Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kolm tundi millegagi õndsat und ja siis 6.30 äratus. Oi milline kiusatus oli kell kinni lüüa ja edasi magada, kuid uudishimulik antropoloog minus jäi võitjaks. Kell 7 olin ma toast väljas, söömata-joomata, ja tellisin takso. Suund linnusesse. Jõudsin täpselt selleks hetkeks, kui hümni laulmine lahti läks ja lipp vardasse kerkima hakkas. Eesti lipp tõusmas kõrgele koos Eesti Vabariigi esimese päikesetõusuga. Ülev hetk, mis tõesti kroonib enese kokkuvõtmist. Siin Narvas on see eriliselt sümboolne. Ja oli meie ehk 50-pealise rahvahulga seas venelasigi. Siis tulid kõned. Linnapea Tarmo Tammistelt ja kirikuõpetaja Villu Jürjolt. Ning loomulikult leidus ka „vabatahtlikke“ kõnelejaid, kes otsustasid vabariigi aastapäeva oma poliitpropaganda huvides kasutada. Suure kübaraga daam Brüsselist, Kristiina Ojuland isklikult. Kuid see ei suutnud varjutada koha ja hetke suurust. Valge sätendav kumeväli, vaikus, Narva jõe kohalt tõusev salapärane aur külmas talvepäevas ja läbi selle tõusev päike. Sööma...

Mu tuba näeb välja nagu siit oleks keeristorm üle käinud. Riidehunnikud põrandal, voodit ümbritsemas, kolm erinevat kotti ja nende sisu põrandal vedelemas, kõik võimalikud tasased pinna täidetud ehete, kosmeetikatarvete, vatitupsude ja kes teab millega veel. Kohvitass kuivanud kohvipuruga, poolik veepudel, pesemist ootavad taldrikud... Ma olen kahe viimase ööpäeva jooksul siin ainult magamas ja end korda sättimas käinud. Sedagi kiirustades, juba meeltes kuhugi mujale, uute situatsioonide ja emotsioonide järele jooksmine. Siiski, selle kaose likvideerimine kannatab vabalt edasilükkamist. Ribikardinate vahelt paistab soe päikesevalgus – oleme liikumas kevade poole ja sellega seoses on mu aknad pöördunud lõunasse ja läände, see jääb nii mitmeks eelolevaks kuuks – ja selle valguse paistel on sisemine magus sund kirjutada, talletada. Enne kui emotsioonid tuhmuvad. Ma armastan sellist Narvat, mida ma neil päevil kogenud olen. Rutiinivaba ja kõikvõimalik Narva. Kohtumiste ja muljete vikerkaa...

Mind panevad endiselt imestama narvalaste jalavarjud. Ausalt öeldes nõuavad praegused teeolud tükk tegemist ja eneseületust, et tänavail liikuda. Isegi minu suss-saabastega. Kõnniteed meenutavad Lõuna-Eesti kuppelmaastikku tihendatud vormis ja mul on jalad kogu aeg all krampis, et neil kuplitel laveerida ja tasakaalu säilitada. Ma olen harjunud, et siinsed naised kannavad rohkem kontsi kui Eestis keskmiselt. Soomega ei tasu üldse võrraldagi. Näiteks pole üldse mingi erakordne pilt, et ema on õues lapsevankriga jalutamas ja patseerib vankri taga tikk-kontsadel. Aga naised, meil on ju talv ja ekstreemsed olud, kas see ei tähendaks, et viskate oma kontsad veidikeseks ajaks kõrvale ja ei mängi kangelasi? Täna ma näiteks kõndisin oma kümme minutit ühe preili taga ning ootasin hetke, kui tema parema saapa konts lõpuks katki murdub. Ei murdunud! Aga ausõna, see konts oli kogu aeg 30-kraadises kaldes ja oleks kõigi füüsika seaduste kohaselt pidanud murduma. Inimesed, kuidas on võimalik liikuda...

Väikese pausi järel on mul hea meel teatada, et see on minu 400. postitus. Vahepealsed kolm nädalat olin Soomes. Nädal mökkis, 3-päevane PhD kursus Jyväskyläs, 2-päevane kursus Tamperes ja sinna vahele veel igasugu asjaajamist. Veetsime Javiga koos üle 3 nädala. Alates sellest, kui ta tuli jaanuari lõpus Eestisse Viru maratonile. Suurema jao sellest Tampere-ajast olime Hispaania perekonna võõrusta-misega hõivatud. Üürisime nädalaks Papinniemi nimelise mökki Orivedel, veidi üle 40 km Tamperest kirde poole. Täiesti fantastiline mökki ja parimad mökki peremehed, kellega iial kokku oleme puutunud. Palju head süüa, pikad aeglased söömingud, igapäevane saunatamine, kuumaveetünnis mõnulemine, kaminatuli, suusatamine jne jne. Igavesti mõnus puhkus oli. Tamperest lahkumisega on alanud minu etnograafilise välitöö kõige intensiivsem periood. Nii ma olen ennast häälestanud ja nii see asjade senist kulgu ning minu eesmärke arvestades peaks olema. Suurim muudatus on see, et nüüdsest elan ma uues koh...

Olime eile Javiga otsustanud suts ühes kohas autoga ära käia ja siis koju tagasi sõita, et suurema hulga hispaanlaste saabumiseks valmistuma hakata. Loomulikult juhtuvad ootamatud asjad siis, kui neid plaanis pole :P Natuke aega keset kiirteed sõitnud, panime tähele märke auto ülekuumenemisest. Hoiatustuli süttis põlema ja näidik kihutas maksimumi poole. Auto keset Tampere kõige suuremat õhtust tipptundi ja autodevoogu peatatud, tuvastas Javi kapoti alt veidi kahtlast suitsu. Muud ei midagi. Ventilaatoririhm oli töökorras. Mina tüüpilise naisena muidugi autost lumelörtsi kätte ei kippunud, ootasin kannatlikult oma soojal istmel ja vaatasin, mis mees teeb. Mees tuli autosse tagasi, aga teatas, et temal pole küll õrna aimugi, milles asi. Kindel oli vaid see, et tuleb mootor maha jahutada ning kiiremas korras miskitmoodi esimesse autoteenindusse sõita. Hoolimata sellest, et remonditöökojad valmistusid tõenäoliselt parajasti tööpäeva lõpetama. Igaks juhuks vaatasime manuaalist järgi ka, et...

Eelneva mõttearenduse jätkuks: Narvas võib söögikohtades üleüldse palju asju andeks anda. Kasvõi sellepärast, et kus sa ikka Eestis nii soodsalt enam väljas süüa saad? Just eile käisin Kerese tänaval asuvas kondiitrikohvikus Maius, kus saab komplektlõuna 1,6 euro ehk 25 krooni eest. Mida sa siis selle raha eest sööd? Kausike hartšo suppi (hea), väike taldrikutäis pearooga, milleks õrnalt praetud keedukartulid lihatükkide ja tomatikastmega (söödav), tass teed (standard), omaküpsetatud soolane leivake (väga hea) ja moorapea (kobe tükk ja ka maitsev). Ja mis peaasi: kõhu saab täis. Avalikkusele on uksed valla ka kutseõppekeskuse sööklal ja kolledži sööklal, kus teada-tuntud sööklatoidu tase (delikatesse, suurt eksperimenteerimist ja toiduelamusi ju ei nõuagi) ja soodsad hinnad. Tallinna mnt alguses Turuhoones on ka sööklalaadne koht, kus tõsi küll ise söönud pole. Ja Kerese kohvikus saab koduse lõunaroa hea hinnaga. Moderni baar pakub taldrikutäie pelmeene või miskit muud head ja taskukoh...

Ärkasin hirmuhigis teadmise peale, et minu suus olid kõik hambad vähehaaval liikuma hakanud ja siis hakkasid nad tükk tüki haaval kiiresti välja kukkuma, nii et suhu jäi haigutama vaid hambatüngade rida. Kusjuures ma olin kogu aeg paaniliselt teel hambaarstile, kuid kogu kõdunemise protsess käis mu suus nii kiiresti, et midagi ei andnud peatada. Pealegi esimene hambaarst, kuhu ma kohale jõudsin teatas, et ta ei saa mind kiire ajagraafiku tõttu vastu võtta. Kui ma viimaks võpatades silmad avasin ja keele üle endiselt ilusasti suus paigal olevate hammaste libistasin, oli kergendus suur. Ei, ÜÜRATU. Unes hammastest ilma jäämine tähendab erinevate unenägudeseletajate järgi mingit jama. Eneseaustuse kaotus, hirm oma välimuse pärast (kartus näha välja ebaatraktiivne), jõuetus, energia kaotus, süütunne, vastutuse kartus... Üldiselt tegu siis stressi ja ängiga erinevates vormides. Mina võin aga käsi südamel väita, et seesugused tunded neil päevil minu elu ei juhi. Kui üldse midagi, siis ajuti...

Elu Narvas jätkub tempokalt. Üks intervjuu ja kohtumine ajab teist taga. Ning üleskirjutused uurimispäevikusse lükkuvad aina edasi ja edasi. Kuid kirjutama peab, sest mälu on piiratud ja petlik. Enamasti on kirjutamine meelepärane tegevus, kuid kui peab ja pole aega, siis muutub kõik. Kaob rõõm ja entsusiasm ning on tükk tegemist, et neid tiivustavaid tundeid enda juurde tagasi saada. Mõnel päeval on seesugune tunne, et tahaks lihtsalt voodisse jääda, magada ja detektiivijuttu lugeda. Aga praegu ei saa. Ees ootab järgmine kohtumine. Siis paneb keha liikuma vaid kohusetunne ja minu kehasse talletunud teadmine, oma olemuselt alateadlik, et sellest eelolevast intervjuust tuleb tegelikult positiivne kogemus, mis annab tiivad. Ja nii see ongi. Kui intervjuu juba algab, siis ei mõtle ma enam paaniliselt sellele, kui suur infouputus mind juba saadab ning kuidas ma suudan kõiki neid elulugusid mõtestada ja teaduslikku dialoogi panna. Kui intervjuu algab, siis ma lasen inimese elulool ennast ka...

Mul oli eile taksojuhiga 5-minutilise sõidu ajal vestlus, mille käigus tehti mulle kompliment, millest olen praegugi veel või sees. Ta jagas muidugi ära, et ma pole venelane, kuid ei suutnud samas uskuda, et olen eestlane. Aktsendi pärast. Arvas, et pigem kõlab minu vene keele aktsent selliselt, nagu räägiks seda mingi välismaalane. Tunnustusest, mis tema ütlusest kõlas, järeldasin et ta ei pidanud silmas algajaid keelepusserdajad välismaalasi, vaid kedagi, kelle keel ja hääldus on üle keskmise arenenud. Loomulikult on mul saba rõngas, sest... ... teada on, et siin Narvas ja vist kogu Eestis ning Venemaal üleüldse visatakse eestlaste spetsiifilise vene keele aktsendi üle sõbralikku nalja. Näiteks Lena, kellega me aegajalt kokku saame ja eesti-vene keelt pooleks harjutame (teoorias, praktikas räägime 3/4 ajast vene keeles), tegeleb järjepidevalt minu häälduse korrigeerimisega. Kui tal on "halb päev", siis ta võtab igas minu lauses mõne sõna ette ja laseb mul seda lõpmatuseni h...

Alates kolmapäevat on minu elu kulgenud tempos, mida Narvaga isegi seostada ei osanud. Midagi sellist, nagu kihutaksid täiskiirusel läbi suurlinna ja mööda vilksataksid tuhanded inimesed, kirev isiksuste galerii. Igaühele ütled tere, vahetad paar sõna, aga kohe kaob kõik unustusse, sest juba tuleb uus tegelane ja uued emotsioonid. Ja kui sa siis õhtul koju jõuad, jaksad end vaevalt voodisse vedada ning soovida, et tuleks ometi see peatumise hetk, et mõelda, kellega ma siis ometigi kohtusin. Aga praegu on võimalik vaid edasi kihutada. Päriselus muidugi asjad NII dramaatilised pole, kuid veidi sinnapoole. Olen neil päevil kohtunud niivõrd paljude inimestega, pidanud niivõrd palju venekeelseid vestlusi ning uusi tuleb peale. Nüüd, kui minu välitöö lõpuni on kõigest 3,5 kuud ning vähemalt kuu sellest pean ma veetma väljaspool Narvat, on iga päev oluline. Iga päev tuleb maksimaalselt ära kasutada, igast kohtumisest kinni haarata. Seejuures oleks ka vaja aega, et oma muljetel peegelduda ja s...

Tõin oma läpaka linna jalutuskäigule ja Fama Keskusesse tuulutama. Ma tean küll, et netbookid seda igapäevaselt teevad, aga minu ja minu netbooki jaoks ikka täitsa uhiuus asi. Varasem läpakas kaalus 2,5 pluss midagi kilo ja sellega juba jalutamas ei käinud. Kõik on tore, sest pika otsimise peale leidsin ka tasuta Wifi. Kohvi ja kooki talle siiski ei paku. Vähemalt mitte enne, kui ta on korralikult käituma õppinud. Sest tore oli täpselt senimaani, kuni läpakas järsku pildi tasku viskas. Uuesti äratamise peale teatas, et patakas oli kriitiliselt tühjas seisus. Mis on ikka väga veider, sest praegu näitab ekraanil, et patakat jätkub veel pisut enam kui 3,5 tunniks. Hallo! Ootan itimehe juhtnööre, kuidas läpakas uuesti Tallinna toimetada. Ja vastu tahaks uut läpakat, mitte seda praegust, garantiiremondist tulnuna. Eelnevalt käisin Narva-Jõesuus järelintervjuud tegemas. Kaks praktilist asja jäid silma. Esiteks - lumesahaga ringi müttavad tegelased on ikka imehuvitavad. Ei saa ikka kõnniteed ...

Andsin täna ERRi Narva stuudios raadiointervjuu ja mis te arvate, kas mul on tunne, et ma tahaks nüüd ja igavesti maa alla vajuda ja teeselda, et see pole mina, et mind pole olemaski? Raadiointervjuu andmine on üks kole asi. Eriti, kui seda tuleb teha vene keeles. Minu meelest peaks mul olema lausa 2 omavahel sünkroonis aju, et ma suudaksin kõigile küsimustele paugult selged ja konkreetsed vastused anda. Üks aju selleks, et vastata, ja teine selleks, et tõlkida see sünkroonselt vene keelde. Mulle tundub tagantjärele, ei mis, tundus ka jutu käigus, et ma ajan mingit täielikku umbluud. Õnneks oli tegemist 20-minutilise eelsalvestusega, mis tuleb lõigata 5-minutiliseks. Kuigi ma ei ole kindel, kas sealt ka 5-minutilist ladusat ja arusaadavat juttu on võimalik kokku panna. Kui Juri Nikolajev sellega toime tuleb, siis saab ta preemia. Ja kui see piinlik intervjuu mulle kasvõi ühe intervjueeritava toob, siis tegelikult läks asja ette. Aga vaat teile ma küll ei ütle, millal mu intervjuu eetr...

Ma olen palju Eesti bussijuhtide aadressil õiendanud. Üldmulje tasakaalustamiseks ja õigluse huvides kirjutan nüüd suurelt ja rasvaselt: 24 TUNNI JOOKSUL JUHTUS MINUGA LAUSA KAKS KORDA, ET BUSSIJUHT OLI RÕÕMUS, SÕBRALIK JA VÄGA ABIVALMIS. KIITUSE ON ÄRA TEENINUD SEBE BUSSIJUHID! Kahju, et ma nende nimesid ei tea, kirjutaks suurelt ja punaselt ja seaks teistele eeskujuks. Kokkuvõtvalt: mulle sooviti head uut aastat (pluss vene aktsendiga bussijuht lisaks veel häid jõule), mu raske roosa kohver aidati suurima enesestmõistetavusega bussi pagasiruumi, lubati silma peal hoida, et seda vales peatuses maha ei laaditaks, teadustati 2,5 minutit enne sihtkohta saabumist peatuse lähenemist (spetsiaalselt mulle!) ning sooviti reipalt head õhtut. Nurr.

Minu selle aasta kõige suurem üllatus Hispaanias oli määratult suur pinge, mis 6. jaanuari ehk kolmekuningapäeva ehk kohalikus keeles Reyes Magosega kaasneb. Õigupoolest stress, mis tuleb koos meeletu hulga kingituste muretsemise, üleandmise ning ümbervahetamisega. Kõigepealt kapatakse mööda poode, et muretseda kõigile võimalikele pereliikmetele ilmatu hulk kingitusi. Kuna uue aasta saabumisega algavad tavaliselt allahindlused, siis jäetakse kingituste ostmine vähemalt osaliselt sageli päris viimasele minutile. Mida lähemale 6. jaanuarile jõutakse, seda ärevamaks asi läheb, sest nüüd tuleb paika saada 6. jaanuari päevaplaan, mis on kaasaegse logistika tippsaavutus. Üks tavaline hispaania perekond koosneb paljudest pereliikmetest, kes kõik tahavad teha kingitusi vähemalt pisikestele pereliikmetele. Kui meie Eesti jõulukinkide üleandmine võib jaotuda mitme päeva vahele, nii et keegi ei pea naba paigast rebima, et kõik vanavanemad, onud ja tädid oma kingituse sel ühel ja ainsal jumali...

Elust enesest. Kui ma kõikide muude igapäevaste asjadega saan venekeelses keskkonnas suurepäraselt hakkama, siis peab ütlema, et hambaarst ja juuksur olid minu jaoks barjääriks, kelle teenused eelistasin võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Mõlemad ihuarstid ikkagi. Hambaarstiga sai asi kenasti ühele poole, sest ma leidsin eestlasest arsti. Veel nii toredasti läks, et mul polnudki hambas ühtegi auku, sain poole tunniga hambakivist lahti, konsultatsiooni ning maksin kogu selle lõbu eest miskid müstilised 200 krooni. Nii soodsat asjade käiku poleks ma osanud unes ka näha. Juuksur - see ostutus veidi kõvemaks pähkliks. Kuna kääre pole minu juuksed juba kolm kuud näinud, siis kogusin ennast kokku ja otsustasin Narvas mõne juukusuriga suhtlusesse asuda. Olin natuke pinda sondeerinud ja teadsin, et Narvas on juuksurites hinnatase praegu selline, et 80.- eest võib naistelõikuse saada küll. Aga kus? Kaubanduskeskuste salongidesse rünnata ei tasu - nemad võtavad ei millegi eest nagunii topelt...

16. detsembri EPLi numbris ilmus lugu "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus" , mida illustreerib foto, kus on kujutatud lapsel käest kinni hoidvat ema. Lugedes Nirti postitust ja sellele järgnenud kommentaare samal teemal, räägin nüüd tagantjärele oma emotsioonidest selle artikliga seoses. Emal on kaunid kunstküüned, mille kohta kõige ilukaugemgi tänapäeval teab, et need nõuavad minimaalselt igakuist hooldust ja stabiilseid väljaminekuid. Lugejat jääb vaevama kontrast: kuidas mahuvad need kunstküüned 4-lapselise pere eelarvesse, kes elab sotsiaalkorteris ja pere ainus sissetulek on lapse- ja lapsehooldustoetusest saadav 3600 krooni? Lugu üleüldiselt masuohvrist perest, kes jäid töötu pereisa ja pereema ning aina kasvavate võlgade tõttu ilma oma 2-toalisest korterist. Veelgi enam, perel lasub võlakoorem isegi nüüd, kui pank on korteri omastanud ja ilmselt maha müünud. Minu pahameel ja nördimus selle artikliga seoses pole suunatud ei artikli ega foto vastu, vaid parata...

Võtta ennast kokku või mitte võtta? Igapäevane võitlus laiskuse ja sisemise kohusetunde vahel, kui teemaks on õhtune trenniminek. Enamasti lõppeb see võitlus sellega, et täiesti viimasel minutil mobiliseerin ma oma motivatsiooniriismed ja torman Fama-keskuse poole. [Lugedes teel iseendale igavest manitsuskõnet teemal: oli nüüd vaja nii viimase hetkeni jälle oodata kodust väljaminekuga, nüüd jookse jälle hing välja. Kusjuures, laiskusest võitu saamisel pole üldsegi mitte vähetähtis roll kanda asjaolul, et ma maksan trenni eest kuumaksu. Ma olen nimelt seestpoolt ehteestlaslikult rotilikult programmeeritud nii, et kui makstud, siis kasutada oma hüvesid viimse piisani.] Trenni ma armastan, aga oleks mingi salavägi, mis mind silmi sulgedes otse spordisaali viib! Asi pole otseselt ei pimeduses ega külmas, vaid selles, et lumel kilomeetrite läbimine on nii jubedalt kontemurdev tegevus. 20 minutit ühes, 20 minutit teises suunas tempokat kõndi. No mis kõndi - ukerdamist. Sinna vahele veel tren...

Minul pole Monikaga silm-silma vastu kokkupuudet olnud, sellepärast ongi raske mõista, et ta nii kole kuri oli, kui ajalehed pasundavad. Aga ju midagi erakordset ikkagi oli, kui tagantjärgi lehte sirvides peab tõdema, et kaks päeva midagi peale Monika seikluste lehest lugeda polnudki. Kogu maailma uudistel oli lumelukk ees. Muuseas mina olin ju ka tema pärast ühe öö Tartus lumevangis. Õnneks läks nii kenasti, et päeval sai Tartus üks tutvus sobitatud, mis mulle selleks ööks magamisaseme otse südalinna kätte tõi. Kõige huvitavam, et Tartus iseenesest oli neljapäeva õhtul ja reedel tuuletu ning sadas pehmet valget laia lund. Linn on jõuluvalgustuses imeilus. Selles mõttes polnud mul lumevangiks oleku vastu küll midagi - oleks kauem vangis istunud, oleks pikemaid jalutuskäike teinud, imetlenud, nostalgitsenud ja igal juhul oma aeg seal nautinud. Seda saab muidugi öelda vaid keegi, kes teadmata ajaks kuskile lõppematusse ummikusse pole sattunud, söögita ja joogita, nähtavus ninaotsani. Ome...

Väga kena kompositsioonilises mõttes mu meelest :D Muud polegi lisada, kui et see kogus pudeleid on kahe mehe ja 2,5 naise (Liisa ei lähe ju täiena arvesse ometigi ;) kohta naaaatukene liiga palju. Arvan tagantjärgi.

Vaadates TV3 uut sarja Estraalia sain aru, et ongi möödunud aasta sellest, kui meie seljakotid selga võtsime ja maakera teisele poole lendasime. Meie Austraalia küll selline polnud, kui saatesarja esimeses osas. Olgugi, et näidati klippe päris mitmest inimesest, kellega isiklikult Brisbane’is kokku puutusime, olid minu maailm ja kogemused seal midagi hoopis muud. Nüüd tundub see juba kauge minevik, justkui unenägu. Tunnistust asja reaalsusest annavad vaid põgusad teated Markolt ja Delaney’lt, kes on ainukesed Brisbane’is elavad inimesed, kellega me kontakti hoiame. Kummaline aasta. Seesugune, mille üle ma ei ole lõpuni õnnelik, aga ka kindlasti mitte õnnetu. Olen mööndustega õnnelik – nii vast võiks öelda. Oli palju kirkaid ja põnevaid hetki, mis jäävad sellele aastale värvi andma, aga oli ka palju segadust. Just segadust minus eneses, eneseotsinguid ja –pettusi, enesele otsa vaatamist, küsimist, kes ma selline olen ja mida siin maailmas teen. Oli mingis mõttes unistuste realiseerimis...