Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kui ma varasemas postituses kirjutasin, et ma pole eriti agar olnud siinsete eestlastega kohtuma, siis 24. veebr sai see viga parandatud. Saime South Bankil ühes pubis kokku ja jagasime oma Austraalia-muljeid. Javi oli eriti suur eestlane oma EESTI-särgiga, mis pildilt küll välja ei paista, kuid kujutage ette :)

Netis ringi konnates jäi silma üks mõne aasta tagune artikkel Austraaliast/Brisbane'ist/Kullarannikust. Meie esimesed kogemused igapäevaelus langevad nii mõneski seal kirjutatuga kokku, nii et asjalik artikkel ja soovitan soojalt, kui tahate end kohaliku olustiku ja (majandus)kliimaga kurssi viia!

Peale suurt energialaengut, mis ma pärast esimest vene keelegrupi kohtumist ja veelgi enam Igoriga kohtumise järel tundsin, on saabunud tagasilangus. Kui mingi kogemus on meelierutav, siis on vististi loomulik, et tahaks seda uuesti ja veelgi paremal moel kogeda. Aga sellegipoolest kirun end selle eest, et olen end liiga emotsionaalselt sidunud asjadega, milles oleks targem säilitada professionaalsust ja eelkõige kannatlikkust. Asi on ühelt poolt selles, et keelepraktika ettepanek tuli Igorilt ja esimene kohtumine läks väga positiivselt (kuigi kohati leidsin end mõttelt, et ta on kuidagi äraolev ja tüdinud/kannatamatu kohati, panin selle väsimuse arvele, selle asemel et mõelda, et põhjuseks on huvipuudus minu kui isiku ja minuga keelepraktiseerimise vastu). Mida aga pole, on uus ettepanek kohtumiseks. Annan endale aru, et möödunud on kõigest kaks päeva ning ei saa oodata, et me iga päev kohtuksime ja vestleksime, kuid ikkagi tahaks, et vähemalt järgmises nädalas oleks juba uus kokkusaa...

Saime eile Igoriga tunnikeseks kokku ja rääkisime vene keelt. Kõik varasemad kõhkulused kadusid paugupealt, sest vastupidiselt minu eelarvamustele on tegemist väga intelligantse ja huvitava inimesega. Kui kohtumised edasi kestavad, siis pole kohe kindlasti põhjust karta, et poleks teemasid, millel vestelda. Üle kes teab kui pika aja rääkisin jälle vene keelt! Täitsa uskumatu, aga üsna sujuvalt sain end väljendatud. Kui vähe on vaja, et inimest õnnelikuks teha! Narvakad peaksid selle teooria järgi kogu aeg päris õnneseened olema, eks? :) Natuke tundsin süüd küll selle ees, et ma kogu praktika võimaluse ainult endale haarasin, sest rääkisime 95% vene keeles, aga Igor ütles, et peale 7 tundi keelekoolis inglise keelt tuupimist on tema aju nii väsinud, et rohkem inglise keelt vastu ei võta. Me küll ei rääkinud täpselt sellest, kui tihti edaspidi võiks kokku saada, aga viimane mõte oli see, et kindlasti saame ja üritame edasi nii inglise kui vene keelt praktiseerida.

Üsna imelikud ajad on käimas – ärkame kell 6 hommikul ja poeme põhku hiljemalt kell 22. Seda sellepärast, et nii looduse kui ka meie oma elurütm (mõjutatuna loodusest) nii tingivad. Esiteks on meil alates märtsist kolm korda nädalas tenniseväljak bronnitud kl 8-10, mis tähendab, et tuleb kl 6 tõusta, et õigeks ajaks kohale jõuda. Praegu on hommikune tennisevoor ainult teisipäeviti, aga parem juba iga päev enam-vähem samal ajal silmad lahti lüüa, kui kord nädalas valusat ekstreemsust kogeda. Ja teiseks, praktika näitab, et kl 7 lõõmab päike juba nii kõrgel taevas, et on palav, ning kui veel pool tunnikest venitada, siis on kuhugi kulgemine iga minutiga üha vaevarikkam. Nii siis tundubki kuuene ärkamine optimaalne lahendus. Kl 19 on pime ja kl 21-22 paras aeg luugid kinni panna. Teoorias ja lühikeses praktikas on asi ilus. Aga tänu olümpiale ja mõningatele normaalsest suurematele suusafannidele siin majapidamises on ärkamine kohati veelgi ekstreemsem. Täna kell viis. Olin täiesti veendun...

14. veebruari tähistatakse siinpool traditsiooniliselt armastajate, mitte sõbrapäevana. Juba mitu-mitu nädalat tagasi (sest mitmed firmad otsustasid lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ehk reklaamida samas kohas 26. jaanuaril tähistatavat Austraalia päeva ja Valentinipäeva) võis siin ja seal näha kuulutusi stiilis, et tehke oma Valentinipäev eriliseks ja broneerige meie juures õhtusöögilaud jne. Lisaks igasugused ekstra Valentinipäevaks mõeldud tooted, üleslöödud vitriinid, teemakohased dekoratsioonid. Ei hakka siinkohal seletama, miks ma panen Valentinipäeva ja kommertskampaania vahele võrdusmärgi ning miks kõik seeläbi lamedaks muutub – see ju siililegi selge. Igatahes, meie mingit restot ei väisanud, vaid veetsime mõnusa laisa pühapäeva hommikupoolikul South Bankil basseinis sulistades ja rannaliival lesides ning õhtupoole rattaid sisse õnnistades. Viimaks on meil mõlemal rattad ja võib Brisbane’i teise kandi pealt avastada. Siin, muide, on kohustus kiivrit kanda. Minu oma sobitub pähe pä...

Mängisime 2,5 tundi tennist ja seejärel oli tahtmine roomata, mitte kõndida. Toredate asjadega kipub ikka nii olema, et ei pane tükk aega üldse tähelegi, et sa üledoosi oled saamas. Arusaamine tuleb ikka siis, kui juba hilja. Homme ilmselt toa piiridest kaugemale ei koperda.

Avastasin vannitoast kutsumata külalise. Pisike sisalik küll (Javi meelest oli mikroskoopiline), aga siiski - minu õudusunenäod hakkavad päriseks muutuma. Mida järgmiseks? Ega siin asjata igal majal spetsiaalsed võrgustatud rõduuksed pole - õhk peaks ideaalis sisse tulema, aga elajad välja jääma. Ma tean küll, et Brisbane on suur linn ja siin linnas pole üldsegi mitte troopika, aga see on ikkagi Austraalia! Ükspäev sain aru, et Javil on paanika mesilaste-herilaste suhtes. See oli vist Abel Tasmanis, kui avastasime, et ühes rannas parvleb suur hulk mesilasi. Ma arvasin, et ega midagi juhtu, kui olla tähelepanelik ja neile mitte peale astuda. Javi aga oli valmis selleks, et need mesilased meile kohe peale lendavad ja ära purevad. Ma siis selgitasin, et ega mesilased-heriliased kedagi niisama heast peast sutsama ei tule, ikka vaid siis, kui end kaitsta on vaja. Javi ütles, et ei, Hispaanias küll kõik teavad lapsest peale, et need on ühed jubedad elukad, kes ründavad. Nii kui mingit viirul...

Aga mis mina siis vahepeal teinud olen lisaks sellele, et oletatavasti päikest võtnud ja muidu olesklenud? Luban teil natuke kahjurõõmu tunda, sest pean tunnistama, et rannailma suurt pole olnud, vähemasti nii püsivat, et võtaks ette pika sõidu Kulla- või Päikeserannikule. Enamuse ajast elame pilvise taeva all, mis tähendab, palav on kogu aeg, ent kui mõtled tennist mängima minna, siis viskab poole mängu pealt kindlasti sahmaka taevast alla ja rikub kogu ürituse. Sellegipoolest – ei saa nuriseda. Juhuu! Meil on alates eilsest kodus internet, kuigi veel ei tea, kui palju ja millele seda lõpuks kasutada raatsime. Õhtuti on igasugu muid tegevusi, nii et ega vist eriti lootust ole, et ma online olen. Aga seda enam – kirjutage ja joonistage! Ma ise püüan ka :) Ma juba vihjasin sellele, et peale puhkust ja korteriotsingu pärast ringisehkendamist on eriti oluliseks saanud igapäevarutiini väljakujundamine. Tahaks ikka, et igas päevas leiduks midagi arendavat, nii intellektuaalselt kui ka füüsi...

Triin saatis lingi ühele teisele blogile – elu Austraalias eesti tüdruku, Marise, pilgu läbi. See viis mõtted kahele asjale. Esiteks, kui erinevat moodi võib mingit paika kogeda, sõltuvalt sellest, kellega ja kuidas sa seda teed. Ning teiseks, kuivõrd palju on Eesti noorte võimalused maailma avastada muutunud viimase 5-7 aasta jooksul (ehk siis umbes sellest ajast kui ma ise pikemalt maailma avastama läksin). Lihtsam on alustada viimasest. Kõigepealt on mõte võimalusest mingi aeg välismaal veeta Eesti noorte hulgas normaliseerunud. Igaühel on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes kuskilm maailma nurgas mõnda aega või teadmata kaua ära on. Veelgi enam, igasuguste suhtlusvõrgustike – facebookide, orkutite, blogide ja skype’i – vahendusel võib igaüks nende inimeste tegemistega kursis olla. Elamused kaugetest ja tundmatutest paikadest tulevad meie igapäevaellu ning muutuvad aktsepteeritavaks reaalsuseks. Kuigi elamusi on igasuguseid – meeliülendavaid ja meeliheitvaid –, tundub võimalus midagi sama...

Juba kolmandat päeva on pilves ja tuleb vihmasahmakaid, eriti öösiti. Täitsa omapärane ja väga nauditav on vihmane ilm peale kaht nädalat troopilist kuumust ja lakkamatut päikesepaistet. Palav on ikka, aga kuna on päris tuuline, siis on mõnus. Ja meie kolmanda korruse korteris on tänu mõlemale poole korterit avanevale suurele rõduuksele väga priima temperatuur. Meil on siseõues bassein ja loomulikult on vaimustus selle vastu suur. Nii oleme vähemasti esimesed kolm päeva seal õhtuti mõnusasti mulistanud. Huvitaval kombel on vesi välistemperatuuriga võrreldes suht jahe, vähemalt neil pilvistel päevadel. Kõige parem, et peale meie kahe ei paista keegi meie vähemalt 30-korterilisest majakompleksist basseini vastu huvi tundvat. Võibolla on asi selles, et meil on algaja vaimustus, mis peagi kaob. Aga teisalt, kui arvestada seda, et meie kompleksis paistavad elavat suuremalt jaolt asiaadid, kes teadupärast basseini ja päikest eriti ei armasta, siis ehk nad ikkagi lihtsalt ei hinda seda bassei...

Nutt tuleb peale, sest ikka veel pole meil internetti. Igavene nõme süsteem on siin netiga. Esiteks on kängurudemaal üldlevinud traadita interneti süsteem, mis tähendab, et ostad väikese SIM-kaardiga vidina (ehk siis netti tarbid mobiilipõhiselt) ning maksad neti eest ettemaksu vastavalt sellele, kui palju arvad gigabaite kulutavat. Pole üldse paha süsteem kui välja arvata see, et selle vidinaga ei saa kahes läpakas samaaegselt netti kasutada ning loomulikult asja kallidus ja läbipaistmatus ise. Et üldse osata mõelda, mis selline süsteem mulle maksma võiks minna, peaksin ma oskama arvestada, kui palju gigabaite mina päevas, kuus või mitmes kuus tarbin. Aga kuidas sa sellist asja tead, kui meil on kodus kuumaks, mille eest kasutame internetti kuidas jumal juhatab? Kasvõi 24 tundi ööpäevas, kui tuju tuleb. Siin aga nii ei saa. Siin peaksin ma pidevalt jälgima, kui palju ja mida ma üles ja alla laadin. Nii ei saaks ma isegi rahus Postimees online’i lugeda või kellegagi MSN-s rääkida, kogu...

Kui juba Auckland võttis mu söögikohtade osas jalust nõrgaks, siis Brisbane on uus tase. Siit leiab absoluutselt kõike, mida hing ihaldab! Meie esmamulje oli, et kui sul on piisavalt raha, siis on Brisbane toidunaudinguid täis. Kas kujutate ette, et itaalia pitsarestoranid ja türklaste kebabikioskid on tänavapildis ühtäkki vähemuses? Põhjamaades on see võimatu! Siin aga valitseb aasia köök. Ja aasia ei tähenda suvalisi hiinakaid. Senini olen märganud jaapani, kõikvõimalike Hiina ja India erinevate regioonide, nepaali, vietnami, tai, malaisia, Kesk-Aasia ja Lähis-Ida riikide kööke. Euroopa toit iiri, prantsuse, itaalia, kreeka ja hispaania köökide esindatuses on vähemuses, aga ka neid restorane leiab kõikjalt. Kindlasti on ka muud euroopa toitu saadaval, aga mulle pole otseselt veel silma jäänud. Lisaks muidugi kõiksugu Macid ja muud burgeri- ja kiirtoidu kohad peaaegu igal tänaval. Aafrika ja Ladina-Ameerika kööke pole ma tähele pannud, aga küll needki silmad lahti käies peagi päevaval...

Ootame palavalt oma Austraalia koju sisse kolimist, aga kus me siis senini elutsenud oleme? Elame New Farmi linnaosas The Deck -majutuses. See on suht omapärane majutusvorm. Teatud mõttes nagu hostel, aga pole ka. Majutusasutus koosneb kolmest suurest (ja minu arvates ajaloolise arhitektuuriga) puumajast. Kõik majad on veidi erinevad, mis puudutab tubade arvu ja paigutust ning tingimusi, kuid samas põhiarhitektuurilt sarnased. Nimelt pole neil ei keldrikorrust, vundamenti ega Põhjamaa mõistes isegi esimest korrust, vaid maja toetub kõrgele seest tühjale karkassile ning kogu elamine asub kuskil teise korruse kõrgusel. Majaseinad ning põrandad imeõhukesed, põrandad kohati isegi niivõrd, et näed pragude vahelt maapinda ning päevavalgust, sest all on toakõrgune avatud ruum. Kui ma siin kord põrandat pühkisin, siis kogesin, et prügikühvlit suurt vaja pole, sest sisuliselt pudeneb peen prügi ja tolm läbi pragude alla õue. Lihtne! Aknad on ühekordsest klaasist, haprakesed ja vähemalt praeguse...

8. jaan, R Siis, kui tekib elamusimmuunsus Sõitsime Coromandeli linna, mida kõik soojalt soovitasid, aga me ei saanudki aru, milles selle paiga fenomen peitub. Meie jaoks üks turiste tulvil ülehinnatud koht, mis tõsi küll, on ehk ajalooline linn, aga... Coromandeli poolsaare põhjatippu Port Jacksonisse me ka välja ei sõitnud, sest ilm kiskus pilve ja rannailma vaevalt oli. Võtsime suuna Aucklandi poole ja lootsime läbisõidul Coromandeli poolsaare läänerannikul peatumisväärseid kohti leida. Sõitsime ja sõitsime ning lõppkokkuvõttes kuskilt pikemalt ei peatunudki. Mitte, et see osa Coromandeli poolsaarest poleks ilus olnud, aga ilmselt oli kätte jõudnud hetk, kus meil oli tekkinud üleküllus kõigist neid kaunitest Uus-Meremaa paikadest ning meeled ei suutnud enam elamusi seedida. Veelgi pikemal reisil oleks see pidanud olema hetk, kus ühte kohta mitmeks päevaks pidama jääda ning lihtsalt olla mingeid plaane tegemata ning uusi elamusi ootamata. Peale peatust oleks kõigele jälle värske pilg...

31. dets, N Kas pealinnas saabus ka uus aasta? Nüüd olime suhteliselt Pictoni lähedal, kust keskpäeval praamile läksime, mis viis meid Põhjasaarele Wellingtoni. Enne seda aga oli veidi aeg, et Queen Charlotte Drive’i mööda sõita. Meil oli natuke kahju, et polnud ühte lisapäeva, et seda imekaunist teed mööda jätkata ning piirkonnas rahulikult ringi vaadata, aga eks mõni teine kord. Põhjasaar ja Wellington olid vähemasti sama kutsuvad, Wellington eriti seetõttu, et ees ootas kauaoodatud öö hotellis! Wellington on elanike arvu poolest Tallinna suurune, aga täna oi kui tühi! Paistab, et enamik inimesi oli aastavahetuseks linnast, vähemasti kesklinnast, lahkunud. Oletasime, et õhtu saabudes ja aastavahetusele lähemale jõudes voolab rahvas linna. Senikaua aga leidsime endale toa Abel Tasmani hotellis ning korraldasime rikkaliku õhtusöögi hotellitoas. Peale 3 nädalat autos ja telgis oli iga sent sellest 89 dollarist naudingut täis! Lai voodi, puhtad lõhnavad linad, dušš, telekas, õiged veinik...

18. dets, R Vee, vihma ja tuule maa Fjordland Hommik saabus kurjakuulutava vihmarabinaga autokatusel. Tänasesse päeva olime kavandanud laevasõidu Milford Soundil. ’Sound’ on midagi enam-vähem fjordilaadset, kui ma õigesti aru olen saanud; igal juhul tungib meri Fjordlandis kümneid ja kümneid kilomeetreid maismaasse ja moodustab meeletult ilusa ja omapärase maastiku, kus mäeahelikud vahelduvad orgude ja sillerdavate veesilmadega. Lisaks laevasõidule Milford Soundil oli parimal juhul mõttes veel ühe matkaraja läbimine. Aga see ilm polnud kohe üldse meie poolt! Meeles mõlkumas kohalike jutud sellest, et elamus Milfordi Soundist võib isegi suurem olla, kui vihma kõvasti kallab, andis energiat, et Milfordi välja sõita ja laevapilet ära osta. Muide, viimane 25 km Te Anaust Milfordi kulgeb väga kihvti trajektoori mööda – kurvilist teed ümbritsevad igast küljest mäeahelikud, kust pahiseb alla tuhandeid veejugasid! Esialgu ei sadanud väga kõvasti ning teades juba, kui kiiresti siin ilm muutub, ...

11. dets, R Viimane päev Christchurchis Javil tuli hommikul konverentsiettekanne teha ja mina jäin veidi pikemalt hotelli, et blogida. Siis saime linnas kokku ja võtsime ette paar retke. Esmalt mäenõlvale, kust algavad gondola sõidud. Olime kuulnud, et gondola juurest kulgeb rada üle mäenõlva Lytteltoni lahte, mida on võimalik jalgsi läbida. Ajalugu jutustab, et esimesed eurooplased sealkandis olevatki seda rada mööda maismaale sammunud. Alustasime oma teekonda alt lahe juurest üles mäkke ja sealt alla teisele poole nõlva. Suht väsitav, aga see-eest imeilusate vaadetega retk tuli sellest ning hea füüsilise koormuse saime kindlasti. Kui bussiga kesklinna tagasi jõudsime, siis oli ikka veel piisavalt aega, et midagi ette võtta. Sõitsime mere äärde, aga ilm muutus aina tuulisemaks, nii et sinna pikemalt jäämisest ei tahtnud mõeldagi. Selle asemel läksime varakult tagasi hotelli, et viimast mullivanni nautida ja homse roadtripi alguseks hästi välja puhata. 12. dets, L Road-trip ümber Uus-M...