Küll ma olen kaval, eks?

Kuna viimasel ajal blogijad agarasti oma kiiksudest pajatavad, siis ei saa minagi neid varjata, ega ju? Unustagem see väike detail, et ma lubasin neil päevil internetiga üle poole tunni päevas mitte sõprust pidada. Jaja, ma pean oma lubadust - kirjutasin selle teksti enne nimelt kenasti Wordis valmis ;)

Mulle meeldib bussis keskmisest uksest tagapool paremal kolmandas pingis istuda ja hea, kui ma seal üksi istuda saaksin. Ma ei tea, mis oleks seletus sellele.

Mingil ajal, kui ma hotellis töötasin ja öövahetuste tõttu vahel neli korda päevas kohvi tarbisin, sai mul kohvist nii süda pahaks, et ma mõtlesin selle joomisest loobuda. Nii see siiski ei läinud, kuid nüüd ma üle kahe tassi kohvi päevas naljalt enam ei joo. Õhtune kohv mind magamast aga mitte kuidagi ei sega – nii et ma ei teagi, milleks ma seda vahete-vahel õhtuti joon siis. Kohvijoomise pärast vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis kohvikeetmisviisidest. Nimelt ma otsustasin kunagi, et kõikse parem kohv on Löfbergsi presskannukohv. Siis tüdinesin sellest ära (võibolla presskannu pesemisest?) ja muretsesin endale otse Itaaliast selle türgi või itaalia või mis iganes kohvikannu. No teate küll, see, mis kolmeks osaks keskelt lahti käib – alla käib vesi, keskel on kohvipurusõel ja peal anum, kuhu kohv lõpuks vurtsuga välja pressib. Aga kuiväga ma ka seda kohvi vahel ei armastaks, ikkagi on üks hommikune espresso minu jaoks liiga kange ja samas liiga väike kogus. Ma eelistan ikka tervet kruusitäit, küll üle keskmise tugevat musta auravat jooki, mida pool tunnikest võileiva kõrvale nautida saab. Ja hommikukohv piimaga ei kõlba kohe mitte kuhugi! Kuidas piimaga kohvi üldse võileivaga kombineerida saab?? Samas pärastlõunane latte või cappuchino on alati omal kohal, eriti kui koogitükk kõrval. Nüüd läks teemast juba kõrvale, igatahes olen ma praeguseks jälle laisa inimese kohvi peale üle läinud. Panen ainult kohvipuru tassi põhja, kallan keeva vee peale ja lasen veidi tõmmata. Töö juures joon ma aga peamiselt filtrikohvi, mida, muide, tehakse seal kõige jäledamast Pirkka kohvipurust. No küll ma olen pirtsutand, et seda on võimatu juua, aga hommik lihtsalt ei lähe käima, kui ma isegi seda solki ei joo. Vahel imetlen ma poodides kalleid kohvimasinaid ja mõtlen, et kui ma rikkaks saan, siis ostan kord omale sellise, millega igasugu head kohvi vastavalt tujule teha saab. Aga muidu, jah, jämedalt äramärkimiseks veel see, et Soome kohvid on õudsed, sest nad on hapud, nii et siin ma olen pigem mujal valmistatud kohvipurude peale välja läinud. Viimase aja avastus on etioopia kohvi, mille ma siinsest Lidlist avastasin. Niikaua kui ära pole tüdinenud, on nämma. Üldiselt on peagi aga ilmselt kätte jõudmas aeg, millal ma presskannule jälle rohelise tule annan.

Ma ei oska jalad korralikult üks teise kõrval maas toolil istuda. No vot kohe ei oska. Juba lapsepõlvest peale kerin ma toolil istudes jalad kas tagumiku või lõua alla. Vähemalt üks jalg peab sellises poosis olema. Kohvi juues, lugedes, kirjutades... Istun niimoodi, kuni jalad ära surevad ja siis panen jalad tagasi laua alla ja ühe jala... üle teise :D Isa imestab vahel, et huvitav, millal see loll komme ükskord ära kaob? Ega vist ei kaogi, aga päris kiiks oleks ükspäev juba vanaema olla ja ikka niimoodi oma jalgu vedada. Aga võibolla hakkab selleks ajaks kondivalu piinama, ja praktilistel põhjustel seda enam teha ei saagi? Nojah.

Võibolla on see pigem mälu eripära, aga ma ei suuda isegi kaht lauset sõna-sõnalt meelde jätta. Oma sõnadega jutustamine või mõtte edasiandmine pole mingi probleem, aga kui ma pean midagi täpselt refereerima, siis... no ei mäleta! Ma olen alati imestanud, kuidas teised mäletavad laulusõnu ja vuristavad tsitaate filmidest ja raamatutest, aga mina ei mäleta midagi. Mäletan ainult emotsioone. Kurb, aga naljakas ka :D

Mu ema ei usu vist siiamaani, aga tegelikult ma isegi oskan nüüd süüa teha ja kohati isegi naudin söögivalmistamist. Veel ülikooli ajal Tartus hoidsin ma köögist suure kaarega eemale. Tegelikult ma tagantjärele arvan, et see kodus söögivalmistamise foobia tulenes foobiast sõnade „tuleb” ja „peab” vastu. Meie peres tuli ja pidi süüa tegema. Ja see pidi olema naiste töö. Ja edasi seostus see sellega, et ema tuli ja õpetas, kuidas ei tohi teha ja kuidas peaks tegema. Ja see ajas karva tõsiselt turri. Olen kord juba selline inimene, kes asjatut õpetamist ja igasugu „peakse” karvavõrdki ei talu. Kui sellega tulete, siis ma ei tee mitte midagi ja võib juhtuda, et urisen ja isegi hammustan!

Ma ei salli kasvuhoones tomatite kastmist. See seostub vastiku kuumuse, jääkülma vee, tomatilehtede eripärase lõhnaga, mis ihule sattudes enam kuidagi lahkuda ei taha, ja sipelgatega! Just niimoodi see meie koduaia tomatite kastmine kunagi välja nägi. Sinna juurde käis ka „peab” ja õdedega kaklemine, kes selle „peab” seekord omaks võtab. Aga seda ma pole proovinud üle tüki aja – äkki on ka see foobia üle läinud?

Vinnide pigistamine, pea kratsimine, millegi lahtiharutamine – oh kui lõõgastavad tegevused, kui närv on must või tahad asjade üle omaette mõtiskleda.

Oh, kuidas ma naudin seda, kui ma üle pika aja jälle üksi mitu päeva järjest kodus olen ja enda ümber segadust loon. Lasen oma riietel magama minnes lihtsalt toolileenile või põrandale kukkuda, kasvatan mustade nõude virna laeni, jätan kõik võimaliku laokile, pead ei pese, kui ei viitsi, vean voodisse raamatuvirna, söön voodis (parem, kui Javi sellest kunagi haisu ninna ei saaks!), ja tekitan öökapile tühje kohvitasse ja kõike muud sellist tabu. See on selline mõnus vabanemise tunne. Kui tean, et Javi koju hakkab tulema, siis panen kõik asjad nende õigetesse kohtadesse tagasi ja pesen nõud ära. Ja kõik ongi hästi :)

Iga kahe-kolme kuu tagant otsustan, et nüüd hakkan tervislikult sööma ja üldse tervislikumaid eluviise järgima. St õhtusöök raudselt enne kella kaheksat õhtul, parem, kui juba kell seitse, ja lihatoite ning magusat üldse eriti ei tarbi (okei, üks jäätis nädalas võibolla), kohvi asemel joon rohkem vett (kuskilt lugesin, et õige temperatuuriga...mis on õige?... vee joomine on tegelikult ergastavam kui kohvist tulenev energia illusioon) ja rohkem juur- ja köögivilja ja täisteratooteid ja... teate ise paremini. Mis punaveini joomisesse puutub, siis ma ei tea, millist seisukohta võtta – see pidi ju lausa tervislik olema, kui klaasike õhtusöögi kõrvale juua, samas aga, kust nüüd läheb see piir, eksole? Ja siis ma otsustan, et jah, nüüd ma sõidan regulaarselt jalgrattaga, käin jooksmas, võimlen, teen kõhulihaste harjutusi, treenin oma ilusate oranžide hantlitega ülakehalihaseid jms. Talvel vahetan osa sellest suusatamise vastu välja. Vahel ma mõtlen veel ka ujumas käia ja joogat proovida. Kõike ikka tasakaalustatud keha ning hea füüsilise ja vaimse tervise nimel. Hakkangi agaralt peale, aga siis tulevad erandid vahele – et täna ei saa ja täna on see ja... kuni lõpuks meelest läheb, mida kõike ma üldse pidin tegema. Siis aga – iga kahe-kolme kuu tagant, nagu ütlesin, tuleb kõik jälle nii eredalt meelde. Jube paradoks!

Mul on eriline oskus täpselt viimasel hetkel kohale jõuda. Nii mina seda näen, kuigi Evelin, kes alati enne kuhugi minekut pool tundi varem valmis on, kutsub seda krooniliseks hiljaksjäämiseks. Asi selles, et ma ei taha aega raisata. Alati on nii palju teha ja kui mul on ikka kodust väljaminekuni veel tund aega, miks ma siis ei võiks vähemalt proovida mingeid muid asju vahepeal korda ajada? Raamatu peatüki lõpuni lugemine, küünte viilimine jne. Küll neid tegevusi juba leidub. Kuidagi aga juhtub alati nii, et viis minutit jääb puudu ja siis ma torman need viimased 5-10 minutit nagu pöörane mööda maja ringi – otsin terveid sukkpükse, kuivatan juukseid, loobin midagi vajalikku käekotti, pesen hambaid jne. Siis ma lähen meetrise sammuga pooljoostes ja selg märg, aga kohale ma jõuan üldjuhul kas ülitäpselt või paariminutilise hilinemisega, mis on ju lõppude lõpuks köömes! Huvitav, kui palju see pidev stressiseisund lõppkokkuvõttes elupäevi vähendab? Aga vaatame asja positiivsest küljest - võibolla on siin tegemist positiivse stressiga? ;)

Tõenäoliselt on see ülestunnistus nüüd loogilises sõltuvuses eelmisega, kuid unenägudel ei pidanud ju loogikaga midagi pistmist olema? Igatahes olen ma umbes sada korda unes näinud, kuidas ma kuhugi hiljaks jään või olen midagi maha unustanud ja siis püüan seda „tagasi teha”, kuigi on loogiliselt võimatu. Tavaliselt on seal kole tegelane rong või buss, mis väljub sekundi pealt ja mina pean sellele tingimata jõudma. Aga ma olen veel kodus, poolalasti ja otsin midagi ja püüan jõuda. Jooksen nagu orav rattas. Siis on kell täis, ja loogiliselt sõitis rong juba ära, aga mina ikka üritan jõuda. Ikka kiiremini ja kiiremini. Ja tavaliselt ma ärkan siis enne üles, kui ma selgusele saan, et see rong ongi tegelikult läinud.

Hommikul äratuse kolm korda edasi lükkamine. Isegi kui ma õhtul hilja rampväsinuna voodisse poen ja hommikul päris kella peale tööle minema ei pea, otsustan ma ikkagi alati, et ma üritan nii vara kui võimalik tõusta, et varem õhtule saada. Nii siis panengi äratuse nt 7.30. Kui see telefoni äratus nüüd hommikul häält hakkab tegema, siis olen ma täiesti veendunud, et ma olen ikkagi veel väsinud ja kõige parem on veel 10 minutit magada. Lükkan äratuse edasi ja 10 minuti pärast kordub sama. Peale kolmandat korda ma tavaliselt otsustan, et nüüd ma suudan siiski tõusta. Vahel aga juhtub, et ma olen selle otsustanud ja võtan telefoni enda juurde voodisse ja otsustan veel minuti jagu lihtsalt lesida ja siis ma ärkan ikkagi täpselt tunni aja pärast. Justkui loodusseadus kohe. Huvitaval kombel siis, kui mul on sadagu-või-pussnuge ajapeale minek, siis ma tõesti suudan kohe esimese äratuse peale tõusta. Ja üleüldse ma imestan, kuidas Javi mind selle hullu hommikuse äratusrituaali pärast veel teise tuppa magama pole küüditanud. Võibolla ta lihtsalt ei kuule? ;) Muuseas, kunagi ma praktiseerisin seda, et panin äratuskella riidekappi. Kui see hommikul lärmama hakkas, siis ei jäänud mitte midagi muud üle, kui end jalule ajada, et see kinni panna. Sellega koos läks tavaliselt ka uni. (Aga võibolla oli see äratuskell seal riidekapis hoopis sellepärast, et ta väljas liiga häirivalt tiksus ja ma magama ei saanud jääda. Kes seda enam täpselt mäletab? Igatahes riidekapis ta elas.)

Ja kohutav õigekirjapedant olen ma ka! Näiteks selle teksti ma olen nüüd kaks korda üle lugenud ja ma olen ahastuses, et kindlasti on seal veel mõned salakavalad kirjavead... Mulle läheb ilus eesti keel nii kohutavalt korda ja see käib väga pinda, kui inimesed sageli nii vigaselt kirjutavad, et ei tea, kas nutta või naerda. Ma tean küll, et on infoajastu ja kõigil on väga kiire ja vaja kiiresti reageerida ja kõik see jutt... Aga mind see ei huvita, ma tahan ikka silmasõbralikku teksti lugeda, kui ma selleks juba aega raiskan.