Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Emm.... ei teagi, kuidas alustada. Suu on kõrvuni peas, sest kõik läheb täpselt nii, nagu olen soovinud. Isegi paremini. Vististi olen tagasihoidlikult soovinud :) Igal juhul kokkuvõte on selline, et minu pusle tükikesed sobituvad sujuvalt omale kohale, ilma mingisuguste pingutusteta. Juulikuu on üllatusemuna! Sellele mõistujutule siis viimaks selgituseks, et doktorantuuri kandideerimine läks edukalt, suuline kinnitus on antud, et septembris võin jälle koolipinki istuda. Boonusena lisandus teadurikoht UTA-s 1. augustist aasta lõpuni. Minu tagasihoidlik stsenaarium nägi ette vähemalt esialgu SDL-s täiskohaga jätkamist ning mõningaid kursuseid töö kõrvalt, mis aga välja kukkus on midagi, mida ei osanud uneski näha. Teadurikohti algajatele doktorantidele sotsiaalteadustes igatahes niisama ei jagata. Mul on alust arvata, et tegemist pole mitte niivõrd minu talendi äramärkimise, kuivõrd õnneliku juhusega. Arvatavasti leiti, et tuleb mingi projekti rahad sel aastal veel sirgeks lüüa, kuna ag...

Vihma sajab horisontaalselt - mereäärse linna mõnud! - ja minus on piiritu ootusärevus homse ees. Veel ei ütle midagi, et mitte ära sõnuda ;)

Me pole Olivieriga kuigi palju suhelnud, mulle tundub, et see oli tegelikult paar üsna põgusat vestlust, mille me LB-s pidasime, aga miskitmoodi me mäletame üksteise olemasolu ka kaks aastat peale seda, kui tema aasta Itaalias oli ning mina LB-st juba aasta ära olen. See, et me üksteist nüüd näha otsustasime, tuli väga spontaanselt. Olivier on minu jaoks inimene, kellega mul on ääretult huvitav. Ta on hästi erinev kõigist teistest minu sõpradest-tuttavatest, vähemalt neist, kellega ma viimasel ajal rohkem lävin. Nii juhtubki, et tunnid tema seltsis mööduvad täiesti märkamatult. Ma defineerin teda spirituaalseks inimeseks, kes hoolib vähe maisest mammonast ja suunab oma energia kogemuslikule ja tunnetuslikule. Ma olen ka iseennast paiguti spirituaalseks inimeseks pidanud, spirituaalse enese ja maailma mõtestamise otsinguil olnud, aga praegu tundub, et ma sammun miskis teises suunas. Praegune elu tingib suhtelise rahulolu iseenda ja tänasega, nii et minu spirituaalsed otsingud on peatunu...

Ma olen jälle haiguslehel. Täitsa kummaline kohe, et see nüüd nii sagedasti juhtuma hakanud on, pole nagu varem kombeks olnud. Ühesõnaga, juba laupäeval siis vasak silmalaug sügeles ja sügeles, Javi aga ütles, et näha pole midagi. Siis käisime Lindal-Henkkal külas, jutustasime ja saunatasime seal, ning sügelus sai unustatud. Pühapäeval aga sama lugu ja mulle tundus, et seda punetust oli justkui rohkem. Õhtul enne magamaminekut mõtlesin siis veel preventiivseid meetmeid kasutada ning tegin silmale kummelikompressi. Hommikul pidin 5.55 tõusma, et kl 7 Turku rongile jõuda. No ja oli see alles avastus, et kogu silmalaug oli niimoodi üles paistetanud, nagu oleks seestpoolt paksult vatti täis topitud, punetas ja kipitas takkaotsa. Siis sai otsustatud, et tööle niimoodi ikka ei minda, hüppasin hoopis ratta selga ja teistkordne külastus kohalikku arstipunkti. Suunati silmaarstile, see vaatas näkku, kergitas laugu, sõnas, et nüüd vaja antibiootikumikuur teha ja pisti retsepti mulle pihku. Üle m...

Oh sa jutt, mis ootamatud kokkusattumused täna! Ma ei tea mis põhjusel mainis Jari (kergelt ironiseerides) täna tööl, et me võiksime kogu oma tegelikku keeleoskust paremini rakendada ja minu profiilile võiks inglise-eesti keelele lisaks ka soome-eesti ja hispaania-eesti külge pookida. Ja siis, just enne tööpäeva lõppu, sain oma hispaanlasest tuttavalt e-maili, kus ta küsis, et kuule, sa ju tõlkija ja oskad hispaania keelt, kas ei tahaks kohe mingit erakorraliselt kiiret 3000-sõnalist hispaania-eesti tõlget teha. Esimese hooga ma mõtlesin, et mingi nali, siis seda, et Jari ja Manuel ja võibolla SDL teevad kokkumängu ja tahavad kontrollida, ega ma tööst vabal ajal haltuurat ei tee :) Ega mul tegelikult poleks mitte midagi selle vastu, kui ma ühel päeval hispaania-eesti või - veelgi enam! - vastupidisega hakkama saaks, aga praegu küll pead tulle ei pistaks. Kui google-tõlkija (mis on praegu täielik idioot, paneb kohati soome ja eesti keelt vaheldumisi) veidi paremal tasemel oleks ja tähta...

Viimaks jõudis kauaoodatud Eestis käik kätte. Mai on muide Soome tähtpäevaderohkeim kuu - on lausa kaks riigipüha ja lisaks igavene rodu muid päevi, mil aina lippu heisatakse. Javigi lõi kaheaastase pausi järel kampa ja läksime seekord lausa autoga Eestisse. Ega me suurt programmi ei teinud - kogemus on õpetanud, et kui aega nautida tahame, tuleb võimalikult vähe lubadusi anda ja püsida seal, kus parasjagu hea. Nii olimegi ainult Rakvere kandis, peamiselt maal, Varangul. Ühel päeval käisime Narvas ära, peamiselt selleks, et vanaema sealt maale "sanatooriumisse" sõidutada. Sinnasõidul vaatasime ka Põhja-Eesti kauneid paiku - Kalvi mõisa, mereäärseid külasid ja Oru mõisaparki. Vaatamata mõningatele kommunikatsiooniprobleemidele on Javi minu perega nüüd nii ära harjunud, et tegi lausa ettepaneku, et ärme viimasel õhtul Tallinna lähme, jääme parem veel üheks ööks maale ja sõidame esmaspäeva varahommikul otse laevale. Ilm läks pühapäeval nii ilusaks, et tõepoolest oli kahju maalt ...

Neljapäevane haiges olekus enese tööle vedimine päädis sellega, et haigestusin nüüd põhjalikult. Nädalavahetuse keerasin niimoodi mokka ja tänagi veel on nõrkus missugune ning rohkem kui kümme sammu ajab higistama. Ma polegi niimoodi kõva põhjuse ja paberiga haige olnud. Vähemalt mitu aastat. Eks see Lionbridge'i töö oli ka muidugi selline trikiga, et iga kord, kui mul õnnestus haigeks jääda, polnud ma parajasti tööle bookitud ning seega ei mingit haigusraha ega haiguslehte. Igatahes oli tõendi väljakirjutamine täna vaid kahe minuti küsimus (vastupidiselt istumise-ootamise igavikule, mida olin ette kujutanud). Läksin Hervanta terveyskeskusesse, kutsuti sairaanhoitaja (sisuliselt õde siis) kabinetti, küsiti, mille üle kurdad, kirjutati minu kaebused otsejoones arvutisse, prinditi paber välja ja visati allkiri alla. Suuliselt veel korrati, et haigustõend on kolmeks päevaks, joo rohkelt vedelikku, hinga kuuma auru sisse ja puhka. Kõik. Aga kuhu jäid kurku vaatamised, kopsude kuulamise...

Ma olin juba unustanud, et justnagu magnet tõmbab netti surfama, kui midagi asjalikku töövälisel ajal arvutiga tegema peab. Olen juba kõigile väitnud, et kui nüüd tööl 100% arvutiekraani tuleb vahtida, on minust vabal ajal saanud arvutipõlgur. Aga ee... võta näpust! Kui vaja miskit asjalikku siin teha, siis esmalt ikka uudised ja blogid ja facebookid ja veel mõned tähtsad leheküljed ja needki online ajakirjad, mille vastu varem kunagi huvigi pole tundnud. Täitsa lapsik lausa, kuidas ei suuda end kokku võtta. Susi või internet ära. Aga jutt siis sellest, et ma üritan siin oma võimaliku doktoritöö esialgset plaani kokku panna ja midagi ei kuku välja. Esiteks see suutmatus asjaga tegeleda ja teiseks on aastase pausi järel akadeemiline kirjutamisoskus juba ununenud. Esmaspäevaks on kokku lepitud kohtumine võimaliku PhD juhendajaga, aga nüüd ei tea, mida seal rääkima hakkan. Üldiselt ma üldse ei tahtnud sellest kõigest enne rääkida, ebausk noh. Ja teiseks - ma ei oskaks praegu vastata küsim...

Üldse kohe ei taha ega viitsi. Igasuguste kohustuste eest tahaks põgeneda, pea tekiga katta ja ei miskit muud. Peale päikeselist suurepärast tegusat pikka nädalavahetust on järsku kriis. Töö kasvab jälle üle pea ja lõppu ei näe. Mul on kahe puhkusel/haiguslehel oleva töökaaslase projektid hoida ning see annab tunda. Ma pole motivatsioonipuuduse käes sellel tööl veel kannatanud ega seda kurtnud, aga nüüd miskipärast pidasin vajalikuks Rasale selgitada, et mul on aina raskem tulla toime mõttega esmaspäevasest Turku sõidust ja pikast töönädalast siin. Lisasin küll, et kui see töökoht oleks Tamperes, poleks mul mingit põhjust kurta, aga see enese jagamine kahe koha ja kodu vahel on väga raske, mida aeg edasi, seda raskem. Nädalalõpud jäävad lühikeseks ja kui on vaja Tamperes mingeid asju ajada, siis on see ilma hullult koordineerimata ja hiljem pika päevaga töötunde tasa tehes võimatu. Eriti kui seda asjaajamist Tamperes nii palju on. Rasa näitas küll üles mõistmist, aga hiljem ikkagi natu...

Emajõud jäi viimaks peale ja laps sai pildile :) Aasta pärast enam mitte! Paistab, et sel aastal leiavad mahti Tamperesse külla tulla kõik need, kes seda veel teinud pole :) Vappu-ajaks meelitasin Angelika ja Olev siia. Külaliste vastuvõtuks oli suurepärane aeg, sest 30. aprilli pealelõunast pandi tööl juba pillid kotti ja 1. mai sattus reedele - nii oli meil pikk nädalavahetus ilma, et ma töölt vaba päeva oleksin pidanud võtma. Lisaks oli ilm lausa suviselt soe ja päikseline - mida muud tahta, et kvaliteetaega veeta? Kolasime Tampere iseloomulikumates ja ilusaimates paikades ringi, uurisime vappu-traditsioone, tegime pikniku, käisime matkarajal, saunas, mängisime ohjeldamatult lauamänge, sõime ja jõime, lebotasime ja itsitasime niisama ning külalistel läks napilt, et pühapäeval mitte Tallinna-laevast maha jääda. Angelika väitis, et kuigi tal jäi segasaunas käimata, õnnestus tal ikkagi teha kolme asja, mida ta varem teinud polnud - kepikõndi, Carrolsi burgerit süüa ja... mis see kolmas...

Mul on nüüd Turku-sõber Mercuri. Ilus sini-hõbedane, naiselike vormidega, voolujooneline, korviga :) Eile võtsin nõuks ja jalutasin lähimad kasutatud jalgrattaid pakkuvad poed läbi. Mõttes oli kindlalt osta kasutatud ja töökorras naistekas. Kõndisin mis ma kõndisin, uudistasin mis ma uudistasin, proovisin mis ma proovisin, aga ükski ratas ei tundunud ikkagi päris õige. Pealegi leidsin, et hinnad on poolpiduse kraami kohta ikka suht krõbedad. Pidurid, mis eriti ei pidurda, imelikud lenksud, kolm imesüsteemis käiku, jalgpidurid, mida ma kasutada ei oska jne. Igal pool küsiti, et noh, palju välja käia tahad. See, mida minu raha eest näidati, ei vaimustunud sugugi. Ja siis tuli veel meelde Kanada ja kui palju aega ja energiat ma seal tulutult sobiva ratta otsimisele kulutasin... Kui olin tükk aega proovinud ja nillinud üht suht kobedat tükki, millel ainult tagapidur natsa jukerdas, ja seda vaatamata töömeeste putitamisele lõpuks toimima ei saadudki, siis anti viimaks proovida üht tutikat r...

Nii raske on motiveerida end sirvima töökuulutuste lehekülgi, kui piinavat vajadust pole, ja veelgi raskem kirjutada avaldust ametikohale, mille sisu ja perspektiivid ei võta otsejoones jalust nõrgaks ja mille kohta nagunii eeldad, et sa ei kvalifitseeru oma CV põhjal mitte kuidagi. Sest et tegelikult näitab minu haridustee ülekvalifitseertust teatud ametikohtade jaoks ja minu töökogemus osutab kõigele muule kui sellele, et ma oleksin hullult sihipärane oma tegemistes. Vähemalt joonlauaga mõõtes. Ja iseennast keskmise tööandja rolli kujutades. Hullu moodi peab seletustööd tegema, et näidata, et 1+1=2, et kõiges on loogika ja järjepidevus ja kõik on eesmärgi nimel. SELLE eesmärgi nimel, mis seostub SELLE ametikohaga. Teisalt, eks see, et minu CV pole joonlauaga mõõdetav, jätab jällegi mänguruumi ja interpretatsioonivabadust. Aga eelduseks siin on see, et oleks kuulaja, kes viitsiks tõepoolest kuulata. Värbamisel on muidugi hoopis omamoodi reeglid, kui on tutvused või kui sa tõepoolest m...

Ehk siis jah - luuserdan töölt. Mul oli seda valehaiguse päeva juba tükk aega vaja, aga kuna mõlemad baltid on juba kaks nädalat vaheldumisi ja samaaegselt haiguspäevi pidanud, siis pidin tänaseni ponnistama. Asi läheks karmiks, kui me kolm kõik samaaegselt tööluusi teeksime. Mul on siin hulk asjaajamisi, mida kohe mitte ei saa töö kõrvalt teha. Õhus on energiat, minus eneses on energiat. Kevad on väga lähedal, kuigi talv ta sel nädalal jälle luku taha pani. Aga kus ta pääseb, küll ta peagi tuleb!

Igapäevast rõõmu andku meile... Õhus on kevade hõngu. Päris esimest-esimest korda sel aastal. Tuulevarjus tänaval tööle kõndides hakkas palav ja pisarad tekkisid silmanurka, sest päike oli nii ere. Ja üldse on hästi elev olemine, sipelgad püksis. Nädalavahetus ja rong Tamperre on nüüd nii-nii lähedal, peaaegu käega katsuda. Reedeti püüan ma nüüd juba kolmesele Tampere rongile jõuda – nii on nädalavahetus vähemasti tunni jagu pikem :) Muide, seda postitust kirjutan töö juures! Esimest korda. Ma kutsuksin seda lausa eriolukorraks, et mul on võimalus tööl oma isiklike asjadega tegeleda. Kuidagi imelik on lausa. Ma ei tea, kas nii see nüüd saabki olema, et meil on vähem tööd ja ma pääsen plaanitud ajal töölt minema ning mul on aeg inimese moodi lõunapausi pidada. Igaks juhuks ei hõiska veel. Nii lihtsalt praegu on. Aga tõepoolest – peale seda otsust, et ma teen nädalas täpselt 37,5 tundi tööd ja ei kübetki rohkem, paistab et asi kuidagi töötabki. Bossiga sai sotid inimese moodi selgeks rää...

Eellugu: igakuine lühike kokkuvõte minu eelmise kuu töötundidest (vabadest päevadest, miinus- ja/või plusstundidest) ja tungiv soovitus, et ma ei töötaks üle normtundide ehk enam kui 7,5 h päevas. Lisaks lühike kommentaar, et võiksin püüda oma kohustusi jagada kellegi teisega ning üritada töötada need 7,5 kiiremini (=efektiivsemalt). Viimast lauset saatmas smaili. Põrgusse, küll me juba tunneme seda stiili veendunud ja 100% tõsiselt mõeldud sõnumit nende totakate smailidega mahendada püüda. Üldiselt olin teadlik, et minu kolleegid on samalaadseid kokkuvõtteid varemgi saanud. Olin isekeskis imestanud, kuidas nad ilma suurema skandaalita nende avaldustega leppida suutsid. Ja olin taolist enesekohast teadet vargsi oodanudki. 7 töökuu möödudes siis käes! Oodatud, kuid ometigi šokeeriv. Kirjutasin vastuseks üsna krõbeda kirja, väljendasin oma teravat solvumist. Mina juba endale solki niisama pähe kallata ei luba, kui siis argumenteerigu ja pakkugu sisukaid lahendusi! Eks homme veel paista, ...

Nüüd, kui ma olen ära söönud terve pitsa ja üle poole liitri jäätist (vabandusega, et mul oli paha tuju) ning ma olen vandunud, et midagi sellist enam ei juhtu umbes kahe aasta jooksul, on juba päris inimese moodi tunne :) Ühesõnaga, tapsin paha emotsiooni hea ja paremaga ning suurimaks magustoiduks olen lubanud endale kaks järgnevat tundi oma praeguse lemmiku - Elizabeth Kostovi "The Historian"-i seltsis. Kõigepealt aga paar sõna Lodzi reisi kohta. Viis aastat peale minu, poolakast Kasia ja leedukast Ruta esmakohtumist Tamperes kukkus nii välja, et meil kõigil õnnestus Kasia juures Lodzis kokku saada. Mingi ime see iseensest pole, pigem märk sellest, et kui midagi väga tahta, siis on see korraldatav. Seekord siis meie väikene kohtumine Poolas, 130 km Varssavist. Mitte et me vahepeal üldse näinud ei oleks. Oleme küll ja korduvalt, kuid mitte kunagi kolmekesi korraga. See pole ka lugu mingisugusest lahututamatust kolmikust, vähemasti polnud me seda varem. Rutaga sain ma tegeli...

Üks neid päevi, kui mind juhib must magnetväli, mis ei lase olla mitte midagi muud kui kergesti ärrituv ja turtsakas. Põhjendamatult. Kõik on lollid ja vastikud ning tundub ülim ebaõiglus, et nädalavahetus kestis vaid kaks päeva, kui tunne on selline, et puhata tahaks viis ja töötada kaks päeva heal juhul. Isegi põhjendusi ei viitsi otsida sellele. On lihtsalt üks neid päevi.

Kui ma poleks väsimusest peaaegu kokku kukkumas, siis kirjutaksin sellest, kuidas üle pika-pika aja kohtusid kaugel vennasmaal leedukas ja eestlane ning peaaegu kuulutasid üksteisele sõja ühe ära napsatud poola päritolu kapsapiruka pärast. Homseni!

Ma pole vist veel maininud seda, et minu toa aknast Turus paistavad möödavoolavad rongid. Kuigi see maja, kus ma tuba üürin, pole mingi eriti suur arhitektuuri- ega ökonoomiasaavutus, vaid Soome keskmisega võrreldes ikka päris õnnetuke, ning minu maitsele puhub akna vahelt kahtlaselt palju tuult läbi, siis ometigi need aknad siin, nagu Soomes üldiselt, õuemelu läbi ei lase. Nii ma kipungi unustama, milline suurepärane vaade siit neile rongidele avaneb. Ja iga kord, kui kogemata näen, siis vaatlen imestuse ja imetlusega. Sest rongid mulle väga meeldivad! Aga siinsed rongid ei vura ega vilise ega möirga ega midagi muud rongilikku, vaid lihtsalt voolavad mööda. Need praegused tagasihoidlikud rongid on täiesti vastupidised neile tähelepanunorijatele, mis minu kunagises elukohas, Tartus Kirsi tänava llõpus mööda vuhisesid. Ja see raudtee seal oli muide tsipa kaugemal, vähemasti mitte silmaga nähtav. Mäletan, et esialgu mürisesid need rongid nii, et ma iga viimase kui ühe möödumise tahtmatul...

Minu nädalavahetust Turus (vist neljandat poole aasta jooksul, kui ma ei eksi) on õnnistatud Londoni talveilmaga. Vähemalt sellisena ma seda ette kujutan - taevas on nii maadligi, et katuseid ei näe; trööstitu hallus ulatub kõikjale, öösel tänavatele sadanud õhuke lumekiht muutub päeva arenedes porimülkaks, haihtudes pikkamisi kanalisatsiooni. Vaatamata kõigele hallusele tõusin erakordselt heas tujus ja käisin kesklinnas trennis ja natukene ostlemas. Leidsin, mida otsisin. Kuna kauplused paistsid rahvast täis olevat, siis järeldasin et sellised ilmad on ideaalsed vähemasti millekski - meeletuks ja enamasti sihipäratuks ostlemiseks. Olen veetnud oma nädalavahetuse lugedes ja hispaania keelt õppides ning mis seal salata - naudin seda vahelduseks täiega. Väljasolev ilm lihtsalt ei kohusta millekski muuks :) Seltskondlikumat elu sai elatud reedel. Saime Caritaga, hispaania keele vestluspartneriga kokku ja läksime veinile ja jutustama. Nagu alati, istusime esmalt itaalia restoranis Prontos,...