Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eelmise hommiku kordussaade. Kuni hetkeni, mil Hectoriga üksteisele ”head aega” ütlesime. Ei, tegelikult ikka senini, kui ennast lõpuks London Stanstedi lennukilt leidsin. Siis uskusin, et nüüd võib ennast Inglismaale mõelda. Mõne tunni möödudes olingi Stanstedis. Kõik oli ühtäkki väga väga teistmoodi. Olin justkui pooleldi Soomes, sest viis tundi lennujaamas ootamist möödus soomekeelses õhkkonnas, kuna minu selja taha maandus perekond soomlasi. Aga mis seal ikka, ei lasknud ennast ootamatust kojujõudmisest häirida. Kui aus olla, siis tekkis sellest hoopis mingi turvatunne. Kiskusin magamiskoti välja ja veetsin paar tundi magades. Tampere lennu pardaleminekut oodates nägin äkki tuttavat nägu. Pierro! Oli Itaalias puhkusel käinud ja nüüd Soome tagasi. Olime mõlemad rõõmsad, et omale üksteisest reisikaaslased leidsime. Kellegagi juttu rääkides polnud aega niivõrd ärevust tunda kojujõudmise ja... eelkõige Javiga kaaskohtumise ees. Kaks kuud üksteist nägemata! Üle elasime. Või... Olin Javi...

Kell 6 hommikul tuli juba Hectori poolt lahkuda, et õigeks ajaks Girona lennujaama jõuda. Hector saatis meid bussijaama, jätsime nägemiseni (mis kohe ka õigustust leiab!), ja võtsime bussi Gironasse. Seal selgus, et tohoo hullu, meie lend on viis tundi edasi lükatud. See tähendas, et Kasial polnud mingit lootust Stanstedist Glasgow lennujaama jõuda, et sealt lendu Vilniusesse sõbra Sarase pulma võtta. Ja mina... Stanstedi küll jõuan, aga selle hilinemisega pole mingit mõtet enam üheks ööks Bristolisse minna, nagu algul planeeritud. Jah, kujutan juba ette, mida Euclide sellest järjekordsest alt-ära-hüppamisest arvab... Hüsteerilised hetked üle elatud, leidis Kasia lõpuks siiski suure juhuse läbi uue lennu Vilniusesse. Ja mina otsustasin, et kõige mõistlikum on tänane lend homse vastu vahetada ja veel üks öö Barcelonas veeta. Helistasime Hectorile ja ütlesime, et ”siin me oleme!” Jälle! Hector oli päris šokeeritud, ilmselt arvas, et ega vist saagi meist kunagi lahti... Kui järele mõelda,...

Magasin ennast välja ja olin hommikul esimene tõusja. Hector ja Kasia olid peale öist pidutsemist silmnähtavalt väsinud. Sõime hommikust ja läksime Park Güelli. Vaimustav park! Siis oli aeg lõunale minna ja õhtupoolikul La Rambla kanti, et mõningaid sisseoste teha minu ja Kasia ühise reisi viimasel päeval. Lõppkokkuvõttes meil mingeid kingitusi küll osta ei õnnestunud. Neid leitakse spontaanselt ju. Vihma sadas ladinal. Siis tuli Charles töölt ja saime kokku, et baaris - kes kohvi, kes õlut - juua. Vihm oli üle läinud ja oli ikkagi õrn lootus, et äkki õnnestub täna rannas seda kauaigatsetud veinijoomist korraldada. Kuid... kui Hectori pool tagasi olime, asjad pakkisime ja kõik koos tortilla t sõime, polnud kellestki enam minejat. Istusime kõik elutoas, jõime punast veini ja Robert juhtis vestlust – üsna intiimsetel teemadel. Sõna otseses mõttes agiteeris arvamust avaldama üheöösuhete ja üleüldiste seksuaalsete ootuste koha pealt. Otse loomulikult oli avameelne peakõneleja oma kogemuste...

Peale poole ööni filmi vaatamist ärksime suht hilja. Hommikusöögiks võtsime nurgapealsest baarist kuuma šokolaadi ja mingeid suussulavalt magusaid pulgakesi ( churros ). Siis võtsime saatusliku bussi nr 24... Kui bussilt maha tulime ja Gaudi pargi poole kõndima hakkasime, avastasin äkki, et rahakotti mu kotis pole... Peale mõningat meenutamist oli selge, et mina ise šokolaadibaarist selle hetkeni rahakotti kaotada ei saanud. Ma polnud oma õlakotti lihtsalt avanud. Jäi mingi võimalus, et rahakott kukkus maha vahetult enne baarist lahkumist. Niisiis läksime baari tagasi, kuid... seal polnud loomulikult midagi nähtud. Edasi otsida polnud mõtet, enam kui tõenäoliselt oli see bussis kellegi kuratlike näppude vahele jäänud. Juhiload, üliopilaskaardid nii Soomes kui Eestis, pangakaardid, suht suur summa sularaha – kõik läinud! Õnneks oli pass alles! Sulgesin kiiresti oma pangakaardid ja läksime politseisse avaldust kirjutama. See võttis vähemalt kaks tundi aega, kuid lõpuks oli tõend varguse ...

Tõusime hästi vara, sest Hector, kes töötab Barcelonas reisijuhina, kutsus endaga kaasa Girona ja Figuresi päevasele reisile. Meie olime turistid, Hector pidi aga tööd tegema. Senikaua, kui Hector kontoris asju ajas, läksime Kasiaga hommikusele kohvile ja croissantile. Vihma sada. Öösel oli tundide kaupa äikest tulnud ja veel varahommikul kesklinnagi jõudes nägime välgusähvatusi. Ajapikku torm vaibus ja teel Girona poole lakkas ka vihmasadu. Girona on imetore. Enamik inimesi teab Gironat vaid sealse lennujaama järgi, kuid linn ise on hästi vana ja ajalugu täis. Jalutasime vanade roomlaste linnas, juutide kvartalis, käisime juudimuuseumis. Aeg lendas. Siis oli aeg Figuresi sõita ja Dali muuseum oli lihtsalt vapustav. Meil oli külastuseks vähem kui kolm tundi aega, seda on ilmselgelt vähe, et süveneda, kuid olime õnnelikud selle võimaluse üle Dali fenomenile pilk heita. Barcelonas tagasi olime kl 20 õhtul. Läksime kõigepealt Hectori poole, et riided vahetada, siis kõik koos välja õhtusöö...

Jälle kord esmaspäev. See on justkui tradistsiooniks kujunenud, et esmaspäeviti õiendame Kasiaga nädala jooksul kogunenud arveid. St ütleme välja oma halvad emotsioonid. Kasia pani esmaspäeva tähele ja naljatasime terve päeva, et noh, millal siis ütlemiseks läheb? Ei läinud :) Olime mõlemad heas tujus. Tundsin, et minu energia on peale La Mangat taastunud ja olen värske, et veel ühte suurlinna endasse ahmida. Magasime une täis ja siis võtsime Hectoriga ette jalutuskäigu kesklinna. Käisime turul ja teel jäid ette Gaudi majad. Siis La Rambla, kuulus peatänav, ja jalutasime mere äärde välja. Käisime söömas. Mingis hispaaniapärases kiirsöögikohas. Aeg kulus linnulennul, peagi oli aeg Hectori poole tagasi minna. Käisime Hectori kodu juures õhtusel joogil ja siis sõime kodus õhtust.

Pedro ütles, et kui tahame veel windsurf i harjutada, tuleb varakult tõusta. Mulle ei valmistanud varajane tõusmine mingit raskust, olin energiat täis, et harjutama minna. Tegelikult mis vara see nüüd oli, kelle peaaegu 10, kuid selles kuurortis ei liigu sel ajal tõepoolest veel hingelistki. Päike oli juba kõrgel, merevesi eilse supi asemel veidi värskendavam. Esimese tunni hulpisime niisama vees, sest polnud tuuleiiligi. Kui olime loobumas ja purjet ära viimas, tuli järsku tuul, aga see muutus kiiresti nii tugevaks, et meie treenimata lihastel oli olematu tehnika juures raske purjet hoida. Katsetasime veidi omapäi, sest niipea, kui päike intensiivsemaks läks, tõmbas Pedro kaabet (tema hispaania nahale pidavat päike peale kl 11 ja enne 18 liig mis liig olema ;). Lõpuks tuli tuulele alla anda. Pedro sõber Javier oli meid enda poole lõunale kutsunud. Läksime siis kõik Javieri ja Olga poole ning sõime maitsva mereandidest valmistatud lõuna. Siis selgus, et Hector saab meid juba sel õhtul ...

Hommikul ärkasime plaaniga windsurf i proovida. Aeg aga läks ja lükkasime selle õhtusse edasi. Läksime randa ja kui Kasial ja Vincentel sellest isu täis sai, polnud mulle ikka veel küllalt. Võibolla et olengi päikesest, merelainetest ja rannaliivast küllastamatu. Lõuna paiku, kui ilmselt päikesepiste äärel olin, läksin Pedro poole tagasi. Pedro keetis oma kuulsat lentils i (läätsed) ja Vincente küpsetas tortilla t. Sõime korraliku lõunasöögi ja kui õhtupoolik kätte jõudis, läksime Kasiaga randa tagasi. Vesi oli meres nii soe, et vees oli palavam kui väljas. Siis oli aeg windsurf i õppida. Kõigepealt proovis Vicente, kuid asi ei edenenud sugugi. Siis oli minu kord. Vicente vettekukkumisi näinud, olin kindel, et plartsatan vette esimese viie sekundi jooksul. Ometigi juhtus mingi ime – sain lauale ja purje üles ning laua isegi veidi liikuma. Otsekohe. Pedro ütles tunnustavalt, et olen ilmselt tema kõige kiirem õpilane. Muidugi oli seda kõrvuliigutav kuulda, kuid kõige olulisem, et olin wi...

Südaööl olime La Mangas. Pedrot ei kuskil. Telefon ei vasta, polnud teda ka ei tunni ega 1,5 pärast. Helistasin keset ööd Javile ja küsisin, äkki on tal mingi teine number. Ei. Kui selgus, et hosteli leidmine on La Mangas lootusetu, seadsime Kasiaga sammud randa ja otsustasime öö seal veeta. Seadsime oma väikese hotelli valmis. Meie kohal laiutas tähistaevas, ees oli meri, seljataga maantee. Mõtlesime, et heidame magama, aga kus sa sellega, järsku olid kohal traktoristid, kel oli öine ülesanne rand nö üles künda. Ootasime nende minekut, kuid neil ei paistnud kuhugi kiiret olevat. Lõpuks oli mul ükskoik, pugesin magamiskotti, ja uni tuli magus. Ärkasin, kui esimesed hommikused sörkijad randa tulid, magasin edasi, siis oli mutikesi koerakestega näha, magasin edasi. Lõpuks löödi otse meie selja taga baariuksed valla. Jah, olime oma hotelli just rannabaari terrassile püsti seadnud :D Siis oligi viimane aeg laager kokku panna ja kaduda. Enne kui üllatunud baarimehest vihane baarimees saab, ...

Kui ärkasin, olid Edu ja Taru juba läinud, sõitsid Baskimaale kontsertile. Dušist tuli ainult külma vett ja gaasiahjuga ei saanud hakkama. Mis siis ikka – kiire külm dušš ja juuksed kolmas päev pesemata. Meeleolu tegi heaks see, et suutsin Ryanairi pileti Tamperre broneerida. Olin pakkumisi juba kaua aega piielnud ja lootnud, et äkki lähevad odavamaks mingil hetkel, aga ikka vastupidi. Kuidagi kindlustunnet andis see kojujõudmise pilet. Nüüd on siis otsustatud, et 10. septembril on kojusõit. Läksime esmalt kottidega bussijaama, et asjad pakihoidu panna, siis El Pradosse. Halva üllatusena selgus, et olgugi, et mul on ISIC-kaart, kehtib soodustus sellega El Prados ainult KUNI 25nda eluaastani. Ja vahe on suur – kas tasuta või maksad kuus eurot. Mul õnnestus siiski nii kurbi silmi teha, et piletimüüja lasi mu tasuta sisse. Olin õnnelik ja tänulik. Muuseum oli muljetavaldav: Rembrandti, Caravaggio, Rubensi, Goya, Velasguezi jt maale ei näe just igapäev. Muuseum võttis terve pärastlõuna ja ...

Peale ööd bussis leidsime end tund aega oodatust varem Madriidi bussijaamast. 5.30 varahommikul, ei mingit teadet Eduardolt, kus ja millal me kokku saame, rampväsinud, peavalu. Mõtlesin, et oli meil nüüd vaja Madriidist läbi sõita... Veetsime mitu tundi bussijaamas, kuni tundus mõistlik aeg tegutsema hakata. Kotid pakihoidu ja metrooga kesklinna. Hankisime turismiinfost Madriidi kaardi, käisime postkontoris, sõime hommikust. Siis lõpuks andis Edu endast märku. Meil tuli bussijaama tagasi minna, oma kotid võtta, ning saime Edu ja Taruga kokku sealsamas, kus just äsja olime, kuulsal Plaza del Solil. Kuidagi kohmakas ja naljakas oli see kohtumine Edu ja Taruga kõigi eelnevate kõrval – ehtsoomlaslikult vaoshoitud (kuigi vaid Taru on soomlane, Edu aga puhastverd hispaanlene). Läksime Taru üürikorterisse. Ütlesin Kasiale, et sorry, täna ei tule El Pradosse minekust midagi välja. Olen rampväsinud. Heitsin tunnikeseks magama. Kui Kasia mu üles äratas, polnud enesetunne sugugi parem. Meeletu pe...

Hommiku veetsime hostelis. Läksime kohvikusse hommikusöögile ja siis Lissaboni avastama. Ronisime üles kindlusesse. Siis lõuna, võtsime hostelist kompsud ja oligi aeg bussijaama minna. Lisaks kõigele sellele maitsvale toidule, portole, ookeanile, värvide kirkusele, jääb Portugali linnadest tervikuna meelde ka tohutu kaootilisus – ajaloo ja stiilsuse kõrval on maitsetus, lossi kõrval on barakk, sõbralikkuse kõrval ebaviisakus. Aga inimesed on seal kuidagi lihtsad ja õnnelikud :)

Marco sõidutas meid Lissaboni. Leidsime hosteli, kus ööbida, ja siis läksime lõunat sööma. Veendusime lõplikult, et kogu elu kese Portugalis on söök. Kui just ei sööda parajasti (mida enamasti tehaksegi), siis vähemasti räägitakse toidust. Peale lõunat tuli muidugi veel espresso ja üks koogike kuulsas Pasteis de Belemis. Marco sõidutas meid bussijaama, et saaksime piletid Madriidi ära osta. Ostsime piletid ja jätsime hüvasti. Ei, mitte hüvasti, vaid nägemiseni. Siis läksime Kasiagi hostelisse tagasi. Puhkasime veidi. Tundsin end nõrga ja haiglasena ja oli vaja veidi magada, kuid meie toa akna taga oli mingi tohutu restorani ventilatsioon või mis iganes akrebuut, mis tegi hullemat müra, kui möödakihutav rong. Nõudsin vastuvõtust teise toa. Õhtul läksime väiksele jalutuskäigule ja jõime ühe ülipeene restorani baaris (sest kaugemale meid ei lastud ;) veini. Järjekordne jutuajamine Kasiaga. Ta oli kogu päeva minuga äärmiselt pahur olnud ja arvasin, et teadsin põhjust. Nii oligi. Varakult h...

Peale hommikusööki sõitsime otse Coimbrasse. Kõigepealt Marco poole, et tema tüdrukule Inesile tere öelda. Imearmas tüdruk. Siis lõi Inesi vend Joao kampa ja läksime Coimbraga tutvuma. Selle linna keskus on kahtlemata ülikool ja kogu kampus. Seal oli mingi kordumatu õdus õhkkond. Jällegi üks ideaalne paik ülikooliaastateks. Selle reisi üheks siduvaks jooneks ongi see, et oleme külastanud nii paljusid ülikoolilinnu. Igas oma lugu. Aga igas ka midagi sarmast – näiteks jõgi. Sõime lõunat Joao onu restoranis. Maitsesime kõike head ja paremat. Üldse paistab nii, et igas portugali peres on keegi, kes peab restorani. Marco sõnul see ikka päris tõsi pole... Lõpuks läksime veel jõe äärde õlut jooma ja oligi õhtu käes. Sõitsime Marco vanematekoju tagasi. Ühel Marco onudest/tädidest oli parajasti sooleleivapidu ja Marco veenas meid, et astuksime sealt läbi. Näis nii, et kogu suguvõsa ei saanud lahkuda enne, kui meid, põhjamaa olendeid, ära oli nähtud, sest kui meie tulekust oli möödunud viis minu...

Ärkasime selle peale, et Marco tinistas kitarri. Seesugune äratuskell oli heaks vahelduseks ;) Sõime rikkaliku hommikusöögi... nämma, eriti meeldejääv elamus oli tomatimoos! Ja sõitsime ümbruskonda avastma. Käänulised külavaheteed, küla läheb sujuvalt üle teiseks, valgete majade, punase mulla ja sügavsinise taeva kontrast. Nägime põlenud metsi ja maju. Just enne meie Portugali jõudmist oli suvistele hiigeltulekahjudele piir pandud. Olukord oli olnud silmnähtavalt väga ohtlik. Nägime põlenud puudest, et tuli oli küladesse sisse murdnud ning isegi linnad (nt Coimbra) olid ohus. Meie jaoks õudustäratav pilt, kohalike jaoks lihtsalt iga-aastane reaalsus. Siin ja seal oli eukalüptisalusid. Nii kui autoakna avasime, tundsime, kuidas eukalüpt võtab hingamisteed vabaks. Käisime keskaegses tsistertslaste kloostris. Lõunat sõime Marco perekonna restoranis. Nii umbes viis käiku tuli toitu, vein muidugi veel lisaks. Kohalike jaoks täiesti rutiinne lõuna ;) Ägisesime, kui lõpuks lauast püsti tõusim...

Hostelipidajad olid kenad inimesed. Saime oma kompsud sinna kuni õhtuni hoiule jätta. Sõime järgmise hõrgutava hommikusöögi, kolasime veidi poodides, ja siis otsustasime randa minna. Kohalejõudmine võttis omajagu aega, saime esimest korda aimu kaootilisest lõunamaa bussiliiklusest, nii et lõpuks ei jäänudki eriti palju aega rannasolekut nautida. Ometigi oli pikk teekond randa üürikest aega seal väärt. End soojale liivale pikali visata, varbad liiva kaevata, briisil end hellitada lasta, merekohin, merelõhn... kui palju me sellest unistanud olime! Mõtlesime, et oleme nüüd saanud sõõmukese sellest naudingust, mis meid Hispaanias ees ootab... Kesklinnas tagasi, käisime hostelis oma kottidel järgi, ja oligi aeg rongijaama minna, et kuhugi poolele teele Lissaboni, Caxariasse, sõita, kus Marco meid ees ootas. Marco oli jaamas vastas meid kallistamas. Vastastikune rõõm. Sõitsime Marco vanematekoju. Muljetasime, sõime õhtust, võtsime portveini kaasa ja läksime välja öhe õhtut pikendama. Rääkisi...

Minu äratuskella helin Stanstedi lennujaamas. Veider. Läks kohe sebimiseks, et Porto lennule jõuda. Kl 9 hommikul olime juba Portos. Rabav oli see vahe Iirimaa ja Portugali vahel. Igas mõttes. Kuumus... silmipimestav päike... inimesed... absoluutselt välja vahetatud värvitoonide palett! Esimene asi oli hostel üles leida, mille broneerinud olime. See läks libedalt. Peale moningast puhkust läksime hommikusöögile. Mmm... aromaatne kohv ja imemaitsvad kondiitritooted. Sellest olime kuulnud, aga nüüd läks proovimiseks. Itaalia järel pole sellist küllust kogenudki. Siis linna avastama. Mis peamiselt tähendas, et seekord muuseumidest me ei hoolinud. Kolasime niisama downtownis ringi ja siis teispoole jõge kuulsa porto veini keldritesse. Porto maitsmine on ettevõtmine, milleks tuleb aega varuda. Käisime maalimakuulsas Sandemanis. Ekskursioonist osa võttes selgus, et portot on kolme põhitüüpi: white, ruby, tawny... üks aromaatsem kui teine... AGA! Vt järgi ja hari ennast http://www.sandeman.co...

Mariliisil oli töölt vaba päev, nii oli tal võimalus see päev meiega veeta. Hommikul käis tüdruk arsti juures, siis lõikus minu juukseid, mis reisist räsida olid saanud, sõime hommikust ja läksime linna peale kolama. Avastasime veel üht-teist Corki atmosfäärist. Õhtupoolikul tuli Klari Mariliisi poole. See tundub uskumatuna - kolm tüdrukut, kes kunagi Tartus Kopli tänava ühikas tuba jagasid, saavad kuus aastat hiljem kuskil Euroopa teises otsas kokku! Siis oli aeg jällegi kompsud kokku pakkida. Sõime õhtusöögiks... mida muud kui fish&chipse ja lõpuks viskas Mark meid lennujaama ära. Tundsin kahetsustunnet, et minu sealviibimine nii lühikeseks jäi. Esimest korda selle reisi jooksul tundsin, et ääretult kahju on lahkuda. Midagi ja kedagi nii omast jäi maha. Nii palju jäi tegemata, jagamata. Aga Mariliisiga sai juba räägitud plaanist järgmisel aastal see Iirimaa-Šotimaa reis teha. Ta võttis ka asjast õhinaga kinni ja ütles, et tema ja Jim tuleksid isegi ilmselt meiega Šotimaa reisile...

Magasime just niikaua, kuni und jätkus. Mariliis jalutas meid Corkis veidi ringi, näitas ülikooli kampust, peatänavat ja juhatas bussijaama. Siis läks ära tööle andes kaasa veel ühe õpetussõna - ärge te esimese 10 minuti teekonna jooksul silma looja laske, algul on veidi igav, aga siis kogu lõbu alles algab - ja meie võtsime bussi Killarneysse. Polnud meil aimugi, mis meid seal ees ootama peaks, aga olime suured minejad. Muide, täna saime Corkist hoopis teistsuguse mulje, kui seda oli olnud eilne. Eile paistis Cork pisikese igava külakesena, ja nähes kuskil mingit reklaami, et Cork Euroopa kultuuripealinn 2005, vangutasime arusaamatuses päid. Täna oli Cork järsku mugav linnake, kus on tore oma ülikooliaastad veeta. Mariliis ütleb, et Cork on tema kodu. Mõistan, mida ta silmas peab. Kogu teekond Killarneysse läbi bussiakna oli lihtsalt vaimustav. Maastik on nii mitmekesine, kõige rohkem hämmastab, kuivõrd palju erinevaid toone võib rohelisel olla. Lõputult palju. See pärastlõuna Killarn...

Maandusime Corkis ja Mariliis oli lennujaamas vastas. See oli mingisugune kirjeldamatu rõõm... kojujõudmise tunne, kui Mariliisi nägin ja kallistasime. Liisu kaasüüriline Mark pakkus küüti, nii pääsesime seiklusteta Mariliisi juurde. Sellest kolmest päevast Iirimaal kujunes minu jaoks selle reisi kõige pingevabam aeg. Tegin Liisule kohe selgeks, et tahame neid päevi seal stressita võtta ja oleks ülimalt tore, kui ta meile mingit programmi ei koostaks. Selleks hetkeks olime järjestikku vaid suurlinnu näinud, kõik olulised, imeilusad, põnevad, ajalugu ja kultuuri täis, meelelahutust tulvil, elust pulbitsevad, saladusi peitvad, nädalate-, kuudepikkust avastamist väärt. Ühel hetkel lihtsalt ei jaksa. Meeled peavad puhkama. Mariliisi jaoks oli see absoluutselt okei. Soovitas ainult järgmisel päeval väljasõidu Killarneysse teha. Hommikusöök söödud ja veidi jutustatud, läksime meie Kasiaga magama ja Mariliis tööle. Kui suurem väsimus välja magatud, vaatasime õhtupoolikul omal käel veidi Corki...