Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Lugenud Raivo J. Raave teksti "Kas sa armastad venelast?" , läks esiti tükk aega mõtlemisele, et mis on õigupoolest selle jutu tuum? Jättes kõrvale teksti konarlikkuse, mis vägisi meenutab mikktitmalikku faktide kuhjamist otseste seoste tekitamisesse vaevumata, ja grammatika- ja faktivead, oli seal siiski miskit, mis sundis kohati kaasa noogutama ja ergutas edasi mõtlema. Ma arvan, et Raivol on õigus, et meie eestlane vs venelane probleemid tulevad jäigast emotsionaalsest vastandamisest armastan-vihkan skaalal. Kuna me oleme otsustanud ajaloole viidates venelasi mitte armastada, siis ei olegi justkui midagi muud järel, kui et vihkame. Oleme nii uhked oma ajalooteadmisele, meie, st eestlaste tõlgendatud ajaloole (kuid see, et aja lugusid on mitmeid ja teiste eestimaalaste omad võivad olla erinevad, pole selles kontekstis kõige olulisem) ja mäletamisvõimele, et sellest saab inimestevaheliste suhete A ja O. Ajalugu kustutada ei saa. Ei peagi. Aga kas meie eesmärk ei peaks ajaloo...

Kujutage ette, et te töötate innovaatilisi IT-lahendusi pakkuvas ettevõttes. Te olete seal töötanud 3 aastat ja ühe kuu. Olete näinud ühe tiimi teket, selle 7-liikmelise mikrokeha kasvamist mingi 132-liikmeliseks makroks. Jah, olete näinud grandioosset organisatsioonilist arengut. Paraku kvaliteedi asemel saab siin rääkida ainult märkimisväärsest kvantiteedi kasvust. Selle IT-firma arvutipark on järkuvalt võrreldav umbes 1998. aasta suvalise Eesti väikeettevõtte võimalustega. Minu käte vahel on näiteks juba kaks arvutit surnud. Ilmselt heidab ka kolmas lähiajal hinge. Surnud asendatakse lihtsalt surmaeelikutega. Andmebaas, mida me kutsume hellitavalt Kvaliteedikeskuseks, muutub päeva teiseks pooleks nii aeglaseks, et kahju hakkab tema katkendlikest hingetõmmetest. Iga kliki järel on mõistlik viis minutit lihtsalt lakke vahtida ja jumala eest mitte ühtegi lisaklikki teha - see võiks viia kogu kupatuse kokkujooksmiseni ja järgepidevatele restartidele. Hommikust õhtuni restartimise eest m...

Kahekesiolekuhetki õpid hindama vaid siis, kui selleks mitu nädalat võimalust pole olnud. Ämm on edukalt tagasi Hispaaniasse lennutatud :)

M õnikord tundub, et elu on ebaõiglane. Näiteks mõned meist töötavad ja õpivad, õpivad ja töötavad. Esimest teise ja teist esimese nimel. Võibolla lollusest usume seda, et õppimine viib meid kunagi-kunagi... hmm, kuhu?...helgema tuleviku poole? Lõppkokkuvõttes rebime end sellega pooleks. Garantiisid aga pole. See südamepuistamine siis sellest, et ilma jäänud (põhjenduseta) kahest stipendiumist, mida ma Kanada õpingute jaoks nii-nii väga vajan, olen ma kaotanud igasuguse tahtmise sinna minna. Paistab, et Kanada ei armasta mind, näitab hoopis hambaid ja küüsi. See väsitab. Ja paneb küsima: kaua veel? Pealegi nägin ma eile töökuulutust, mis on justkui minu jaoks kirjutatud. Tallinnas. Aga Javi on nii armas - omal viisil, kuidas ta püüab mind lohutada :)

Eelmisel sissekandel oli funktsioon ka, umbes nii nagu vihmavarju kaasavedamisel päikeselise ilmaga – et kui vead, siis hoiad vihma ära, kui suure häälega pasundad, siis lähevad asjad teistpidi. Et see loodusseadusena ei kehti, selgus juba teisipäeva öösel. Magama sain kell üks öösel, tõusta oli vaja 4:30 varahommikul. Magasin lühikest ja rahutut und, aju vist üldse uneasendisse ei jõudnud, sest iga natukese aja tagant mäletan end fikseerimas, et kurat, sajab, sajab veelgi tugevamalt. Üles tõustes ja viimaseid asju kaasa pakkides hoidusin aknast välja vaatamast – parem oli mitte teada, kui palju täpselt sajab. Selles olin aga ette kindel, et vihmakeep oli kasulik ost ja üks suur prügikott rattakoti kaitseks läheb kindlasti käiku. Kui ma alla trepikotta jõudsin ja oma ratta kuurist välja vedasin, siis ma püüdsin ikka veel mitte vihmast mõelda, vaid keskenduda sellele, et kui ma nüüd käbelt ei tee, siis läheb uhamiseks, et rongile jõuda. Viimaks olin ma ratta selja – kilepüksid jalas, ki...

Aprilli keskpaik, sõidame ära Indiasse - tuuline ja vahel sajab. Mai algupool, tagasi Soomes, aga äraoldud ligi 20 päeva jooksul pole mitte midagi muutunud - külm, tuuline, vaevalt rohetab, sajab. Juunis lõpuks naeratas meile päike, jaanipäeva elasime rattal üle piiskagi vihma saamata, kuigi just rannailmalikult soe veel polnud. Peale jaanipäeva - sadu, sadu, sadu (päike tuli korraks oma täies hiilguses välja 3. juulil, seda me mäletan!), juuli ülekaalukalt samas vaimus. Vähemalt ei mäleta päevagi, kus hommikust õhtuni oleks võinud pilvitut taevast nautida ja kordki kodust välja minnes oleks täiesti kuivaks jäänud (kui kõrvale jätta see, et eelmisel nädalal Eestis oli meil üksjagu õnne). Hehe, ootan põnevusega teisipäeva varahommikut, kui nii kl 5 juba tuleb kodust rattaga startida, et Turu rongile jõuda. Ma vist jätan siis targu juba duši all käimata. No milleks vett raisata, kui ilmagi saab?! Ülalolev graafik võtab kokku nii mõneski maailma paigas sellise tavalise talveilma. Neljapäe...

La Oreja de Van Gogh ja see pilt sobivad täiuslikult, eriti peale peale kannu sangriat Teele ja Mikko seltsis ;)

Eile me tulime Eestimaalt. Koos Javiga. Pärast enese väikestviisi harjutamist mõttega, et see reis meil sel aastal ära jääb, tundub senini uskumatuna, et see lõpuks ikkagi teoks sai - päriselt. Tänu meie Ford Focusele jõudsime kuue päeva jooksul käia kõikjal, kuhu plaanisime ja rohkemgi veel - Tallinnast alates Pärnus, Tartus, Peipsi ääres, Narvas ja Rakvere kandis. See kuus päeva oli täis imetoredaid kohtumisi minu sõprade ja perega. Me saime osa sellest, kuidas Tartu sõbrad Tartu lähistele oma kodusid rajavad ja kuidas Ülle ja Frank, kes muidu Saksamaal elavad, oma suvesid Pärnus veedavad. Me käisime tõelise rannailma puudumise kiuste kaks korda rannal päikest võtmas ja nautisime õlut ja maitsvat toitu Eestimaa mõnusates söögikohtades. Grillisime sõprade seltsis liha, käisime saunas, avastasime Eestimaa kauneid vaateid Peipsile ja nautisime rannakülade idülli, käisime jalgrattamatkal, magasime telgis ja saime Narva ja Rakvere linnuseid ning Sinimägesid külastades aimu sellest, kui ki...

K una viimasel ajal blogijad agarasti oma kiiksudest pajatavad, siis ei saa minagi neid varjata, ega ju? Unustagem see väike detail, et ma lubasin neil päevil internetiga üle poole tunni päevas mitte sõprust pidada. Jaja, ma pean oma lubadust - kirjutasin selle teksti enne nimelt kenasti Wordis valmis ;) M ulle meeldib bussis keskmisest uksest tagapool paremal kolmandas pingis istuda ja hea, kui ma seal üksi istuda saaksin. Ma ei tea, mis oleks seletus sellele. M ingil ajal, kui ma hotellis töötasin ja öövahetuste tõttu vahel neli korda päevas kohvi tarbisin, sai mul kohvist nii süda pahaks, et ma mõtlesin selle joomisest loobuda. Nii see siiski ei läinud, kuid nüüd ma üle kahe tassi kohvi päevas naljalt enam ei joo. Õhtune kohv mind magamast aga mitte kuidagi ei sega – nii et ma ei teagi, milleks ma seda vahete-vahel õhtuti joon siis. Kohvijoomise pärast vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis kohvikeetmisviisidest. Nimelt ma otsustasin kunagi, et kõikse par...

Ma olen endale lubanud, et ei lase järgneva 10 päeva jooksul end kiusatustest segada. Sinna hulka kuuluvad MSN-i sisselogimine, üle poole tunni päevas online-ajakirjanduse sirvimine, käputäie blogidega järje peal olemine jms. Kõik see tundub ju nii eluoluline, kui oleks millegi nii absoluutselt hõlmamatu kui magistritöö kirjutamisega vaja enda aega sisustada. Nii et mulle tundub, et kõige targem on see nupp järgnevateks päevadeks otsusekindlalt välja lülitada, mis mind veebimaailmaga ühendab. Et siis sellepärast olen audis!

Putin on ikka Venemaale vääriline tegelane küll! Juba paar kuud on EuroNewsis iga poole tunni tagant Sotši reklaam jooksnud. Siis ma ei osanud veel tähelepanu pöörata, millised miljardid selle "lihtsalt natuke reklaami" taga on. Alles mõned päevad tagasi lugesin EPL-st ( http://www.epl.ee/artikkel/391691 ) Putini suurejoonelistest plaanidest Sotšiga. Oi kuidas mulle pakub lõbu see eht venemaalik stiil, et sadagu või pussnuge, Sotšist tuleb maailma KÕIGE KÕIGE KÕIGE! Umbes nagu Gagarini ja Laika kosmosesse sõit. Sellegipoolest ma annaks palju, et näha Sotšit praegu ja aastal 2014. Kuid eks teatud määral ole alust ka nende arvamusel, kes kahtlevad, et need 2014. aasta talimängud üldse kunagi teoks saavad - arvestades Venemaa ohtlikult kirglikke mänge maailmapoliitikas võib selleks ajaks tõepoolest kõike juhtuda.

Eile hommikul olid pilved viimaks Tampere kohalt põgenenud ja päike säras täies hiilguses :) Õhtul pidasime meie pool maha väikese sünnipäevapeo mõnede heade sõprade, risotto, maasika-juustutordi ja vahuveiniga. Päike ja maasikad - need lihtsalt ei saa 3. juulil olemata olla!

Kui muidu on seesuguste teemade lahkamise puhul mulje, et poolkirjaoskamatud kommijad lahmivad seal ajaviiteks, siis seekordsed mõtteavaldused viitavad sellele, et teema põleb ereda leegiga ka meie sõnaseadjama ehk siis äkki ka mõtlemisvõimelisema kommenteerija jaoks... EPL, 29.06.2007, Raivo Vetik "Kas sõda või rahu?" ( http://www.epl.ee/arvamus/391429 ) -> ( http://www.epl.ee/?arvamus=391429&kommentaarid=0 ) EPL, 29.06.2007, Mart Rannut "Sotsiaalteadlaste arvamustest" ( http://www.epl.ee/arvamus/391430 ) -> ( http://www.epl.ee/?arvamus=391430&kommentaarid=0 ) Mul on huvitav ja kurb ja naljakas ja halenaljakas. Ka alul soliidsed kaotavad pikapeale oma närvi ja hakkavad üksteise pihta lehmakooke loopima. Kui analüütiliselt ei anna vastasele midagi selgeks teha, siis jah, mis muud jääb üle, kui täheldada, et jah, sul endal, vastaskommijal, on tegelikult kole molu ja üldse oled sa üks kompleksides ajukääbik. Ma lähen ka iseenda peale närvi, sest need pr...

Lugesin just äsja EPL-i artiklit rahvastikuministribüroo poolt tellitud uurimusest “Eesti ühiskonna integratsiooni võimalustest peale pronksööd” ( http://www.epl.ee/uudised/391258 ). Ootan kannatamatult, et uurimuse täisteksti lugeda. Praegu aga tekitavad miskipärast õudust kommentaarid ( http://www.epl.ee/?uudised=391258&kommentaarid= 0), mida on ajavahemikus 17:21-23:41 tekkinud juba 202... Mis oleks veel säravam tunnistus Eesti rahvast vahtuajavaimast teemast täna ja Eestimaal???

Öeldakse küll, et Soomes on viis aastaaega, viimane neist punakuldne ruska (looduse sügisene värviküllus, kuldne sügis) Lapimaal augusti lõpus-septembri alguses, mis peaks siinsesse ellu parasjagu vaheldusrikkust tooma... kuid kui mitu korda olen ma end sel aastal tabanud aknast välja vaadates mõtlemast, et huvitav, mis aastaajas me siis lõpuks oleme? Näiteks täna, kui meil on suvise leitsaku asemel vaevalt 14 kraadi, mille koha pealt on isegi tunne, et termomeeter liialdab, kõik on vastikult niiske ja sombune. Minu mälu järgi oli see ühtlaselt hall olustik siin ka märtsi- ja detsembrikuus... Tõstan oma meeleolu sellega, et lehitsen Kanada reisijuhte ja kujutlen ennast ära sinna - kuhugi, kus kõik peaks olema ilusam, värvilisem, parem... Oo, British Columbia! Oo, Rocky Mountains, Calagary mäestikud, rahvuspargid, mägijärved, joad, liustikud, Vancouver, Victoria... Tore on unustada ära see pisike fakt, et eks ma lähen sinna maailma äärele, 16 lennutunni kaugusele, eelkõige ikka selleks...

Nüüd on meil Javiga mõlemil korralik varustus rattamatkaks. Niisiis, me ei nuta, kui ka sel suvel autot tagumiku alla ei saa - kimame rattaga ringi ja avastame Pirkanmaad. Augustis on ka Ahvenamaa rattamatk soolas. Tegime esimese 2,5-päevase soojendusmatka jaanipäeva puhul. Neljapäeval olime tööl, koju jõudes pakkisime matkavarustuse kokku, sõime korraliku õhtusöögi ja kell üheksa õhtul asusime teele. Esimeseks õhtuks oli nii soojenduse korras plaanis vaid 11 km - täpselt nii kaugel meie kodust asub lõkke- ja telkimisplats, kus on ka palkonnike, kus tasuta ööbida saab. Kuna päike oli veel kl 23 nii kõrgel nagu päise päeva ajal, siis polnud hilisest väljasõidust mingit matkatakistust. Järgmisel päeval võtsime suuna Valkeakoskile ja Pälkänele. Õiget teeotsa otsides sattusime esmalt nüüd pensionipõlve pidava noorusliku abielupaari koduõue. Saime jutu peale ja kohtumine tipnes sellega, et meile tehti kogu majapidamises, mille paar ise oma väikeste valgete kätega valmistanud oli, kui la...

Sõitsin esmaspäeva hommikul juba kl 6.30 rongiga Narvast Tallinna (muuseas, oma 12 aastat pole selle rongiga sõitnud ja vahepeal pole mitte midagi muutunud!, niisiis jäävad mõned asjas Eestis lausa muutumatuks). Oli õnnestunud veel ühes intervjuus kokku leppida ja tegime selle ilusti ära. Siis käisin Rahvusraamatukogus virnast artiklitest paljundusi tegemas ja lõpuks helistasin, et kas homme tuleb see teine intervjuu või mitte. Selgus, et ei kuku välja. Olin ise ka üllatunud, kui hea meel mul selle ärajäämise pärast ühtäkki oli - nüüd ei olnud mingit teravat põhjust kauemaks Tallinna jääda. Oleks ju võinud muidugi sõbrannadele helistada, kokku saada, kellegi juures ka ööbida. Aga vot, polnud seekord tahtmist. Tormasin tuhatnelja sadamasse, mõeldes, et kui ometi saaks laeva ja koju, Tamperre. See sisemine tung koju saada oli meeletult suur. Olen oma intervjuudes ikka ja jälle küsinud inimeste kodu ja kodutunde kohta, kui nad Eesti ja Soome vahet reisivad. Minu meelest me oleme üleüldise...

Täna oli tegelikult hea päev. Esmalt sellepärast, et ma sain tuttavaks Astridiga, kes on noor intelligentne ja südikas eesti naine. Ja teiseks - isegi kui see teile imelik tundub! - sellepärast, et minu vanaisa läks viimasele teekonnale. Ma mõtlen, et see on hea, et sa said viimaks minna - peale kümme aastat kestnud kannatusi, elu, mis polnud sulle elamist väärt. Seepärast, et haigena elamine ei tundunud sulle enam täisväärtuslik elu. Nüüd oled sa, tõsine, jonnakas ja äärmiselt töökas eesti mees, kes sa mind ja mu õdesid jaani-, herne- ja kapsaussiks tavatsesid kutsuda, teel sinna, kuhu minekut sa nii kannatamatult ootasid. Me oleme õnnelikud, et sa meil olemas olid. Me loodame, et sa oled nüüd seal, kus pole valu ja kust leiad rahu. Jääd meie mälestustes alati meiega! Head teed!

Kuulasin täna ETV hommikuprogrammi intervjuud rahvastikuminister Urve Paloga http://www.postimees.ee/080607/esileht/siseuudised/265223.php Mulle see õudselt meeldis! Mitte sellepärast, et ma 2008-2013 integratsiooniprogrammist jubedalt vaimustuses oleksin. Ausalt, ma pole veel jõudnud seda lugedagi. Vaimustusin hoopis rahvastikuministri isikust ja tema ellusuhtumisest käesoleval ajahetkel, kui ta on kõigest 1,5 kuud ametis olnud. Mulle meeldib see vastse poliitikasse suundunud naise siirus ja optimism. Mulle meeldib see, kuidas ta asjadest niiviisi räägib, et ta ise osaline on ja sellega oma ütlemiste eest vastutuse võtab. Mulle meeldib, et ta julgeb avaldada OMA arvamust, ka asjadest, milles tal võibolla veel päris kindlakskujunenud seisukohta ei ole. Mulle meeldivad tema spontaansed reageeringud, see, kuidas ta ammuli sui uut maailma avastab ja julgeb välja öelda, jah, sellest ma enne tõesti midagi ei teadnud, aga vot nüüd nägin, kuulsin, kogesin ja õppisin. Niimoodi, emotsionaalsena...

Laupäeva hommikul kiusas päike niimoodi, et oli hoobilt selge - viimaks on suvi ka meie juurde jõudnud! Kohe oli otsustatud, et toas me seda päeva ei veeda. Tegime hoopis võileivad kaasa ja hüppasime ratta selga, et päev otsa mööda Tamperet ringi kihutada. Tamperele sai kagust põhjani ja kaugemalegi veel tiir peale tehtud. Javi rattal oli spidomeeter peal, nii et läbisime täpselt 70 km. Sõitsime ja ahmisime endasse seda rõõmu, et meil on siin nii mõnusad ja kõikjale ulatuvad jalgrattateed, väikesed rohelusse uppunud linnajaod, pargid ja järved, järved, järved... See on nii kummaline, kuidas suve, sooja ja valguse tulles kõik muutub. Mitte ainult, et ümberringi on kõik teine, vaid kogu mõttemaailm ja väärtushinnangud on ühtäkki ümber pööratud. Mõistad, et see siin on üks parimaid kohti elamiseks. Tunned, et nüüd pole vajadust mitte kuhugi minna, tamperelane võib täiuslikult õnnelik olla siin oma aias nokitsedes, sõpradega grillides ja järves sulistades. Järsku tunduvad mõttetud need tun...