Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Paljud sõbrad ja tuttavad on öelnud, et 2013 oli keeruline või lausa raske aasta ning aastast 2014 oodatakse palju paremat. Kes teab, on see nüüd objektiivne või subjektiivne nägemus, aga ilmselt mingi tõde selles on, kui inimesed nii tajuvad. Minu arvates on meie pere teel olnud viimase 2-3 aasta lõikes rohkem katsumusi, kui kunagi varem - väga mitmes plaanis -, ning minu ootused aastale 2014 on seetõttu väga kõrged. Kummalisel kombel hakkas viimastel kuudel tekkima väga paljude kuude järel tunne, et me oleme nüüd andnud endast kõik, et sillutada tee uueks eluetapiks, ja nüüd jääb vaid ära oodata, millal see uus eluetapp avanema hakkab. Ma (ja ma peaaegu et julgen öelda me) olen saavutanud sisemise rahu, mis lubab vastu võtta selle, mis sündima hakkab. Mina olen lahti saanud tundest, et tuleb teha otsuseid - ja seejuures veel õigeid otsuseid - kogu eluks. Ma arvan, et meie võimuses on teada, mis on hea ja õige vaid konkreetsel hetkel, mingi käegakatsutava eluperioodi jooksul. Seejuure...

... napid 10 tunnikest ja 15 minutit ning kui see pisitegelane peaks eelistama veel seda aastat, siis peab ta kiirelt tegutsema :) Mis on šansid selleks? Mingi 1:100 ilmselt. Meeleolukat aastavahetust kõigile, kes seda blogi vahetevahel külastavad!

Oleks kena teada, mis ikkagi toimub raseduse viimasel nädalal (minu?) ajukeemias, et enam normaalselt magada ei saa? Kõlab igal juhul sedamoodi, et keha tõepoolest harjutab mind tasapisi eelseisvateks unevaeseteks kuudeks. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et ma ärkan põhimõtteliselt igal ööl 2-3-... korda. Üldiselt keeran ägisedes külge või ajan oma valutava kere püsti ja käin vetsus ning jään uuesti magama, aga üks neist ärkamistest kisub ikkagi selliseks, et tee mis tahad - enam magada ei saa. Esialgu ma ikka nihelen voodis ja loodan, et uni tuleb, kuid kui mingeid eriti tähtsaid ja toredaid mõtteid mõelda pole, siis on mõistlikum end teise tuppa diivanile vedada ja mingi muu ajaviide ette võtta - lugeda või arvutis siblida. Praegu pole hullu, sest ega see kedagi otseselt häiri, et ma teises toas öökullina mõned tunnid passin, kuni uni kunagi hommikupoole jälle võimust võtab, kuid ülehomme saabub Javi ema ja siis läheb huvitavaks. Kuna eraldi tuba meil pole ja Marta hakkab elutoas mag...

Mõned hetked meie jõulukuust 2013 Tamperes. Valmistume eestlaste jõulupeole minekuks Kangasalle Axel küpsetab lasteaias piparkooke Väikemehe magus puhkehetk ühel neist vähestest lumistest päevadest  Meie jõuluõhtusöök... ... kust ei puudunud kõige muu traditsioonilise kõrval ka koduleib Jõuluvana tõi tööriistakomplekti Rõõmsat askeldamist jätkus veel järgmiselgi päeval Jõulutervitused perele Madriidis Peale söömist ja mängimist väike trenn

Meie esimesed päris jõuluettevalmistused Tamperes. Aknast avanev kevadine ilm õiget atmosfääri just ei toeta, aga ehk saame kuidagi hakkama. Kuna Javi ühegi hispaaniapärase ettepanekuga ei esinenud ning plekkpurgist fabada asturiana t mina jõuluõhtul sööma ei soostu, siis on meil kavas eestipärane jõulumenüü väikeste soomepäraste ja muumaiste lisanditega. Plaan on jõus tänase seisuga ja senini oleme nii kaugel, et peedid said keedetud. Eks siis vaata, kui palju jaksu ja tahtmist on, et kogu menüü realiseerida. 1. Kasuka salat (heeringas ja majonees on Eestist) 2. Kaalikavorm - üks tüüpilisemaid Soome jõulutoite 3. Verivorstid (Eestist ja sulavad juba külmkapis pärast sügavkülmast välja võtmist) ja pohlamoos (kahjuks magus variant siinsest poest) 4. Praekapsas (Salvesti oma) 5. Ahjus küpsetatud kartulid a la Jamie Olivier (vt perfect roast potatoes ) 6. Piparkoogid (Hagari tainas on samuti parasjagu külmkapis sulamas). Nende tegemiseni ilmselt homme veel ei jõua, aga järgnevat...

... tegelikult ikka saab. Vähemalt Axeliga küll. Palun öelge mulle, miks mulle on saadetud nendeks raseduse viimasteks nädalateks selline väljakannatamatu vanakurat? Kas see nüüd jääbki nii? See suhteliselt vähene aeg, mis me argipäevadel ninapidi koos veedame, on tõtt öelda paras katsumus. Axeli tuju muutub kiiremini, kui liiguvad pilved tuulise ilmaga. Ühel hetkel on meil rõõmupall, teisel hetkel juba totaalne jonnipunn. Kusjuures ilma mingi arusaadava põhjuseta. Ja kui see tüüp juba jonnima hakkab, siis käib sinna juurde põrandal püherdamine, pea vastu maad või seina tagumine, asjade loopimine ja täie jõuga minu juuste kakkumine. Ma olen miskipärast ikka nii rumal, et üritan seda jonnipunni instinktiivselt sülle võtta ja hoida, et ta rahuneks, aga sellest pole absoluutselt mitte mingit kasu, asi läheb vaid hullemaks. Ma isegi ei ole veel lõpuni mõistnud, kuidas need olukorrad lõpuks lahenevad. Kui ka Javi on kodus, siis tavaliselt nii, et see, kelle juuresolekul jonnihoog puhkes, t...

Ärkasin kell 4 Axeli köhimise peale... Laps vett ei nõustunud jooma. Nõudis hoopis kaissu (st tema keeles 'kalli') ja meie voodisse. Sai. Kaks korda võite arvata, kas mina suutsin enam uinuda? Mõlemast doktorikoolist, kuhu novembris kandideerisin, tulid viimaks eitavad vastused. See ei üllatanud ega ka masendanud sugugi. Üllatusmoment puudus, sest kogemust on piisavalt. Masenduseks polnud aga õigustki: olin ma ju äsja saanud Koneen Säätiö otsusega oma saatuse 2015. aastaks paika. Ja peab ütlema, et see saatus pole üldse paha. Mis aga doktorikoolidesse puutub, siis oleks huvitav ühel päeval lähemalt kuulda, mille alusel nemad ikkagi oma prioriteedid seavad, keda ja kuidas eelistavad. Näiteks mitte ükski meie antropoloog sel korral YKY doktorikooli ei kvalifitseerunud. Samal ajal kui Kone otsustas meid päris heldelt toetada ja motiveerida. Kuigi ma olen juba üle kahe nädala lapsepuhkusel, pakkisin alles eile oma asjad töötoas kokku. Hea kolleeg õnneks pakub oma toanurgas jupi...

Järjekordsel ööl, kui ma läksin Axeliga koos 20.30 voodisse ja jäin magama, ärkasin kl 23 ja olen nüüd pool ööd unetuna...  Ega see just kõige mõistlikum päevakava pole, kuid lohutan end sellega, et küllap seegi beebi harjutab mind varakult juba eesootava ebaregulaarse päevakavaga. Ju siis Axeliga ei saanud asja veel piisavalt treenitud. Umbes kuu aega minna veel! Naljakas, kuidas mõned rasedusega seotud sümptomid on kas täiesti meelest läinud või neid siis tõepoolest eelmisel korral ei esinenudki. Näiteks kõrvetised. Mitte et ma nende käes nüüd just ülearu kannataks, aga need on õhtusel ajal peale söömist olemas ja ebamugavad igal juhul. Vähehaaval peaks tegelema hakkama ettevalmistustega beebi saabumiseks meie koju. Beebivoodi on kohale toomata. Kõik Axelile väikeseks jäänud riided on ruumipuudusel Evelini juures hoiul ja iga teine päev mõtlen, et peaksin minema ja esimese satsi ära sorteerima. Pool vankrist on rõdul ja pool Evelini juures. Haiglakoti kokkupanemisest rääkimat...

Kui seda nädalat millegi läbivaga iseloomustada, siis on see kindlasti kommunikatsioon ja pildil olek. Kusjuures enamalt jaolt edukas ja meeliülendav suhtlemine üsna erinevates eluvaldkondades ning inimeste väga positiivne tagasiside minu tegevustele. Kuigi ma pean ennast üsna suhtlejaks inimeseks, tundub mulle sageli, et positiivne kommunikatsioon tekitab positiivset ning negatiivne negatiivset, kusjuures tihti on raske aru saada, kus toimub see tegelik üleminek positiivselt negatiivsele energiale. Mõned eluperioodid mööduvadki selle tõttu justkui kuskil sügavas kommunikatsiooniaugus, kust alt üles vaadates tundub, et kõik on nii kõrgel ja kättesaamatu, ja mitte kuidagi ei õnnestu ennast augu äärele upitada, et end sealt välja tõmmata. Ja siis on vastukaaluks need teised perioodid, kui elu kulgeb kui lepase reega, sest inimesed kuulavad ja arvestavad minuga, kui ma olen pildil ja olemas, ja see kõik on ülimalt loomulik, ilma igasuguse punnitamiseta. Kaks vast kõige olulisemat asja...

... see emapuhkuse algus. Eks ma nüüd peaks püüdma asju natuke lõdvemalt võtta, lubada endale tunde, mida lihtsalt nautida. Aga ega ma seda väga ei oska, ikka on mingid töökohustused ka täita. Täna tajusin aga seda, et nüüd on viimane aeg pöörata täit tähelepanu Axelile, lasta tal veel kuu aega olla meie pere beebimast beebim. Rasedatejooga kaaslane sünnitas nädal tagasi oma teise lapse. Nende peres on laste vanusevahe umbes-täpselt sama: aasta ja 10-11 kuud. Ta ütleb, et tunneb kerget kahetsust ja nostalgiat, et tema esimene laps, kes on tegelikult ikka veel ju nii pisike, peab juba suure õe rolliga harjuma ning oma endistest eesõigustest loobuma. See ülestunnistus pani ka mind tajuma, et eks see uus situatsioon tule meile kõigile olema natuke võõrastav. Sellegipoolest on mul hea tunne, kui ma näen, et Axeli lasteaed on nii tore ja turvaline koht. Nüüd on jõuludega seotud tegevused lasteaias täies hoos. Sellel nädalal viisime lasteaeda mingiks otstarbeks villase soki (ise kudusin, ...

Nii palju oligi vaja (seda lühikest videot vaadata), et aru saada, kui palju rohkem tänulikkust tuleks tunda, et kõhutegelane toksib endiselt minu kõhus, väsitab mind ja paneb mu alaselja valutama. Mis on poolteist kuud valusid kõige selle taustal, mida peavad läbi elama enneaegsena sündinud laste vanemad? Ma lubasin, et olen nüüd iga päev tänulik, et mulle on antud võimalus... kasvõi füüsiliselt natuke kannatada :)

Täna olen mõelnud väga palju sellele, et kui see laps kavatseb kõhuelanikuna vastu pidada arvestusliku sünnitähtajani või mis veel hullem - kauem!, siis mina igatahes samamoodi vastu ei pea. Vähemasti, kui mu valusümptomid kavatsevad progressiivselt kasvada. Ma sain  omal nahal tunda juba Akselit kandes, et kõik on tore ja ilus, kuni see neetud 7. kuu täis saab. Siis läheb juba oluliselt ebamugavamaks. Minul eelkõige sellepärast, et selg on nõrk koht. Mõnel üksikul päeval on siin juba märke sellest olnud, et seljavalud hakkavad ka seekord kimbutama, aga tänane päev oli ikka klass omaette. Ei saa istuda, ei saa astuda, ei saa rahulikult ka üheski lamamisasendis olla. Igatmoodi on äärmiselt vastik ja valus ja pingerikas. Kõige paremini kirjeldab mu enesetunnet vast see, et mu alaselg on tuikavalt valus ja samal ajal tuim, justkui mingi poolhalvatud olek. Selline valus halvatus. Võibolla oleks olukorda leevendanud mõned joogaharjutused, aga näh - sinna ma täna ei jõudnudki. Lähen ja p...

... kas ma ei väitnud just üsna hiljuti, et Axelil on käes kõige mõnusam iga? Võtan kohe oma sõnad tagasi ja kirjutan kahe käega alla sellele, et iga kord, kui sa oled jõudnud arvamusele, et sinu laps on just selline ja selline ning käitub just nii ja nii, siis see kohe kaardinaalselt ka muutub. Ehk siis nüüd ma väidan, suuresti seetõttu, et loodan asja selle läbi muutuvat, et käes on see hull iga, kus meie lapse reaktsioonid elule ja olukordadele muutuva hetkega ühest äärmusest teise. On need paremad äärmused, kus ta on imetore ja õrn ja armas, ja siis need halvemad äärmused, kus ta viskab mingil absoluutselt arusaamatul ajendil põrandale pikale ja röögib kasvõi pool tundi jutti. Lihtsalt selline ennast ja teisi kohati lausa füüsiliselt kahjustav pöörane agressiivsus, mis väljendub minu juustest kiskumises ning asjade loopimises, jalgade trampimises ja omaenese keha ühes ja teises suunas viskamises, mille puhul ei oskagi mitte midagi ette võtta, võib vaid segadusse olla. Põhimõttelise...

Enne, kui ma 30. novembril ametlikult emapuhkusele jään, on mul ülikoolis vaid üks ülesanne täita. Ja kahjuks on see üsna tähtis ülesanne. St peab arvestama võimalusega, et osutub tähtsaks. Peale 27. novembrit võin ma aga hingata ja mõnda aega üldse mitte mõelda, mis saab ülikoolielust edasi! Vahelduseks teen ma aga ajutist tööd ühele Eesti konsultatsioonifirmale ning peab tunnistama, et see emotsioon, mis seesuguse töö tegemisega kaasneb, on tiivustav. Ma olin ära unustanud, mis tunne on teha tööd, mille protsessi sa näed, sest ülesanded on selgepiirilised ja tähtajad käegakatsutavad. Ma pean oma ülemustega Skype'i vestlusi, räägin nendega kui võrdne võrdsega, saan otsest ja sõbralikku tagasisidet. Ülesanded, mida ma lahendama pean, on mulle suhteliselt võõrastest valdkondadest, kuid minu arust kogu see igapäevase õppimise ning tundmatusse asjasse süüvimise protsess ongi just põnev! Kui ma seda tööd alustasin, siis ma tegin enda jaoks otsuse, et ma jälgin väga täpselt oma ajares...

Olenemata sellest, et minu pea on täis igasugu "tähtaegu", on järgnevate kuude ainus kindlalt määratletud sündmus 11. märtsi Apocalyptica kontsert Tampere Talos. Ma ei tea, kuidas meil see asi praktilisest küljest õnnestub, kuid piletid on nüüd olemas. Tähtajad, või siis õigemini see, mida me oma peas nendega ette võtame, on üks väga kummaline ja vastuoluline värk. Ühelt poolt me tahame, et need oleks - sest need markeerivad mingeid sündmusi meie elus, mida peame ühel või teisel põhjusel oluliseks. Need tõotavad tuua kas teatud sorti elamusi või viia mingisse järgmisesse eluetappi. Läbi tähtaegade organiseerime ja mõtestame oma elu, need panevad meid tegutsema ja loovad meile illusiooni sellest, et me kuulume kuhugi, oleme vajalikud, et ilma meie või meie tegevuseta selle tähtaja püüdmise nimel ei saa. Reeglina on tähtaegadel mõtet mingis sotsiaalses kontekstis, sest tähtajad märgivad sündmusi ja tegevusi, mille kaudu me oleme sotsiaalses ühenduses teiste inimestega. Kui ei...

... vaid elu käib alati üles-alla nagu Ameerika mägedel. Ühel päev tunned, et kõik on hästi, sest on sinu kontrolli alla. Et sa teed ja suudad ning saad sellest rahuolutunde. Teisel päeval on lihtsalt joovastav heaolutunne, piisab sellestki, et kontrolli pole ollagi. Kuid on olemas selline sisemine tunne, et kõik läheb just nii, kuidas peab, õiges suunas. Kõik paistab perspektiivis, saad aru, mis on tähtis ja mis tähtsusetu. Olenemata sellest, et tegelikult tead, et sa siin ilmas midagi ei kontrolli. Kontroll on ju illusioon! Siis aga ärkad järgmisel hommikul üles ning maailm on hoopis teisiti. Pole killukestki motivatsiooni jätkata sealt, kus elu eile pooleli jäi. Miski ei toimi, ei suju, ei tekita elevust. Mõnd päeva kannab tunne, et olekski olnud parem, kui täna poleks ärganud, kui see päev oleks vahele jäänud. Ja seda kõike ilma mingi nähtava põhjuseta. Eile oli üks neist positiivsetest päevadest, kus kõik tundus õige ja võimalik. Täna jälle selline, kus parem oleks oma urus püs...

Ma oli oktoobri viimased päevad Eestis, Tallinnas ja Tartus. Mõned tööalased kohtumised, mis võivad saada põnevateks uuteks algusteks. Eks aeg näitab... Esimesed kolm ööd ilma Axelita. Eks ma muidugi natuke muretsesin, et kuidas ta ilma minuta magama jääb ja ärkab, aga täiesti asjatult. Väikemees sai isaga imehästi hakkama ning paistis, et see polnud mingi probleem, et ema natuke aega jalust ära oli. See-eest oli aga rõõm meeletu, kui ma reedel koju tagasi jõudsin. Tartu jahmatab mind ikka ja jälle oma väiksuse ja kodususega. Loetud tundide jooksul, mis ma südalinnas veetsin, jooksin ma kokku nelja!!! vana tuttava inimesega. Täiesti planeerimata, juhuslikult, möödaminnes. Esialgu see kummastas mind, aga emotsioon, mis tekkis, meeldis mulle. Isegi väga. Ja vanalinna on tekkinud veel mitu vahvat õdusat söögikohta. Äge! Ja siis ma olin natuke ka Tallinnas, peamiselt küll öösel. Tallinnaga on nii, et... mitte just seda, et ta mulle ei meeldiks. Mõned kohad Tallinnas on väga kihvtid ja i...

Axel sai eile 1 aasta ja 8 kuud vanaks. Viimase nädala jooksul on ta eriliselt palju vadistama hakanud. Tihtipeale tuleb ette neid momente, kus ta istub põrandal ja topib endale jalga sokke ja pükse ning samal ajal seletab midagi endamisi väga väljendusrikkalt sinna juurde. Sageli teeme seda mängu, et mina ütlen talle ette kehaosasid ja tema kordab järgi. Nina, silmad, suu, kõrvad, juuksed, pepu, noku, naba, käed ja varbad tulevad juba eksimatult välja. Ka lasteaiakaaslaste nimed tulevad hästi välja. Kui meeles pidada, et ta kustutab sõnadelt sageli kaashäälikud eest ära ja alustab neid vokaaliga, siis saab juba päris hästi aru, millest jutt. Nt sokid -> oki(d), karu -> alu, kindad -> inna(t), (kasvataja) Sarita -> Ita, (kasvataja) Tiina -> Iin jne. On õppinud ka mõnesid uusi hispaaniakeelseid sõnu ütlema. Nt abuela ('vanaema') -> avuee(l), leche ('piim') -> lets. Õues kiikumine on kiika-kaa. Aga viimase nädalalõpu vaieldamatult kõige armsam sõna on...

Axel on ära õppinud ahvimise. Eile hakkas minu järel korrutama "nonii", ja siis saatiski meid terve õhtu laul "nonii-nonaa". "Nonii" katte alla tahtsin aga kirjutada sellest, et mõnel päeval on selline tunne, et appiiiiiiiii... Appi, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama, aga varsti on mul neid kaks ja ilmselt ma lähen hulluks või juhtub midagi muud. Sest ei ole ju ometi võimalik, et see meeleheitetunne saadab mind kõik järgevad kuud kuni sünnituseni ja siis veel paar aastat sealt edasi ning mina olen ikka mina, pealegi veel täie mõistuse juures? Hommikud on meil üldiselt positiivsed ja enam-vähem kontrolli all. Ärkame ajavahemikus 6.40-7.00. Sööme, asjatame Axeliga, kes on tavaliselt heas tujus ja esimesest ärkamise hetkest energiat täis. Poole kaheksa aeg asub Javi kooli poole teele ja mina hakkan vaikselt enda ja Axeli hambapesu, riietamise jms-ga tegelema. 7.55 üritan olla nii kaugel, et uksest välja saada. Võtame alt hoiuruumist käru ja jalutame lasteae...