Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Minu senise elu kokkupuude lastejalanõudega (kuni viimase aastani) oli suht olematu. Vahel ikka olin kuulnud kedagi kurtmas, et küll need laste jalad kasvavad kiiresti - alles sai uued kingad/saapad ostetud ja juba väikesed. Ei pea ühte hooaegagi vastu. Peamiselt oli sellel Eesti kontekstis alltoon, et kingad on kallid ja raha läheb üle mõistuse palju, kui neid kingi nii tihti vahetama peab. Üldiselt aga jättis see teema mind külmaks ja jalanõud oli ilmselt üks viimastest teemadest, mida ma kujutasin endale lapsevanemana väljakutset pakkuvat. Nüüd on mul isiklik kokkupuude selle asjaga olemas ja peab ütlema, et minu maailm pole nüüdsest alates enam endine. Meie laps, kelle jalanumber on 1,5 aasta vanuselt pöialpoisilik 20-21, sõltuvalt kingast, ning kelle jalanumber pole viimase 4 kuu jooksul eriliselt muutunud, jäädes 18-21 vahele, sõltuvalt jällegi kingast, on sellel suvel hakkama saanud aukartust äratava hulga jalanõude kasutuskõlbmatuks muutmisega. Lugesin kokku: suve algusest su...

Kell on üle kesköö ja und ei tule. Tegelikult ma juba magasin Axelit magama pannes paar tundi, aga siis enam ei saanud. Ma loodan, et sellega ei alga jälle ja eelkõige JUBA need öised ülevaloleku harjutused, mis Axelit oodates üsna tavalised olid. Ma väga tahaks praegu veel normaalselt magada. JÄLLE. Kohe sügavalt. Võibolla hoopis... et täna paistab aknast sisse suur ja valge täiskuu. On täiskuuöö. Aga kõhubeebi liigutusi olen sel nädalal juba tundnud. Ja juba vähem kui kahe nädala pärast on teine ultraheli. Võibolla ta paljastab, kas on poiss või tüdruk. Kuigi vana kombe kohaselt tuleb mul jälle Javi eest varjamisega tegeleda.

Sattus mulle täna selline värskendav lugemine: Jaak Urmet, Mineviku käes vangis: eestlastel on liiga palju rahvustunnet . Kirjeldab päris hästi minu enda sagedasi mõtteid.

Täna oleks väärinud jäädvustamist Axeli rõõmutants lasteaia söögilauas, kui me Javiga koos talle enne lõunaunele minekut järele läksime. Väikemees ei pannud algul meie tulekut tähele ja askeldas oma toidu kallal, kui aga silmas esmalt mind ja seejärel Javit, siis lõid silmad kirkalt särama ja suust vallandusid rõõmuhõiked. Edasi ei suutnud ta enda aga üldse valitseda. Ronis toolile püsti ja lasi käsi energiliselt üles-alla vehkides valla lustaka rõõmutantsu. Kasvatajatest ja kaastittedest publik võib asja tunnistada. Kõik vaatasid silmad pärani. Sellised hetked ongi need, mis annavad elule nüüd tõelise sisu ja kõrgema mõtte.

Olen 17 päeva, osalt planeeritult ja osalt ootamatult, Axeliga kahekesi veetnud. Eks muid inimesi on ikka ümber olnud, aga kuna Javi on eemal olnud, siis peavastutust olen mina kandnud. Lühidalt: väga väsitav on see üksikvanema elu. Kuigi samamoodi on üksikvanema elu ka rikastav ja palju andev, sest ma olen olnud kogu aeg (va siis need lasteaiatunnid, kui ta oli omapead) oma lapse juures ning kõik tema naeratused ja paari nädala jooksul õpitud uued vigurid ja arenemised on esimesena minuga jagatud, kordan ma siiski seda, mida olen alati öelnud: minust poleks kunagi saanud üksikvanemat teadliku valiku läbi. Ma mõtlen siin neid naisi, kes ühel hetkel elus, leides, et nad ei suuda leida enda kõrvale ühtegi sobivat meest ning võivad vabalt ilma meheta elada, teevad siiski teadliku otsuse, et nad tahavad omale last ning võtavad endale vastutuse see laps sünnitada ning üles kasvatada. Omal jõul. Ma suudan kuidagi kombineerida nii, et mul saab Axel valvatud ja lõbustatud, pestud ja tema mäh...

Axel on terve nädala lasteaias käinud. Kaks esimest päeva umbes ajavahemikus kell 8.30-15.00 koos minuga ning järgmistel päevadel 8.20-14.00 üksinda. Kolmapäeval läksin küll enne magamaminekuaega kohale, et ta ise lasteaeda magama panna, aga väikemees oli nii ära väsinud, et magas juba 11.30 enne minu tulekut. Neljapäeval-reedel lasin tal kasvatajate abiga ise magama jääda. Minu tunded seoses lasteaiaga on olnud vastandlikud. Üheltpoolt on mul täielik kindlus, et tegemist on väga hea lasteaiaga ning kasvatajad on oma ala professionaalid ning pealegi veel väga toredad. Ma olen oma silmaga näinud, et nad tõepoolest kogu aeg tegelevad lastega ning lapsi võetaks vajadusel sülle, lohutatakse, uinutatakse magama ning valvatakse nende rahulikku magamist. Lasteaed on ka turvaline, puhas ja hästi varustatud. Selle poole pealt on mu süda rahul. Lisaks on meil vedanud sellega, et eelmisel nädalal olid lasteaias vaevalt pooled lastest ning Axelil oli väiksemas rühmas kindlasti kergem lasteaiaelu...

Axel alustas täna 1 aasta ja 5,5 kuu vanuselt lasteaiaga. Veetsin selle esimese päeva seal temaga koos ja samamoodi kavatsen teha homme. Mulle on palju öeldud, et lapse lasteaeda minek on tihtipeale suurem emotsionaalne vapustus vanematele kui lapsele endale. Praegu mulle tundub, et see peab paika. Kuigi ma üritasin mitte ette mõelda ja muretseda, siis kohapeal õnnestus mul nii mõnigi pisar poetada. Seda ilma suurema põhjuseta. Oli paar sellist hetke, kui Axel oli väsinud ja ronis sülle, et ma teda natuke aega hoiaksin ja kallistaksin. Üürikese aja pärast olid patareid muidugi laetud ning elu läks rõõmsalt edasi. Aga minul hakkas nii kurb, kui mõtlesin, kes seda ometi tähele paneb, kui ta natukest süllevõtmist ja lohutamist tahab. Üks tüdruk oli lasteaias esimest päeva päris ilma vanemateta ja nuttis paar tundi lohutamatult. Temast oli ka kohutavalt kahju. Aga kui kõik need emotsionaalsed nõrkused kõrvale jätta, siis võib lasteaiaga väga rahul olla. Sel esimesel päeval peale suvepuhku...

Olime veidi üle nädala L-Virus maal, ja kuigi esimest korda ilma isata, sai Axel minu meelest parima mõeldava suvise kosutuse enne lasteaiaga alustamist. Ilmad olid soojad ja päikeselised, Axel elas suurema osa päevast aias. Sai paljajalu murul ja peenarde vahel joosta, marju ja muud suupärast otse kasvuhoonest ja peenramaalt suhu pista, liivakastis mängida, basseiniveega solistada, voolikuga ennast ja teisi pritsida ning mida kõike veel. Mulle tundub, et me jõudsime lausa märkamatult lasteaia omale üsna ligilähedase päevarütmini. Õhtuti oli poiss päevasest askeldamisest nii väsinud, et kl 21 aegu voodisse pannes kulus vaevalt 10 minutit, kui ta juba sügavalt unne vajus. Magas tavaliselt hommikul kl 8-ni ehk 11 tundi täis. Ärkas öösiti hetkeks vast korra, et vett küsida ja siis uuesti magama jääda. Kell 12 päeval läksime vankriga lühikesele jalutuskäigule. Rohkem polnud vaja, sest juba 10 minutiga oli ta magusasse päevaunne vajunud. Päevauned kestsid 2-2,5 tundi. Sellest sai energiat j...

22. juuli, taevas on lauspilves, väljas on 16 kraadi "sooja" ja käed-jalad külmetavad arvuti taga tööd teha üritades. Ülemisel korrusel töö juures käib hommikust peale närvesööv lihvimine - mida iganes nad nende põrandate vahetamise käigus ka teeks, see ei ole meeldiv... Pidin skaneerima kaks raamatut ja kuidagi ei õnnestunud õige formaadi saamine, vaatamata sellele, et hulga aega panin hakkama... Esmaspäev. Võibolla piisabki teadmisest, et on lihtsalt esmaspäev? Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Enam ei jäänud muud üle, kui lasin oma arvutisse Windows 7 uuesti peale ja alustasin kõigega algusest. Vähemalt esialgu näib Office töötavat ja see on kõige tähtsam. Selleks kõigeks leidsin võimaluse uneajast. Ühtlasi sain aru, et vahepeal on arvutisse kogunenud terve aasta jagu kaustu fotodega, peamiselt Axelist, mis kõik on puhastamata ja korralikult organiseerimata. Rääkimata sellest, et oleks olnud võimalust neist parimad välja valida, et kuhugi huvilistele üles riputada ning ilmutada....

Et teile, kallid lugejad, ei paistaks, justkui oleks meie elu siin liiga üksluiseks muutunud, siis vahepeal selline ergutav teadaanne: kuskil jaanuari keskpaigas või veidi varem pole meie peres enam mitte üks väike tegelane, vaid lausa kaks. Jooksmas on 14. nädal. Eilses ultrahelis jäi mulje, et see pisitegelane näeb juba päris väikese inimese moodi välja ja ta tunneb end mu kõhus väga hästi - liugles ja siputas seal agaralt ringi nagu väike vilgas kala ning ei tahtnud kuulmagi teha, et arst tema kaela läbimõõtu taga ajas. Need uudised tegid meid väga rõõmsaks. Pean ka ütlema, et alles nüüd, kui olen teda oma silmaga näinud, tundub ta lõpuks ometi täiesti reaalne. Inimese usk visuaalselt kogetusse on ikka ääretult suur! Kogesime ka seda, et viimase 1,5 aasta jooksul on meditsiinitehnoloogia sammukese edasi arenenud - seekord saime beebi ultrahelifoto 4D-formaadis. Täna tundsin, et on väga paras aeg algust teha rasedate joogaga. Eks see natuke flegmaatiline ole minusugusele veel ...

Kui ma ühel õhtul peale seda, kui Axel on lõpuks ometi enne mind magama jäänud ja ma kohe-kohe seejärel täiesti peast ja jalust pehmena voodisse ei kuku, siis postitan siia pilte Axelist ja meie 3-nädalasest Hispaania reisist, mis laupäeval otsakorrale jõudis. Seniks aga... pean tunnistama, et ma olen absoluutses motivatsioonikriisis. 1. oktoobrist alates olen ma ilmselt töötu (esimest korda elus!), sest stipendiumit pole vähemalt selle aasta sees enam loota ning tõtt öelda pole suuremat usku, et ma üldse suudan lisastipendiumi kuskilt välja meelitada. Kolm aastat on läinud, tublimad saavad hakkama neljaga, aga minu Tampere kolleegidel läheb keskmiselt 7 aastat, nagu ma näen. Võibolla pingutavad nad lihtsalt üle, võibolla on tgemist hulga halbade kokkusattumistega, kuid eneseusku see just ei lisa. Muidugi võiks mõelda ka nii, et mul on veel tubli 3,5 kuud, et oma stipendiumiga kaetud ajast maksimumi võtta ja tükk tööd ära teha, aga ausalt öeldes: mis on selle kõige mõte, kui pole teada...

Ajal, kui ettekande ettevalmistamisest on aju kärssama hakanud, tutvutakse ilmaga. Mulle tundub, et mu aju kärssab selle järel veel palju hullemini. Kuidas on võimalik, et Madriidis on mai keskel suts jahedam, kui Tamperes ja Tartus?!?!?!?..... Ma keeldun kategooriliselt laupäeval Madriidi sõitmast, kui mulle sooje sumedaid suveõhtud terrassil ei anta. Mul on siingi hea!

Neljapäeval on konverents ja mul pole eriti veel aimu, millest ma seal rääkima hakkan, aga enne, kui selle välja mõtlen, üksikasjalik sissekanne meie nädalavahetusest. Jutt meie argipäevast vastuseks minu enda nüüdseks juba peaaegu retoorilisele küsimusele, kas võtta endale peale tööd või nädalavahetuseks kaasa kodulugemist. Õige vastus on loomulikult "ei", kuid mingil paradoksaalsel enesepiinajalikul kombel vastan ma alati esmalt "jah", et siis esmaspäeva hommikul tõdeda, et raamat või dokument oli vaid tassimiseks. Teisalt... ega jõuharjutused ka päris mööda külgi maha jookse. Kes se loll siis ikka tühja kotti tassib? LAUPÄEV Laupäeva hommikul jõudsin jalgrattal tuhisedes koju kell 8. Olin maganud Evelini juures, sest meil käib alates kolmapäevast Axeli rinnapiimast võõrutamise aktsioon ja on parem, kui ma pole talle öösiti kättesaadav. Axel võttis mind uksel vastu, Javi askeldas köögis seeneomleti kallal. Öö oli möödunud ilusti, ilma ühegi ärkamiseta. Braavo! ...

Lugedes Maria blogipostitust igatsusest vanade s õ prade vastu tundsin, kuidas minu sees lõi midagi kajama. Nii suur oli äratundmine. Ta kirjutab, et on päevi, kus ta igatseb kohutavalt oma vanade (Eesti) sõprade järele. Ja nende inimeste järele üleüldiselt, kes tundisid teda enne seda aega, kui temast sai ema. Ma ei ole kunagi olnud südamesõprade inimene, kuid ometigi on mul päris palju häid sõpru erinevatest eluperioodidest. Kuidagi on läinud nii, et need inimesed, keda ma kutsun sõpradeks, on eestlased ühe-kahe, võibolla kolme erandiga. Nende sõpradega on nii, et nad on kuskilt mingil eluperioodil (koolis, kutsekoolis, ülikoolis, tööl…) tulnud, ja siis kalliks saanud. Mõnedega ei olegi võibolla kuigivõrd palju aega koos veedetud, kuid tunnen hingesugulust. Mõnedega otseselt mitte hingesugulust, kuid kuna koos on veedetud mingi oluline etapp elust, siis nad on osa minu minevikust ning ma võtan neid lihtsalt sellistena nagu nad on (ja ilmselt siis ka vastupidi). Koos on hea ja turv...

...vahelduseks. Niisiis, täna puhastasin oma FB "sõprade" nimekirja. Ja ühtlasi mõtlesin, kui jabur on see minu sotsiaalvõrgustik selle filtri läbi. Mina olen igal juhul väga kõrge lävega inimene selles suhtes, et inimesi sõpradeks kutsuda. Ja FB teeb ikka jämeda prohmaka minu silmis, et kutsub kõiki seal leiduvaid inimesi ühtviisi sõpradeks. Aga noh, eks ma siis panen silmad kinni ja mõtlen "sõbra" asemele mingi muu sobivama nimetaja. See puhastusprotseduur oli aga väga põnev, mõeldes, miks ühed nimed mu võrgustikku alles jäid ja teised välja said visatud. Lõplikku psühhoanalüüsi pole mõtet teha, kuid üldjoontes käitusin kui ratsionaalne inimene. Alles jäid: - olulised pereliikmed ja need veidi kaugemad sugulased ja pereliikmed, keda ma võibolla eriti ei tunne, kuid kes mulle ka otseselt närvidele ei käi. Alaealised perekonnaliikmed, kelle postitused east ja huvialadest tulenevalt ei kõneta*; - sõbrad, kes vahepeal postitavad/kommivad ja kelle tegemistele ma ka...

Axel on nüüd 14+ kuud vana. Askeldab päevad läbi. Jookseb varsti kiiremini kui mina, ka õues. Istub liivakastis ja sööb liiva, laseb peaaegu iseseisvalt liumäest alla, on käinud rattaga sõitmas (muidugi rattatoolis), kiikumine erilist vaimustust ei tekita. Sööb endiselt hullunult viinamarju, tomatit, oliive, igasugu marju, mis kätte annad. Sõnavara eriliselt juurde pole tulnud. "Ke"... tähendab võibolla "mis" (que) hispaania keeles. "Mämä" tähendab vist sööki ja jooki mõlemat. Kuigi Javi kuuleb selle asemel "mama", mis tähendaks hispaania keeles "ema". Aga ega Javi "ä" ja "a" häälikut nagunii erista... "Ma" tähendab arvatavasti hispaania keeles "mas" ehk "veel". No ja universaalne "kaka" endiselt ning siis see tore selge eestikeelne "aitäh", mis Evelini teenest kõige enne selgeks sai. Hommikul tassitakse õueriided kapist kesk elutoa põrandat. Selge märk, et nüüd tule...

Ka vaatamata sellele, et mõnes eluvaldkonnas valitseb seisak ja vahel sellest tundest mõjutatuna lausa hulluksminemise piiril kõikumine, satub vahele siiski mõni sündmus, mis vähemalt minu enda jaoks väärib punasega kalendrisse maalimist. 10.04.2013 läheb minu pisikeses eluajaloos kirja kui esimese loengu andmise päev. Ja seda veel soome keeles. Kõige kummalisem, et siit veel elu jätkub :) Vot oli päev!

... ja ühtekokku umbes 5-tunniseks jäänud ööund tahakas ninaotsa ja kulmud kõrgele taeva poole tõsta ja pärida aru: mis toimub selle 13-kuuse marakrati peakeses, et ta peab tingimata kell 1 öösel üles tõusma, et siis tund-kaks rõõmsalt elutoas ringi joosta ja mängida? Oleks, et ta seda siis iseseisvalt teeb, aga ei ju - ikka kellegi superviseeritud pilgu all ainult. Ütleme nii, et ma polnud enne emaks saamist sellega arvestanud ja see ajab ikka ilgelt närvi. Kusjuures, enne seda tunni-kahe pikkust tralli käib veel vähemalt pooletunnine maadlus, kus me veel loodame, et äkki ta siiski oma vähkremise ja kaeblemise lõpetab ja unne ära kukub. Ei kuku. No ja kas vääriks veel märkimist, et samuti pole talle mingi probleem kõige eelneva järel kell 6.30 hommikul silmad lahti teha ja otsustada, et algas uus päev, käib töö ja vile täies hoos? Camoooon!?! Mis mul muud üle jääb kui loota, et need kaks "huvitavat" ööd on vaid paha helendava ja hullutava täiskuu tekitatud, edaspidi läheb kõ...

On selliseid päevi, kus tahaks, et poleks sadu valikuvõimalusi, vaid oleks 100% selge, mis ja kuidas, et ellu jääda. Peaaegu nagu sotsialismis. Ja siis on selliseid päevi, kus ma tahaks enda käsutusse miljonit (vähemalt), et realiseerida mitmeid plaane paralleelselt, et siis kunagi tulevikus otsustada, mis pidama jääb, mis kaob, mis on olulisem, mis ebaolulisem. Kõik selleks, et lükata otsustamised tulevikku. Sest kuidas elada üle see, et paned ühe tee kinni, kuid hiljem selgub, et tegid vale valiku? /Ja ometigi ma tean, et elu ongi elamiseks, proovimiseks ning eksimiseks. Selleks et õppida ning paremini teha. Teha uuesti, muuta natuke suunda. Kogu konks on selles, et vanasse alguspunkti enam tagasi ei saa, see rong on läinud, tuleb alustada uuest lähtepunktist. / Seejuures olen ma täiesti teadlik, et suurem osa maailmast peab mind priviligeerituks, kuna ma saan üldse seesuguseid mõtteid heietada. Suuremal osal maailmast pole mingit erilist võimalust oma "miljonite jagamisel"...

Meie väike susservusser sai vahepeal aastaseks. 20. veebruaril oli samasugune päikeseline päev, nagu aasta tagasi. Kui lõuna paiku mökkist Tamperre tagasi sõitsime, läks tee juhtumisi mööda TAYSi haiglast ning saime heldimusega meenutada, et näed, aasta tagasi... Päev-paar enne sünnipäeva hakkas Axel esimesi samme tegema ning päev pärast sünnipäeva jõudis umbes 10-sammulise jalutuskäiguni. Nii et sellise lakkamatu harjutamise ja kartmatuse peale kukkuda (ja kui kukubki, siis hops püsti ja julgelt edasi) on kindel, et ega nüüd enam mingit tagasiteed pole, algavad ekspeditsioonid korteri ühest otsast teise. Miimikat ja žeste on Axelil alati palju olnud, aga viimase nädala jooksul, kui on saanud hommikust õhtuni Hispaania vanaema imiteerida, on meie laps täielikuks klouniks muutunud. Nalja on kogu aeg nabani. Hambaid on suus kuus. Juukseid tuli jälle pügada, sest tuka alt ei näinud enam välja. Potti pole talle veel tutvustatud. Magab (reeglina, kuid mõningate eranditega) ilma rinnapiima s...