulikult on neil muid ja klienti rahaliselt mitte ahistavaid võimalusi, kuidas krediitkaardita tasuda. Oh sa püha müristus! Tulebki siis välja, et kõik ostud, mida olime senini arvanud krediitkaardiga tegevat, on Austraalias klassifitseerunud deebetkaardimakseteks. Samal ajal aga arvestab kodupank Soomes neid krediitkaardimakseteks, sest raha ei lähe arvelt mitte kohe, vaid kuu lõpus ühekordse summana. Vaat kuidas võib lõpuks targaks saada! Autot neil meile täna aga pakkuda polnud, nii et Päikeserannikule sõit paistis ära jäävat.

Ainuke mure oli helistada hostelisse ja püüda broneering tühistada. Otseloomulikult olime eelnevalt andnud neile selle sama debiilkaardi numbri ja kartsime nüüd, et mingi summa nad meilt siiski hilise tühistamise pärast sisse kasseerivad. Aga imekombel polnud neil tühistamisega mingeid probleeme. Pääsesime trahvidest ja jalutasime koju mõeldes, et meil läks väga hästi. Ja nii ongi parem seekord. Saimegi, mida südames soovisime.

Lamingtoni ja Springbrooki rahvuspargid

2010-06-29T04:31:00.010+03:00

Mul vedas, et õnnestus viimaks Ann-Mariega kokku saada. Ann-Marie on austraalia tüdruk, kes elas Lapinkaari ühikas samal ajal, kui minagi. Kui ma juba Brisbane'is elasin, siis juhtumisi avastasin (FB, vahel harva olgu sa õnnistatud!), et Ann-Marie elab ka Brisbane'is. Läks päris tükk aega, kuni me lõpuks nägime ja kohvile läksime. Ning siis sai juba kokku lepitud, et teeme mõnel nädalavahetusel reisi Brisbane'ist välja, kuhugi loodusesse. Sest Ann-Mariel on AUTO. Muidgi see pole mingi imeasi, sest sisuliselt kõigil austraallastel on autod, aga MEIL pole, ja see on Austraalias nagu füüsiline puue.

Möödunud pühapäeval siis oligi kl 9 start meie maja eest. Sõitsime linnast välja Kullaranniku suunas. Esmalt oli plaan sõita läbi Mt Tamborine'i, kus oli parajasti käimas hernehirmutiste (mäletamiseks: scarecrows) festival. Peatusime Eagle Heightsi linnakeses (või oleks õigem öelda külakeses? Tont seda teab, kust lähevad siin piirid küla ja linna vahel) ja imetlesime idüllilisi maamajakesi, millest peatänaval enamik, paistis, funktisoneerisid kohvikute, käsitööpoodide ja galeriidena. Laadaplatsile hernehirmutisi uurima me ei tükkinud, aga hea ülevaate saamiseks ürituse tõsiseltvõetavusest piisas sellestki, kui Eagle Heightsi peatänaval ringi jalutada ja hiljem teistest Mt Tamborine'i külakestest mööda sõita. Nende hernehirmutised pole mingid kaks puukeppi keskelt kokku liita, vana ürp selga ja kaabu pähe - konstruktsioonid. Nende kunstiteoste kallal on nii kõvasti vaeva nähtud, et meenutavad teinekord vägagi elavaid inimesi. Vaadake või seda pilti kohvitavast mammast ja papast!

Mt Tamborine'i piirkond ON maaliline. Kui mitmeid kordi sai õhatud, et oh, sellel mäenõlval, selles majakeses ja just selle vaatega orule, mägedele ja veesilmale ma tahaks elu lõpuni elada! Pole siis ime, et seal näeb austraalia asustust kõige kirevamal moel. Ikka mõni saksa või austria või šveitsi stiilis majake ja siis koha midagi ehtinglaslikku, poola-, itaalia- või kreekapärast sinna kõrvale. Aga huvitaval kombel see kompott üldse ei häiri, kõik moodustab ühtse imearmsa terviku. Siin üks majake, mis viib mind minu kujutlustes sajanditetagusesse Inglismaale. Pange tähele, et hernehirmutisest jalgpallifänn on vägagi ajakohane :)

Edasi võtsime orientiiri kagusse. Brisbane'ist Kullaranniku suunas lõunasse jäävad vahvad mäeahelikud ja mitmed rahvuspargid, mis laiuvad nende mäeahelike peal ja ümbruses. Meie sõitsime kõigepealt Binna Burrasse, mis on Lamingtoni rahvuspargi keskus. Selleks, et hiljem Springbrooki jõuda, tuli aga esmalt tükk maad sama teed tagasi sõita ja siis järgimisele teele pöörata, mis jookseb lähedalt ja paralleelselt Binna Burraga. Lihtsalt et mäeahelike tõttu kulgevad teed ainult ühes suunas ja ühtegi ühenduslüli pole. Teed looklevad kilomeetreid mäeahelike tippudel, nii et vaade on mõlemale poole sügavasse orgu ja silmapiiril on kohe teine mäeahelik. Springbrookis olime nii lähedal Queenslandi ja New South Walesi osariikide piirile, et võisime viimast peaaegu puudutada. Best of All (=parim) vaateplatvormilt nägime New South Walesi mägesid nagu peo peal. Tuleb välja, et Queenslandi ja New South Walesi vahel on mäeahelike näol selgepiiriline looduslik piir. Mis viib mõtted sellele, et kui Austraalia ajalugu oleks läinud Euroopa eeskujul, siis räägiks me tõenäoliselt eri riikidest.

Aga tagasi rahvusparkide juurde! Need on Austraalia vihmamets kõige ehedamal kujul. Puud, mis kasvavad täiesti äraarvamatutel viiside. Hiigelpuud. Kolmikpuud. Palmikpuud. Ja eukalüptused loomulikult, mis on vast kõige regulaarsema kujuga, aga alati igavesed taevasse kõrguvad mürakad. Ei jõua ära lugeda kõiki neid imelikke moodustusi, mida puude ja muude taimeliikide kombinatsioonid seal tekitada suudavad.

Nägime ka kängurusid! Mitte selliseid põrakaid kängurusid, keda endale ette kujutasin, vaid suure jänese või väiksema koera suuruseid. Neid kutsutakse pademelon ja mulle tunduvad nad nagu känguru ja roti ristsugutis :) Üldse tuleb välja, et kängurusid on siin umbes mitusada liiki ja tavaline linnaaustraallane ikka niisama naljalt känguruliha ei söö. Vähemalt nii väitis Ann-Marie. Kuuldes, et meie Javiga oleme mitmel korral Colesist känguruliha ostnud, muutusid Ann-Marie silmad väga suureks. Meie omakorda saime aru, et ei mõista Austraalia elust ikka veel protsentigi.

Meil oli aega ainult niipalju, et paar lühikest matkarada läbida, kuid tegelikult võib Lamingtonis ja Sprinbrookis mitu nädalat veeta, kui tahta kõik ametlikud matkarajad (mis sageli on 20 km kanti, pikim aga 42 km) läbi proovida. Õhtu eel tekkisid Springbrooki udu ja vihmapilved, mis ühe koha peal tugevat vihma taevast alla lasid, ja paarsada meetrit maa täitsa kuivaks jätsid. Müstika. Ja Springbrooki metsad muutusid ise ka pilvede all ja pimeduse saabudes kummituslikeks. Hakkas kõhe ja põgenesime :)

Ja veelkordseks kinnituseks minu ja Javi siin korduvalt naeruväärseks osutunud ideele, et Austraalias pole puid ja rohelust (vaid peamiselt kõrb):

Oo, milline rohelus ja kui palju puid on Queenslandis!

Filmikriitikat jm

2010-06-26T14:53:00.005+03:00

Õhtusse jõudnud vaikse laupäeva sisustas omapärane filmivalik: Jim Jarmuschi "Coffee and Cigarettes" ja Lasse Hallströmi "Chocolat". Esimest olin juba ammu vaadata tahtnud, sest olin siit-sealt positiivseid kommentaare kuulnud, ja teine oli spontaanne kaasahaaramine viimasest videolaenutuses käigust. Väheke kujutlusvõimet rakendades võib oletada mingi ühenduslüli olemasolu nende linateoste vahel. Midagi sellist, et kohv, sigaretid ja šokolaad - kõik sõltuvus- ja mõnutunde objektid. Vaatamisel selgus, et need seosed on täitsa olemas, aga mitte ainult. Filmid olid mõlemad väga nauditavad, kuigi eritasandilised. Kohvi ja sigarettide filmis oli Cate Blancheti etteaste nii fantastiline, et neid kaadreid võiks jälle ja jälle vaadata. Šokolaadifilmis jälle oli Johnny Depp täiesti vastupandamatu :) Siis jooksis telekast veel Shreki kolmas osa, aga ma ei suutnud sellega kauem kui 30 hakkama saada. Ja mitte ainuüksi sellepärast, et reklaamid kogu aeg sisse sõidavad. Selle osa süžee on ikka kohutaval nõrk võrreldes esimese osaga. Hollivuudilik stampteostus adrenaliini- ja pisaraidkiskuvate stseenide osas on nii suures konsentratsioonis, et paha hakkab. Shrek pole enam naljakas, eesli naljakus sai juba esimeses osas otsa. Teises osas toodi sisse kass, kes pilti elavdas ja teravustas natuke, aga ma olen üsna kndel, et kolmanda osa lõpuks lörtsitakse kassi isepäisus kah ära (hakatigi juba kassi mehkeldamist naiskaslastega näitama ja ilmselt saab kelmikast gigalost kohe varsti tuhvlialune.) Nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas minna praegu kinos jooksvat neljandat osa vaatama või mitte. Üldiselt vist ei peaks, aga osad kriitikud on jälle öelnud, et neljas osa on teatud mõttes ehk kogu sarja parim. Nii et mine sa tea.
---
Kroonika mõttes veel paar ülestähendust.
Reedel sai viimaks juuksuris käidud. Tulemusega olen väga rahul, sest algaja juuksuri käe all sain 12 dollari eest vähemalt samaväärse soengu, kui varem kuskil profisalongis. Juukseid lõikas mul üks vahva tüdruk, kelle enda juuksed olid pooleldi roosad ja pooleldi helesinised :) Esmareaktsioon oli mul küll selline, et appi, nüüd saan ka ise lõõskavrohelise harja pähe, aga ei, kõik jäi tagasihoidlikkuse piiresse.

Javil kahjuks nii hästi ei läinud, kui minul. Tema juuksur miskipärast kas ei osanud arvestada või ei hoolinud sellest, et kui käharate juustega inimtegelasel lõigata juukseid omajagu ja põhimõtteliselt joonlauaga, siis ei saa tulemus olla midagi muud, kui a'la Väike Prints. Nüüd ongi meil kodus üks naljakas muinasjututegelane :)

Õhtul mõnulesime New Farmis tiibeti restoranis nimega Himalayan Cafe, kuna Greete tuli Eestisse väärikalt ära saata. Toit oli imemaitsev ja veini voolas ojadena. Endiselt on Himalayan Cafe meie lemmikkoht Brisbane'is.

Jaanilõkke asemel

2010-06-25T04:27:00.000+03:00

Jaaniõhtul istusime Brisbane'i jõe ääres ja nautisime sushit ning valget veini. Atmosfäär oli selline.

Pööripäev

2010-06-23T05:25:00.002+03:00

Jaanilaupäev. Meil on täpselt selline tüüpiline Eesti jaanipäevailm: päris mitu soojakraadi (loe: 16) ja taevas lauspilves, vahepeal tuleb vihmasahmakaid. Vahe on ainult selles, et siin jaanituld teha ei tohi ja päikesevalgust (kui seda silmale nähtavalt oleks) jätkub ainult kella viieni õhtul. Sõnaga meil on käes selle maakerapoole pimedaimad ööd.*

Eile oli joogakoolis talvise pööripäeva ja aasta lühima ööga seoses eriüritus. (Tark tegu Brie – joogakooli omanik, kundalini jooga õpetaja ja üldse hämmastava auraga naine – poolt, sest kui tavaliselt on joogatundides 4-5 joogatajat, siis nüüd sai joogaklass hoobilt praktikuid täis meelitatud). Kõigepealt tegime 1,5-tunnise kundalini jooga harjutuste sarja, meditatsiooni ja lõdvestumise. Siis tassike aromaatset teed, vürtsiseid suussulavaid küpsiseid ja mandleid.

... Mõtlesin selle peale, et kogu see vürtsikus meenutab väga seda, millega meie põhjapoolkera pimedatel külmadel öödel maiustame. Jõulude paiku grillitakse siin pigem liha ja ollakse värskes õhus (vähemasti Uus-Meremaal nägime seda). Tavaliselt tuleb end kaitseks kuuma päikese eest vahepeal basseinis jahutada. On natuke kahju, et me päriselt ei näinud, mismoodi siin jõule peetakse, võin vaid teiste juttude põhjal järeldusi teha ja ette kujutada. Nii ongi Austraalia minu jaoks nüüd veelgi rohkem põhja vastaspoolus, kus jõulu- ja jaanitraditsioonid lähevad loogilisse vahetusse. Tõsi küll, jaanitulest ei teata siinmail midagi ja jõulude ajal ka keegi lõket ei süüta...

Ning siis istusime veel tunnikese koos küünalde valguses ning laulsime mantraid (ma ei tea, kuidas tõlkida eesti keelde chanting – poollauldes lugemine?). Kogu see õhtu oli ääretult rõõmus, südamlik ja eriline. Ja mina veel kõhklesin mitme eelneva päeva jooksul, kas minna või mitte :)

*Tõe huvides peab siiski märkima, et tavalisel talvepäeval kl 7-17 on meil siin kirgassinine pilvitu taevas ja soe päikesepaiste. Tänane päev on pigem erand.

Juuksurid, kodukokad, filmid ja muu eluolu

2010-06-23T05:23:00.003+03:00

Mõtlen juba pikemat aega sellele, et oleks vaja juuksurisse minna. Viimati sai käidud eelmise aasta novembris... Tükk aega tagasi olingi juba minemas, aga kui viimaks aru sain, et odavaim juukselõikus maksab ligi 60 dollarit (umbes 660 krooni), siis läks isu ära. Minu senise elu kalleim juukselõikus maksis 350 krooni (Soomes) ja mul on valus rohkem maksta. Pole midagi teha, pole lihtsalt seda tüüpi naine, kes peab oma inimõiguseks üüratuid summasid juuksuritöökotta jätta. Mis siis teha? Võimalus nr 1 on kannatada Eestini ja siis minna Rakverre Natalia juurde, kes on mu lemmikjuuksur. Võimalus nr 2 peale tulin täna. Paistab, et siingi on olemas juuksurite õppetöökoda, kus võib 10 dollari eest lasta suvalisel algajal juuksuril käärid oma juuksepahmakasse lüüa. Asi väärib igal juhul kaalumist.

Teisalt mõned asjad on Austraalias imeodavad. Näiteks leidsin peaaegu enda koduukse alt West Endist videolaenustuse, kust saab teisipäeviti rentida filme 1 dollari eest. Kujutage ette, 1 dollari eest film terveks nädalaks! Eestis ja Soomes, kui selline pakkumine ka iial tehtaks, tuleks tagastada 24h jooksul. Nii olemegi usinalt õhtuti filme vaadanud. Mida sa siin varaõhtuses pimeduses muud ikka teed, kui vaatad filme või telekast Australian Masterchefi järjekordset osa.

Kas ma, muide, seda olen rääkinud, et minu tagasihoidlikul hinnangul on Austraalia kõige popolaarseimad tõsielusarjad köögisarjad, kus austraalia kanged amatöörkokad oma vahel rinda pistavad? Nii on, sest meie Austraaliasse jõudes jooksis sari My Kitchen Rules, kus võistlesid paarid (elukaaslased, südamesõbrad, korterikaaslased, lapsepõlvekallimad, lahutatud abielupaarid, kuid ikka veel (köögi)sõbrad jne). Selle lõppedes paisati eetrisse kohe Masterchef, mis jookseb parimal eetriajal kuus päeva nädalas! Oo, verdtarretavat põnevust! Eks ma ironiseerin muidugi, aga vaatan ikka, sest nad kuramused oskavad seda sarja vaadatavaks teha. Ma ei kujuta kuidagi ette, et eestlased midagi alternatiivset pakkuda suudaks. No kust meil esiteks nii suur hulk (alustas mingi 50 tüüpi, nüüdseks on alles 8) amatöörkokki võetakse, kelle peamiseks ühistunnuseks on see, et igaühe eluunistus on see saade võita ja professionaalseks kokaks saada.

Kuid õhtuste filmide juurde tagasi tulles. Filme siinsete riiklike telekanalite pealt vaadata ei anna. Umbes täpselt kaks korda olen üritanud ja mõlemal korral tuli ennast kõvasti ohjes hoida, et mitte enne filmi lõppu alla anda. Viimati vaatasime Shreki teist osa. See käis sellise programmi järgi, et 5 minutit filmi, 3 minutit reklaami, 5 minutit filmi, 3 minutit reklaami... Mul jooksis juhe kokku. Hispaanias on see lugu, et näidatakse 15-20 min filmi ja 20 min reklaami, aga ma eelistan viimast, sest siis ma saan selle reklaami ajal midagi muud teha. Näiteks nõud pestud või raamatust ühe peatüki loetud. Kuid ega midagi, meil see-eest ju see tänuväärne videolaenutus ja teisipäevased odavad filmiseansid (pilet tudengitele 60 krooni) Southbanki kinos. Ka kinos ma pole kunagi nii tihedalt käinud, kui siin. Hulk häid uusi filme on ära vaadatud ja mõned veel tulemas.

Nii et meil on täitsa tore ja veel toredamaks tõotab minna. Laupäeval sain viimaks kokku austraalia tüdrukuga, kellega minu Soome esimestel kuudel Lapinkaari ühikas tuttavaks saime ja ta lubas meile lahkesti mõnel nädalavahetusel taksot mängida ja Brisbane’i ümbritsevaid loodusväärtusi näidata. See kõlab suurepäraselt. Lisaks rendime järgmiseks nädalavahetuseks auto (bronn on igatahes tehtud!) ja sõidame Päikeserannikut avastama. Viimaks ometi! Ja varsti-varsti on Cairnsi tripp ja siis Sydney ja siis... :)

Möödunud nädala imelikud-imelised ajad

2010-06-14T04:45:00.003+03:00

Sain kolm raamatut, mis kindlalt muudavad mu elu.
Meil oli imeline nädalavahetus, kus oli sini-sinine taevas, päike, 50 km rattamatk Brisbane'i avastades (Nudgee Beach, Sandgate) ning teine päev Brissist põhjas, Mt Mee's matkamist.
(See oli tegelikult juba ülemöödunud nädalal.)

Elu mõnusaim tennisemäng.
Kõrvetasin keeva veega jala ära ning tagajärjena istusin terve nädala sisuliselt kodus nelja seina vahel ja selle asemel, et ennast haletseda, nautisin seda aega ja olin tänulik.
Vaatasin ära hulga filme ning lugesin vaheldumisi kahte raamatut.
Doktoritööga ei tegelenud minutitki.
Mul oli nädalane internetipaast. Ei lugenud mitte ühtki online-uudist, blogi ega külastanud Facebooki. Esialgu mõtlesin teha päris internetivaba nädala, aga siis selgus, et olid mingid pakilised asjad, milleks tuli mailbox avada ning paari asja guugeldada. Seega oli paast, mis pole nii äärmuslik kui keeld, aga sama toimiv. Oli tõesti väga tervistav. Paast muuseas jätkub.
Said läbi mõeldud argumendid, miks mitte juba augustis põhja naasta ja me mõlemad Javiga oleme tulemusega rahul.
Olen erakordselt palju mõelnud oma elamise viisi üle ning ära tundnud vajaduse õppida elama praeguses hetkes, mitte minevikus ja tulevikus, ning kasvatada oma mina. Teen edusamme ja tean, kuhu suunas ma liigun. Minus on imeline rahu ning kindlus, et ükskõik millised otsused ma teen, mul ei ole põhjust kahetseda.

Viimaks pilte

2010-05-31T05:46:00.004+03:00

Võtsin end kokku ja laadisin üles terve portsu pilte.

Neid näeb siin.
Kaustad:
Brisbane
Uus-Meremaa
Big Woody Island
Kullarannik

Head vaatamist!

Äsjaseid emotsioone

2010-05-30T11:06:00.008+03:00

Varahommik. Mokad töllakil, kulmud mäekõrgusel. Arusaamatus. Vaheldumisi sonimised, et me ei mõista. Miks? Kuidas? Kas see on unes või ilmsi?

Muidugi vaatasime Eurovisioon. Peab ütlema, et seda siit kaugelt Austraaliast oodata ja vaadata oli hoopis põnevam, kui Euroopast endast. Sellepärast, et siit vaatad Euroopa asju teise tundega. Kui Austraalia televisioon Eurovisiooni ülekannetele tunde eetriaega pühendab (küll mitte otse, livena), siis hakkad pikkamisi aru saama ürituse mastaapsusest. See on kahtlemata huvipakkuv ja oodatav šõu ka siin, maakera kuklapoolel. Austraalia televisioonil on Eurovisioonikatlas ka oma reporterid ja tehakse kommenteeritud ülekandeid. Tasemel. Ja siis veel see põnevusmoment, et otseülekanne oli meie aja järgi kl 5 varahommikul ja see nõudis erilisi ettevalmistusi.

Meid oli lõpuks kohalikus Eesti esinduses neli: M&D, mina, Greete. Javi pidas paremaks õhtu iseenda seltsis veeta. M&D pakkusid välja plaani, et saame juba varakult eelmisel õhtul nende pool Valley's kokku ning siis rahulikult ja sujuvalt koos hommikusse. Tegime koos sisseostud, et varustada end veini, šampa ja toidupoolisega maitsvaks ühiseks hommikueineks. Edasi M&D poole, ülimõnus saunatamine Emporiumi saunas, vahele kiired hüpped jäisena mõjuvasse basseini, siis tuppa tagasi, et Aussi TVst hilinemisega ülekantavat 2. poolfinaali jälgida. Siis õhtusöögiks pitsad kohale tellida, kõrvale veini. Parima osana veel lõõgastav näomassaaž Marko moodi. See on elu! Ja tuttu, et ärgata äratuskella peale 5 minutit enne viit. Enne uinumist meeles veel M&D seletused, et öösel pidavalt elekter ära minema (olevat kirjalik teatis saadud), aga äkki ikkagi aussisid usaldada... ehk siis Eurovisiooni alguse ajaks hiljemalt peaks juhtmed ühendatud olema ja elekter tagasi.

Ärkasime selle peale, et ümberringi hakkasid küünlad süttima. Mõtepojake: ei tea, kas meile elektrit ei antudki? Ei, Marko asjatas agaralt ringi ja lõi meeleolu. Arvuti käima, õige veebisait laadima, pilt telekasse ühendada. Kohv tilkuma. Ajame enda Greetega tasapisi elutoa magamisasemetelt üles. Ootusärevus kasvab, vaatamata hommikusele uimasusele. Delaney avab täpselt kl 5 vahuveinipudeli. Elu varahommikuisem šampapokaal ehk? Ei aitäh, eelistan oma päevale kohviga elu sisse puhuda. Küll hiljem jõuab. Kunagi hiljem ka võileivad ja puuviljavaagen. Ja mulliga veini, mullita veini. Kogu aeg taustaks skype'i videoühendus Tallinna ning M&D sealsete sõpradega. Maailm ongi üks väike kodu, kus tuhandete kilomeetrite tagant inimesed ühe laua taha saab :) Teatud mõttes. Kohati videostriiminguna tulev otseülekande pilt ja hääl hüppavad ja hilinevad, aga pole hullu, saame hakkama. Kommentaarid, kommentaarid. Päikesetõus. Rohkem veini. Algul igavikuliselt mõjuv ja siis ühtäkki justkui poole pealt otsa saav hääletus. Hämmeldus. Ja siis ta saabki läbi. Meie endiselt segaduses. Tagantjäreletarkusena: oleks pidanud varasemaid online- ja eelhääletustulemusi nuusutama, oleks tulemus oodatavam olnud. Samas aga, nii vast oligi autentsem ja kuidagi... omapärasem :)

Oh sa pime, maailm on imeline!

2010-05-28T09:20:00.005+03:00

Olin oma punase kiviga sõrmuse pikkadeks kuudeks sahtlipõhja unustanud. Mingil seletamatul põhjusel sattus see täna näppu ja mind tabas süütunne, et olin ta ära unustanud. Ühtlasi ka selge äratundmine, et ma olin oma talmismansõrmuse toest ilma olnud, ja kergendus, et see kullake mul alles on. Pistsin ta õrnalt sõrme ja süda hüppas rõõmust sees, suunurgadki tõusid automaatselt mitu-mitu sentimeetrit ülespoole. Selles asendis olid nad ka siis veel, kui ma läksin poodi, et osta kohvi, küüslauku ja hambapastat. Hoolimata pilvisest ilmast, tuikavatest põlvedest ja kõigist maailma hädadest. Sel sõrmusel on võluvõim. On olnud kõik need umbes 15 aastat, mil ta minuga kaasas on käinud. Ta püüab pilke ja toob esile komplimente. Nüüd poeski ei olnud midagi loomulikumalt, kui kuulda kassatehingu juures müüjalt justkui muuseas väga konkreetset konstateeringut: mulle meeldib su sõrmus. Lihtsalt nii. Aitäh ja palun. Oh sa pime pime pime, maailm on imeline... Teate ju seda vandersellide viisijuppi?

Kolm vanderselli vallatut
ei karda kingi tallata
REF: oh sa pime pime pime
maailm on imeline

Kui elad oma õue all
ei tea mis sünnib kaugemal
REF: oh sa pime pime pime
maailm on imeline

Kas idast tõuseb päike
kust nahk saab pruuni läike
miks järvel-jõel on kallas,
kes elab vete vallas?
Kas seal, kus maantee otsa saab,
on ümberringi tüma maa?
REF: oh sa pime pime pime,
maailm on imeline

Ilma naljata, ma olen viimasel ajal maailma üsna tumedates toonides näinud. Palju on olnud nukrutsemist, masendamist, vaagimist, kohati meeleheidet. Kuid ma olen üsna veendunud, et selle tunneli otsas on valgus ja perspektiivid hakkavad paika joonistuma. Võtab aega mis ta võtab. Tänulikkustunne saab vähehaaval võitu tänamatusest. Entusiasm tüdimusest. Rõõm kurbusest. On täiskuu ja kõik on muutumises.