Küll ma olen kaval, eks?
Ma ei oska jalad korralikult üks teise kõrval maas toolil istuda. No vot kohe ei oska. Juba lapsepõlvest peale kerin ma toolil istudes jalad kas tagumiku või lõua alla. Vähemalt üks jalg peab sellises poosis olema. Kohvi juues, lugedes, kirjutades... Istun niimoodi, kuni jalad ära surevad ja siis panen jalad tagasi laua alla ja ühe jala... üle teise :D Isa imestab vahel, et huvitav, millal see loll komme ükskord ära kaob? Ega vist ei kaogi, aga päris kiiks oleks ükspäev juba vanaema olla ja ikka niimoodi oma jalgu vedada. Aga võibolla hakkab selleks ajaks kondivalu piinama, ja praktilistel põhjustel seda enam teha ei saagi? Nojah.
Võibolla on see pigem mälu eripära, aga ma ei suuda isegi kaht lauset sõna-sõnalt meelde jätta. Oma sõnadega jutustamine või mõtte edasiandmine pole mingi probleem, aga kui ma pean midagi täpselt refereerima, siis... no ei mäleta! Ma olen alati imestanud, kuidas teised mäletavad laulusõnu ja vuristavad tsitaate filmidest ja raamatutest, aga mina ei mäleta midagi. Mäletan ainult emotsioone. Kurb, aga naljakas ka :D
Mu ema ei usu vist siiamaani, aga tegelikult ma isegi oskan nüüd süüa teha ja kohati isegi naudin söögivalmistamist. Veel ülikooli ajal Tartus hoidsin ma köögist suure kaarega eemale. Tegelikult ma tagantjärele arvan, et see kodus söögivalmistamise foobia tulenes foobiast sõnade „tuleb” ja „peab” vastu. Meie peres tuli ja pidi süüa tegema. Ja see pidi olema naiste töö. Ja edasi seostus see sellega, et ema tuli ja õpetas, kuidas ei tohi teha ja kuidas peaks tegema. Ja see ajas karva tõsiselt turri. Olen kord juba selline inimene, kes asjatut õpetamist ja igasugu „peakse” karvavõrdki ei talu. Kui sellega tulete, siis ma ei tee mitte midagi ja võib juhtuda, et urisen ja isegi hammustan!
Ma ei salli kasvuhoones tomatite kastmist. See seostub vastiku kuumuse, jääkülma vee, tomatilehtede eripärase lõhnaga, mis ihule sattudes enam kuidagi lahkuda ei taha, ja sipelgatega! Just niimoodi see meie koduaia tomatite kastmine kunagi välja nägi. Sinna juurde käis ka „peab” ja õdedega kaklemine, kes selle „peab” seekord omaks võtab. Aga seda ma pole proovinud üle tüki aja – äkki on ka see foobia üle läinud?
Vinnide pigistamine, pea kratsimine, millegi lahtiharutamine – oh kui lõõgastavad tegevused, kui närv on must või tahad asjade üle omaette mõtiskleda.
Oh, kuidas ma naudin seda, kui ma üle pika aja jälle üksi mitu päeva järjest kodus olen ja enda ümber segadust loon. Lasen oma riietel magama minnes lihtsalt toolileenile või põrandale kukkuda, kasvatan mustade nõude virna laeni, jätan kõik võimaliku laokile, pead ei pese, kui ei viitsi, vean voodisse raamatuvirna, söön voodis (parem, kui Javi sellest kunagi haisu ninna ei saaks!), ja tekitan öökapile tühje kohvitasse ja kõike muud sellist tabu. See on selline mõnus vabanemise tunne. Kui tean, et Javi koju hakkab tulema, siis panen kõik asjad nende õigetesse kohtadesse tagasi ja pesen nõud ära. Ja kõik ongi hästi :)
Iga kahe-kolme kuu tagant otsustan, et nüüd hakkan tervislikult sööma ja üldse tervislikumaid eluviise järgima. St õhtusöök raudselt enne kella kaheksat õhtul, parem, kui juba kell seitse, ja lihatoite ning magusat üldse eriti ei tarbi (okei, üks jäätis nädalas võibolla), kohvi asemel joon rohkem vett (kuskilt lugesin, et õige temperatuuriga...mis on õige?... vee joomine on tegelikult ergastavam kui kohvist tulenev energia illusioon) ja rohkem juur- ja köögivilja ja täisteratooteid ja... teate ise paremini. Mis punaveini joomisesse puutub, siis ma ei tea, millist seisukohta võtta – see pidi ju lausa tervislik olema, kui klaasike õhtusöögi kõrvale juua, samas aga, kust nüüd läheb see piir, eksole? Ja siis ma otsustan, et jah, nüüd ma sõidan regulaarselt jalgrattaga, käin jooksmas, võimlen, teen kõhulihaste harjutusi, treenin oma ilusate oranžide hantlitega ülakehalihaseid jms. Talvel vahetan osa sellest suusatamise vastu välja. Vahel ma mõtlen veel ka ujumas käia ja joogat proovida. Kõike ikka tasakaalustatud keha ning hea füüsilise ja vaimse tervise nimel. Hakkangi agaralt peale, aga siis tulevad erandid vahele – et täna ei saa ja täna on see ja... kuni lõpuks meelest läheb, mida kõike ma üldse pidin tegema. Siis aga – iga kahe-kolme kuu tagant, nagu ütlesin, tuleb kõik jälle nii eredalt meelde. Jube paradoks!
Tõenäoliselt on see ülestunnistus nüüd loogilises sõltuvuses eelmisega, kuid unenägudel ei pidanud ju loogikaga midagi pistmist olema? Igatahes olen ma umbes sada korda unes näinud, kuidas ma kuhugi hiljaks jään või olen midagi maha unustanud ja siis püüan seda „tagasi teha”, kuigi on loogiliselt võimatu. Tavaliselt on seal kole tegelane rong või buss, mis väljub sekundi pealt ja mina pean sellele tingimata jõudma. Aga ma olen veel kodus, poolalasti ja otsin midagi ja püüan jõuda. Jooksen nagu orav rattas. Siis on kell täis, ja loogiliselt sõitis rong juba ära, aga mina ikka üritan jõuda. Ikka kiiremini ja kiiremini. Ja tavaliselt ma ärkan siis enne üles, kui ma selgusele saan, et see rong ongi tegelikult läinud.
Ja kohutav õigekirjapedant olen ma ka! Näiteks selle teksti ma olen nüüd kaks korda üle lugenud ja ma olen ahastuses, et kindlasti on seal veel mõned salakavalad kirjavead... Mulle läheb ilus eesti keel nii kohutavalt korda ja see käib väga pinda, kui inimesed sageli nii vigaselt kirjutavad, et ei tea, kas nutta või naerda. Ma tean küll, et on infoajastu ja kõigil on väga kiire ja vaja kiiresti reageerida ja kõik see jutt... Aga mind see ei huvita, ma tahan ikka silmasõbralikku teksti lugeda, kui ma selleks juba aega raiskan.
Comments