Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

... ja ühtekokku umbes 5-tunniseks jäänud ööund tahakas ninaotsa ja kulmud kõrgele taeva poole tõsta ja pärida aru: mis toimub selle 13-kuuse marakrati peakeses, et ta peab tingimata kell 1 öösel üles tõusma, et siis tund-kaks rõõmsalt elutoas ringi joosta ja mängida? Oleks, et ta seda siis iseseisvalt teeb, aga ei ju - ikka kellegi superviseeritud pilgu all ainult. Ütleme nii, et ma polnud enne emaks saamist sellega arvestanud ja see ajab ikka ilgelt närvi. Kusjuures, enne seda tunni-kahe pikkust tralli käib veel vähemalt pooletunnine maadlus, kus me veel loodame, et äkki ta siiski oma vähkremise ja kaeblemise lõpetab ja unne ära kukub. Ei kuku. No ja kas vääriks veel märkimist, et samuti pole talle mingi probleem kõige eelneva järel kell 6.30 hommikul silmad lahti teha ja otsustada, et algas uus päev, käib töö ja vile täies hoos? Camoooon!?! Mis mul muud üle jääb kui loota, et need kaks "huvitavat" ööd on vaid paha helendava ja hullutava täiskuu tekitatud, edaspidi läheb kõ...

On selliseid päevi, kus tahaks, et poleks sadu valikuvõimalusi, vaid oleks 100% selge, mis ja kuidas, et ellu jääda. Peaaegu nagu sotsialismis. Ja siis on selliseid päevi, kus ma tahaks enda käsutusse miljonit (vähemalt), et realiseerida mitmeid plaane paralleelselt, et siis kunagi tulevikus otsustada, mis pidama jääb, mis kaob, mis on olulisem, mis ebaolulisem. Kõik selleks, et lükata otsustamised tulevikku. Sest kuidas elada üle see, et paned ühe tee kinni, kuid hiljem selgub, et tegid vale valiku? /Ja ometigi ma tean, et elu ongi elamiseks, proovimiseks ning eksimiseks. Selleks et õppida ning paremini teha. Teha uuesti, muuta natuke suunda. Kogu konks on selles, et vanasse alguspunkti enam tagasi ei saa, see rong on läinud, tuleb alustada uuest lähtepunktist. / Seejuures olen ma täiesti teadlik, et suurem osa maailmast peab mind priviligeerituks, kuna ma saan üldse seesuguseid mõtteid heietada. Suuremal osal maailmast pole mingit erilist võimalust oma "miljonite jagamisel"...

Meie väike susservusser sai vahepeal aastaseks. 20. veebruaril oli samasugune päikeseline päev, nagu aasta tagasi. Kui lõuna paiku mökkist Tamperre tagasi sõitsime, läks tee juhtumisi mööda TAYSi haiglast ning saime heldimusega meenutada, et näed, aasta tagasi... Päev-paar enne sünnipäeva hakkas Axel esimesi samme tegema ning päev pärast sünnipäeva jõudis umbes 10-sammulise jalutuskäiguni. Nii et sellise lakkamatu harjutamise ja kartmatuse peale kukkuda (ja kui kukubki, siis hops püsti ja julgelt edasi) on kindel, et ega nüüd enam mingit tagasiteed pole, algavad ekspeditsioonid korteri ühest otsast teise. Miimikat ja žeste on Axelil alati palju olnud, aga viimase nädala jooksul, kui on saanud hommikust õhtuni Hispaania vanaema imiteerida, on meie laps täielikuks klouniks muutunud. Nalja on kogu aeg nabani. Hambaid on suus kuus. Juukseid tuli jälle pügada, sest tuka alt ei näinud enam välja. Potti pole talle veel tutvustatud. Magab (reeglina, kuid mõningate eranditega) ilma rinnapiima s...

Olen aegajalt mõista andnud, et Axel on magamisega sisuliselt sünnist alates kimpus. Oleme ikka ja jälle üritanud midagi muuta, vahel mingeid edusamme näinud, vahel tagasilangusi kogenud, vahel järeleandlikumad olnud, vahel püüdlikumad. On olnud erinevaid aegu, paremaid ja halvemaid magamise perioode. Päevaunedega on laias laastus kõik korras, sest see on osa väljakujunenud rutiinist, et viime ta kaks korda päevas vankriga õue ning siis uinub ta koheselt ja magab väga hästi 1-2 tundi jutti mõlemal korral (sellest siis 30-40 õues jalutuskäigu ajal ning ülejäänud pool tunnikest või vahel koguni 1,5 tundi rõdu peal). Läbi nende 11 kuu on püsivaks probleemiks ööuned, sest meie laps ärkab öösel üles, aga magama ei oska enam iseseisvalt jääda. Soovitatakse tungivalt, et laps jääks magama oma, mitte vanemate voodis, et lapsel oleks kindlad magamajäämise rutiinid, et magamamineku ja söömise rutiinid hoitaks kindlalt lahus, et last teatud vanusest alates enam öösiti ei imetataks. Eks me oleme p...

Meie eilse 11-kuuse kõige suurem samm 10nda elukuu jooksul oli see, et ta õppis end sujuvalt voodist põrandale libistama. Vaid üks väike tööõnnetus ongi juhtunud, isegi pimedas on toas toimib kõik ideaalselt justkui refleks. Algul sai talle "pepu ees, pepu ees" korratud, sest ikka kippus pea ees üle voodi ääre upitama, aga kiirelt sai aru, et emme jutul on mõtet. Nüüd käib asi käbedalt ja alati õigesti. Voodis lokeeritakse end käbedalt "pepu ees" asendisse, upitatakse jalad üle voodiääre, jalad puudutavad maad, väike rahulolev naeratus, ja siis juba kiiresti vuhisedes teise tuppa oma "maailma tähtsaimate tegevuste" juurde. Kui veel saaks selle ka kiiresti selgeks, kuidas ühe hooga köögis emmele-issile hommikusöök valmis klopisida, siis võiks mina enda õpetamisoskuseks 5+ panna. Ilmselt kulub selleni veel natuke aega. Eile tõdesin, et minu praeguse hetke kõige lemmikumad kehaosad Axeli juures on tema käed, täpsemalt need pisikesed pehmed käeseljal olevad ...

Neil páevil, olles suurlinnas Madriidis, olen palju móelnud elamisváárse elu vóimalikkusest maal ja nn perifeeriates yleyldiselt. Kysimus polegi niivórd selles, et ma ise kahtleksin, vaid selles, kuidas selgitada seda inimestele, kes keelduvad sellesse uskumast. Osalt sellepárast, et nad on kasvanud yles suurlinnale omases elukorralduses, mille iseenesest móistetavaks muutunud osaks on suurlinlik "kóigi vóimalustega" infrastruktuur, osalt seetóttu, et nad on kasvanud yles teistsuguses kultuuriruumis, kus inimsuhted toimivad mingite teistsuguste mustrite alusel. Osalt aga vist ikkagi paratamatult ka sellepárast, et neil puudub kujutlusvóime, soov teistsugust móista, aktsepteerida, maailma veidi laiemalt náha ning siis saabki tóeks see, et "hirmul on suured silmad". Ega sellest arvamuste ja tegelike eluviiside mitmekesisusest polekski lugu, kui poleks nii, et meie soov elada teistmoodi teeb kedagi teist vága kurvaks ja kylvab muret. Ja yhes sellega márkan, et mida r...

Olgu tänatud postimees, kes tegi tänasest päevast erakordse. Selgub, et minu soome keele oskus on riilikus hindamissüsteemis hinnatud kolmes valdkonnas neljast (rääkimine, kirjutamine, tekstist arusaamine) suurepäraseks. Ainult kõnest arusaamine on veidi nõrgem, kuid siiski väga hea. Mis kõnest arusaamisesse puutub, siis eks kuhugi peab arenguruumi ka jääma :) Pealegi on mul nüüd hea ettekääne omale ebasoodsates suhtlussituatsioonides alati öelda, et sorry, läks kõrvust mööda, ei saanud päris täpselt aru. Väga pikk aeg on möödunud eelmisest korrast, kui mõni eksamitulemus nii head meelt tegi. Kohe selline pidulik vahuveini avamise vääriline tunne on. Kes see ikka täiskasvanud inimesele õlale patsutab, kui seda ise ei tee :P

Meie pere esimene isadepäev. Suuremate tulede ja viledeta, kuid ausa Napoleoni tordiga, mis veel maitsmist ootab. Hall, hall novembripäev, mis pööras just lausvihmaks. Axel magab pärast väikest hommikust jalutuskäiku rõdul õiglase und, Javi ja vanaema Marta on pikemal jalutuskäigul. Aiman, et kohe-kohe varsti ilmuvad need kaks looduse nörritamisest löödud läbimärga kassi ukse taha. Edasi saavad meie geograafiline asukoht ja kogu sellega kaasnev vaimne ja kehaline ebamugavus tubli peapesu. Lisaks ood päikesele ja elujõust tulvil, naeratavatele hispaanlastele. Kõik see jätkuks meie juba kuid kestvatele arutlustele edasise elu võimalikkusest Põhjas. Mina aga olen praegu energia kõrgpunktis - vaatamata kogu ümbritsevale ebakindlusele, hallusele, pimedusele, naha alla pugevale ebamugavusele, eelseisvale pikale talvele. Mul on hea siin ja praegu. Nagu elus ikka, inimeste emotsioonides valitseb harva harmoonia. Pigem ikka nii, et kui ühel on käsil minoorsed, siis teisel mažoorsed toonid. PS...

Ülikoolis käivad täie hooga gripivastased vaktsineerimised. Hommikutelevisioonis mainiti nagu muuseas, et Soome novembrikuu keskmine päikese hulk on umbes ööpäeva jagu... ÜKS ööpäev 30st! Kuskilt olen kõrva taha pannud, et imetamine viib ema kehast hulga kasulikke asju välja, söö nii hästi kui suudad. Mõtlesin ees ootavatele talvekuudele ja seadsin sammud apteeki, et varustada end mingisuguste vitamiinidega - kaitseks viiruste vastu. Apteegis seisin suu ammuli vitamiiniriiulite ees ja mu aju püüdis paaniliselt informatsiooni usun-võibolla usun-ei usu kategooriatesse hekseldada, kui farmatseut osutas riburada pidi tervele hulgale preparaatidele, mida imetaval emal oleks kasulik manustada. Sinna juurde veel alternatiivsed tooted tavainimestele (Javile) ja beebile. Lahkusin apteegist D-vitamiiniga (Axelile, see on nagunii juba läbiproovitud asi ja Põhjamaades "must have"), multivitamiiniga rasedatele või imetavatele emadele ja Omega-3 preparaadiga rasedatele või imetavatele em...

Ilmselgelt täiesti kasutu on ohata, et kuhu see aeg kõik kadunud on... Laupäeval käisin tegemas riiklikku soome keele kõrgtaseme testi. Võtsin aega, et end veidi ette valmistada, aga suuremat kasu sellest muidugi polnud. Eksamisituatsioon oli pingeline ja üllatusterohke nagu need seda alati on. Kurat teab, milleks mul neid testitulemusi päriselt vaja on, eriti kui sooritus tuleb alla loodetu. Aga eks me kunagi enne jõulu näe, kui tulemused käes. Axel oli 8-kuuseks saades 67,5 cm pikk ja kaalus 7,5 kilo, täna vast juba tsipa rohkem. Käputab juba paar nädalat, nüüd juba nii sujuvalt, et võiks öelda, et lausa sibab korteri ühest otsast teise. Eriti kiiresti ja kilgates jookseb välisuksele, kui kuuleb, et Javi tuleb. Vahepeal teeb joogaharjutustes tuntud harjutust, kus lastakse keharaskus kätele ja aetakse pepu üles, jalad sirgeks. Ja kui ette satub kindel tugipunkt, siis ajab end ise jalgadele püsti ka. Üldiselt, meil on kodus väike alatase askeldav mehike, kelle pisikesed käbedad tö...

Kunagi juulis alustasin sellist postitust (avaldamata): On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida...

Mida põnevat meil siis arengus on juhtunud? TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime ...

... kadund on? Ju ära sai elatud. Olime paar nädalat Hispaanjamaal ja tegime tasa sellesuvise päikesekaotuse põhjas. Madriidi hirmus leitsak hakkas just õnneks taanduma, nii et 30 ja selle ümber oli mõnusalt soe. Mõned päevad Madriidis ja siis sõitsime veel 600 km lõuna poole, Sevilla lähistele, kus elasime nädala Javi tädi Malili juures selgelt paremini kui ükskõik kus kuurortis. 100% päikest, bassein, varjulised palmipuud, võrkkiik ja lamamistoolid, eeskujulik lapsehoiuteenus, null tundi kodutöid, alati valmis külmad õlled ja hea vein ning lõpmatult mõnusad söömaajad. Selle puhkuse kulinaarseks märksõnaks sai 'mereannid'. Huvitav, kas on veel Hispaania toidulaual midagi olulist, millega mind poputatud poleks? Enne Sevillat päevake Javi isaga Valmojado maamajas, peale Sevillat veel mõned päevad Madriidis, päevane väljasõit Novacerrado mägedesse La Granjasse ja möödas see kaks nädalat oligi. Madriid oli väiksema ja suurema pereringi keskel veedetud lõuna- ja õhtusöökide poole...

... on otsast lõpuni täis Axelit ja vaikselt kulgevaid igapäevatoimetusi, mille rütmi dikteerib suurel määral poisipõnn. Hommik algab sellega, et öösel miskil hetkel meie voodisse maandunud ja sinna jäänud Axel otsustab, et heihoo, nüüd on hommik ja aeg ärgata. Kõigepealt ringutab magusalt, siis laseb jutuvada lahti, vehkleb tükk aega jalgadega (tavaliselt minu suunas ja ma võtan seda massaažina), keerutab end ühelt küljelt teisele, püüdes kordamööda minu ja Javi tähelepanu. Kõige tavapärasemalt algab see ärkamine kell pool kaheksa hommikul ja kestab seni, kuni üks meist end voodist välja ajab ja Axeli voodivangistusest päästab. Enamasti on Javi see virgem pool ja mina saan veel tunni-poolteise magada. Nemad siis askeldavad seal köögi pool kahekesi. Javi valmistab endale hommikusööki ja Axel istub nagu Miška oma lamamistoolis ta kõrval ja juhendab, mida teha. Üldiselt on Axel üks hästi rõõmus päikseline poiss, kellele kohutavalt meeldib, kui talle tähelepanu pööratakse. Mulle tund...

Peamiselt selleks, et ei ununeks: Axel käis esimest korda saunas 5 kuu ja 3 päeva vanuselt ning sõi midagi muud peale rinnapiima (või rinnapiimaasendaja segu) 5 kuu ja 4 päeva vanuselt. Saunas käis koos issiga Henkka ja Linda mökkis. Istus nagu Miška Javi põlvel ja ei teinud piuksugi, aga kui umbes 10 minuti pärast sealt välja tuli, siis oli nägu küll kole punane. Mõtlesin, et kas mul ka saunast tulles nägu NII hõõgub... Esimeseks uue maitse elamuseks pakkusin talle kartulipüreed, mis oli segatud hea törtus rinnapiimaga. Paistis, et täitsa söödav.

...koos kõige lähedasemate ja imemaitsva sushiga.

Axel on vahepeal nelja ja poole kuuseks saanud ning tal on selja taga elu esimene reis. Laevareis üle lahe ja nädala jagu autoga mööda Eestimaad sõitmist. (Axelil on oma pass ka, aga arvake ära, kas talt seda sadamas siis lõpuks küsiti või mitte?) Võime rõõmu tunda, et meie poiss on tõeliselt asjalik ja rõõmsameelne reisikaaslane. Kui oli väsinud, mõistis autotoolis magada, vahel kohe päris pikki otsi. Muidu lõbustas end suuremalt jaolt päris ise toolis siputades ja kätteulatatud asju lutsides ning mähkmevahetus ja söötmine autos kulges nagu vanal kalal. Suur "lobamokk" on ta meil ka ja hurmab kõiki oma häälekate "monoloogidega" (tõtt öelda tihtipeale küll vist pigem kriisetega) teadamata teemadel. Õnneks sattuski meie reis juba sellesse ajajärku, kui Axel oli nutu ja magamise osas märkimisväärse arenguhüppe teinud. Nutt tuleb praegusel ajal ainult siis, kui ta on näljane, väsinud või piinab igavus. Ja kuigi magab endiselt hüplikult, oskab ta nüüd juba enamasti ise...

Uudist ei miskit muud, kui et Axel käis esimest korda tenniseväljakul (seekord küll ei mänginud, eelistas vankris põõnata) ja kaubanduskeskuses, kus pidas enda hästi üleval. Laadisin viimaks Picasasse üles valiku pilte Axelist. Kui ma sulle, armas lugeja, juba emaili lingiga ei saatnud, ja pakub huvi, siis kirjuta jansamail ät gmail.com ja küsi. Ootame külla hispaania vanaema. Riskime muidugi sellega, et Axel saab järgmise tosina päeva jooksul ära söödud või lõpuks salaja kohvris Hispaaniasse viidud, aga noh - elu ongi riske täis :)

Nagu piltidelt näha, on elu põhjarindel muutusteta. Võiks isegi öelda, et käesolev olukord süveneb. Pöidlad rahustavad Axelt nii, et ükspäev, kui tšillisime koos rõdul, julges Axel pöidlaga koos lausa terveks tunniks vankrisse uinakule jääda. Ja nüüd juhtub öösiti, rääkimata päevadest, ka pidevalt nii, et Axel ärkab üles, teeb mõned vigisevad häälitsused, et oma ärkamisest märku anda, aga kohe-kohe leiab oma pöidla, mida rahustavalt imeda. Kuna pöial asendab sagedasti tavapärast tissi imemist, siis nüüd on mul veelgi raskem järge pidada, kui palju see laps öösiti TEGELIKULT magab. Aga võibolla see ongi minu paranoia, et laps magab liiga vähe. Senini on ta elus ja terve ning suurema osa ajast päris rahulolev - ju siis saab oma vajaliku une ikkagi kätte. Esmaspäevaks oli järjekordne arstiaeg, aga arst oli haige ja visiit lükkus edasi. Nii jäi Axel veel nädalaks kaalumata-mõõtmata ja vist ka vaktsineerimata. Siis ühtäkki prahvatas pähe geniaalne! (ma tean, et nii mõnigi naerab nüüd ka...

Ma alles nüüd lugesin, et lapse teise elukuu keskmeks on pilk ja naeratus ning kolmandal elukuul on A ja O käed. Loomulikult ei jäänud muud üle, kui elavalt kaasa noogutada. Ega eelmisest kuust midagi meeldejäävamat polegi, kui et vahtisime aga Axeliga üksteisele armunult otsa ja naeratasime. Iga päev tundus, et Axeli naeratus on aina suurem ja võluvam. Ning muidugi need kohatised kilked, mis meid Javiga ikka päris pöördesse viisid. Kui käed hakkasid rolli mängima, siis esialgu tähendas see meeleheidet. Sest ta leidis esmalt, et käed on vajalikud selleks, et nendega innukalt oma silmi hõõruda. See võib vanemad päris pöördesse ajada, kui uinumise äärel laps käed järjekindlalt silmadele surub ja omal silmast une ära nühib, ise jube viril ja väsinud. Vahel oli tunne, et peaks oma 2-kuusele hullusärgi selga panema, et ta käed silmini ei ulatuks. No ja siis mingil hetkel see hull komme lõppes, sest Axel sai aru, et parem on käed rusikas hoida ja oma kämblakeste sisekülgi lutsida. Hullult r...