Blogi on unarusse jäänud, sest päris ausalt: aega selleks pole üldse. Eriti aasta teine pool on olnud erakordselt askeldusterohke. Javi käib tööl, mina ise ka, lapsed täisajaga lasteaias. Juba selline tavaline argipäev võtab lõviosa päevast. Sel sügisel, lootuses, et Javi töö siiski jätkub, alustasime ka kaua viibinud oma kodu projektiga. Kuna meie krunt on kõike muud kui tühi ja sile, siis viis selle metsast puhtaks tegemine Javil kõik nädalalõpud alates augustist kuni oktoobri lõpuni välja. Mis omakorda tähendas seda, et nädalalõppudel olin suure osa ajast üksikema. Sekka mõned päevad, kui ma ise käisin krunti tuhandetest kuuse-, kase-, ja männiokstest lagedaks tassimas. Ma olen kuuski seeläbi lausa jälestama hakanud. Ühesõnaga metsik töö. Uue aasta alguses saan loodetavasti postitada pildi, kus maja väljastpoolt juba maja meenutab. Samas ise ma ei peagi seda majaprojekti enda seisukohalt kõige olulisemaks muudatuseks elus. Võibolla siis, kui maja lõpuks tõesti valmis ja me lin...
Mõned hommikud kohe algavad nii, et kõik järgnev paistab olevat hukkumisele määratud. Need on need vasaku jalaga voodist välja astumise päevad, doominoefekti päevad või kuidas iganes te armastate neid nimetada. Nagu näiteks täna. Teadsin väga täpselt, et mul on kell 10.50 arsti vastuvõtt meie Hervanta neuvolas ja planeerisin juba mitu päeva varem, et käin enne seda kenasti ühtlasi ka kohalikust KELA (Soome sotsiaal- ja tervishoiuteenused) kontorist läbi, et oma rasedustõend sinna sisse anda. Olin otsustanud, et löön need kaks kärbest ühe hoobiga. Nii vähe, kui mul on õnneks tulnud KELAga kokku puutuda, tean ma ometigi, et seal läheb tavaliselt kauem aega, kui võiks ette kujutada. Ärkasin siis hommikul paraja ajavaruga selleks, et mitte ainult duši all käia ja rahulikult hommikust süüa, vaid ka mõnusasti uudiseid lugeda ning end kogu nädalaks kiirustamata positiivsele lainele häälestada. Aega oli küll ja veel. Kohv, röstsai avokaadoga ning kohupiimakreem vaarikatoormoosiga maitsesid suu...
Me elame väga toredas majas, mis on alati puhas ja korras ning naabritega pole kunagi probleeme. Ise me prügi kuhugi maha ei loobi, maksame oma maksud kenasti ära, liigset lärmi ei tee ja naabritega, niipalju kui neid liikumas näeb, püüame sõbralikud ja viisakad olla. Ma kujutan ette, et sellised passiivsed, suurelt osalt üksteisesse puutumatud majanaabrite suhted enamasti Põhjamaade kortermajades ongi. Aga kes teab, võibolla on meil siiski üle keskmise vedanud. Ainus päev aastas, kui majarahvas organiseeritult kokku saab, on mõni maikuine pühapäevahommik, kui talgute korras kohendatakse majaümbruse muru, ilupõõsaid jms. Esimesel kevadel võtsime ka meie Javiga agaralt talgutest osa, sest nägime, et tööd on omajagu ja tundus ka mõistlik majanaabritega veidi lähemalt tuttavaks saada. Eks me tahtsime ka veidi ennetada endist kui meie maja vist ainsatest tolle aja välismaalastest tekkida võivat kuvandit, et me ei hooli ega tea talgutest midagi. Tahtsime ikka väga "soomlased" nend...
Comments