Posts

Hundiulg elu ebaõigluse pärast

Ma mõtlen, et minu jaoks käivad kaks asja – autojuhtimine ja keskendumisvõime – selgelt käsikäes. Mul on mõlemaga halvasti ja sellepärast tunnen ma end mingitest elu põhioskustest ilmajäetuna. Nii et praegu on just selline seis, kus ma võlukepikese olemasolul tinistaksin endale need kaks oskust ning ma oleksin täiuslikult õnnelik. Mul on käimas 10-päevane bussirežiim. Mul on olemas bussigraafik (tähendab oli, kuni ma selle eile kaotasin või väga kindlasse kohta ära panin), bussipilet ja kell. Aga selgub, et neist kolmest ei piisa, et edukalt bussidega liigelda. Viimaste päevade jooksul on juhtunud 4 korda, et ma valin välja bussi ja bussiaja, aga siis lõpetan kas vales bussipeatuses või valel ajal. Valida on umbes viie erineva bussi vahel, mida olen märganud minu maja ümbruse bussipeatuseid läbimas. Aga võta näpust, vähe sellest, et väga harva, sõidavad nad ka imetrajektoore pidi, millele mina kunagi pihta ei saa. Kui õigele bussile ei jõua ja kuhugi on vaja aja peale minna, siis on ki...

"Kassiarmastus" kasvab

Oksana on ikka veel Tallinnas ja kassihoidmine läheb aina põnevamaks. Üks kass on otsustanud, et tema on sinivereline ja seega oma puhtusstandarditele mitte vastavas tualetis enam käia ei suvatse. Selle asemel on parem "ports" rõdupõrandale maha lasta. Kah loogika, ma ütlen! Kas siis rõdul oma julkade seas sammuda on kuninglikum? Esimene kord juhtus see juba umbes 3.-4. päeval pärast seda, kui Oksana ära sõitis. Kassiliiva vahetamine pidi käima kord nädalas, vanaema poolt, aga näed... Ma pidin end seaks vihastama ja esmalt otsustasin, et ma ei löön need kassid maha, aga mina oma näppe selle sigaduse sisse ei pista. Kuigi kasside käimla on rõdul, hakkas köök nii hirmsasti lehkama, et ma pidin otsustama: kas koristan läbi häda selle õuduse ära või ei saa ma kuni Oksana kojusaabumiseni süüa. Koristasin ära. Samal päeval tuli vanaema ja vahetas liiva välja. Umbes kolme päeva pärast tundsin juba köögiuksele lähenedes, et jälle on ports rõdul. Enam ei viitsinud isegi väga vihastada...

Doktorantide elu pole kerge...

Doktorantide elu pole kerge ja samas on ikka ka, ma ütlen. Täna panin posti 2012. aasta stipendiumitaotluse. Kusjuures täielik napikas, sest see asi peab Tampere ülikooli ühes kindlas kabinetis olema mitte sekunditki hiljem kui 15.45 teisipäeval, 29. märtsil. Mina postitasin praegu Narvast ja hoian ausalt öeldes hinge kinni, sest kas õnnestub... See on muidugi omaette lugu, miks ma üldse selle asja viimasele sekundile jätsin. Aga mida ma selle kerge ja raske eluga öelda tahtsin? Kogu aeg ajab üks tähtaeg teist taga ja sel huvitaval moel, et need sündmused, mis nende tähtaegadega paika pannakse, tulevad tegelikult kuskil kaugel tulevikus. Stipendiume taotled keskmiselt pool aastat ette* ja konverentse samamoodi, pool aastat varem kindlasti. Kui aga stipendiumirongile ei jõua, siis võib juhtuda, et tuleb aasta-poolteist järgmist rongi oodata. Kogu aeg tuleb mingiteks tähtaaegadeks midagi saata ning mõttes ette kujutada, milline on su elu aasta-poole pärast. Artiklite kirjutamiseni pole m...

Narva mõõtmed ja vahemaad

Ilma teemal pole ma vastupidiselt kõigile teistele sel talvel üldse sõna võtnud, sest ma olen peale Austraaliast tulekut esmakordselt elus tõepoolest nautinud aastaaegade vaheldumist, isegi seda talvist pimedust ja külma. Sest ma tean - kord tuleb jälle kevad, lehepungad, valged ööd ja kõik muu. Aga olles end juba harjutanud väikestviisi mõttega, et natuke veel ja siis tuleb kevad, mis toob kaasa endaga puhtad kõnniteed, ning siis avastada, et ei sugugi veel... - vot see on juba mullegi liig. Ma siiralt loodan, et see on ilmajaama hea huumorimeel, et paari päeva pärast tervitavad meid jälle 10 külmakraadi. Ilm on mulle probleemiks ainult ja ainult seoses teeoludega. Isegi külmaga jalgsi mööda linna kilomeetreid ringi kapata polnud suurem asi eneseületus. Kõik oli kuidagi normaalsuse piirides, kõik vajalik sai tehtud. Jah, vahel oli lumesopp (või каша ehk puder, nagu venelased ütlevad), vahel oli kohutavalt libe, vahel oli pime ja ei näinud teed. Nüüd aga enam ei jaksa. Võibolla asi on ...

Inimesed, organiseeruge!

Eile hüppasin läbi Narva noorte infomessilt Orientiir, kus tutvustatakse edasiõppimisvõimalusi. Mind huvitas eelkõige, kui palju Venemaa ülikoole on vaevaks võtnud end Narva promoma tulla. Olin hämmastunud, kui sain aru, et ainult kaks! Kõikvõimalike kõrg- ja ametikoolide bokside kõrval jäi silma Ametiühingute Keskliidu esindus. Läksin uudishimutsema, et mis nad siin teevad ja kui palju nende vastu huvi tuntakse. Saime kohe ühe härrasmehega jutule ja nii oli lihtne oma kõige naiivsemaidki küsimusi esitada. Kui ma õigesti mäletan, siis kuulub tema sõnul Eestis praegu ametiühingutesse 5,4% töötajatest. Seda on Põhjamaadega võrreldes muidugi väga vähe, kuid ometigi: kogu Eesti peale kokku on ametiühingu liikmeid erinevatel elualadel umbes 30 tuhat. Seega midagi justkui toimuks ja sisuliselt toimubki, kuid kuni ametiühingutel pole tööandjate jaoks kriitilist massi taga, jääb ametiühing oma tegevuses ikkagi nõrgukeseks. Kui Eesti töötajate hulgas tehti uuring, kus küsiti, mis on peamised põ...

Mida ma kassihoidjaks olemisest arvan

Minust on saanud kõige muu kõrval umbes kaheks nädalaks KOLME kassi ja akvaariumitäie kalade hoidja. Korteriperenaine Oksana ütles, et ta plaanib tulla tagasi Narva 24. märtsi paiku, aga täpselt ei tea öelda ja meenutades seda, et eelmisel korral venis kojutulek mitu päeva, siis tõenäoliselt nüüd ka. Mis see kassihoidmine siis tähendab? Anda kord päevas kõigile kolmele kassile krõbuskeid süüa ja kontrollida nende veevarude olemasolu. Lisaks tuleb kõige pisemale kassile, Musjale veel teine kordki päevas süüa anda ning akvaariumisse kaks korda päevas kalatoitu pudistada. Ongi kõik. Liivakastid on rõdul ja nendega mul tegeleda ei tule. Tuleb meeles pidada, et kassid, muuseas, söövad erinevaid krõbuskeid. Nimelt Musjal on omad, sest ta on väga allergiline kass. Oksana hoiatas, et ärgu ma talle mitte mingil juhul midagi muud kui tema krõbuskeid süüa andku. Ka hoiatas Oksana, et kassid võivad pikalt vaid omavahel olles mürgeldama hakata. Kolavad igal pool riiulitel ja ajavad asju maha. Mõtle...

Kiida teenindajat!

Täna kiitsin teenindajaid. Narva MyFitnessi Veronika ja Anastassia on seda ikka väga väärt ka, et neid rohkem kiidetaks. Imetoredad, viisakad ja abivalmid. Kui ei usu, minge vaadake järgi!

Kodanikukohused täidetud

HÄÄLETATUD! Elektrooniliselt, üsna viimasel minutil ja allaandmise vaimus, sest tehnika ei tahtnud koostööd teha. Õnneks oli häid nõuandjaid, kes aitasid hädast välja ja loobumisplaanist üle. Lõpuks siis selgus, et üks pisike asi oli oma arvutis kahe silma vahele jäänud - sertifikaadid registreerimata ja puha. Aga siis läks juba ludinal. Valimisringkonna nr 6 ehk Lääne-Virumaa kandidaatide pink on küll lühike, kuid hääletatud sai. Põhimõtte pärast oleksin küll eelistanud naiskandidaati, kuid ei olnud seekord võtta. Kodanikukohused on siiski täidetud ja tuju hea :)

Kuue kuu reegel

Kuus kuud on see aeg, mis kulub, et inimene suudaks endale uues kohas mingi suhtlusvõrgustiku alge luua. Ja see on sõna otseses mõttes alge, mille kallal tuleb veel hulk tööd teha. See on aeg, kus sa võid öelda, et tunned teatud inimesi sel määral, et võid telefonitoru haarata ja nad ise kuhugi kutsuda ning nemad on võimelised tegema seda sama. Sa tead, millised inimesed kus käivad ning milline elustiil neil on. Sa oled leidnud mõne inimese, keda võid „õigeks“ inimeseks nimetada. Kui mõelda keskmise eluea pikkusele ning keskmise inimhinge seltskonna- ja kuuluvusihalusele, siis kuus kuud on ikka põrgulikult pikk aeg kohanemiseks. Ja mida vanemaks sa saad, seda rohkem neid kohanemiskuid lisandub. Ma ei usu, et see kuue kuu teooria on mingi minu originaalne väljamõeldis. Kuid seda võin öelda küll, et minu puhul on see +/- kuu paika pidanud. Kanadas ma olin kõigest neli kuud ja sealt lahkudes oli selline tunne, et kõik jäi just täpselt sinna pooleli, kus midagi arenema oleks võinud hakata....

Vabariigi sünnipäev Narvas, päev 2

Kolm tundi millegagi õndsat und ja siis 6.30 äratus. Oi milline kiusatus oli kell kinni lüüa ja edasi magada, kuid uudishimulik antropoloog minus jäi võitjaks. Kell 7 olin ma toast väljas, söömata-joomata, ja tellisin takso. Suund linnusesse. Jõudsin täpselt selleks hetkeks, kui hümni laulmine lahti läks ja lipp vardasse kerkima hakkas. Eesti lipp tõusmas kõrgele koos Eesti Vabariigi esimese päikesetõusuga. Ülev hetk, mis tõesti kroonib enese kokkuvõtmist. Siin Narvas on see eriliselt sümboolne. Ja oli meie ehk 50-pealise rahvahulga seas venelasigi. Siis tulid kõned. Linnapea Tarmo Tammistelt ja kirikuõpetaja Villu Jürjolt. Ning loomulikult leidus ka „vabatahtlikke“ kõnelejaid, kes otsustasid vabariigi aastapäeva oma poliitpropaganda huvides kasutada. Suure kübaraga daam Brüsselist, Kristiina Ojuland isklikult. Kuid see ei suutnud varjutada koha ja hetke suurust. Valge sätendav kumeväli, vaikus, Narva jõe kohalt tõusev salapärane aur külmas talvepäevas ja läbi selle tõusev päike. Sööma...

Vabariigi sünnipäev Narvas, päev 1

Mu tuba näeb välja nagu siit oleks keeristorm üle käinud. Riidehunnikud põrandal, voodit ümbritsemas, kolm erinevat kotti ja nende sisu põrandal vedelemas, kõik võimalikud tasased pinna täidetud ehete, kosmeetikatarvete, vatitupsude ja kes teab millega veel. Kohvitass kuivanud kohvipuruga, poolik veepudel, pesemist ootavad taldrikud... Ma olen kahe viimase ööpäeva jooksul siin ainult magamas ja end korda sättimas käinud. Sedagi kiirustades, juba meeltes kuhugi mujale, uute situatsioonide ja emotsioonide järele jooksmine. Siiski, selle kaose likvideerimine kannatab vabalt edasilükkamist. Ribikardinate vahelt paistab soe päikesevalgus – oleme liikumas kevade poole ja sellega seoses on mu aknad pöördunud lõunasse ja läände, see jääb nii mitmeks eelolevaks kuuks – ja selle valguse paistel on sisemine magus sund kirjutada, talletada. Enne kui emotsioonid tuhmuvad. Ma armastan sellist Narvat, mida ma neil päevil kogenud olen. Rutiinivaba ja kõikvõimalik Narva. Kohtumiste ja muljete vikerkaa...

Eesti talvised tänavad ehk kuppelmaastik

Mind panevad endiselt imestama narvalaste jalavarjud. Ausalt öeldes nõuavad praegused teeolud tükk tegemist ja eneseületust, et tänavail liikuda. Isegi minu suss-saabastega. Kõnniteed meenutavad Lõuna-Eesti kuppelmaastikku tihendatud vormis ja mul on jalad kogu aeg all krampis, et neil kuplitel laveerida ja tasakaalu säilitada. Ma olen harjunud, et siinsed naised kannavad rohkem kontsi kui Eestis keskmiselt. Soomega ei tasu üldse võrraldagi. Näiteks pole üldse mingi erakordne pilt, et ema on õues lapsevankriga jalutamas ja patseerib vankri taga tikk-kontsadel. Aga naised, meil on ju talv ja ekstreemsed olud, kas see ei tähendaks, et viskate oma kontsad veidikeseks ajaks kõrvale ja ei mängi kangelasi? Täna ma näiteks kõndisin oma kümme minutit ühe preili taga ning ootasin hetke, kui tema parema saapa konts lõpuks katki murdub. Ei murdunud! Aga ausõna, see konts oli kogu aeg 30-kraadises kaldes ja oleks kõigi füüsika seaduste kohaselt pidanud murduma. Inimesed, kuidas on võimalik liikuda...

400 postitust

Väikese pausi järel on mul hea meel teatada, et see on minu 400. postitus. Vahepealsed kolm nädalat olin Soomes. Nädal mökkis, 3-päevane PhD kursus Jyväskyläs, 2-päevane kursus Tamperes ja sinna vahele veel igasugu asjaajamist. Veetsime Javiga koos üle 3 nädala. Alates sellest, kui ta tuli jaanuari lõpus Eestisse Viru maratonile. Suurema jao sellest Tampere-ajast olime Hispaania perekonna võõrusta-misega hõivatud. Üürisime nädalaks Papinniemi nimelise mökki Orivedel, veidi üle 40 km Tamperest kirde poole. Täiesti fantastiline mökki ja parimad mökki peremehed, kellega iial kokku oleme puutunud. Palju head süüa, pikad aeglased söömingud, igapäevane saunatamine, kuumaveetünnis mõnulemine, kaminatuli, suusatamine jne jne. Igavesti mõnus puhkus oli. Tamperest lahkumisega on alanud minu etnograafilise välitöö kõige intensiivsem periood. Nii ma olen ennast häälestanud ja nii see asjade senist kulgu ning minu eesmärke arvestades peaks olema. Suurim muudatus on see, et nüüdsest elan ma uues koh...

Peast automehaanik, aga praktika annab soovida

Olime eile Javiga otsustanud suts ühes kohas autoga ära käia ja siis koju tagasi sõita, et suurema hulga hispaanlaste saabumiseks valmistuma hakata. Loomulikult juhtuvad ootamatud asjad siis, kui neid plaanis pole :P Natuke aega keset kiirteed sõitnud, panime tähele märke auto ülekuumenemisest. Hoiatustuli süttis põlema ja näidik kihutas maksimumi poole. Auto keset Tampere kõige suuremat õhtust tipptundi ja autodevoogu peatatud, tuvastas Javi kapoti alt veidi kahtlast suitsu. Muud ei midagi. Ventilaatoririhm oli töökorras. Mina tüüpilise naisena muidugi autost lumelörtsi kätte ei kippunud, ootasin kannatlikult oma soojal istmel ja vaatasin, mis mees teeb. Mees tuli autosse tagasi, aga teatas, et temal pole küll õrna aimugi, milles asi. Kindel oli vaid see, et tuleb mootor maha jahutada ning kiiremas korras miskitmoodi esimesse autoteenindusse sõita. Hoolimata sellest, et remonditöökojad valmistusid tõenäoliselt parajasti tööpäeva lõpetama. Igaks juhuks vaatasime manuaalist järgi ka, et...

Tahame Narva tõelist kohvikut! Ta-ha-me! Ta-ha-me!

Eelneva mõttearenduse jätkuks: Narvas võib söögikohtades üleüldse palju asju andeks anda. Kasvõi sellepärast, et kus sa ikka Eestis nii soodsalt enam väljas süüa saad? Just eile käisin Kerese tänaval asuvas kondiitrikohvikus Maius, kus saab komplektlõuna 1,6 euro ehk 25 krooni eest. Mida sa siis selle raha eest sööd? Kausike hartšo suppi (hea), väike taldrikutäis pearooga, milleks õrnalt praetud keedukartulid lihatükkide ja tomatikastmega (söödav), tass teed (standard), omaküpsetatud soolane leivake (väga hea) ja moorapea (kobe tükk ja ka maitsev). Ja mis peaasi: kõhu saab täis. Avalikkusele on uksed valla ka kutseõppekeskuse sööklal ja kolledži sööklal, kus teada-tuntud sööklatoidu tase (delikatesse, suurt eksperimenteerimist ja toiduelamusi ju ei nõuagi) ja soodsad hinnad. Tallinna mnt alguses Turuhoones on ka sööklalaadne koht, kus tõsi küll ise söönud pole. Ja Kerese kohvikus saab koduse lõunaroa hea hinnaga. Moderni baar pakub taldrikutäie pelmeene või miskit muud head ja taskukoh...

Hambad, türgi kohv ja tööränne

Ärkasin hirmuhigis teadmise peale, et minu suus olid kõik hambad vähehaaval liikuma hakanud ja siis hakkasid nad tükk tüki haaval kiiresti välja kukkuma, nii et suhu jäi haigutama vaid hambatüngade rida. Kusjuures ma olin kogu aeg paaniliselt teel hambaarstile, kuid kogu kõdunemise protsess käis mu suus nii kiiresti, et midagi ei andnud peatada. Pealegi esimene hambaarst, kuhu ma kohale jõudsin teatas, et ta ei saa mind kiire ajagraafiku tõttu vastu võtta. Kui ma viimaks võpatades silmad avasin ja keele üle endiselt ilusasti suus paigal olevate hammaste libistasin, oli kergendus suur. Ei, ÜÜRATU. Unes hammastest ilma jäämine tähendab erinevate unenägudeseletajate järgi mingit jama. Eneseaustuse kaotus, hirm oma välimuse pärast (kartus näha välja ebaatraktiivne), jõuetus, energia kaotus, süütunne, vastutuse kartus... Üldiselt tegu siis stressi ja ängiga erinevates vormides. Mina võin aga käsi südamel väita, et seesugused tunded neil päevil minu elu ei juhi. Kui üldse midagi, siis ajuti...

Andke mulle sulg ja aega mõelda. Puhkust ka, aga see tuleb nagunii.

Elu Narvas jätkub tempokalt. Üks intervjuu ja kohtumine ajab teist taga. Ning üleskirjutused uurimispäevikusse lükkuvad aina edasi ja edasi. Kuid kirjutama peab, sest mälu on piiratud ja petlik. Enamasti on kirjutamine meelepärane tegevus, kuid kui peab ja pole aega, siis muutub kõik. Kaob rõõm ja entsusiasm ning on tükk tegemist, et neid tiivustavaid tundeid enda juurde tagasi saada. Mõnel päeval on seesugune tunne, et tahaks lihtsalt voodisse jääda, magada ja detektiivijuttu lugeda. Aga praegu ei saa. Ees ootab järgmine kohtumine. Siis paneb keha liikuma vaid kohusetunne ja minu kehasse talletunud teadmine, oma olemuselt alateadlik, et sellest eelolevast intervjuust tuleb tegelikult positiivne kogemus, mis annab tiivad. Ja nii see ongi. Kui intervjuu juba algab, siis ei mõtle ma enam paaniliselt sellele, kui suur infouputus mind juba saadab ning kuidas ma suudan kõiki neid elulugusid mõtestada ja teaduslikku dialoogi panna. Kui intervjuu algab, siis ma lasen inimese elulool ennast ka...

Välismaa aktsent ja vene keelest üldse

Mul oli eile taksojuhiga 5-minutilise sõidu ajal vestlus, mille käigus tehti mulle kompliment, millest olen praegugi veel või sees. Ta jagas muidugi ära, et ma pole venelane, kuid ei suutnud samas uskuda, et olen eestlane. Aktsendi pärast. Arvas, et pigem kõlab minu vene keele aktsent selliselt, nagu räägiks seda mingi välismaalane. Tunnustusest, mis tema ütlusest kõlas, järeldasin et ta ei pidanud silmas algajaid keelepusserdajad välismaalasi, vaid kedagi, kelle keel ja hääldus on üle keskmise arenenud. Loomulikult on mul saba rõngas, sest... ... teada on, et siin Narvas ja vist kogu Eestis ning Venemaal üleüldse visatakse eestlaste spetsiifilise vene keele aktsendi üle sõbralikku nalja. Näiteks Lena, kellega me aegajalt kokku saame ja eesti-vene keelt pooleks harjutame (teoorias, praktikas räägime 3/4 ajast vene keeles), tegeleb järjepidevalt minu häälduse korrigeerimisega. Kui tal on "halb päev", siis ta võtab igas minu lauses mõne sõna ette ja laseb mul seda lõpmatuseni h...

Siis, kui on kiire

Alates kolmapäevat on minu elu kulgenud tempos, mida Narvaga isegi seostada ei osanud. Midagi sellist, nagu kihutaksid täiskiirusel läbi suurlinna ja mööda vilksataksid tuhanded inimesed, kirev isiksuste galerii. Igaühele ütled tere, vahetad paar sõna, aga kohe kaob kõik unustusse, sest juba tuleb uus tegelane ja uued emotsioonid. Ja kui sa siis õhtul koju jõuad, jaksad end vaevalt voodisse vedada ning soovida, et tuleks ometi see peatumise hetk, et mõelda, kellega ma siis ometigi kohtusin. Aga praegu on võimalik vaid edasi kihutada. Päriselus muidugi asjad NII dramaatilised pole, kuid veidi sinnapoole. Olen neil päevil kohtunud niivõrd paljude inimestega, pidanud niivõrd palju venekeelseid vestlusi ning uusi tuleb peale. Nüüd, kui minu välitöö lõpuni on kõigest 3,5 kuud ning vähemalt kuu sellest pean ma veetma väljaspool Narvat, on iga päev oluline. Iga päev tuleb maksimaalselt ära kasutada, igast kohtumisest kinni haarata. Seejuures oleks ka vaja aega, et oma muljetel peegelduda ja s...

Nii kauaks, kui teda on

Tõin oma läpaka linna jalutuskäigule ja Fama Keskusesse tuulutama. Ma tean küll, et netbookid seda igapäevaselt teevad, aga minu ja minu netbooki jaoks ikka täitsa uhiuus asi. Varasem läpakas kaalus 2,5 pluss midagi kilo ja sellega juba jalutamas ei käinud. Kõik on tore, sest pika otsimise peale leidsin ka tasuta Wifi. Kohvi ja kooki talle siiski ei paku. Vähemalt mitte enne, kui ta on korralikult käituma õppinud. Sest tore oli täpselt senimaani, kuni läpakas järsku pildi tasku viskas. Uuesti äratamise peale teatas, et patakas oli kriitiliselt tühjas seisus. Mis on ikka väga veider, sest praegu näitab ekraanil, et patakat jätkub veel pisut enam kui 3,5 tunniks. Hallo! Ootan itimehe juhtnööre, kuidas läpakas uuesti Tallinna toimetada. Ja vastu tahaks uut läpakat, mitte seda praegust, garantiiremondist tulnuna. Eelnevalt käisin Narva-Jõesuus järelintervjuud tegemas. Kaks praktilist asja jäid silma. Esiteks - lumesahaga ringi müttavad tegelased on ikka imehuvitavad. Ei saa ikka kõnniteed ...