Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Meil läheb nüüd juba peaaegu et kl 17.30 pimedaks ja hommikul kl 6 on suhteliselt hämar, mis välistab minu puhul hoobilt selle imelise hommikuse energilisuse, mida esimestel kuudel tundisin. Ma ikka ei väsi imestamast selle üle, kuivõrd vastupidi ja teistmoodi on kõik maailma teisel poolel. Ja samaaegselt ka samamoodi. PS. Otseloomulikult on mul mokk villis peale merel tuultega flirtimist. Javigi siin pakkus, et tegemist on reisisündroomiga, viimasel ajal õigupoolest küll rohkem reisi järel- kui kõrvalnähuga. No ei tea... paljud reisid lihtsalt sisaldavad rohkem päikest ja tuult kui seda igapäevaelus on. Lõbuelu nõuab ohvreid. Oh elukest!

Austraalias on kombeks nii, et kui riigipüha langeb nädalavahetusele, siis on järgnev esmaspäev vaba päev. Anzac Day’d ehk esimeses maailmasõjas hukkunud austraallaste ja uusmeremaalaste mälestuspäeva peeti möödunud pühapäeval, 25. aprillil ning seepärast saimegi omale pika nädalavahetuse. Seoses 1. mai ehk tööliste pühaga on kohe ka järgmine esmaspäev vaba, nii et lausa kaks järjestikust pikka nädalavahetust. Ning meenutagem, et 26. jaanuaril oli Austraalia Day ja aprilli alguses 4-päevane lihavõtete pidustus! 14. juunil ootab ees Queen’s Birthday (kuninganna sünnipäev) ning 11. augustil Royal Queensland Show (ehk Ekka, mis tõlkes võiks olla Queenslandi kuninglik näituste päev) ja siis on pikk-pikk töö rügamise periood kuni jõuludeni. Ent selle pika nädalavahetuse juurde nüüd. Käisime tehnikaülikooli purjeklubiga seiklemas. Programmis lubati paari päeva üksikul saarel ( Big Woody saar asub Great Sandy väinas maismaa ja suure-suure Fraseri saare vahel), veesporti ja head seltskonda. A...

Kunagi enne maailma teisele poole tulekut lugesin Gilberti raamatut "Eat. Pray. Love" (eesti keeles "Söö. Palveta. Armasta" vististi). Oli raamat oma koha peal sellel järjekordsel eneseotsingute ja SUURTE TÄHTSATE KÜSIMUSTE eluperioodil. Täna ma sain 8 dollari eest Gilberti "Committed" omanikuks. See tehing on päris tujutõstev mõeldes, et poodides müüakse seda 35+ dollariga. Aga selle lugemine on maiuspala, mida ei saa enne, kui supp ja praad on ära söödud :)

Kaks päeva peaaegu lakkamatut vihmasadu. Trenniriided said kunagi teisipäeva hommikul rõdule kuivama-tuulduma, aga ma pole veel tabanud hetke, millal need sealt niimoodi ära korjata, et otse ei tilguks enam. Natuke irooniline on see kõik mõeldes faktile, et Queenslandi kutsutakse päikesepaiste osariigiks. Auto numbrikilpidelgi ametlikult kirjas ju! Kahtlustan, et oleme valinud erandliku aasta Brisbane'is elamiseks. Just siis, kui siin sajandi vihm maha valgub. Juhtub ikka! Praegu näiteks jälgin põnevusega Sunshine Coasti ehk päikesepaisteranniku ilmateadet eelolevaks nädalavahetuseks. Meil konkreetselt plaanis ülikooli purjeklubi 3-päevane matk Big Woody saarele, mida ei tahaks mingi hinna eest lausvihmas ja läbivettinud telgis veeta. Juba ammu teame, et ilma järgi sellel maal (või siis vähemasti Brisbane'is) plaane teha on täiesti mõttetu üritus. Ajad end asjatute ootustega lihtsalt närvi. Ookeani ja hoovuste ja mille kõige mõjusfääris mõtlevad vihmapilved oma trajektoorid päe...

/Suvaline pilt sellest allikast./ Kindlustame siin vaikselt tagasitulekut põhja. Alles aprill, aga meie ostsime juba lennupiletid Madriidi. Haa! Piletid on praegu väga soodsad, pole kunagi odavamalt Madriidi saanud, peab ütlema. Kusjuures mul on harukordne võimalus lennata Tallinnast, kust pole ükski minu senise elu lend veel alanud :) Javi lendab varem Finnairiga, mina aastavahetuseks Lufthansaga. Valmistame Javi emale heameelt sellega, et oleme seal veel 6. jaanuaril ehk Reyes Magose ehk kolmekungingapäeval, mis hispaanlastele on äärmiselt oluline. Olen vist varemgi maininud, et seal ei saada jõulukingitusi mitte 24. või 25. detsembril, vaid just kolmekuningapäeval. Just äsja broneerisin veel teisegi lennu. Seekord Poola, oma hea sõbranna Kasia pulma. Kuna pulm on kohe järgmisel päeval, kui meie Austraaliast tagasi peaks jõudma, siis läheb asi logistiliselt veidi raskeks, aga ehk saab hakkama. Air Baltic lendab õnneks Tamperest. Nii saab reedel veel pagasi koju toimetatud ja siis la...

Veetsin Facebookis kasutult aega ja täiendasin oma Travelmapi ehk reisikaarti. See näeb välja selline: PS. Austraalias ja Venemaa kohal olevad rohelised (suurendusklaasi oleks siin muidugi vaja) mummukesed on need kohad, kuhu plaanis järgmise 2 aasta jooksul minna. Eks näis, mis välja kukub, eriti Venemaaga seoses ;) Aa, ja siis on seal veel suuremaid sinakaid mummukesi (Kanadas ning Põhja- ja Lõuna-Euroopas), mille märkisin kunagi lemmikkohtadene. Eks võite arvata, mis kohad need on ;)

Kahtlustan, et sipelgad on minu läpaka sisse pesa teinud. Miks muidu on neid kogu aeg just läptopi ümber askeldamas leida? Nad on sellised mikroskoopilised ja iseenesest mind ei häiri, aga ikkagi, nad võivad seal mingid klemmid kokku jooksutada, juhtmed läbi hammustada või mingi muu vusserduse korda saata. Küsisin Javilt, kas on võimalik, et sipelgad mu läpakas elavad? On küll. Igaks juhuks küsisin arvutispetsist sõbra Ove käest ka üle. Jajah, sipelgad armastavad sooje mõnusaid kohti, nii et absoluutselt võimalik, et nad su läpakas elavad. Sain soovituse kiiremas korras kõik andmed irdkõvakettale kopeerida ja siis läpakas lahti võtta ja puhastada. Aga ma ise ei julge, palun Javil see operatsioon ette võtta.

Ma ärkasin, jõin klaasi piima, pesin hambad ja jalutasin joogatundi. Kool on siinsamas West Endi alguses, kõige rohkem 5 minutit jalutada. Olen nüüd juba kaks korda käinud hommikul kell 7 algavas hatha-jooga tunnis, mida juhendab Rebecca. Mõlemal korral sain suurepärase energia ja elurõõmu sisse. Minu jaoks pole paremat viisi tegusat päeva alustada. Pärast käisin veel juurviljapoest läbi. Ostsin imeodavaid tomateid, rohelisi ube, pirne, šampinjone, mõned avokaadod ja ploomid. Astusin kodu poole, päike säras soojalt, inimesed istusid juba tänavakohvikutes hommikused kohvitassid ees. Mina naeratasin neile ja nemad mulle.

Veel veidi Austraalia koolivormide teemal. Ma olen päris palju selle koolivormi peale mõelnud, sest näen seda kogu aeg majaesises pargis, kus kohaliku kooli õpilased kehalise kasvatuse tundi peavad. Sportimiseks on üks vorm, ülejäänud ajaks teine. Nii nagu ma aru olen saanud, kehtib nõue koolivormile kõigis koolides, kuid selle vahega, et tegumood ja värvid veidi varieeruvad. Kuna mul on nõuka aja koolivormist omad mälestused, siis ma ei leia, et koolivorm on midagi sellist, mis üksmeelset heakskiitu pälvib. Pigem ikka vastupidi. Selgus, et ka siin on eri aegadel vaieldud koolivormi vajalikkuse üle. Nt 1998. aastal oli Queenslandi osariigis päris aktiivne arutelu selle vajalikkuse üle. Kuna 12 aastat hiljem on koolivorm norm, siis võib järeldada, et koolivormi pooldajad jäid peale. Viis argumenti, mis koolivormi kaitseks välja tuuakse on järgmised: 1) turvalisus (asjasse mittepuutuvate inimeste ärahoidmine kooli territooriumilt), 2) uhkus (kooli imidž), 3) võrdsus (kõik õpilased on võr...

Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu...

Küsisite pilte – aga palun! Muuseas, pildil pole mitte mingi suvaline võileib, vaid minu tänane kätetöö, mis näitab, kuivõrd inimese menüü muutub seoses elukeskkonna vahetusega. Nimetame selle võileiva sümboolselt "minu Austraaliaks", sest tõepoolest – miski ei kirjelda minu menüü muutumist Austraalias paremini kui see võileib. Esmalt on võileiva põhjaks röstsai, mida ma Soomes üritasin vältida, aga siin mustemat leiba pole (või noh, kuulu järgi küll kuskilt Kullaranniku vene poodidest saab, aga need on maru kaugel meie elukohast). Siis on paar korralikku niret oliiviõli. Oliiviõlile omistaks ma tegelikult isegi ebaproportsionaalselt suurt tähtsust selles, miks on võileib MINU Austraalia. Nimelt ma pole sellel maal erilist oliiviõlihullust täheldanud, aga meie Javiga ostsime juba esimesel Brisbane’i jõudmise õhtul 4-liitrise kanistri oliiviõli (pole väheoluline, et see oli soodusmüügis) ning tilgutasime sellest viimase tilga 2,5 kuu möödudes. Nüüd on käsil juba järgmine kanis...

Austraalia piltidega on nii, et neid nagu polegi. Või noh, mõned isegi on, aga ma pole neid üles laadinud. Esiteks sellepärast, et kodus ei saa seda teha. Piltide üleslaadimine imeks mu netilimiidi imekiiresti tühjaks. Nt selle kalendrikuu ja seega ka meie netiperioodi lõpuni on täna veel kaks päeva, aga minul on kasutada 0,05% kuulimiidist. Ehk veab välja, kui midagi muud peale emaili ja online-ajalehtede pealkirjade ei vaata ;) Piltide üleslaadimine eeldaks seda, et ma teeks seda kuskil mujal kui kodus: a) raamatukogus (aga paistab, et sellele ei tasu loota, sest nende arvutites lubatud programmid ja tegevused on vägagi piiratud. Nt minu mälupulka viimane kord kasutatud arvuti ei aktsepteerinud); b) Javi ülikooli arvutiklassis, mis tähendab jällegi, et ma peaksin esmalt Picassa programmi alla laadima ja installima, mis ma arvan, pole jällegi lubatud; c) ma peaksin monsterdama ennast Javi töö juurde ja laadima üles seal; d) mul tuleks vedida oma kaasaegses mõistes hiiglaslik läptop Ja...

... et minu sotsiaalne elu on siin kapitaalselt soikus, sest ma olen 95% päevast koduseinte vahel ja mul puudub üksühene kontakt maailmaga (tänaval kõndimine ja inimmassi enda ümber tajumine ei lähe arvesse), läks asi nagu nõiaväel kohe paremaks. Saime õhtuks kutse Marko ja Delayne'i poole kodusele põhjamaisele koosviibimisele. Teatasin Javile, et meil on õhtuks plaanid, mis vastuvaidlemist ei salli. Kaks veinipudelit kaenlas, seadsimegi õhtul sammud poiste poole, kuhugi Fortitude Valley ja New Farmi piirimaile. Ausalt öeldes olime hämmeldunud, kui selgeks sai, et tüübid elavad miskis eriti vinges Emporiumi-kvartalis. Me oleme küll nii Fortitude Valley kui ka New Farmiga varasemast tuttavad, kuid et sihukesed šikid kohad sealt leiduvad?! Ja korter ise oli muidugi klass omaette! Kahe inimese peale kaks tuba, kaks vannituba ning väga avar köök-elutuba, mis ulatub sisuliselt läbi kahe korruse. Lisaks on majas saun, kujutage ette - Austraalias saun keset korrusmaja! Vaatamata sellele, ...

Nüüd ma tean, et +28 kraadis on täiesti võimalik end ära külmetada. Käisime laupäeval Kullarannikul. Seekord mitte Surfers Paradise'is ehk surfarite paradiisis (eelmisel korral tõdesime, et see ju muidu igati tore, aga samas ikkagi liiga keskne ja turistlik koht, et sinna jälle tükkida), vaid Palm Beachil ja Burleigh Headsis, mis osutus väga heaks mõtteks, sest sõiduaeg sinna oli sama, aga rannad see-eest võrratult inimtühjemad ja lained ägedamad. Tuult oli muidugi parasjagu ning päeva peale kogunes pilvi, kuid tuulega oligi just nii imemõnus olemine. Muidu poleks seal rannal kuidagi tervet päeva jaksanud. Kuna tuul tõesti selleks liiga vinge oli, et rahulikult rannal peesitada (paari minutiga oleks liivakihiga kaetud), siis oligi ideaalne kilomeetreid ja kilomeetreid lihtsalt ookeanipiiril jalutada, mereõhku nuusustada ning surfarite tegutsemist ülivõimsatel lainetel imetleda. Õhtul koju jõudes aga kurk kriipis, pea lõhkus ja nüüd on see jätkunud oma 5 päeva. Kõik muu kannataks ve...

Viimased päevad on emotsionaalselt (jätkuvalt) rasked. Hommikul ei saa end kuidagi käima, sest on madalrõhkkond ja palav, palav, palav. Lisaks need töömehed akende taga, kelle pärast peab akna paksu kardinaga katma ja ühte rõduustest kinni hoidma, mis tähendab, et õhk ei käi toas ringi. Tahaks töötada, aga ei saa noh, vähemalt mitte nii hästi, nagu mina seda sooviks. On siililegi selge, et produktiivseks vaimseks tööks on füüsilist pingutust kõrvale vaja. Tennist mängida praegu ei saa, juba kaks nädalat tegelikult, sest põlves on valu. Loomulikult ei saa ka joosta ega jalgrattaga sõita. Ja tegelikult - selles suures palavuses ei jaksa nagunii ei ühte ega teist. Enamus füüsilisi tegevusi leiavad nagunii aset väljaspool koduseinu. Kuid uskuge või mitte, ainuüksi mõte selle palavusega tänaval liiklemisest on jälestusväärne. Ah kui pääseks võluväel kuskile parki puude varju (see on järgmine teema, miks ma olen maha matnud mõtte päevitamisest)! Aga ei, tundub lausa ületamatu läbida 20 minut...

Kui vaadata kõrvale faktist, et ei rendifirma ega korteriomanikud suvatsenud meid rendilepingu allakirjutamisel teavitada, et meie majakompleksis algavad kuu aja pärast ulatuslikud välisfassaaditööd, mis viimase info järgi võivad kesta mingi viis nädalat, siis on korteriomanikud üsna mõistlikud ja koostöövalmid. Näiteks asendasid nad vahepeal meie imepisikese ja katkise uksesahtli tõttu ka osaliselt kasutamiskõlbmatu külmkapi uue ja oluliselt suuremaga. Palusime ja toodi, ei mingeid pretensioone. Lisaks toodi eile kohale ka uus (küll nende endi vana) ja toimiv mikroahi. Jällegi oli vaja vaid mainida ja demonstreerida, et vana ei funktsioneerinud, nagu pidanuks. Nüüd seletasime neile veel, et üks rõduustest ei sulgu vargakindlalt ning ka sellele pidavat omanike sõnul lahendus leiduma. Tegelikult on naljakas, et me lõppkokkuvõttes suhtleme omanikega otse, kuigi rendifirma seletas meile reegleid: kõik pretensioonid tuleb teha nende kaudu ning nemad siis võtavad omanikega ühendust. Muidugi...

Nüüd, kui mu tuju juba natuke paremaks läks, soovin teile kõigile kaunist naistepäeva! Pildil on mingi teadmata puu õis ja viljad otse meie Brisbane'i botaanikaaiast. Pildi hämarusastmest võite järeldada, milline on päikesemaa Austraalia ilm juba viimased 3 nädalat. Mina soovin naistepäevaks päikesepaistet ja kõrgrõhkkonda!

See ei ole kõige ilusam esmaspäevahommik, kui sa võpatad oma silmad lahti mingi ilge mürina peale ja murdosasekundi jooksul rebid omale riideid selga mõttega, et eluga nüüd, äkki nad kurjamid on sekundi möödudes juba su rõdul. Tõtt öelda ma olen jätkuvalt imestunud, kuidas mu magav aju nii kiiresti töötas - see ei ole hommikuti sugugi tavaline! -, järelikult avariiolukorras toimib kõik ikkagi tavapärasest nobedamalt. Niipea, kui müra kõrvu jõudis, kohe oli selge, et need on need survepesurimehed, keda üleeile ukse alt sisse pistetud teatis meile esmaspäevaks lubas. Ja kohe näis absoluutselt võimalik, et nad on hetkega mingi tõstuki abil vups meie rõdul kõike märjaks survestamas ja akendest sisse kõõritamas. Eks varasem kogemus ka mängib stsenaariumide ettekujutamisel oma rolli - väga ilmekalt kangastus silme ette see eelmise aasta Turku situatsioon, kus sünkroonselt kajas ühel pool uksekell ning teisel pool kolksatas tõstuk mu magamistoa akna kohal. Tüübid tulid hommikul kl 7.45 aknaid...

Sel laupäeval oli hea võimalus eestimeelsete inimestega kokku saada, sest Woolloongabba linnaosas tähistati hilinemisega EV aastapäeva ning samas toimus Tõnu Aava autoriõhtu. Ma eeldasin, et see on koht, kus tutvuda Brisbane'is pikaajalisemalt elavate eestlastega ning ootasin seetõttu üritust päris suure põnevusega. Läbi logistiliste raskuste jõudsin üritusele enam kui tunniajalise hilinemisega jäädes ilma peo pidulikust sissejuhatavast osast ning Aava etteaste algusestki, aga kohale ma siiski jõudsin. Üles oli seotud 5-6 suurt lauda kookide ja kohviga ning rahvas nautis Aava esinemist täiega. Järeldades naerupahvakute vähesuse või rohkuse põhjal ühes või teises lauanurgas, ega kõik kohalviibijad eesti keelt vast ei osanudki. Paljudel eesti naistel näiteks on austraalia/muu välismaa mehed, kes eesti keelt väga ei oska. Ja siis oli ka seesuguseid eesti juurtega inimesi, kelle ema (või mõnel ehk isa) oli eestlane, kuid ise pole kunagi Eestis käinudki. Mina näiteks sattusin seesuguse ...

Ma ei tea, kas see näitab nüüd tehnikavõhiklust või midagi, aga ma enamsti jälestan õhukonditsioneere. Esiteks on nad muidugi jubekoledad, eriti lõunamaades, kus neid küütleb majamürakate välisfassaadidel massiliselt - justkui mingid kohmakad tehnokäsnad. Miks isegi uute majade ehitamisel ikka veel ei mõelda ette, et õhukonditsioneer on (või siis enamiku inimeste arvates on) lõunamaal sama eluoluline kui Põhjamaal küttekeha, ning võetaks siis vastavalt juba maja projekteerimisjärgus midagi ette maja disainiga, nii et konditsioneerid silma ei kargaks? Võiks ju isegi nii, et need konditsioneerikarbid mingi esteetiliselt nauditavama pildi looks? Aga see on Euroopa lõunamaade probleem peamiselt ning kui ma seal parasjagu ei viibi, siis kehtib ütlus: mis silmist, see meelest. Mind erutab praegu rohkem Austraalia teema ja uute avalike hoonete (ka Soomes) konditsioneeritud õhk üleüldiselt. Austraalias on kõik avalikult kasutatavad kohad - iga jumala pood, kontor, toidukoht jne - rangelt kondi...