Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Hommikusöök hotelli restos hakkab veidi üksluiseks muutuma. Lohutan ennast sellega, et ma selle hotelli eest tegelikult ei maksa ju ning kõhu saab siiski pungil täis. See viimane on sisuliselt olulisim ju, pakkugu kasvõi ainult putru! Kesklinnale on nüüd tiir igast kandist peale tehtud ja tänavad hakkavad pähe jääma. Kummaline on see, et kui mina olen tavaliselt ruumitajuga jännis ja Javi on meil orientatsiooni ja kaardilugemise ekspert, siis siin linnas on Javi kogu aeg segaduses ja mina orienteerumise spets. Mulle on need trip-traps-trulli ruudustikuna joonistatud tänavad käkitegu lugeda, mis siis, et vahele ka mõni diagonaal ja kolm korda keerdus jõgi pikitud. Linna kohta võib öelda, et ilmselt on tuline õigus neil, kes nimetavad seda rohkem inglaslikuks linnaks, kui enamik linnu Inglismaal. Kesklinn on tohutult tihe ja kompaktne ning siis hakkab linn igas suunas laiali valguma, vahelpeal suured rohe-roheliste parkide lahmakad. Puud on meeletult kõrged ja jämedad ning väga teistmood...

Hommik algas veidi pahasti, sest Javi avastas, et on koju maha unustanud oma 3 päeva töö viljana koostatud kaardid, kuhu kõik meie marsruudile jäävad vaatamisväärsused põhjalikult peale kantud. Operatiivsed kõned Makole ja Germanile ning loodame, et saame koopiad kas faksi teel või skännitult siia kohale orgunnida. Pöidlad pihku! Tänu turismiinfokeskuse suurepärasele Lisale (aplaus talle! Arvan, et sedavõrd professionaalset ja entusiastlikku teenindust polegi ma iial kogenud!) leidsime veel ühe campervanide rendifirma, mis tegi poole odavama pakkumise, kui kõik eelnevad firmad. Miks ometi?!? Oletasime, et kuskil on kala, aga tormasime ometigi tuhatnelja kohale. Selgus, et renditakse autot, mis on sisuliselt meie universaal, ainult et miskitmoodi saab tagumise istme niimoodi osavalt alla lasta ja madratsitega katta, et ööseks tekib kena mugav voodi. Ausalt öelda ei vaimustanud mõte sellest, et veedame 30 ööd selles kilukarbis, sest teised campervanid on ikka oluliselt ruumikamad, vähema...

Selle päeva otsustasime pühendada campervani otsingutele. Sellest pidi saama meie truu tööhobune ja ustav kaaslane 30-ks järgnevaks päevaks ja ööks. Selgituseks niipalju, et campervani idee on selles, et lisaks transpordivahendina teenib see öösel ka magamisasemena (saab magada täispikkuses madratsitel, mitte kägaras esiistmel, nagu me Norras tegime) ning sellega käib kaasas väike gaasipliit ja veesüsteem, nii et hädapärase kokkamisega saab autos hakkama. Soovikorral on olemas ka väike külmik, kokkupandavad toolid, laud jms. Aeg-ajalt peab külastama kämpinguid, et pesta. Javi oli internetist mõned rendifirmad eelnevalt välja otsinud ja hinnapäringud teinud, aga nagu ta ütles, tahaks oma silmaga ikka näha, enne kui selle eluolulise sõiduki peale ropu raha välja käid. Juba Soomes oli selge, et detsembris-jaanuaris tuleb meil kogu Uus-Meremaal rinda pista turismi kõrghooajaga, mis tähendab, et kõik võimalikud turismisihtkohad ja –vahendid on pilgeni täis broneeritud ja kallimad, kui ühelg...

Hommikul kl 6:00 äratus ja läks pakkimiseks. Kuigi oli kindlalt kavas pakkimisega hiljemalt päev enne ärasõitu ühele poole saada, nägi elutuba ärasõidupäeva hommikul välja kui mustlaslaager. Nagu ikka! Miski ime läbi saime kl 11.30-ks kuidagi omadega valmis ja istusime taksosse, et bussijaama sõita. Olime üritanud oma tegemisi jaotada nii, et juba kolmapäeval transportisime suured lilled ühe ja teise sõbra poole ning neljapäeval tühjendasime ja sulatasime külmkapi üles, pesime pesu, koristasime jms, kuid ajast jäi ikka puudu. Reede õhtu peale jäi käik ARK-i laadsesse asutusse, et auto liiklusest eemaldada (selleks, et teemaksust pääseda) ning lõpuks auto Linda ja Henkka juurde Pälkänele viia. Nagu arvata oli, kogunes reedele veel omajagu muid planeeritud ja ootamatuid (pank, majahaldaja külastus) askeldusi. Käisin Mari Korpela Varanasi-kogukonna teemalist dissertatsiooni kaemas. See oli minu esimene kord väitekirja kaitsmisel osaleda ja omaette erutav kogemus. Samal ajal oli Javi TUTis...

Me siis läksime! Kirjutamiseni-kuulmiseni!

Ma olen umbes iga 10-minutise vahega külastanud veebisaiti http://www.koneensaatio.fi/ Ohhh..... kas nad kuramused ei võiks juba hommikul teatada oma otsusest mulle stippi anda või mitte? Kuidagi tobe oleks emaili saata ja otse pärida ka, kui nii konkreetselt on öeldud, et 1. detsembril tehakse otsused. Päev ei ole veel õhtus, aga siiski, ei saa midagi parata sinna, et varasemad kogemused mõjutavad ma rahutust. Kurat, et tea ju seda ka, mis plaan neil on. Kas nad näiteks saadavad mulle emaili, juhul kui raha annavad? Või jätavad mu lihtsalt lõpmatult ootama? Need õnnetud doktorikoolide otsused tehti küll kuidagi nii, et vähemasti väljajääjad oleks võinud elu lõpuni teadmatuses oodata, kui ise poleks surkima hakanud. Kõik ju teavad, et mul ei ole kannatust! Pealegi aitaks see otsus mul kiiresti ära otsustada, kas ma registreerin FIE-ks või mitte. Mis mulle on jäänud, et seda teha? Kaks päeva. ------------------------------ Kell 15:46... oi, midagi on veebilehele juurde siginenud... mõis...

Meil on reisini jäänud ei rohkem ega vähem kui üheksa tervet päeva. Kui küsite, kas kohvrid juba pakitud, siis saadan teid pikemata kuradile. Viisa on mul nüüd küll taskus, aga Javi näiteks sai oma taotluse alles täna posti pandud (tal on teistsugune viisa, mida interneti teel taotleda ei saa). Nüüd peab see dokumendipatakas (mulle tundus, et oli kilo võrra dokumente, mida nõuti) Adelaide’i kohale jõudma ja siis vaadatakse, kas talle see viisa lõpuks anda või mitte. Vastus tuleb e-mailile. Siis, ma usun, oleme me juba Uus-Meremaal. Eks me siis teisel pool maakera kiika vahel huvi pärast postkasti ;) Javi küll ütles, et nüüd on tal närvipinge langenud ja tuju hakkab tõusma, sest tema võimuses ei ole enam midagi teha. Samas, väita inimestele, et me Austraaliasse kindlasti läheme, tundub ikkagi naljakas ilma viisata. Näiteks laupäeval avasime enda pool pikkujoulu-hooaja ning teatasime kõigile siinsetele sõpradele, et meil Austraaliasse sõit usutavasti ees. Te ei kujuta ette seda hämmeldus...

Seekordne Eesti-reis viis Tallinnast Tartusse, Narva, Rakverre ja Varangule. Nagu ikka, vaid mõnede inimeste valikulised ja üldiselt rutakad väisamised, rohkem lihtsalt ei jõudnud. Aga - olen paljudele rõõmsalt juba teada andnud, et kui minu plaanid veel aasta pärast paika peavad, siis olen järgmise aasta lõpuks jälle Eestis ja kohe pikemalt. Mõttes on sukelduda Eestisse pea ees kohe mitmeks kuuks kui antropoloogilisse välitööpaika. Umbes nii nagu kuulsad antropoloogid traditsiooniliselt pärismaalasi on uurimas käinud – elavad oma uurimisobjektide keskel, pikapeale õpivad vernakulaari ära, löövad suguharutantsu, teevad märkmeid, pärast kirjutavad neist kummalistest ahvidest. Tegelikult nii hull ikka asi pole, antropoloogia on vahepeal palju muutunud ja oma arusaamisi välitööst, uuritavast ning uurimistööst kui sellisest muutnud. Minu idee on elada Ida-Virumaal venekeelsete inimeste keskkonnas ja teha nendega etnograafiat. Ei tea muidugi, kuidas see Eestimaa uus avastamine välja kukub, ...

"This is to advice you that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 19 November 2009." - Anname teile teada, et olete Austraalia töö-puhkuse viisa omanik. Elektroonilise viisataotluse sisseandmisest selle teate saamiseni läks paar tundi aega. Kusjuures, neil oli sel ajal öö seal. Järelikult tegi minu sisestatud info põhjal otsuse arvuti!!! Ma olen ikka veel suures segaduses... Ma põhimõtteliselt kardan homme uut e-kirja saada, milles öeldakse, et vabandage, see oli tehniline viga ja me võtame teilt selle viisa nüüd tagasi :D

Emotsioonide laviin tahab enda alla matta. Kuidagi on nii sattunud, et kõik tähtsad otsustused, head ja halvad, on sellele nädalale sattunud ning mul tuleb kogu energiat (mida pole palju alles!) rakendada, et end veeremas hoida. Mõtlen: jumal küll, oleks juba neljapäev ja ma istuksin bussis, laevas, trammis ja oleksin teel. Selle tee sihtpunktis, Eestimaal, ei oota mind midagi emotsionaalselt kerget, aga… praegu ma tahan lihtsalt teel olla ja asjadel omasoodu kulgeda lasta. Tahan veidikesekski omada seda teadmist, et praegusel hetkel asjad juhtuvad nagu nad juhtuvad ning mina ei saa midagi mõjutada. Mitmeski mõttes on tänane päev äärmiselt vabastav olnud. Viimaks ometi sain ma välja öelda, mida näeb ette järgmine aasta minu elus. Jah, me läheme Uus-Meremaale ja seejärel tõenäoliselt Austraaliasse ning jääme sinna lausa mõneks ajaks – järgmise aasta oktoobrini. Ütlen tõenäoliselt Austraaliasse, sest viisataotlusi pole meil bürokraatlikel põhjustel siiani õnnestunud sisse anda ning võib ...

Käisime Ali ja Taniaga lõunal. Mingi suht uus Vietnami restoran on meie töökoha lähedal, nii et tagantjärele targana peaks ütlema, et no muidugi - läksime eksperimenteerima. Esialgu aga selliseid mõtteid pähe ei tulnud, tundus lihtsalt normaalne mõte teistsuguses keskkonnas lõunat süüa. Esimene küsimusmärk tekkis kõigi silmisse, kui buffeelaua juures tungis ninna mingi kahtlane aroom. Intelligentsed ja tagasihoidlikud inimesed, nagu me olla tahame, pigistasime silmad, õigemini ninasõõrmed kinni ja liigitasime nähtuse meelepetteks. Tõstsime portsjonid taldrikule. Midagi polnud aga teha, kahtlane hais hõljus ninas kogu lõunasöögi jooksul. Üritasime teha nägu, et kõik on korras ja vestlesime muudel teemadel. Kuna ma suppi unustasin endale serveerida, siis lõpuks ma küsisin Alilt, et kuidas supp maitseb, läheks ja tooks endale ka. Näoilme oli piisavalt kõnekas, et see mõte sinnapaika jätta. Siis ma ütlesin juba julgemalt, et ma kahtlustan, et vähemalt ühe roa tooraine on roiskunud ja selle...

Väike irooniaviispäevak Madriidis - see on vast õigeim väljend meie seekordse puhkuse kirjeldamiseks. Reis algas kenasti. Lennud olid hilinemisteta ning neljapäeva õhtuks olime läbi Helsingi ja Amsterdami Madriidis. Edasi õhtusöök Javi venna pool, Barajase lennujaama vahetus läheduses. Taaskohtumisrõõm, imetore Natalia, uinuv prints Pablo, maitsev toit ja vein. Järgmisel päeval sõime rikkaliku riisi ja mereandide lõunasöögi galiitsia restoranis laiemas perekonnaringis. Nädal tõotas kulgeda perekondlike kohtumiste, võrratu söögi ja joogi ning päikese seltsis just nii, nagu olime vilus sügiseses Tamperes unistanud. Öösel vastu laupäeva aga algas ootamatu trall. Javi jooksis iga natukese aja tagant peldikusse ja oksendas mis kole. Iga kord, kui mu silmalaud raskeks muutusid ja uni saabumas oli, hüppas Javi vandudes püsti ja kihutas tuhatnelja kempsu. Tol ööl ei maganud ei Javi ise, mina ega Marta, Javi ema. Ootasime hommikut ja palusime omi jumalaid, et see kõik kiiresti lõppeks. Javi süü...

Vahel mõtlen, et olen üks üksindust armastav veidrik, aga minus on tugevalt teine pool ka - ma armastan kohtumisi inimestega, igasugu huvitavaid mõtteid kuulda, ühist keelt leida ja eriarvamusi kohata, hea söök ja vein sinna juurde. Paraku tõden ikka ja jälle, et seda kõike tuleb ette harva. Ei oskagi öelda, kas seda saab osaliselt Soome ühiskonna kinnisuse kaela ajada või on asi miskitmoodi minus eneses kinni. Nüüd, ülikoolis, eriti peale meie antropoloogiapiknikku, hakkasin hellitama lootust, et äkki on meil viimakse olemas see imeline sünergia, mis inimesed tihemini ühe laua ümber kokku toob. Tühjagi! Nii ma siis otsustasin vaikuse murda ja tegin ise algust kutsudes meie rahvusvahelised antropoloogid Anna, Tanja ja Ali enda juurde õhtusöögile. Mulle tundub, et minu kutse võeti üllatuse, aga suure innuga vastu. Eks me eilse õhtusöögi ajal muidugi arutasime kõige muu seas ka meie akadeemilise keskkonna ja inimestevaheliste kontaktide üle. Täitsa põnev oli kuulata teiste arvamusi. Anna...

Kuna mu elus eriti midagi põnevat juhtunud pole, vähemalt sellist, millest praegu avalikult kirjutada tahaks, siis räägime jälle harjutustest. Esmalt vaimsed harjutused stipendiumiavaldustega. Käsil on viienda avalduse ja dokumendipaki ettevalmistamine. Nõme selline. Miks raha ilma kogu selle kremplita ei anta? Ja miks keegi ei ole valmis mõelnud stipendiumiavalduste üldreegleid, mis võimaldaksid, et igale poole võiks saata samad dokumendid, ilma korrigeerimata ja ümber kirjutamata? Ma tean, ma olen laisk, aga oleks ju inimlik? :) Plaanis oli see avaldus enne Madriidi sõitu teele panna, aga igasuguste muude asjaajamistega kokkusattuvalt pole aega olnud ja vaevalt, et ma homme ka jõuan. Jääb siis viimasele minutile. Nagu ikka. Mu kuuajaline joogakool sai läbi ja nüüd on aeg ülikooli sportimisvõimalusi ära kasutada, sest see on kõige odavam ja lähem kah. Tõttöelda olid mul ülikooli spordihoone suhtes varasema kogemuse põhjal kujunenud teatud eelarvamused. Need mõned korrad, mis ma seal k...

Mees köögis kokkamas ja mina limpsin arvutis surfates vahuveini ning ootan, kunas õhtusöögile kutsutakse. See on elu! Üldse üks ütlemata tähendus- ja kordaminekuterikas päev, kohe hakkame tähistama :) Kõll!

Mulle on antud täiesti erakordne võimalus lugeda (mida ma võibolla üle kõige elus armastan!), mõtiskleda loetu üle, aina uuesti ja uuesti vaimustuda-innustuda ja saada selle eest palka! Mõnede sündmuste ajel olen täna eilsest enam kindel, et doktorandina ei peaks ma seda iseenesestmõistetavana võtma ning peaksin olema jätkuvalt tänulik selle võimaluse eest. Aga tänulikkusetunne ei peaks olema seotud süütundega ning mul on hea meel, et ma sellest viimaks aru hakkan saama. Kohe seletan, miks ja kuidas. Septembris sain tuttavaks Douglasega, ühe teise doktorandiga, kes on pärit Bahamalt ja külastab mind vahetevahel töö juures, kui tal Toijalast (kus ta oma soomlannast naise ja lastega elab) Tamperre asja on. Räägime maast ja ilmast, peamiselt Soome "multikultuursest" ühiskonnast ja kultuuridevahelistest erinevustest. Oleme rääkinud ka doktorandielu praktilisest küljest Soomes. Kirjutame mõlemad stipendiumitaotlusi, et järgmistel aastatel oma õpinguid finantseerida. Douglas oli al...

Hetke hingeseisust lähtuvalt olen praegu arvamusel, et doktorandi tavalise tööpäeva sotsiaalne elu on pärsitud. Seega võib tagantjärele öelda, et esialgsed vastavad eelarvamused on osutunud pigem õigeks ning esimesed joovastavalt positiivsed kogemused said ülehinnatud. Argipäev on see, et enamus ajast ülikoolis istun "rõõmsalt" oma kabinetis ja nokitsen oma asjade kallal. Kolleegide uudishimu minu kui uustulnuka vastu on vaibunud, igaüks ajab oma või oma kliki asja ning minul pole ümbritsevatega enam eriti millestki rääkida. St minu füüsilisest kohalolekust vaadatakse mööda ja ma ei tunne end vestlusesse kaasatuna. Kui ma just ise vestluse algataja ja elavdaja pole, mis teadagi, nõuab ekstra pingutust, eriti seepärast, et ma peaks midagi huvitavat/vaimukat väljendama SOOME keeles. Ahhh! SDL-s võis ka mingitel suvalistel ja isiklikel teemadel lobiseda, põhimõtteliselt iga barbaarsemgi teema, mida ma paremini valdasin, paistis olevat sobilik. Nüüd aga... peaks oskama vestelda m...

Ma olen alates juuli algusest nii hoolsasti tööl käinud, et on põhjust väikeseks preemiareisiks :) Javi kohta päris sedasama öelda ei saa, aga anname ka talle selle preemia ette ära. Niisiis 15.-21. oktoobril oleme Madriidis. Ametlik ettekääne on Javi vennapoja Pablo ristsed, aga ma kujutan ette, et vaene tasane Pablo unustatakse lõpmatult kulgevate söömingute ajal ära ja pidustuste staariks tõuseb sujuvalt hoopis Natalia. Poiss pidavat kuulu järgi olema vana rahu ise ehk oma emotsionaalse ja karismaatilise õe Natalia täielik vastand. Ühesõnaga nädalakavas on head sööki, veini, mis voolab ojadena, katoliku ristsed, mis tõotavad minu jaoks üpris koomiliseks kujuneda, ja hispaania perekond kogu oma hiilguses. Tordi kreemiks soe ja päike. Seda kõike umbes kahe nädala pärast.

On olnud ka lõbusamaid hetki. Reedel näiteks käisime Karkkus Tampere antropoloogide vaimse ema prof Ulla Vuorela maamajas antropoloogiapiknikul. Viimaks nägin, kellest meie väike vennaskond (soolist kooslust arvestades küll õeskond tegelikult) koosneb. Selgus, et ühtekokku on meid 13 hetkel - 4 antropoloogia õppejõudu, kaks muud lähedalseisvat teadurit-õppejõudu, 2 assistenti, 2 finišist kolme sammu kaugusel olevat doktoranti, veel 3 üsna lõpusirgel olevat doktoranti ning mina - see ainus nö eile startinu. Seltskond, muide, on super. Ja kui neid vestluspäevi seal Ulla maamaja imelises atmosfääris rohkem oleks, võiks kogu aeg õnneuimas olla, et ma selle eriala valinud olen ja nii põnevate inimeste seltskonnas niivõrd paeluvatel teemadel vestelda saan. Lisaks veel hõrgutisi täis piknikukorvid ja vein. Hea asjad aga lõppevad. Ehk siiski ka korduvad.

Nii sellega seonduvalt, mis ma varem kirjutasin, kui ka mõnel muul põhjusel nimetan selle sügise paberimäärimissügiseks. Meid on tabanud ankeetide laviin ja ma ei tea veel, kuidas sellest võitjana välja ujuda. Üks on aga kindel - võita tahaks hirmsasti. Ja tahaks hingata...