Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tänane Postimees vahendab Medvedjevi sõnu, et olukord Venemaal paraneb, riik tuleb kriisist välja. Tsiteerin PMi: "Riigipea väitel on ka rahva sissetulekud viimastel kuudel tõusnud umbes 5 protsenti. Lubaduste seas tõi ta välja, et riigitöötajate palgad tõusevad, samuti eraldatakse rohkem raha sõjaväelastele ja sõjaveteranidele." Venemaal nagu ikka kõik lausa suurepärane, kui riigitöötajatel, sõjaväelastel ja sõjaveteranidel on põhjust rahuloluks. Mina siin aga vestlen Venemaalt pärit inimestega, kes kirjeldavad mulle kunagist ja praegust elu Venemaa külades ja kaugetes kaevanduslinnades. Kaevandused suletakse ükshaavad, inimesed põgenevad kes kuhu saavad ja kes ei saa, need jäävad ja hääbuvad. Pika peale surevad lihtsalt välja. Kes nälga, kes depressiooni, kes alkoholismi. Linnadest jäävad järele kummituslikud tondilossid. Külaelu aga... no seal on alati korralagedus valitsenud. Aga lootusetus on ikkagi suur ja kasvav. Kõige suurem mure on alkoholism. Joovad kõik - mehed ja...

Hetkel on käsil järelpärimised Venemaa viisa taotlemiseks. Teemaga seonduvalt üks pilt Narva linnale sealt "teiselt" poolt. Tunnete vast ära Narva kindluse ja selle 12-korruselise monstrumi kesklinnast ringtee kõrvalt? Kui asjatundmatult küsida, siis paistabki üks linn. Ime siis, et paljud venelased siin vahet (jõge keskel) ei näe ;) Foto: Ivengorodi kodulehelt, siit .

Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ometi on minu Narvskaja Gazeta artiklist võimalik välja lugeda, nagu uuriksin ma Narvas integratsiooni ja eesti-vene rahvussuhteid. Ma ju ometigi ei kirjutanud sellest? Või siis kirjutasin, nii et ise ka aru ei saanud? Igatahes uurimuse mõte ju selles pole, kuid praktiliselt kõigil intervjueeritavatel on tekkinud arusaam, et see, mis mind huvitab, on rahvussuhted. Hea näide eilne intervjuu pensioniealise meesterahvaga. Päris mitmel korral hüüatas ta oma jutu kestel, et vaata, see või too seik minu elus osutabki hästi, kui rahvusvahelised me olime või kuidas meil polnud varem mingeid rahvusprobleeme. Või siis, et oi, nüüd ma jutustasin sellistest asjadest, aga sind ju huvitavad hoopis rahvustevahelised suhted ja integratsioon... Täna näiteks püüdsin telefonis hääle järgi nooremapoolse mehega kokku leppida kohtumist. Tema aga ütleb mulle, et ma ei tule intervjuule üksi, ma võtan kaasa inimese, kes on kõige parem näide integratsioonist (!). Mina tahtsin välj...

Vahel ma ei suuda päriselt uskuda, mida ma ajakirjanduse vahendusel loen. Kasvõi emapensioni teema, millel on tõstatanud reformarite eestkõnelejana hr Reinsalu. Valimiseelses populismituhinas on reformarid ette võtnud teema, millega loodetakse ilmselgelt ja häbitult tulevaste pensionäridest emade ja vanaemade hääli püüda. Mis muud eesmärki see jabur ettepanek teenida võib? Ma olen emapensioni ideele konkreetselt vastu kahel põhjusel: 1) emapension diskrimineerib neid, kes ema mingitel objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel olla ei saa ning priviligeerib neid, kes saavad ja tahavad vaatamata sellele, millised emad nad on ja 2) emapension nagu emapalkki eeldab automaatselt seda, et laste kasvatamisega tegelevad eelkõige emad ja seega diskrimineerib isasid. Oleks aeg lahti saada sellistest tobedatest traditsionaalsetest patriarhaalse peremudeli eeldustest, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Ei peagi laskuma arutlusse selle üle, et mis saab siis, kui ema on lapse hüljanud, surnud...

Minuga juhtus täna intervjuu ajal nii, et vestluspartner imes mu poole tunni jooksul energiast nii tühjaks, et ma kartsin ära minestada. Võibolla esimest korda elus sain ma tunda, mida tähendab inimeste energiaväljade suhestumine üksteisega niiviisi, et üks väli ammutab teisest kõik kuni viimase verepiisani ja see teine ei saa midagi vastu. 80-aastane proua, kes nägi 15 aastat noorem välja, kehtestas esimesest sekundist alates oma reeglid ja ma ei suutnud mitte midagi teha, et loodud võimusuhet lõhkuda. Isegi seda näidati mulle ette, kuidas õige kätepesu käib. Ja akent kinni lükates ronis korpulentne vanadaam mulle füüsiliselt otsa, nii et ma polnud kaugel paanikahoost. Ma ei talu võõraid inimesi enda otsas turnimas! Lisaks kõigele olid tema 1-toalise korteri köök, kuhu me pidime mõlemad tunniks ära mahtuma, ning koridor nii ahtake, et seal ei olnud võimalik füüsilist kontakti vältides liikuda. Ja ükskõik mis nippe ma kasutasin, et intervjuud mõistlikus suunas juhtida - mitte midagi ei...

Orgunnisin kaunile pühapäevasele päevale kaks intervjuud, kahes eri kohas. Sellel nädalal on intervjuusid ühtekokku olnud juba seitse, kahel päeval sai tehtud koguni kaks. Rohkem pole ühele päevale mallanud kokku leppida. Tagasiside minu artiklile on oodatust paremgi olnud ja olemasolevad kontaktid hargnevad edasi. Eile algas kõik hommikul kell 10, esimese intervjueeritava poolt siirdusin 4 tunni pärast pisikese kõrvalpõikena koju lõunale (mis oli küll järgnevat kostitamist arvestades puhta mõttetu), siis teise koju inimestega vestlema, ja koju tagasi ning otse voodisse sain veidi enne südaööd. Lakkamatu venekeelse jutu kuulamine ja sellele aktiivne kaasamõtlemine, et inimesete eluseiklustel sabas püsida. Kohad ja nimed, mida ma pole elu seeski kuulnud. Süžeed, mis on kaasaja inimesele sisuliselt ettekujuteldamatud. Palju poliitilisi mõtteavaldusi, osavõtlikku kuulamist, isegi kui paljuga nõustuda kaugeltki ei saa. Aegajalt kahjutunne, et minu vene keele oskus limiteerib mind olemast a...

Loomulikult käib jutt kultusfilmist. Kuna vastav raamat seisab tähtsal kohal mu raamaturiiulis, siis kibelesin juba Austraalias filmi vaatama. Seda enam, et ühes pearollis figureerib Javier Bardem, kes on üsna vastupandamatu. Jajah, pange tähele eesnime Javier :) Enne aga sai Austraaliast ära tuldud, kui film Brisbane'is ekraanile jõudis. Viimaks tekkis Narvas sobilik aeg kinno minna. Õnnestus ka onutütar Angelika kinoseltskonnaks kaasa rääkida. Viimasest kinoskäigust Eestis on vahepeal möödunud vähemalt seitse aastat. Filmi ma nautisin, kuigi tundsin kogu aeg, et olen toetatud kohekordsest Liz Gilberti raamatu lugemisest - esmalt eesti, siis inglise keeles. Filmi kriitikaga olen veidi tutvunud ja ühe asjana on ette heidetud seda, et film ei vasta päriselt raamatule. Mind see iseenesest väga ei häirinud. Sündmuste arenguid ja liine oli kohati tublisti lihtsustatud, mis oli minu meelest põhjendatud, sest vastasel korral oleks film veninud nelja tunni pikkuseks. Küll aga nõustun sell...

Elan sellise ruumilahendusega majas, kus koridoris asetsevad minu ja kõrvalkorteri välisuks nurgeti ja vastakuti nii, et kui üks väljub või siseneb, siis teine peab ust kinni hoidma ja ootama. Senini olin meie korruse koridoris kohtunud inimestega, kes elavad vastaskorteris. Silma järgi kena noor perekond väikese lapsega. Ülejäänud kahe korteri elanikega polnud senini juhust tutvuda. Mõni päev tagasi aga olin just toast väljunud ja hakkasin parajasti ust kinni lükkama, kui kõrvalt kiilus uks minu omasse. See seik oleks võinud vaid põgusaks vahejuhtumiks jääda, mis kohe unustusse kaob, kui ukselt avanev pilt ise poleks olnud mällusööbiv. Uksest väljus soliidselt viigipükstesse ja kingadesse riietatud vanem härrasmees (kui mu mälupilt vingerpussi ei mängi, oli tal diplomaadikohvergi käes), kuid tema taga kõrgus valges volangidega öösärgis korpulentne daam, lokid igasse ilmakaarde turritamas. Olime kõik ühtviisi kohmetud. Nüüd ei saa ma enam koridori astuda, ilma et mulle see pilt silme e...

Taas on päevakorral autosõit. Minu käsutuses on nüüd põhimõtteliselt üks kirsipunane Opel, kuid viimased sõidud ja sisetunne ütlevad, et ma pole selleks ikka veel valmis, et linnaliiklusesse sukelduda :( Selles mõttes kindlasti ei tulnud Austraalia-aasta kasuks, et nüüd on mu tasapisi tekkima hakanud sõidukindlus jälle kõikuma löönud. Panen siia juhuks, kui mõnen õhtul igav peaks hakkama, mõned olulised lingid, mille kallal nosserdada: Testid , liikluseeskiri ja 2011. a liiklusseadus . Sama asi ülevaatlikumalt Maanteeameti lehel .

Laupäevases Narva lehes ilmus minu artikkel oma etnograafilise uurimustöö kohta Narvas. Olen väga tänulik Natašale, kes leidis aega ja tahtmist, et artikkel kibekähku eesti keelest vene keelde tõlkida. Tegelikult pakkusid abi veel ka Arkadi ja Nastja ning Teelegi soovitas, kelle poole pöörduda. Nii et mina sain mitmekülgset kinnitust sellele, et minu venekeelsed sõbrad on tohutult toredad ja abivalmid. Facebook aga õigustas ennast mitmekordselt kui abivahend, mille abil seesuguses situatsioonis kiiret ja tõhusat abi otsida. Artikkel on ausalt öeldes veidi raskepärane - eriti see osa, mis puudutab uurimisküsimusi. Ajakirjanik, kellele artikli saatsin, soovitas uurimisküsimused artiklis esitada, kuigi mina oleks parema meelega need välja jätnud - need on sellisel kujul, nagu nad on esitatud minu enda akadeemilisele publikule kirjutatud uurimisplaanis ja jäävad antropoloogiakaugele tavalugejale vaieldamatult arusaamatuks. Päris ausalt - ma lihtsalt ei osanud oma uurimisküsimusi tavalisel...

Tallinki laevale jõudmine tundub alati (nii vähe, kui ma Tallinkiga liigun) üks Kolgata teekond. Helsingi pool maalt laeva kulgev reisijate koridor keerleb ja pöörleb lõputult ja käed surevad kohvrit enese taga lohistades. Miks põrgu päralt on see nii kole pikk tunnel käia? Eriti muude laevadega võrreldes. Ainus praktiline põhjendus selleks võiks olla, et sellel teel selekteeritakse ja suretatakse välja vanad ja väetid. Eelkõige need, kes purupurjus ja kellele nagunii laeva asja ei peaks olema - mis nad sinna ikka töllerdama lähevad, eks? Las hukkuvad siis tunnelites juba. Mina olen õnneks nii heas füüsilises vormis olnud, et olen senini ikka elusana laeva jõudnud. Ühes oma tinaraske kohvri ja arvukate kimpsude-kompsudega. Kuigi vahel on kadunud usk, et jõuan. Üldiselt on reisimisest suur väsimus peal. Viimase 8 päeva jooksul õnnestus vaid kaks korda samas kohas ärgata ja end magama seada. Seiklesin Narvast Tallinna, sealt Helsingisse, Tamperre, Riia kaudu Varssavisse, Pabianicesse, ta...

Aega on viimasest postitusest nii palju kulunud, et täna sajab juba lörtsi. Hea, et enne lumehangesid jõudsin :) Etnograafilise välitöö ajal on asju, mida üles tähendada, nii palju, et blogimine jääb juba ajalises mõttes tahes tahtmata tagaplaanile. Kirjutan päevikusse ja elektroonilisse päevikusse vaheldumisi ning kerin peas nii palju mõtteid, et veel ekstra blogimine käib üle jõu. Pealegi raske on hoomata, kust läheb piir selle vahel, mida oma välitöömaterjalist blogisse on sobilik pista ja mis nõuab privaatsemat või sügavamat käsitlemist. Eraelu ja välitöö on omavahel läbi põimunud, kust algab üks ja lõpeb teine? Kahtluse korral parem siis juba üldse mitte avaldada, olen otsustanud. Seda suurem on heameel selle üle, et eelmisel nädalal ei tegelenud õieti millegi muuga, kui kolasin mööda linna ringi ja jäädvustasin sügishetki. Linnuse, Joala ja Kreenholmi ümbrus on sügisvärvides imelised. Ka veel kord Pimeaeda, jõe äärde ning surnuaedadesse oli suur soov pildistama ja sügist imetlema...

Kuigi meil siin suuri ja koledaid sügissadusid pole olnud, paistab mulle, et millal iganes jälle veidi sadada otsustab, saan mina selle sahmaka endale kaela. Ükspäev näiteks kõndisin linnas igavesed pikad tretid vihmavari kaasas, sest hommikul oli taevas sellist nägu, et hakkab sadama. Terve päeva jooksul ei tulnud ometigi tibakestki, hoopis päike tuli pilve tagant välja. Siis hüppasin umbes viieks minutiks kodust läbi, et haarata kaasa trenniriided ja spordisaali poole kapata. Vihmavarju viskasin nurka – ilus ilm ju. Ja kujutage ette – selle viie minuti jooksul oli vihm järsku taevast valla päästetud. Tormasin siis pooljoostes ja sajatades spordiklubi poole ning lootsin, et ma pole suhkrust. No ja nii mõni teinegi kord umbes samalaadne jama. Selliste ebamugavuste vastu vist muu ei aitagi kui vana ära proovitud ennetav trikk: tee oma vihmavarjust alatine tülikas kaaslane ja ei saja kunagi. Kusjuures, vihmavarjudega mul üldse ei vea. Vahet pole, missugune ta on, ikka on nagu rusikareege...

No küll läks sellel nädalal alles rabelemiseks. Intervjuu intervjuu otsa! Kui esialgu sai Narvas rahulikult pikki jalutuskäike tehtud, poodides traavitud, vahepeal muuseumi raamatukogus istutud, hommikuti joogatatud ja õhtuti spordiklubis veheldud, siis nüüd kohe hoopis teine elutempo. Ega ma ei kurda, lihtsalt teistmoodi. Intervjuud on töömahukad eelkõige seetõttu, et nad ei lõpe lindstamise, kuulamise, kaasanoogutamise ja aegajalt küsimuste esitamisega. Tuleb inimesega kokku leppida, intervjueerimispaika ja sealt tagasi koju jõuda. Ja eelkõige - tagantjärele tuleb teha hulganisti märmeid intervjueerimissituatsiooni nüansside ning tekkivate mõttevälgatuste kohta. Tuleb audiofailid arvutisse transportida ja need peaks koheselt üle kuulama, et sisulisi tähelepanekuid kirja panna. Rääkimata sellest, et ühel päeval tuleb intervjuutekstid ka arvutisse trükkida. Ja võibolla tõlkida, vähemalt osaliselt. Sest minu intervjuud on vene keeles. See on kõik veel avatud protsess, mismoodi need ruti...

Magamamineku- ja ülestõusmiseaegadega on raskusi. Mitte kuidagi ei taha õnnestuda hommikul kl 6.30 tõusta ja õhtul kl 22.30 põhku pugeda, nagu minu päevategevustega kõige paremini sobiks. Hommikul mängib äratuskell mu kõrva ääres kordi, aga poolunes vajutan seda aina edasi. Praegune äratusmeeloodia on eelmisega võrreldes ka niipalju meeldivam, et sel võib vabalt taustamuusikana mängida lasta ja edasi magada (paistab, et mõned korrad ongi nii läinud). Ja kui viimaks arvan, et nüüd olen juba piisavalt ärkvel, et kell kinni lükata, siis järgmisel hetkel silmi avades avastan, et jälle tunnike on möödunud. Igatsen seda, et hommikul vara paistaks aknasse päike ja see ajaks mind loomulikult üles. Nagu Austraalias oli või nagu meil Tamperes suvekuudel on. Sellest igatsemisest pole muidugi midagi kasu – tuleb lihtsalt oma sisemine rütm välja töötada. Täna pidasin esimese tõsise sisemise heitluse kohviisu ja laiskuse vastu. Hääl minu sees meelitas: ”Taevas on nii vastikult pilves ja raske on tõu...

Mõni teist ehk imestab, et mismoodi nüüd Austraaliast ühtäkki Eestis? Sai mingil ajal otsustatud, et paljude asjaolude kokkulangemise summana on mõttekam varem kodumaile naasta. Kuna tahtsin oma kojujõudmisest üllatuse korraldada, siis blogis oma plaane välja ei hõiganud ja nüüd juba olemegi kodus. Lubasin suure suuga Cairnsi autoreisist ja Sydney'st kirjutada, aga nüüd on niipalju vett merre voolanud, et pole enam inspiratsiooni minevikku sukelduda. Võibolla tuleb veel see kena päev, kui viitsin kõigest lähemalt kirjutada, aga enam ei luba midagi. Kui otse küsite, siis räägin. Lühidalt aga: viimased kolm nädalat olid minu Austraalia aja intensiivseimad ja huvitavaimad. Sain üha kinnitust sellele, et Austraalias on ääretult mõnus elada, kui sul on võimalus valida endale sobiv kliimavöönd ning elukeskkond.Igaühele leidub kahtlemata midagi! Oleksin ma 10 aastat tagasi Austraaliasse sattunud, oleks sinnajäämine olnud ülimalt tõenäoline. Nüüd, kolmekümnesena, enam mitte. Liialt palju o...

Teist päeva sajab lakkamatult. Ja hommegi tõotab samamoodi jätkuda. Tubased päevad. Olen end siiski iga päev toast välja vedanud, poodidesse jalutanud. Täna näiteks käisin MyFitnessi spordiklubi nuusutamas. Nagunii ma selle klubiga liitun, sest see on Narvas hetkel kõige moodsam ja siiski mõistliku hinnaga, aga kuna avastasin, et on võimalik korra ka tasuta treeningtunnis kätt proovimas käia, siis kasutasin võimalust. Valisin bodypumpi. Tund oli muidugi venekeelne, aga kuna ma olen bodypumpis nii palju varem käinud, siis oli hea kindel minna. Trenn nagu trenn ikka, ainult et paistab, et ma pole väga pikka aega oma reielihastega midagi koormuslikku teinud. See on vana kogemus, et pärast tundi on mitu päeva kõikvõimalikud lihased happes ja paindumatud, aga et see keset tundi juba juhtuks? Nuta või naera, aga väljaaste-kükke küll lõpuni teha ei jaksanud. Venitasin küll peale trenni pikalt, aga järgmiste päevade lihasvaludest ma vaevalt et pääsen. Kõige otsa lubasin endale veel pikalt kuum...

Ja siin ma siis olengi! Astusin bussist maha kohe linna alguses Tempo peatuse juures. Onutütar Angelika oli vastu tulnud. Mu kompse pagasiruumist välja aidates ütles bussijuht, eestikeelne mees, et me oleme esimesed eestlased, keda ta Narva kunagi näinud-kuulnud. Vaat kus nalja! Arvatavasti ta pole siis väga tihti sellel liinil sõitnud :) Korter asubki peaaegu linnapiiril. 9-korruselise maja (vist...) kolmas korrus. 3-toaline korter. Lisaks veel korralik kinniehitatud rõdu. Minu jaoks tavatult ja tarbetult suur, aga pole hullu, küll ma ära harjun. Vähemalt tüdimus ei tule peale, saab päeva jooksul ühest toast teise liikuda :) Korralik remont on siin tehtud, kõik on uus ja värske. Ühesõnaga ei kukkunud kuidagi välja selline nõukaaegse sisustusega ebamugav korter, mida ma esialgu sobiva atmosfääri loomiseks plaanisin. Ju see ikka mugavustunde vallapääs oli, mis mind nii kiiresti oma plaanidest kõrvale juhtis. Maximas sai esimesi sisseoste tehtud. Angelikaga koos lõunasööki söödud. Nüüd p...

Olen juba peaaegu kaks nädalat põhjapoolkeral tagasi. Eelkõige oli imeliselt hea kodus Tamperes tagasi olla. Oma armas korter rõõmsate värvidega. Oma kodune köök, kus on olemas kõik vajalikud köögiriistad. Ja praeahi! Oma lai voodi puhaste linadega. Võtta kapist riideid, mida aasta otsa puudutanud pole ja unustada mõneks ajaks need mõningad hilbud, mida Austraalias tüdimuseni kanda sai. Dušš, kus on ruumi, ja tuleb sooja vett momentaalselt, kui kraani keerata. Ühtlase joana. Rõdu, kus on ruumi ja valgust, et hommikusööki nautida. Saun loomulikult. Trepikoda, mis on alati valge ja puhas. Kohe nii puhas, et seal on omamoodi puhtuse lõhn. Jne jne. Ei möödunud tundi, kui me poleks Javiga kordamööda jälle õhanud, et kui mõnus on kodus olla. Javil oli ärevus sees, et Hispaaniasse jõuda, aga samal ajal, olen kindel, oli tal kahju meie Tampere kodust nii kiiresti jälle ära minna. Mul jälle oli hea meel, et ma esialgsele kiusatusele järele ei andnud ja sama kiiresti Eestisse ei läinud, vaid võt...