Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kursuse ettevalmistamine käib täies hoos. Jooksen ajaga võidu ja võtan oma limiteeritud tööajast viimast. Ajavahemik 9-15.20 möödub ülikooli tööruumis, sekka kiire lõuna põlve otsas ja mõned tassid kohvi käigu pealt arvuti ees. Kell 15.30 bussis istudes ja Axeli lasteaia poole sõites tunnen, kuidas ajud totaalselt kärssavad. Eile Axelit lasteaiast üles korjates ja kasvatajalt lapse päevareportaaži kuulates tundsin, kuidas mu aju lihtsalt ei suuda sammu pidada ega ühtegi normaalset soomekeelset lauset formuleerida. Nagu halvatud. Ilmselge inglisekeelse akadeemilise kirjanduse üledoos. Ja ühtlasi tõdemus, et igas halvas on midagi head ehk kui Irise hoidu viimine ja hoiust ära toomine poleks praegu koduse Javi tõttu tema õlul, oleks mul vähemalt tunnike vähem tööaega. Lapsed paistavad ka oma tõbede riburadast üle olevat saanud. Ilmselt küll ainult ajutiseks. See 'ajutine' peksab nagunii kogu aeg kuklas ja püüan olla valmis selleks, et nädalake mu tööajast läheb kindlasti veel ming...

Meid on sellel talvel tabanud haigustelaine. Ma peaaegu ei mäletagi sellest talvest midagi muud, kui et keegi kogu aeg köhib, nina vajab iga 10 minuti järel pühkimist ning õhus on alalõpmata virinat. Ilma naljata, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis kuskil detsembri keskpaigas jäi Axel nohusse-köhasse, ja oli mõned päevad lasteaiast kodus. Siis köhis, nohises ja virises Iris omakorda. Sinna otsa olin mina ise tõbine, kuid Hispaania lennu ajaks saime kõik imekombel siiski terveks. Hispaanias oli Javi kord põhjalikult haigeks jääda, seejärel kohe veel Axel. Paar päeva enne tagasisõitu koju jäi Iris omakorda nohusse ja köhasse ning kui nüüd päris aus olla, siis on Irise nohu ja köha kestnud vähemalt või rohkemal määral tänase päevani välja. Paar nädalat käis Iris küll hoius ja oli seal üsna rõõmus ja energiline, kuid nina oli siiski pea kogu aeg tatine. Nädala eest läks Irise olukord halvemuse suunas, oli lausa mitu päeva palavikku ja öine magamine nohu ja köhahoogude tõttu väga häiritu...

Ma üldiselt ei aja laste nimesid segamini, aga eile kõnetasin õhtuse söömaaja tohuvabohus Irist nimega Ixel. Homme siis äkki on Axel hoopis Aris?

Irisest on esimese eluaasta täitudes saanud lustakas väike preili, kes mitmes mõttes polegi enam meie pisi beebi, vaid hoopis üha tugevamaks muutuva iseloomuga inimesehakatis. Juba saame jälgida seda, kuidas ta oma tahtmist mitte saades viskab põrandale siruli ja jonnib. Näiteks kui Javi tuleb töölt koju ja kohemaid uksele vastu läinud Irist sülle ei võta, siis solvub ta hirmsasti. Või kui talt mingi ohtlikuna paistev ese käest ära võtta. Üle kõige armastab Iris lollitamist ja naerda kõkutamist. Praegu on neil Axeliga koos ühiseks lemmikmänguks laste tsirkusetelki ronimine ning siis seal sees olles telgi ühele ja teisele poole ümber kallutamine. See mäng on muidugi ohu piiril, sest iga hetk võib keegi liiga kõvasti näiteks peaga vastu maad liuelda ja haiget saada, kuid takistada ka neid ei taha, pigem hoian hinge kinni ja vaatan nende lõbutsemist pealt. Üheks teiseks lemmiktegevuseks on Irisel ükskõik mis kätte ulatuvat kätepaberit või salvrätikult esmalt raevukalt katki rebida ja sii...

Axel läks eile peale 3-nädalast pausi lasteaeda ning Iris esimest päeva perehoidu. Hispaania reisilt naasmise järgsel kahel päeval oli Axel käitunud kohutavalt. Väänles ja vingus ja kiskles Irisega silmnähtavalt mingist vaimsest või füüsilisest ebamugavusest vaevatuna, olemata millegagi rahul, aga sõnadega enda häda väljendada ei osanud. Me ei osanud Javiga muud arvata, kui et küllap igavusest ning igatsusest tingitud kohanemisraskused - Hispaanis oli kogu aeg melu ümberringi ning Natalia-Pabloga sai pea iga päev müratud pluss natuke tatise nina ning krõbedate külmakraadide tõttu olin sunnitud lastega kaks päeva toas veetma. Lasteaeda ei läinud laps hommikul küll rõõmuga, kuid õhtul oli eelmiste päevade pahur Axel justkui ümber vahetatud - rõõmus ja koostöövalmis. Ilmselgelt oli lasteaia rutiini tagasi pöördumine talle hästi mõjunud. Irisega jõudsime eile hoidu 9.30 hommikul. Läksin sealt õige pea ülikooli omi asju ajama ja Iris jäi sinna rõõmsalt asjatama, lehvitades minekuks energ...

Olid jõulud ja tuli uus aasta, oli Irise sünnipäev ja juba olemegi omadega 6. jaanuaris. Oli reis Hispaaniasse, millest pidi tulema puhkus (holidays!), aga välja kukkus kõik hoopis teisiti. Ohjaa, muidugi oli palju perekondlikke koosviibimisi, oli palju maitsvat toitu, oli päikest ja sinisinine taevas ja enamasti oli õues nii soe, et tahtsid hõlmad valla tõmmata. Lapsed käitusid nii edasi- kui ka tagasilennul peaaegu et eeskujulikult, kuigi olime valmis kõige hullemaks. Marta oli hiljuti kolinud uude, ruumikamasse üürikorterisse teises linnaosas ja meil oli oma pesakonna jaoks rohkem ruumi. Piirkond on ka palju ilusam ja pakub võrratult palju rohkem võimalusi tänavatel niisama ringi jalutamiseks ning avastamiseks. Ometigi varjutas tõelist puhkusetunnet see, et Javi oli haiguse tõttu mitu päeva rivist väljas ning vähes sellest, et luhta läksid kõik plaanid veeta mõned tunnid kuskil söömas või kinos ilma lasteta, minul lasusid kahe vanema kohustused ning kõige tipuks veel haige...

Reedel pääsesimegi tänu Evelini abile Javi "töökoha" jõulupeole ning see pani argipäevadele ilusa punkti. John Deere'ga polnud seal küll rohkem pistmist, kui et nad olid teatris lauad reserveerinud ja maksid kogu lõbu kinni. Käisime Musiikkiteatteri Palatsis muusikali "Me and My Bodyguard" (filmi "The Bodyguard" ainetel, kus Whitney Houston peaosa mängis) vaatamas ning sellele eelnes kolmekäiguline õhtusöök. Kõike seda teatris. Oligi selline päris teatrisaal, rõdude ja loožidega ja puha. Ainult selle erinevusega, et puudusid tavapärased pinkide rivid, vaid kogu saal ja rõdud olid täis pikitud suuremaid ja väiksemaid lauakesi, kust sai samaaegselt süüa-juua ja etendust nautida. Meid paigutati kahesesse lauda kohe lava kõrvale, nii et juba mõnusa asukoha tõttu võis head elamust oodata. Pakuti vahuveini, punast veini ja seejärel toodi vähehaaval ka road lauda. Ettekandja oli üsna mossis näoga tädi, aga me ei lasknud end sellest häirida. Eelroaks pakuti pi...

Lasteaia jõulupeod peaksid minu ettekujutuses ühed toredad ja isegi hardad üritused olema, mis lapsevanematele pisaragi silma toovad. Mu eelmise aasta kahe lasteaiapeo kogemused olid igatahes sinnakanti. Seekord läks aga teisiti. Pidu kestis napi tunnikese ning koju jõudsime kõik turris ja emotsionaalselt negatiivselt koormatud. Sellel aastal olid kasvatajad otsustanud, et selle asemel, et lapsed lavale rivistada ning õed-vennad ja vanemad tavapäraselt nende vastu publikuks panna, oleks toredam, kui kõik perekonnad istuvad suures ringis põrandal maas. Kõigile vanematele jaotati kätte laululehed ning siis läks idee poolest laulmiseks. Saatemuusikat ei olnud rohkem kui ühel lool ning lapsed, kes istusid oma perekondade keskel, ei saanud justkui aru, miks ja mida neilt oodatakse. Saati siis, et vanemad oleks viitsinud laululehtedelt neid laule kaasa joriseda. Ma ei tea, kuidas proovide ajal oli tekitatud situatsiooni imiteeritud, kuid näis, nagu oleks lapsed üsna segadusse sattunud. Axe...

See nädal tõotab kujuneda ootamatult värvikaks. Täna õhtul Axeli lasteaia jõulupidu, reedel Javi "töökoha" jõulupidu, kuhu mindki viimasel hetkel ootamatult kaasa rebitakse, teisipäeval käisin Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni jõulukontsertil Espoos. Viimasest praegu kirjutangi. Vastasin ühele FB üleskutsele sõita Tamperest Mägi ja Johansoni kontserti kuulama. Kuigi nende muusikute kontsertile läheks iga kell, siis ega ma asusalt öeldes meie olusid arvestades päris omapäi seda ette poleks võtnud, et organiseerida end teisipäeva õhtul kuhugi Espoosse. Lõpuks aga õnnestus nii, et Evelin soostus Irist hoidma, Javi vaatas Axeli järele ning pakuti ka transporti kohale ja tagasi. Tagatipuks veel kontsert ja sõitki tasuta. Võtsin mina siis asjast kinni ja lõin siit Tamperest minejatega kampa. Tulemuseks see, et mul pole ikka väga väga pikka aega nii eriskummalist õhtut olnud. Mind võeti lausa Evelini ukselävelt sinise mikrobussi küüti ning lõpuks raputati kodutrepil maha, nii et muga...

Mõnel päeval tundub, et ilm on väheoluline komponent heaks enesetundeks, mõnel teisel jälle, et ilma mõju eest pole mitte kuskile põgeneda. Ma otsustasin mõne päeva tagused (27. november) mõtted ja tunded seoses ilmaga oma mällu talletada. Vähe on Soome kliimas päevi, mida võib koledamalt ette kujutada. Eriti kui seda näha ühena samasuguste päevade lõputult venivas jadas. Päike tõuseb umbes 9.10, loojub 15.20 paiku. Soojakraade +3 ümber. Madalrõhkkond, lõputu niiskus ja udu, mis paistab hõljuvat lausa pea kohal, andes nägemisulatuseks vaevalt 20 meetrit. Axeli haiguse ja enda magamatuse tõttu olime kõik tuppa surutud ning kell 17 aegu valdas mind kohutav tüdimus, kuid ees ootas vähemalt neli lõputuna näivat tundi, kuni oli lootust lapsed magama saada. Et mitte hulluks minna, otsustasin vaatamata pimedusele õue minna ja haige (õnneks palavikuta!) Axeli kaasa võtta. Panin lapse kärusse ja läksin jalutama. Mööda tuttavatest eramajadest ja siis üks juba mällu kinni tambitud ring mööda ...

Ma olen palju mõelnud ja arutlenud inimestega sel teemal, kas paiga vahetamine võib tuua õnne kellegi õuele või on see pigem põgenemine iseenda eest. Võin öelda, et aastaks 2011 olin ma jõudnud arusaamisele, et Tampere võib olla koht, kus ma elan rahulikult kuni oma elu lõpuni. Õnn peitus nii paljudes asjades, mida ma siinse eluga seostasin, mida endale siin lubada sain, millest unistada sain. Jah, Tampere on kaugel ideaalsest kohast maa peal, aga kõik puudused näisid ületatavad või ignoreeritavad. Kõik ebameeldivad asjad ja sündmused, mis nii või teisiti teele paistsid tulevat (novembri-detsembrikuu pimedus, ebaviisakad ja ignorantsed inimesed, perekonna kaugus, sõprade vähesus), tundusid lahendatavad ja lõpuks nauditavad. Ilmselt kõige tähtsam, et tolleks hetkeks olin ma leidnud sisemise rahu, mis peegeldus rahulolus selle koha ja võimalustega, mille olin enda koduks valinud. 3-4 aastat hiljem tunnen ja mõtlen ma hoopis teisiti. Elu on edasi läinud ja kõik on hoopis teisiti, kui ...