Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

... on 55,5 cm pikk ja kaalub 4,6 kilo millegagi. Põhitegevusteks on endiselt söömine ja magamine. Päev-päevalt on rohkem mängutuju ka. Endine lemmik on voodikarussell ning ära ei ütle ka mängutekil ja beebitoolis sahmerdamisest.

Meenutusi nädalavahetusest perega: Mirell (kohe 2-aastane) ja Axel (2-kuune)

..., sest mulle tundus, et Axel hakkab viimaks aru saama, mis on päeva ja öö, magamisaja ja niisama sekeldamise vahekord. AGA siis tõmmati mu rõõmule kohinal vesi peale. Nuuks. Õige ta on, et ära kunagi arva, et midagi ongi ja jääbki nii, nagu see paistab. Tagasivaatavalt siis... 6.30 tõusta on väga normaalne, kui laps nõustub kell 9 vankrisse ja õue jalutuskäigule minema ning magab peale tunnist jalutuskäiku 12-ni. Kui sellele järgneb hiljemalt kl 15 uus õueminek, seekord ehk kolmveerand tundi, koos 3-tunnise magamisega ning seejärel ööunne jäämine kell 8-9 õhtul, on kõik veelgi toredam. Siis ärkan ma rõõmuga öösel need 3 korda, et teda sööta. See teeks kokku 15-16 tundi uneaega, mida 2-kuune laps pidavat vajama. Tõepoolest hakkas tunduma, et selline rütm on saavutatav. Kuni ta siis eile jälle peale teist õueskäiku otsustas, et ei maga rohkem kui 45 minutit, mis tähendas, et õhtune sekeldamine algas kell 16 ja kestis 22-ni. Ei olnud tore. Ja ei olnud tore ka täna hommikul kell 5.30 ä...

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et ...

Oh seda rõõmu täna peale 11 kuud või midagi pausi spinninguratta seljas kihutades. Enne tundi oli veidi muidugi kartust hinges ka, et kuidas ma vastu pean, aga kõik läks üle ootustegi hästi. Eks seda spinningut ole viimastel aastatel nii palju harjutatud ka, et see on mu kehas sees. Kui pole just maksimaalselt võimu lihastes ning võhma rinnus, siis vähemasti on omandatud tehnika, mis alt ei vea. Javi nautis vahepeal oma kahte privaatset tundi Axeliga ja mehed said suurepäraselt hakkama. Just nii vähe ongi täielikuks õnneks vaja! Kui lihased mind homme voodist välja lasevad, siis võtan homme ette oma teise lemmiku, bodypumpi. (Mis toob kohe kindlasti kaasa vähemalt 3-päevase invaliidsuse, aga kes kannatab, see kaua elab ehk asi on ilmtingimata seda väärt.)

Põnn on 1,5 kuud vana ja tal on viimaks nimi: Axel, Axel Moya. Kaua sa ikka nimeta mees oled, ise nii tegija juba. Ja hiljemalt kuu aja pärast peaks temast ka Eesti kodanik ja passiomanik saama. Saatsime selleks pabereid digitaalselt Eesti poole teele. Vahepeal käis külas Eesti vanaema ja siis terve Hispaania perekond. Viimastega olime päris mitu ööd ja päeva Orivesi lähedal mökkis ning argipäev oli tänu perekonna kohalolekule palju kergem, kuigi algul kartsin vastupidist. Sain end mitmel ööl peaaegu et välja magada, samal ajal kui perekond allkorrusel Axeli süleshoidmise pärast rebis. Axel polnud oma lühikese elu jooksul veel sellist tähelepanu saanud ja paistis uut olukorda nautivat. Meie pisike oli selle nädala perekonna staar – ahhetused-ohhetused iga väiksemagi liigutuse ja näoilme peale, musitamised, plutiplutitamised, kiigutamised. Ja fotoaparaadid klõpsusid hommikust õhtuni iga silmapilgutuse, kõrvaliigutuse ja kohati mulle tundus, et ka krooksude-puuksude peale. Suurema osa aj...

Tasapisi hakkab kohale jõudma, mida tähendab sülebeebiga pere rütm. Sõna otseses mõttes kulgemine kergendustundest kergendustundesse, sinna vahele jupp maad püüdlikku lapse kallal asjatamist ja hooti meeleheidet. Meeleheite-hetked hiilivad kohale tavaliselt vastu hommikut, kui on tekkinud tunne, et järjekordne öö on möödnud last söötes, gaasivalusid vabastada püüdes ja maha rahustades, jälle söötes ja maha rahustades, sekka lapse 10-minutilised unne suikumised ja siis kõik jälle otsast peale. Nõiaring. Akna taga hakkab koitma, mina pole sellel ööl enda meelest sõba silmale saanudki, on mingid täiesti mõõtmatud unne vajumise hetked, aga kas oli ka tegelikku uneaega - kes seda teab. Ja otsa ei paista. Ja siis tekib hetkeline paanikapuhang - et kuidas nii, et ma üldse magada ei saa? Just mõistus on see, mis karjub, et ma ei pea nii vastu, kui ma praegu kohe magada ei saa. Sest mõistus on harjunud sellega, et enda väljamagamiseks on vaja 8 unetundi. Keha peab kuidagi ikka vastu. Sest ju ma...

Tšillid hetked: Esimene vankrisõit (3. märts 2012) Esimene siesta rõdul, samal ajal kui emmel-issil väike lõunane fiesta (3. märts 2012) Veel üks siesta. Juhtunud on see, mis (vist) kõigi blogivate imikute emadega aset leiab - iga päev mõtled optimistlikult, et täna kirjutan midagi, siis aga avastad, et kätte on jõudnud järgmine päev ja jälle järgmine ja... On kaks tüüpilist olukorda: kas laps nõuab parajasti tähelepanu ja pole tõepoolest võimalik midagi arvutis toimetada, või siis on tekkinud puhkehetk, kuid mõttelõng on kokku jooksnud ning taipu ja jõudu jätkub äärmisel juhul pealiskaudseks neti sirvimiseks. Selleni pole ma veel jõudnud, et oskaks laps õlal või rinna otsas operatiivselt netis toimetada. Ja tegelikult nagu ei raatsi ka - ma arvan, et laps võiks ikka esialgu kogu tähelepanu saada, pole õige teha teda osaks mingist multitasking ust. Kuigi jah, paar korda olen ma siiski proovinud seda "kahekesi trükkimist" (mõeldes Martale ;). Täna on meie pisike 15 päeva vana....

Ja lõpuks ta siis sündis, see meie väike ime! POISS - 3080 g - 47 cm - KALAD - VESIDRAAKON... Täna läheb kaheksas päev maailma uudistamist. Meie juurde tulemiseks valis ta esmaspäeva, 20.02.2012 varahommiku kell 5.39. Oli ilus päikeseline talvepäev, lumi säras, jääpurikad helkisid Tampere sünnitushaigla katuseräästas, rääkis Javi mulle. Ei tea mis põhjusel, kuid ma soovisin salamisi, et ta ei sünniks enne veebruari 20ndaid kuupäevi, ja nii ta siis kannataski oodata. Sündis ajaliselt nädal varem, kui oli ennustatud sünniaeg. Vaimselt olin küll valmis selleks, et sünnitus algab pigem hiljem kui varem – kuna mingeid tuhude eelproove polnud käinud ja esmasünnitused pidid ikkagi sagedamini hilinemisega olema –, aga tagantjärele mõeldes on suurepärane, et varem – nii jäi ära pineva ootamise aeg. Eelmise pühapäeva õhtul polnud veel mingeid märke sellest, et sünnitusest võiks lähipäevil juttugi olla. Ei saa küll öelda, et oleks mingisugune eelaimdus olnud, kuid mingi alateadlik instinkt mind v...

Mulle meeldiks, kui peale ACTA-t tuleks eestlased jälle tänavatele, sest põhjust on küllaga. Mulle meeldiks, kui meie inimesed oleksid häälekamad ja näitaksid konkreetsete tegudega, et valitsus ei saa nende peale vilistada ja antud lubadusi kogu aeg ära võtta. Kui tahate, naerge põlastavalt ja kutsuge seda Kreeka tegemiseks, aga psühholoogilisel tasandil on see mõjuvam, kui kodus targutada ja lõpuks kibestusest kalestuda. Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vä...

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista. Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, s...

... tegelema peaks millegagi, mille tähtaeg läheneb? Loomulikult leitakse, et vana blogikujundus on lõpmatuseni ära tüüdanud. See siin oli mulle meeldivaim/sobivaim, mille Bloggeri mallidest leidsin. Oleks mujalt veel otsima hakanud, oleks vabalt võinud päeva veeta.

Magamistuba sai lõpuks ümber tõstetud ja nüüd on pärdikul koht, kus magada. Tegelikult on valikuid isegi kaks - kas see valge KELA pappkarp-voodi (seesama, mille sees KELA saatis meile 140 euro eest beebivarustust), kus nii mõnedki soomlased pidid oma esimesed elukuud mööda saatma :) Või siis see alumine beebihäll. Miskipärast on tunne, et meie pärdik läheb sundkorras viimasesse :) PS. Ja muidugi pole voodilt vastu vaatav läpakas väheoluline ega juhuslik! See tüüp on oma lühikese 13-kuuse eluea jooksul viibinud garantiis juba 4 korda. Tekib kerge seos... just nagu haiglane beebi, kes on pidevalt lastehaiglas ning kogu aeg loodad, et kasvab neist haigustest välja. Või siis, päris aus olles, ma iga kord loodan, et nad viimaks nõustuvad selle "haige beebi" lõplikult välja vahetama. Aga ei... arvutibeebil on välja vahetatud aku ja kaks korda emaplaat. Üldiselt on diagnoos: teie poolt kirjeldatud vigu ei suudetud tuvastada. Ela siis sellisega! Mis ei tähenda muidugi, et ma ei tunn...

Jälle kord äratus kell 4.30 v6i (hmm, eestikeelne klaviatuur keeldub jonnakalt töötamast) midagi sellist ning täiesti lootusetu yritus uuesti magama jääda. Leidsin, et loen parem veidike Merit Raju "Leia oma teed" , mida on olnud sobiv just pisikeste tykkide kaupa maiuspalaks hammustada - on hea asi ja seepärast lingin ka, toetades nii loodetavasti selle turundust. See on soe ja inspireeriv lugemine, täitsa minu asi, mis v6iks yhel päeval hingele koputada ja öelda, et v6ta uuesti kätte ja leiagi see oma tee... sest eks need asjad on aegajalt päevakorral olnud... aga huvitaval kombel olen ma oma praeguste valikutega sinas6ber, isegi 6nnelik ja rahul, ei kibele millegi uue poole... kuigi v6imalik, et kui see doktorantuuriperiood ykskord l6pule j6uab (KUI j6uab), siis ongi ees uued valikud, ka sellised, kus peaks päris iseenda tööandja ja peremees olema, täiesti aktuaalne teema. Praegu on aga hea ja 6ige just nii nagu on. T6tt öelda oleks v6inud selleks ööks kyll m6ne igavama le...

Nagu juba lugematul arvul öödel, keerutasin end mingi aja tagant ühelt küljelt teisele, otsides vahepeal voodis taga jalgade vahele toeks ja pingeleevenduseks käivat patja, mis aegajalt plehku pistab. Tegin ära ka kohustusliku öise vetsukülastuse. Ja siis ühtäkki oli kell 3 öösel uni läinud, tee mis tahad. Eks on seda viimaste kuude jooksul ennegi juhtunud, et ärkan mingil täiesti suvalisel ajal vastu hommikut ja uinuda enam ei saa - kas toksib keegi kõhus või piinab ootamatu nälg. Täna polnud põhjuseks ei üks ega teine, aga und enam ei tulnud. Vedasin end hoopis arvuti juurde mõttega, et las ma siis natuke tegutsen, nii kaua, kui väsimus ja uni jälle tagasi tulevad. Ja niimoodi keset ööd laualambi valguses arvuti taga toimetades tabas mind suur õnnetunne - mõelda kui tore, et ma saan täiesti suvalisel kellaajal teha, mida hing heaks arvab, ning mitte kuskil ei piina mõte sellest, et tuleks magada, sest midagi ootab hommikul ees. Praegu on just nii, et mitte mingeid konkreetseid ega ed...

Lõpuks jõudsime tagasi algusesse. Panka. Mitmed internetipõhised teenused Soomes (nii nagu ilmselt Eestis ja mujalgi) on seotud pangakontoga ehk teenusesse saab sisse logida, enda isiku tuvastada (ja maksta) internetipangakoode kasutades. Teatud teenuste sisselogimisel peab aga isiku tuvastamiseks pangakontoga seotud olema ka isikutunnus. Esialgu tundus, et asi lihtsamast lihtsam - saada panka meili teel oma isikukood või mine ise kohale, kood liidetakse isikuandmetele ning asi vaska. Nordeas selgus, et asi pole loomulikult nii lihtne. Pank ei aktsepteeri isikukoodi või õigemini Soome magistraadi poolt välja antud tõendit, mis isikukoodi määrab. Isikukood on Nordea jaoks aktsepteeritav ainult siis, kui see on kantud ametlikult isikuttõendavale dokumendile ehk kas Soome passi või ID-kaardile (minu teada autojuhiluba siin ei sobi). Soome passi välisriigi kodakondne niisama ei saa, ID-kaardi võib aga 55 euro eest politseist taotleda. Aga on see siis päris õige, et inimene, kellel on niiku...

Teisipäeval proovipäeval käinud, kirjutas Evelin kolmapäeval töölepingule alla ja käib nüüd usinalt tööl. Töö on täiskohaga, esmaspäevast reedeni, hommikult kl 6.00 kuni 13.30. Kes ei tea, siis Soomes on täistööaeg 7,5 tundi. Harjudes ja hea tahtmise korral võib tulevikus teha samas ettevõttes või ka mõnes muus kohas veidi lisatööd - õhtuti ja/või nädalavahetustel. Kolmapäeval saime ka verokortti ehk personaalse maksukaardi vormistatud. Nüüd on jäänud ainult KELA-kortti taotlemise kadalipust läbi käia. Ehk kunagi järgmisel nädalal on selleks rohkem jaksu. Kokkuvõtvalt läks Evelinil töö saamisega aega täpselt kaks nädalalt, mis on minu meelest väga hea tulemus. Edaspidi on küsimus pigem enda motiveerimises, kuidas teha seda tüütut koristustööd päevast päeva nii, et kiiret tülpimust ei tuleks. Kuidas leida tööelu kõrvale tasakaaluks mingit meeldivat sotsiaalset tegevust, sõpru või kasvõi lihtsalt inimesi, kellega suhelda? Mina isiklikult küll ei kujuta ette elu Soomes nii, et sind üldse ...

2. jaanuaril, ESMASPÄEVA hilisõhtul saabusime Eestist Tamperre: mina, Javi, Evelin ja pilgeni täistuubitud auto. (Ajaloo huvides tuleb mainida, et 6. jaanuaril 8 aastat tagasi saabusin mina Annika küüdis samamoodi Tamperre. Aasta oli 2004 ja Eesti ei olnud veel EL-is.) Soome pehme maandumise ettevalmistuseks oli Evelini soomekeelse CV ettevalmistus ja elukoha leidmine. CV osas otsustasime põhimõtteliselt nii, et saata seda firmadele enne Soome tulekut pole suurt mõtet. Asi selles, et oma praeguse keeleoskuse juures on tal sisuliselt tööd võimalik leida vaid koristusalal ja seal on tööjõuringlus suur ja värbamine käib kiiresti. Tihti on nii, et täna saadad CV, homme-ülehomme kutsutakse intervjuule ja kui näkkab, kohe ka proovipäevale. Elukohaotsinguga tegelesin mina detsembri alguses juba ja leidsin alustuseks Soome/Tampere mõistes suhteliselt soodsa variandi üsna kesklinnapiirkonnas. Rohkem asju ette ära teha ei saanud. TEISIPÄEVAL olid plaanis: pangavisiit, et avada Soome konto. Üüril...

Alanud on viimane töönädal. (Jätame ära retoorilise küsimuse, "Kas tõesti juba?") St ma ei kavatse veel aju päris lukku panna, eks kodus saab ka üht-teist ette võtta, aga tööruum tuleb vabastada ning KELA silmis olen ma nädala pärast dekreedis. Nii et siiski, siiski. Beebirindel on praegu päevakorral sünnituseks ettevalmistus, mis konkreetselt tähendab, et käisime eelmisel nädalal väiksel tutvumisloengul ja -ringkäigul Tampere sünnitushaiglas. Nüüd teame vähemasti, kust uksest siseneda, ja Javi süda on rahul, et tal on mingi ettekujutus parkimisest ja võimalus parkimiskulusid minimeerida. Lisaks algas Hervanta nõuandlas pere- ja sünnituskoolitus, mis toimub neljal korral. Isiklikult loen vähehaaval Ülle Liivamägi "Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde" ja Anna Wahlgreni "Kooskasvamine" (aitäh Merilinile soovituste eest!) ja tundub, et esialgu neist piisab minu infonälja rahuldamiseks täiesti. Need asjad sobivad minu oma mõtetega. Nii ongi. Asis...

Etteruttavalt: järgmine postitus tuleb sellest, kui palju läheb aega ja mida teha, et üks inimene Soomes ennast enam-vähem inimese moodi sisse saaks seatud (ning tal tekiks töö tegemise võimalus). Eeldused: asjatundja ja keeleoskaja inimese kaasabi ja selle inimese vaba aeg ning paindlikkus keset argipäeva mööda instantse kapata ja asjatoimetusi läbi viia. Eksperimendis osalejad: mina ja Evelin.