Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Laupäevaõhtuks kutsus Javi hulga oma sõpru sauna ja õhtusöögile. Päeval käisime sisseoste tegemas ja tund enne, kui need, kes sauna tahtsid minna, pidid kohal olema, avastasime, et püha müristus, viimane aeg midagi valmistama hakata. Aga hakkama saime! Javi tegi tortillat (hispaania omlett), mina lõikusin aedvilju, mida dipiga näsida, tegime pastasalatit jms nipet-näpet. Antonio, Antti ja Javi käisid saunas. Siis hakkas juba muu rahvas saabuma. Lõpuks oli 12 inimest kohal: mina ja Javi, Antonio, Antti, Oscar, Anna, Piia, Freija, Outi, Fernando, Edith ja isegi korterinaabri Jukka vend ilmus ootamatult, kotiviini ühes, kohale. Üle üsna pika aja sain jälle soome keelt praktiseerida. Ja tänu Outile, Freijale, Piiale ja mõnedele eelnevatele positiivsetele kogemustele tunnen, et eelarvamus soomlaste ebaseltskondlikkuse suhtes hakkab üha enam kaduma. Uue põlvkonna soomlased, eriti tüdrukud, on niivõrd palju avatumad! Ja kuigi neil on mõned omapärad, ei saa seda suletuse ja sallimatuse kirja ...

Õhtuid omaette on nii vähe. Olid ajad, kui mul oli privaatsust ja üksiolekuhetki väga väga vaja. Nüüd aina vähem ja vähem. Omaetteolekuks pole aega... Olen ka vajadusest üle kasvanud. Sel reedel aga lubasin endale vana armsa õhtu, mida kutsun Me, myself and I . Javi oli Antonioga heavymetal kontsertil, mina ei leppinud kokku ühtki kohtumist. Olin kodus brie juustu, suurepärase saksa valge õlle, roheliste viinamarjade ja msn-ga :) Vahel ei oskagi sellest midagi paremat tahta. Msn-i saab ka hea raamatu või filmiga asendada (kõrvalepõikena mainin, et vaadake võimaluse korral Sideways . Selles on nii huumorit kui sügavust, mis viimasel ajal pole eriti tavapärane). Aga kuna sel õhtul olid msn-s nii Mariliis, Hector Xavier kui ka Giorgos, kellest ühegagi polnud tükk aega rääkinud, siis eelistasin virtualset suhtlust Tampere-Cork-Lueven-Copenhagen.

30. novermber läheneb. See päev tähendab minu jaoks seda, et kõik kolm intervjuud Tampere immigrantidest aktivistidega peavad lindistatud, transkribeeritud ja Saksamaa poole http://www.uni-oldenburg.de/politis-europe/ teele saadetud olema. See on minupoolne vastutasu möödunud suve Kreeka suvekooli eest. Ja ees ootab järgmise suve Saksamaa suvekool :) Tegelikult ei saa sellest projektist ja intervjuudest rääkida kui tüütust kohustusest, vaid suhtun asjasse suure entusiasmiga. Kogu see valdkond on minu jaoks ääretult põ nev. Vaatan lootusrikkalt oma magistriõpingute alguse poole - kui ma saan keskenduda migratsiooniuuringutele, olen õnnelik inimene, sest saan teha just täpselt seda, mis mulle südamelähedane ja vajalik tundub :) Täna sai esimene intervjuu tehtud! Väga positiivne kogemus oli. Kuigi hakkan alles aru saama, kui vähe ma intervjueerimistehnikast ja kvalitatiivsetest meetoditest tegelikult tean. Tahan kogeda ja õppida!

Just-just! Kõik mu ümber blogivad. Ridamisi tuleb neid avastusi. Tegemist on tõsise nakkushaigusega. Olen ka viirusekandja! Aga mõtisklema panid need avastused küll veidi. Et mis siis on see fenomen? Kas on tegu moeasjaga, mis varsti oma uudsuse kaotab? Kas on see meie aja lihtsaim viis sõprade/mõttekaaslastega ühendust hoida? Kas on see sisemine vajadus ennast väljendada? Spontaanselt. Kõik mõtted ja tunded valla. Äkki on see ainus viis kuuldavaks saada? Blogides pole ju ohtu, et keegi suu sulgeb või kuulamast keeldub. Kõik saab välja öelda. Kusjuures tsensuurita. MIDA SINA ARVAD?

Eile ühel hetkel aknast välja vaadates avastasin üllatusega, et sajabki selle sügise esimest lund, seega talv siis tulekul... Nojah, kus ta siis jääb, ongi imelikult kaua soe, kollane ja päikseline olnud. Aga kadus see lumi just sama kiiresti kui tuli, jättes mälestuseks 0-kraadi lähedase jaheduse. Töölt vaba päev. Rääkisin msn-s inimestega, kellest pole ammu kuulnud: Giovanna, Michele ja Ülle. Giovanna kaitses magistritöö cum laude ja nüüd on eel-töötu-staatuse meeleolus. Just nagu meil Eestiski - lõpetad lennukalt ja siis avastad, aga et kes mind tahab siis...? Üllel koht punnitab ja kuu pärast on tüdrukutirtsu oodata. Rääkisime täna üle väga pika aja. Vanad Kantri-ajad tulid meelde. Ja mõelda, kui palju on muutunud me mõlema elu kolm aastat hiljem! Michele kutsub detsembris Veronasse külla. Kiusatus on ülisuur. Elus pole mäesuusatamist proovinud ja nüüd oleks võimalus mõned päevad pea Alpi-nõlva all veeta. No muidugi heitsin pilgu lennuvõimalustele... Ohhh.... Ahhh.... Aga kõik on v...

Täna sajab vihma. Sügisest vihma. Ja endiselt on kõik ütlemata kollane ja üsna soe. Unistuste sügis. Peale Eestist tulekut neli päeva tööl. Õigupoolest üks pikk ja kiire tööpäev ning kolm päeva töö ootamist ja igavlemist. See on selle töö ilu ja valu - vahepeal rabad end pooleks ja siis vahid jälle lakke. Õnneks olen end harjutanud mitte muretsema ja võtma asju nii nagu nad on. Niikaua kui minu põhistaatus siin elus on endiselt üliõpilaseks olemine, ei ole mõtet liialt muretseda. Seda enam, et mõndasid asju ei saa mõnda aega muuta. Niisiis olengi leppinud asjade praeguse olukorraga. Pealegi on elus hulga olulisemaid asju kui töö ja raha ja karjääri pärast muretsemine. Täna kl 14 läksin nädalavahetuse lainele. St et luban endale mõnusat aega blogi oma tegemisi kirja panna, Lindaga koos trenni minna (see tüdruk on püstihull muide, juhtub, et käib lausa kaks korda päevas spinningus ja jõusaalis), siis Javiga koos süüa teha. Kui oleme laisad, vedeleme niisama ja vaatame filmi (ja õige ta o...

Kolmapäeval olin tööl, siis pikk teekond Tamperest Helsingisse ja sealt Tallinna. Kõik ütlevad, et ah, Eesti ju nii lähedal, ilmselt käid iga kuu seal. No ega ikka käi küll! Ja võtab minimaalselt 6 tundi aega, et Tamperest Tallinna jõuda, muust Eestist rääkimata. Jõudsin Tallinna südaööl ja nagu ikka pakkus Laura öömaja. Hommikul oli Laural Võluflöödi etendus ja mõtlesin, et pole paha jällekord üks teatrielamus saada. Täitsa vahva oli 5-7aastaste jõmpsikate seas etendust vaadata ;) Ja hea etendus on. Aja möödudes saab väga hea. Neljapäeva pärastlõunal olin lõpuks Rakveres. Oli hulk asjaajamisi ja kui lõpuks mõtlesin, et nüüd lähen Merjele Haljalasse külla, oli nii hiline tund käes, et ühtki bussi enam ei liikunud. Niisiis otse Varangule. Reedel jälle Rakvere. Juuksur, fotograaf, šoppamine, uute juhilubade ja passi ja ID-kaardi taotlemine. Lõpuks Haljalasse Merjele, Miiale ja Raavole külla. Merje heitis juba tükk aega ette, et mis see siis olgu, Miia juba pooleaastane ja ikka pole vaata...

MINU TAGASIHOIDLIK KÜLASTUSKÄIK EESTIMAALE LEIAB ASET 12.-17. OKT. Kõigiga kohtuda nagunii ei jõua, aga üritan ikka :)

Juba aastaid on see foobia esmaspäevade vastu. Aga selles vist polegi midagi nii erilist, paljudele ju seostub esmaspäev kooli- ja töö- ja igasuguste muude kohustustega. Alles viimasel aja olen hakanud sellest ängitusest vabanema. Täna on hoopis eriline päev. Pole tööd, pole kooli. Teen, mis tahan. Mis teil seal Eestis toimub? Mulle meeldis see "anekdoot", mille Lauri saatis. Oravatest ja jänkukestest. "Täna räägime poliitikast. Just nimelt! Ei teagi, kas sa oled üldse kursis oled selle palaganiga, mis meil siin toimub. Eks ma proovin anda lühikokkuvõtte. Käimas on mingid valimised(ausalt, pole aimugi,millised ), kus Keskerakond tuli välja geniaalse ideega reklaamida end K-kohukese abil. Reklaam, kui selline, on vist keelatud. Et siis kohuke, kõigis linnades, kõigil postidel. Selline roheline värk. " K igaühele!" Ning nüüd siis Tartu abilinnapea Astok(reform), kes kleepis oma autole Jänksi kohukese pildi( Laine Jänes, linnapea,reform). Ja nagu sellest veel vä...

Javil oli ammu idee üks nädalavahetus mökkis veeta. Paar romantilist päeva looduse keskel. Ainult mina ja tema. Maist juulini ei veetnud me ühtegi nädalavahetust Tamperes. Alati oli kuskil midagi tegemist: minu baka kaitsmine ja lõpetamine, nädalalõpp Tartus ja Pärnus, Stockholmi maraton, jaanipäev sõprade seltsis Turu saarestikul, Tallinna maraton. Siis sõitis Javi Hispaaniasse puhkusele ja mina kohe oma Euroopa-turneele. Terve suvi kujunes üheks lõputuks sebimiseks. Nüüd olen juba kuu aega Euroopa-reisilt tagasi. Ikka torman ühest kohast teise: töölt trenni (jajah, tüdruk, kes elu sees spordist lugu pole pidanud, hakkas nüüd bodypump is, ujumas ja jooksmas käima. Kõik ikka ühekorraga, kuidas muidu!), kaks korda nädalas töö vahepealt suts hispaania keelde ja siis peaks veel iga õhtu tunnikese kodus hispaania keele grammatikat õppima. Sest ega ma siis algusest viitsi alustada! Läksin otse kesktaseme kursusele ja tunnen, et minu 4 aasta tagusest hispaania keele õppimisest pole küll tuhk...

Elu sees polnud Ungaris käinud ja viimase kahe kuu jooku äkki kaks korda! Kaks lähedalseisvat, aga täiesti erinevat kogemust. Esimese kulbitäie Ungarit sain augusti algupoole, kui kallis püha Istvan mind ja Kasiat meie Euroopa-turnee käigus võõrustas (aga sellel praegu ei peatu, ühel heal päeval võid lugeda osana E-turneest). Teine külastus tuli üsna spontaanse kingitusena Javilt. Otsustas, et läheb Budapesti selle aasta kolmandat maratoni jooksma ja kutsus mind kaasa. Ma ei mõelnud kaua, ütlesin, et jah, muidugi. Neli päeva Budapestis pole piisav aeg, et sellest suurlinnast kõht täis saaks. Õnneks olime nii mina kui Javi varem Budapestis käinud, nii et tüüpilistest vaatamisväärsustest (mida on Budapestis tõesti imeilusaid ja palju) saime mööda hiilida. Lubasime endale vabadust lihtsalt linnas ringi kolada, 2-tunniseid söömaaegu (Ungari köök on elamus, mis viib keele alla) ning lausa 2 päeva järjest Szechenyi termaalveebasseinides mõnuleda. Kõige tähtsam oli iseenesest mõista pühapäeva...

KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI Kõikjal on värve ja päikesekulda, ühegi pilveta taevas sini-sinine, vaikne tuul sahistab värvilisi lehti... öelge veel, et põhjamaa sügis on külm ja kole! Igatahes sellest õnnetundest piisas, et nii kähku kui võimalik töö juurest põgeneda ja Javiga metsa jooksma minna. Minu esimene metsajooks maikuust alates ja võttis võhmale. Javi jaoks oli see lihtsalt kerge sörkimine peale pühapäevast Budapesti maratoni. No ja siis võtsin kätte ja mõtlesin, et on aeg oma blogile algus panna. Just sellisel ilusal, rõõmsal ja naeratust täis päeval :) AH ET KELLELE ja MILLEKS? Heh, eelkõige vist ikka enese rõõmuks tehakse selliseid asju. Või hoopis eneseupitamiseks või süümepiinadest vabanemiseks... kuidas keegi seda võtta tahab ;) Peale eelmise aasta Itaalia reisi tundsin, et pole ei jaksu ega tahtmist oma muljeid kümneid kordi jagada, parem panen kõik ausalt ja korraga oma reisikirja. Ja mulle tundus, et see viis oma elu jagada töötas. Nii et selle blogi kõige tähtsam ülesanne ...

Eelmise hommiku kordussaade. Kuni hetkeni, mil Hectoriga üksteisele ”head aega” ütlesime. Ei, tegelikult ikka senini, kui ennast lõpuks London Stanstedi lennukilt leidsin. Siis uskusin, et nüüd võib ennast Inglismaale mõelda. Mõne tunni möödudes olingi Stanstedis. Kõik oli ühtäkki väga väga teistmoodi. Olin justkui pooleldi Soomes, sest viis tundi lennujaamas ootamist möödus soomekeelses õhkkonnas, kuna minu selja taha maandus perekond soomlasi. Aga mis seal ikka, ei lasknud ennast ootamatust kojujõudmisest häirida. Kui aus olla, siis tekkis sellest hoopis mingi turvatunne. Kiskusin magamiskoti välja ja veetsin paar tundi magades. Tampere lennu pardaleminekut oodates nägin äkki tuttavat nägu. Pierro! Oli Itaalias puhkusel käinud ja nüüd Soome tagasi. Olime mõlemad rõõmsad, et omale üksteisest reisikaaslased leidsime. Kellegagi juttu rääkides polnud aega niivõrd ärevust tunda kojujõudmise ja... eelkõige Javiga kaaskohtumise ees. Kaks kuud üksteist nägemata! Üle elasime. Või... Olin Javi...

Kell 6 hommikul tuli juba Hectori poolt lahkuda, et õigeks ajaks Girona lennujaama jõuda. Hector saatis meid bussijaama, jätsime nägemiseni (mis kohe ka õigustust leiab!), ja võtsime bussi Gironasse. Seal selgus, et tohoo hullu, meie lend on viis tundi edasi lükatud. See tähendas, et Kasial polnud mingit lootust Stanstedist Glasgow lennujaama jõuda, et sealt lendu Vilniusesse sõbra Sarase pulma võtta. Ja mina... Stanstedi küll jõuan, aga selle hilinemisega pole mingit mõtet enam üheks ööks Bristolisse minna, nagu algul planeeritud. Jah, kujutan juba ette, mida Euclide sellest järjekordsest alt-ära-hüppamisest arvab... Hüsteerilised hetked üle elatud, leidis Kasia lõpuks siiski suure juhuse läbi uue lennu Vilniusesse. Ja mina otsustasin, et kõige mõistlikum on tänane lend homse vastu vahetada ja veel üks öö Barcelonas veeta. Helistasime Hectorile ja ütlesime, et ”siin me oleme!” Jälle! Hector oli päris šokeeritud, ilmselt arvas, et ega vist saagi meist kunagi lahti... Kui järele mõelda,...

Magasin ennast välja ja olin hommikul esimene tõusja. Hector ja Kasia olid peale öist pidutsemist silmnähtavalt väsinud. Sõime hommikust ja läksime Park Güelli. Vaimustav park! Siis oli aeg lõunale minna ja õhtupoolikul La Rambla kanti, et mõningaid sisseoste teha minu ja Kasia ühise reisi viimasel päeval. Lõppkokkuvõttes meil mingeid kingitusi küll osta ei õnnestunud. Neid leitakse spontaanselt ju. Vihma sadas ladinal. Siis tuli Charles töölt ja saime kokku, et baaris - kes kohvi, kes õlut - juua. Vihm oli üle läinud ja oli ikkagi õrn lootus, et äkki õnnestub täna rannas seda kauaigatsetud veinijoomist korraldada. Kuid... kui Hectori pool tagasi olime, asjad pakkisime ja kõik koos tortilla t sõime, polnud kellestki enam minejat. Istusime kõik elutoas, jõime punast veini ja Robert juhtis vestlust – üsna intiimsetel teemadel. Sõna otseses mõttes agiteeris arvamust avaldama üheöösuhete ja üleüldiste seksuaalsete ootuste koha pealt. Otse loomulikult oli avameelne peakõneleja oma kogemuste...

Peale poole ööni filmi vaatamist ärksime suht hilja. Hommikusöögiks võtsime nurgapealsest baarist kuuma šokolaadi ja mingeid suussulavalt magusaid pulgakesi ( churros ). Siis võtsime saatusliku bussi nr 24... Kui bussilt maha tulime ja Gaudi pargi poole kõndima hakkasime, avastasin äkki, et rahakotti mu kotis pole... Peale mõningat meenutamist oli selge, et mina ise šokolaadibaarist selle hetkeni rahakotti kaotada ei saanud. Ma polnud oma õlakotti lihtsalt avanud. Jäi mingi võimalus, et rahakott kukkus maha vahetult enne baarist lahkumist. Niisiis läksime baari tagasi, kuid... seal polnud loomulikult midagi nähtud. Edasi otsida polnud mõtet, enam kui tõenäoliselt oli see bussis kellegi kuratlike näppude vahele jäänud. Juhiload, üliopilaskaardid nii Soomes kui Eestis, pangakaardid, suht suur summa sularaha – kõik läinud! Õnneks oli pass alles! Sulgesin kiiresti oma pangakaardid ja läksime politseisse avaldust kirjutama. See võttis vähemalt kaks tundi aega, kuid lõpuks oli tõend varguse ...

Tõusime hästi vara, sest Hector, kes töötab Barcelonas reisijuhina, kutsus endaga kaasa Girona ja Figuresi päevasele reisile. Meie olime turistid, Hector pidi aga tööd tegema. Senikaua, kui Hector kontoris asju ajas, läksime Kasiaga hommikusele kohvile ja croissantile. Vihma sada. Öösel oli tundide kaupa äikest tulnud ja veel varahommikul kesklinnagi jõudes nägime välgusähvatusi. Ajapikku torm vaibus ja teel Girona poole lakkas ka vihmasadu. Girona on imetore. Enamik inimesi teab Gironat vaid sealse lennujaama järgi, kuid linn ise on hästi vana ja ajalugu täis. Jalutasime vanade roomlaste linnas, juutide kvartalis, käisime juudimuuseumis. Aeg lendas. Siis oli aeg Figuresi sõita ja Dali muuseum oli lihtsalt vapustav. Meil oli külastuseks vähem kui kolm tundi aega, seda on ilmselgelt vähe, et süveneda, kuid olime õnnelikud selle võimaluse üle Dali fenomenile pilk heita. Barcelonas tagasi olime kl 20 õhtul. Läksime kõigepealt Hectori poole, et riided vahetada, siis kõik koos välja õhtusöö...

Jälle kord esmaspäev. See on justkui tradistsiooniks kujunenud, et esmaspäeviti õiendame Kasiaga nädala jooksul kogunenud arveid. St ütleme välja oma halvad emotsioonid. Kasia pani esmaspäeva tähele ja naljatasime terve päeva, et noh, millal siis ütlemiseks läheb? Ei läinud :) Olime mõlemad heas tujus. Tundsin, et minu energia on peale La Mangat taastunud ja olen värske, et veel ühte suurlinna endasse ahmida. Magasime une täis ja siis võtsime Hectoriga ette jalutuskäigu kesklinna. Käisime turul ja teel jäid ette Gaudi majad. Siis La Rambla, kuulus peatänav, ja jalutasime mere äärde välja. Käisime söömas. Mingis hispaaniapärases kiirsöögikohas. Aeg kulus linnulennul, peagi oli aeg Hectori poole tagasi minna. Käisime Hectori kodu juures õhtusel joogil ja siis sõime kodus õhtust.

Pedro ütles, et kui tahame veel windsurf i harjutada, tuleb varakult tõusta. Mulle ei valmistanud varajane tõusmine mingit raskust, olin energiat täis, et harjutama minna. Tegelikult mis vara see nüüd oli, kelle peaaegu 10, kuid selles kuurortis ei liigu sel ajal tõepoolest veel hingelistki. Päike oli juba kõrgel, merevesi eilse supi asemel veidi värskendavam. Esimese tunni hulpisime niisama vees, sest polnud tuuleiiligi. Kui olime loobumas ja purjet ära viimas, tuli järsku tuul, aga see muutus kiiresti nii tugevaks, et meie treenimata lihastel oli olematu tehnika juures raske purjet hoida. Katsetasime veidi omapäi, sest niipea, kui päike intensiivsemaks läks, tõmbas Pedro kaabet (tema hispaania nahale pidavat päike peale kl 11 ja enne 18 liig mis liig olema ;). Lõpuks tuli tuulele alla anda. Pedro sõber Javier oli meid enda poole lõunale kutsunud. Läksime siis kõik Javieri ja Olga poole ning sõime maitsva mereandidest valmistatud lõuna. Siis selgus, et Hector saab meid juba sel õhtul ...

Hommikul ärkasime plaaniga windsurf i proovida. Aeg aga läks ja lükkasime selle õhtusse edasi. Läksime randa ja kui Kasial ja Vincentel sellest isu täis sai, polnud mulle ikka veel küllalt. Võibolla et olengi päikesest, merelainetest ja rannaliivast küllastamatu. Lõuna paiku, kui ilmselt päikesepiste äärel olin, läksin Pedro poole tagasi. Pedro keetis oma kuulsat lentils i (läätsed) ja Vincente küpsetas tortilla t. Sõime korraliku lõunasöögi ja kui õhtupoolik kätte jõudis, läksime Kasiaga randa tagasi. Vesi oli meres nii soe, et vees oli palavam kui väljas. Siis oli aeg windsurf i õppida. Kõigepealt proovis Vicente, kuid asi ei edenenud sugugi. Siis oli minu kord. Vicente vettekukkumisi näinud, olin kindel, et plartsatan vette esimese viie sekundi jooksul. Ometigi juhtus mingi ime – sain lauale ja purje üles ning laua isegi veidi liikuma. Otsekohe. Pedro ütles tunnustavalt, et olen ilmselt tema kõige kiirem õpilane. Muidugi oli seda kõrvuliigutav kuulda, kuid kõige olulisem, et olin wi...