Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eile käisime Apocalyptic Symphony kontertil Tampere talos. Kui selline asi koju kätte tuuakse, siis minemata jätmist vabandab vaid haud või lauslollus. Kuigi eks me põdesime küll, et kuidas Evelin kahe hoidmisega hakkama saab. Kui juhtub nii, et üks näiteks ootamatult kõhuhädade käes nutab (ikka võib ette tulla, kuigi üldiselt on meil õhtud Irise osas suhteliselt rahulikud) ja teine saab meie minekust hüsteeriahoo (Axelil vahel ikka käivad need 2-aastase ettearvamatud jonnid ja tujud peale), siis võib küll päris paanikaosakond tekkida. Läksime vaid selles lootuses, et oleme ära 3, maksimaalselt 3,5 tundi ning see aeg on kuidagi üleelatav ka paanikaosakonnas, ilma et sellest eluaegsed traumad jääksid. Kontsert oli muidugi elamus. Aga peaaegu sama suur elamus oli see, et kui me koju jõudsime, siis selgus, et Iris oli kogu aja rahulikult vankris põõnanud, algul rõdul ja pärast toas, ning Axel oli nutmise lõpetanud niipea, kui uks meie järel sulgus. Oli hea laps olnud ja veidi peale ke...

Meil on praegu kodus selline idüll: kõik magavad lõunasöögijärgset siestat ning päike särab täiel rinnal. Selline rahu ja vaikus, et ma ei raatsi ise samaga vastata. Olen ära joonud tassi espressot ja võtan parem hetke, et teha tööd. Aga muidugi mõista mitte sellist tööd, mis sisaldaks nõudepesu, tolmupühkimist ja muud vastavat. Kõik selline saab nüüd küll lahkesti oodata. Mõnus!

Tahaks öelda nagu Jaagup Kreem, et õu jee..., sest ma olen viimase nädala jooksul kulutanud apteegis erinevatele produktidele ligi 100 eurot! See on ikka absoluutne tase, arvestades et ma käin apteegis haruharva ning tavaliselt on mu ostuks valuvaigistid ning D-vitamiin, mõnikord ehk köhasiirup. Seekord sai ostetud antibiootikume kahele (Axelile ja mulle), valuvaigisteid (mulle), kõrvaõli kõrvavaigu eemaldamiseks (Axelile), ninasprei (mulle), ninaaspiraator (Irisele) ja ninaloputuskann (mulle). Roppkallis kõrvaõli osutus täiesti mõttetuks, sest mingit efekti tal polnud või ei suutnud me seda nõutud viisil kasutada, ning Axeli kõrvad puhastati lõpuks ikkagi imuga arsti juures. Kõige muu vajalikkusest pole ma veel sotti saanud - äkki läksid siiski asja ette? -, kuid Rhino Horni ninaloputuskann osutus küll - üllatus-üllatus! - imeasjaks, mis kohe mõikas ja mis ilmselt meid veel pikalt teenib. No tõesti - ma olen siin alates pühapäevast ühepoolse põskkoopapõletikuga maadelnud ja mitte misk...

Oleme siin ligi 10 päeva kõik mingi viirushaigusega maadelnud, mis meid kuidagi maha ei taha jätta. Axel, Javi, mina ja nüüd vist ka Iris. Igaühel sümptomid ja reageerimine olukorrale veidi erinevad, kuid 100% tervist pole tagasi antud kellelegi. Irisel on nohu, köhatab vahetevahel ja on viimase kolme ööpäeva jooksul oksendanud omale sisse söödud piimakoguse kord päevas purskkaevuna välja. Muidu ta küll haiglane välja ei näe ja ma loodan, et need sümptomid hakkavad taanduma ega muutu millekski hullemaks. Tegelikult on nii, et ega mul polegi mingit kogemust, mismoodi mingi (gripi?)viirus beebidel ilmneb. Axel polnud ju rinnapiimal olles kunagi haige. Axelil sai täna aga esmakordselt elus kõrvapõletik diagnoositud. Kuigi ta paistis peale eelmise nädalalõpu haigust taastunud olevat, on ta sageli siiski hirmus viril ja jonnakas. Öösiti on palju ärganud ja mõnikord võtab nutt ikka väga suured tuurid üles. Mõtlesime, et ju on siis jälle mingi selline "raskem" periood tema arengus j...

Mul on raske seda endale tunnistada, kuid praegust eluetappi saadab tihti tunne justkui oleks meie elu mingisse paksu halli udusse mähitud. Ja see tunne ei ole hea. Vaatad kõike läbi lõputu udu, mille taga kuskil kaugel on vististi päike ja tõeline elu, aga meie ei suuda mitte kuidagi leida teed sinna teisele poole. Sellele meeleseisundile ei aita kaasa pikk ”muust maailmast” eraldatus – oleme kogu perega alates augustist kogu aeg siin Soomes olnud (kui minu väike 3-päevane oktoobrikuine randevuu Eestisse välja arvata) – , see otsatu kole lumetu talv, väikeste laste vanemateks olemine, Javi kestev tööta olek... Ei saa öelda, et kui neid tegureid poleks, oleks kõik kindlasti ilus, kuid need on sellised faktid meie argises elus, mis ei lase teha suuri muutusi. Isegi spontaanne argirutiinist väljamurdmine on suhteliselt võimatu.Sest... kõik meie võimalused, teod, mõtted ja tunded on omavahel seotud. Ei ole kaugel aeg, kui võime ilmselt öelda, et Javi on kolm pikka aastat tö...

Iiris on naeratama ja imiteerima hakanud. See oli vist 13. veebruar, kui ma esimest korda aru sain, et ta nüüd naeratamist päris teadlikult imiteerib. Vahel naeratab kohe päris pikalt. Ka keele suust välja ajamist oskab imiteerida, pilguga haakub ja mulle tundub, et paaril korral olen ma teda tabanud proovimast ”jutustama” hakata. 6 nädala vanuses nõuandlas käies oli ta 53 cm pikk (sünnipikkusega võrreldes +5 cm) ja kaalu oli 4,5 kg (sünnikaaluga võrreldes +1,6 kg). Seega kasvab ja kosub meie väike printsess väga ilusasti. Pole enam jälgegi neist peenikestest keppjalgadest ning kanatiibu meenutavatest abaluudest. Volüümi on kõvasti igalt poolt juurde tulnud, mitte et just trullakas, aga siiski vormikas preili. Ja põsed on nii punni läinud, et nägu meenutab praegu pigem ristkülikut kui ovaali. Oi seda roosamajandust! Kõik mu pereliikmed tuletavad mulle meelde minu kunagisi sõnu, et ”mina oma tütart küll kunagi roosasse ei hakka riietama!” Ja nüüd ma teen seda peaaegu iga päe...

Meie Axu sai mõne päeva eest kaheseks. Ta kaalus täna lastenõuandla 2-aastase ülevaatuse ajal 10,2 kg ja pikkust oli 83,4 cm. Nädal tagasi kodus näitas kaal 10,8 kg. Arvatavasti on viimane number tegelikule lähemal, lihtsalt nädalalõpul oli Axel haige ja ju see kaal siis veidi langes. Mitte midagi pole teha - me, emad, oleme kõik selle vitsaga löödud, et arvame, et meie lapsed peaksid hästi sööma ja hästi kosuma. Siis tundub maailma ideaalsem. Arutasime ka selle Eestis levinud valemi üle, et kaheaastase pikkust kahega korrutades saame täiskasvanuea pikkuse. Selle järgi oleks Axel kunagi 167 cm pikkune väike Napoleon. Mõned isiksuseomadused – jonnakus ja võimukus – paistavad praegu küll meie omale Napoleonile viitavat ja väidetavalt oli see väejuht 168 cm pikk. Sünnipäevanädalavahetus möödus vastupidiselt igasugustele ootustele. Jah, selles mõttes läks küll kõik plaani mööda, et Eesti vanaema, tädi Kersti, onu Margus ja täditütar Mirell tulid külla. Küll aga polnud erilist pidutuju...

Meie hommikune vestlus Axeliga, kui teda lasteaeda minekuks riietasin: Axel: "Pipo" (sm k 'müts') Mina: "Müts" Axel: "Pipo" Mina: "Müts" Axel: "Pipo" Mina: "Müts" Axel, kaval säde silmis: "Kommi!" Mina: "Mmmmmüts!"

Natuke liialdasin, tegelikult siiski käis vaid. Kahel päeval. Aga eks omamoodi uhke värk ole see ikka ka, et 3,5-nädalane pidas oma hullu ema kõrval vastu kaks pikka loengupäeva. Õnneks ma küll ise ei õpetanud, vaid mind õpetati, kuidas õpetada. Esimene päev läks eriti hästi, sest esimesed 2-3 tundi Iris vaid põõnas magusasti oma vankris. Ülejäänud tunnid läksid vahepeal koridori peal jalutades, süües ja kandelinas pikutades. Teisel päeval oli tüdruk natuke kapriissem ja pidime ikka mitmeid kordi koridori pakku minema, et mitte loengut liigselt häirida. Meie preilil on ju kombeks, et kui miski ei meeldi, siis tuleb volüüm kohe põhja keerata, mitte tasakesi vääksuda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned tunnid annab Irisega töises seltskonnas viibida küll, arvan et ilma suurema stressita, eriti hommikupoolsel ajal. Täispikka päeva aga enam ette ei võtaks, sest teise päeva lõpuks olin ma ise vaimselt sellest olukorrast ikka täitsa läbi. Toss läheb märkamatult välja, kui tuleb samaaegselt tä...

Tõestatud, et ka soojast toast läbi akna külma ilma vaatamisest võib haigeks jääda. Äge! Mul on vastik nohu ja valutavad kõikvõimalikud kohad, mulle tundub, et isegi hambad. Äge ei ole aga see, et see juhtus just sel päeval, kui Javi on viimaks kodus ja Axel lasteaias ning ellu viimata jäävad mitmed plaanid, mida ei saa realiseerida siis, kui Axel kodus või ma siin Irisega kahekesi. Oleksin saanud päeva parimal ajal õue jalutama. Oleksime viimaks ilusas päevavalguses korraldanud Irisega korraliku fotosessiooni. Axeli juuresviibimisel pole pildistamine üldse võimalik. Ta arvab siis, et meie pere fotokas on tema ainuomand, kuid need pildid, mida meie 1 aasta ja 11-kuune teeb, mind päriselt ikka ei rahulda. Oleksin ka Javi juukseid lõiganud. Ma parem pigistan kaks silma kinni või vaatan ta juustest üle, et mitte tema praeguse "soengu" peale iga kord oiata. Ka sellised lihtsad asjad, mis võtavad reaalselt vaid 15-20 minutit, nõuavad kahe väikese lapsega peres päevadepikkust plan...

Iris on 2,5 nädalaga kosunud 600 g. Järelikult nälga ta ei kannata. Korralikku kosumist oli muidugi ka palja silmaga näha, sest nägu on toredasti ümmarguseks muutunud ning reitele endiste kepikeste asemel mõnusad voldikesed tekkinud. Samas minul tuleks oma kehakaalust kaotada 14 kg, et jõuda oma unistuste kaalu. Tõsi, unistustekaalu pole olnud juba viimased 10 aastat, nii et olukord pole ka väga hull, kui just -14 kg kätte saada ei õnnestu. Kaalusin arsti juures, sest kodus läks kaal just õigel ajal katki. Ilmselt mulle kaasa tundes ja soovides mu viimase rasedusnädala kasvavat kaalustressi vähendada. Nii et kui uut kaalu just ei osta, siis vaatan oma talje ja reite ümbermõõtu silma järgi :) Aga õue tahaks, oi kuidas tahaks! Ja värskesse õhku liikuma tahaks. Kohe kilomeetreid tahaks läbida! Jälle kord.

Nii... kui tüdruku sünniaegne periood oli "huvitav" seetõttu, et õues valitsesid talve kohta ennekuulmatud soojakraadid, siis sünnijärgne aeg on möödunud jälle teises äärmuses, krõbedas pakases. Laps on juba 18 päeva vana, aga pole põhimõtteliselt oma nina uksest välja saanud (kui paar pisikest õhuvanni välisuksest autoni välja arvata). Kõige kurioossem, et ilmamuutust pole lähitulevikus ka ette näha ning seega ei tea üldse, millal me õue pääseme. Sädelev lumi ja härmas puud on aknast küll kaunid vaadata ning meie tuba on iga päev valgust ja päikest täis, aga kaua võib seda kõike vaid läbi aknaklaasi imetleda? Ise olen küll peaaegu iga päev umbes pooleks tunniks end õue tuulutama pääsenud, kuid vaene Iris küll mitte. Ta ei teagi, mis asi see ilm on. Ilmataat, palun meile lõpuks ometi mõnusat talveilma ja pikki jalutuskäike!

Ja olemegi tasapisi jõudnud sellesse aega, kus päeva tähtsündmused kulmineeruvad sellega, et kuuled kodus last kaemas käinud õelt, et beebi kaal on tõusnud sünnikaalult 2910 g 3180 g-le. Kuuled tunnustust ning kinnitust, et laps kasvab väga ilusas rütmis, saab hästi süüa, ning selles peitubki järsku elu õnn. Selles hetkes ja selles päevas küll. Õues on järsku aga 17 külmakraadi, lumi särab, päike paistab. Milline kontrast veel paari päeva tagusele +2-+5 stiilis temperatuuridele! Sellise külma jätkudes pole lootustki, et me lähipäevil beebiga õue pääseksime. Õnneks olen ise õhtuti, kui Javi kodus, umbes pooleks tunniks jalutama ja värsket õhku hingama pääsenud. Tahaks muidugi rohkem, aga ei kurda, sest ma eelistan seesugust säravat ilma tuhat korda valitsenud pikale pimedusele ja sombususele! Axel on hakanud Irist endale sülle nõudma.

Peale väikest kaalumist ning püüdega kaasata nimeettepanekutesse ka mõnesid lähemaid pereliikmeid ja varakult külas käinuid, paistab nii, et meie tüdrukust saab Iris. Asi pole veel ametlik, kuid pereringis kutsume teda nii. Iris oli minu tüdrukunime eelistus Elsa kõrval juba siis, kui me veel Axeli sugu ei teadnud. Kuna Axeli nime valikul jäi lõppsõna mulle, siis seekord pidi suurem sõnaõigus iseenesest- mõistetavalt Javile jääma. Seekord pääsesid finaali neli nime. Javi kirjutas need kõik koos perekonnanimega paberile ja kaalus neid oma mõttes ja kõval häälel. Kaalukauss langes Irise poole. Javi ütles, et pagan, nii pole aus, et sinu eelistus jääb jälle peale, kuid sai siis aru, et pole mõtet pelgalt minu võitmiseks ka kehvemat varianti valituks kuulutada. Kogu nimeloos on sedavõrd ka koomikat, et Javi, tahtes öelda Iris, ütleb miskipärast automaatselt Siri. Eks ta sarnaselt kõla ju ka, arvestades, et Iris on tagurpidi Siri. Axeli puhul, muide, polnud harvad korrad, kus Javi teda Alex...