Nüüd ma siis tean, mida tähendab see, kui töö ongi sinu elu. Tean, mis tunne on, kui sinu päev näeb välja niimoodi, et hommikul lähed tööle ja õhtul koju tulles vajud põhimõtteliselt otse voodisse. Päeva jooksul on sul nii kiire olnud, et pole aega olnud seda 15 min võtta, et rahulikult lõunat süüa, vaid kugistad oma toidu kuidagi alla, vahele töömõtteid mõeldes. Ja veelgi enam - avastad, et oled pissileminekut kaks tundi edasi lükanud, sest midagi on vaja olnud enne lõpetada, siis oled oma häda unustanud, jälle midagi paaniliselt lõpetanud. Ja kogu aeg on tunne, et kuigi ma kogu aeg rabelen, on oht uppuda uute kohustuste tulva alla. Kui peale mitmeid ületöötunde ennast koju lohistad, siis üritad meeleheitlikult töömõtteid peast välja puksida, aga need kummitavad seal kõigist pingutustest hoolimata. Ja selles päevas pole tõepoolest mitte ühtegi hetke, millest saaks mõelda, et nüüd tegin ma midagi lihtsalt endale, oma tervise- ja meeleheaks. Mis veelgi hullem, iga järgmine päev tuled tö...