Posts

Askelduste aasta

Blogi on unarusse jäänud, sest päris ausalt: aega selleks pole üldse. Eriti aasta teine pool on olnud erakordselt askeldusterohke. Javi käib tööl, mina ise ka, lapsed täisajaga lasteaias. Juba selline tavaline argipäev võtab lõviosa päevast. Sel sügisel, lootuses, et Javi töö siiski jätkub, alustasime ka kaua viibinud oma kodu projektiga. Kuna meie krunt on kõike muud kui tühi ja sile, siis viis selle metsast puhtaks tegemine Javil kõik nädalalõpud alates augustist kuni oktoobri lõpuni välja. Mis omakorda tähendas seda, et nädalalõppudel olin suure osa ajast üksikema. Sekka mõned päevad, kui ma ise käisin krunti tuhandetest kuuse-, kase-, ja männiokstest lagedaks tassimas. Ma olen kuuski seeläbi lausa jälestama hakanud. Ühesõnaga metsik töö. Uue aasta alguses saan loodetavasti postitada pildi, kus maja väljastpoolt juba maja meenutab. Samas ise ma ei peagi seda majaprojekti enda seisukohalt kõige olulisemaks muudatuseks elus. Võibolla siis, kui maja lõpuks tõesti valmis ja me linnast
Post a Comment
Read more

"Ä kuku sinna!"

Irisega juba igav ei hakka. Hommikust õhtuni käib meie pool nüüd laua peale ründamise mäng. Ärkab see meie Iris üles ja avastab, et laua äärde on seisma jäänud üks tool. Kiirelt toolile, toolilt lauale ja siis üks tants ja trall laual. Vahel maandutakse sealt söögitooli, vahel tekib isu end tagasi toolile ja sealt põrandale upitada. Vahel õnnestub see sujuvalt, teinekord jääb midagi kuskilt puudu ja lastakse hädakisa valla. Vahel tehakse valekalkulatsioon ja kukutakse maha. Hoidku jumal selle eest, et mõni klaas või muu ese oleks lauale ununenud. Siis leiaks see suure kaarega tee toa teise otsa. Õnneks oleme me targemaks saanud ja niisama lauale midagi enam ei unune. Tee mis sa teed, räägi mis sa räägid, tiri teda sealt laualt maha kasvõi 30 korda päevas - midagi ei mõju. Mul ei jää muud üle, kui loota, et ehk seegi etapp elus läheb ühel päeval lihtsalt mööda. Tulevad uued ja põnevamad asjad peale. Viimase kuu-pooleteise jooksul on Irise sõnavara märgatavalt kasvama hakanud. Mitte, e
Post a Comment
Read more

Kes suve saabudes töö üle rõõmustab?

Meie! Sest kui sa oled täpselt 1456 päeva (5 päeva vähem kui 4 aastat) tööd otsinud, siis on tunne, et see, mis nüüd juhtus, on universumi kingitus. Mitte ainult Javile, vaid koge meie perele. Loomulikult ei ole see teenimatult sülle sadanud kingitus, eriti arvestades ilmselt sadu läbi loetud töökuulutusi ja välja saadetud CVsid, üle kahe aasta väldanud koolitusi, tasuta tööpraktikaid, kümneid intervjuusid, kus ka peale mitme vooru läbimist on ikka leitud keegi, kellel on rohkem kogemust... Lootus ja lootusetus, mis on aina käinud käsikäes. See tunne, et mida sa ka ei teeks, ikka jooksed vastu seina. Need kulmukergitused ja mõeldud, kuid ütlemata jäänud sõnad, kui sa püüad inimestele rääkida oma situatsioonist ja keegi ei suuda uskuda, et oled alati andnud endast maksimumi, et sellest olukorrast välja tulla, mitte aga soovinud selles situatsioonis elada. Need, kes lõpuni mõistavad, on või on olnud ise samas situatsioonis. Teistel polegi võimalik mõista. Elu, mis pole aastaid saanud kul
1 comment
Read more

MIKS?

Nüüd on see siis nädalajagu käes! Ükskõik, mida sa ütled või mis ümberringi toimub, kõik äratab küsimuse "Miks?" "Axel, pane nüüd riided selga, me peame minema hakkama." "Miks?" "Sest ma pean tööle minema ja sina lasteaeda." "Miks?" "Sest ma pean tööd tegema." "Miks?" "Et raha teenida." "Miks?" "Et osta süüa ja bensiini ja riideid ja mänguasju ja…" "Miks?" "Et me nälga ei jääks ja et sa mängida saaks." "Miks?" "Appiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Mikssss!!!!" Ma teadsin küll et see tuleb, aga et nii ruttu?! Ise mõtlen, et hea, et neid Axeleid on kodus vaid üks, aga lasteaias on ju üle kahekümne… Samas on see küsimustelaviin ikka päris naljakas ka ja peab ütlema, et kohati ma täitsa naudin seda uuel tasemel suhtlemist.
Post a Comment
Read more

Tere :)

Image
Umbest tuhat aastat on möödunud viimasest postitusest. Jah - töö, töö, töö, lapsed, lapsed, töö, lapsed. Seejuures on tunne, et kõik on tegelikult väga hästi ja liigub kindlasti paremuse suunas. Pooled loengud said pühade eel peetud, seega istun praegu rõõmsalt ja turvaliselt kaameli kahe küüru vahel. Kergendunult. Ja üleüldse on tunne, et lihavõtetega sai alguse uus ajaarvamine. Me võtsime ette Irise rinnapiimast võõrutamise ja ma olen saanud viis järjestikust ööd magusat und. Võibolla polegi liialdus, et ma pole juba kolm ja pool aastat end korralikult välja maganud. See katkendlik magamine algas kuskil Axeli ootuse viimase kolmandiku alguses. Siiski, Irist ootama jäädes oli ilmselt paar kuud, kus Axel üldiselt suhteliselt hästi magas. Kuid seda ma enam ei mäleta, kas ka kogu öö kordagi ärkamata... Igal juhul oli Irise öine lõputu ärkamine ja söötmine eriti viimastel kuudel mulle juba kontimurvaks muutunud ning tekkis väga tugev soov oma uni röövlite käest tagasi saada. Eks Irise
Post a Comment
Read more