Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Uudist ei miskit muud, kui et Axel käis esimest korda tenniseväljakul (seekord küll ei mänginud, eelistas vankris põõnata) ja kaubanduskeskuses, kus pidas enda hästi üleval. Laadisin viimaks Picasasse üles valiku pilte Axelist. Kui ma sulle, armas lugeja, juba emaili lingiga ei saatnud, ja pakub huvi, siis kirjuta jansamail ät gmail.com ja küsi. Ootame külla hispaania vanaema. Riskime muidugi sellega, et Axel saab järgmise tosina päeva jooksul ära söödud või lõpuks salaja kohvris Hispaaniasse viidud, aga noh - elu ongi riske täis :)

Nagu piltidelt näha, on elu põhjarindel muutusteta. Võiks isegi öelda, et käesolev olukord süveneb. Pöidlad rahustavad Axelt nii, et ükspäev, kui tšillisime koos rõdul, julges Axel pöidlaga koos lausa terveks tunniks vankrisse uinakule jääda. Ja nüüd juhtub öösiti, rääkimata päevadest, ka pidevalt nii, et Axel ärkab üles, teeb mõned vigisevad häälitsused, et oma ärkamisest märku anda, aga kohe-kohe leiab oma pöidla, mida rahustavalt imeda. Kuna pöial asendab sagedasti tavapärast tissi imemist, siis nüüd on mul veelgi raskem järge pidada, kui palju see laps öösiti TEGELIKULT magab. Aga võibolla see ongi minu paranoia, et laps magab liiga vähe. Senini on ta elus ja terve ning suurema osa ajast päris rahulolev - ju siis saab oma vajaliku une ikkagi kätte. Esmaspäevaks oli järjekordne arstiaeg, aga arst oli haige ja visiit lükkus edasi. Nii jäi Axel veel nädalaks kaalumata-mõõtmata ja vist ka vaktsineerimata. Siis ühtäkki prahvatas pähe geniaalne! (ma tean, et nii mõnigi naerab nüüd ka...

Ma alles nüüd lugesin, et lapse teise elukuu keskmeks on pilk ja naeratus ning kolmandal elukuul on A ja O käed. Loomulikult ei jäänud muud üle, kui elavalt kaasa noogutada. Ega eelmisest kuust midagi meeldejäävamat polegi, kui et vahtisime aga Axeliga üksteisele armunult otsa ja naeratasime. Iga päev tundus, et Axeli naeratus on aina suurem ja võluvam. Ning muidugi need kohatised kilked, mis meid Javiga ikka päris pöördesse viisid. Kui käed hakkasid rolli mängima, siis esialgu tähendas see meeleheidet. Sest ta leidis esmalt, et käed on vajalikud selleks, et nendega innukalt oma silmi hõõruda. See võib vanemad päris pöördesse ajada, kui uinumise äärel laps käed järjekindlalt silmadele surub ja omal silmast une ära nühib, ise jube viril ja väsinud. Vahel oli tunne, et peaks oma 2-kuusele hullusärgi selga panema, et ta käed silmini ei ulatuks. No ja siis mingil hetkel see hull komme lõppes, sest Axel sai aru, et parem on käed rusikas hoida ja oma kämblakeste sisekülgi lutsida. Hullult r...

Vahelduseks väärib päevateema kohta ka miski muu kui Axel - nimelt toit. Laupäeval käisime me arvatavasti Tampere kõige kallimas või vähemasti ühes kalleimas restoranis. Toit oli muidugi väga peen ja täielik kunsti- ja maitseelamus ühtekokku. Teeninduse üle võib vaielda. Hea, kui on olemas isad (Javi oma siis), kes selliste lõbude eest maksavad, sest ilmselt minu käsi ei küündi küll kunagi oma rahakotti haarama, et seda korrata. Summa oli ikkagi aukartustäratav, kuigi me kõik neli ei tellinud isegi eelrooga, rääkimata siis magustoidust, kohvist ja pudelist veinist. Kusjuures läksin sinna sööma korraliku eelarvamusega, sest eelnevalt netist restorani menüüd uurides panin tähele, et pakutakse kõigest nelja pearooga, millest taimetoidu variant oleks meie seltskonna jaoks nagunii olemata jäänud. Toit ületas lõpuks siiski ootusi, ehk isegi mäekõrguselt. Kui taldrikud lauda jõudsid, siis nentis Javi, et nüüd usub siis tema viimaks ka, et kõike seda, mida Masterchefides tehakse, saavad luust ...

Ja mõned pildid, mis jäävad meenutamaks esimest emadepäevajalutuskäiku Suolijärvi ääres. Kevad tuleb visalt, aga tuleb!

Axel ei too mulle veel lilli, ei joonista kaarte ega meisterda kooke (küll jõuab!), aga nii mõndagi on nende 2+ kuu jooksul selgeks saanud. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et mõnikord peitub täielik õnn selles, kui laps magab üle pika aja jälle kord 3-tunnise lõunaune. See ongi parim emadepäevakingitus! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kui väärtuslikud võivad olla 3 õhtust tundi, mille saad suurte inimeste seltskonnas õdusas restoranis veeta. Ja seda tänu sellele, et on olemas tädid. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kuidas mitte vihastada põhjalikult inimese peale, kes su juba kell viis hommikul, peaaegu enne kukke ja koitu, ning peale väga lünklikku ja lühikeseks jäänud und, üles ajab sooviga, et nüüd tõuse ja sära. Sa tõusedki ja... võibolla peale tassikest kohvi... tõepoolest ka särad! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et iga jumala päev sa tõepoolest leiadki oma silmateras midagi nii imelist, mis paneb sind ikka ja jälle endalt k...

... on 55,5 cm pikk ja kaalub 4,6 kilo millegagi. Põhitegevusteks on endiselt söömine ja magamine. Päev-päevalt on rohkem mängutuju ka. Endine lemmik on voodikarussell ning ära ei ütle ka mängutekil ja beebitoolis sahmerdamisest.

Meenutusi nädalavahetusest perega: Mirell (kohe 2-aastane) ja Axel (2-kuune)

..., sest mulle tundus, et Axel hakkab viimaks aru saama, mis on päeva ja öö, magamisaja ja niisama sekeldamise vahekord. AGA siis tõmmati mu rõõmule kohinal vesi peale. Nuuks. Õige ta on, et ära kunagi arva, et midagi ongi ja jääbki nii, nagu see paistab. Tagasivaatavalt siis... 6.30 tõusta on väga normaalne, kui laps nõustub kell 9 vankrisse ja õue jalutuskäigule minema ning magab peale tunnist jalutuskäiku 12-ni. Kui sellele järgneb hiljemalt kl 15 uus õueminek, seekord ehk kolmveerand tundi, koos 3-tunnise magamisega ning seejärel ööunne jäämine kell 8-9 õhtul, on kõik veelgi toredam. Siis ärkan ma rõõmuga öösel need 3 korda, et teda sööta. See teeks kokku 15-16 tundi uneaega, mida 2-kuune laps pidavat vajama. Tõepoolest hakkas tunduma, et selline rütm on saavutatav. Kuni ta siis eile jälle peale teist õueskäiku otsustas, et ei maga rohkem kui 45 minutit, mis tähendas, et õhtune sekeldamine algas kell 16 ja kestis 22-ni. Ei olnud tore. Ja ei olnud tore ka täna hommikul kell 5.30 ä...

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et ...

Oh seda rõõmu täna peale 11 kuud või midagi pausi spinninguratta seljas kihutades. Enne tundi oli veidi muidugi kartust hinges ka, et kuidas ma vastu pean, aga kõik läks üle ootustegi hästi. Eks seda spinningut ole viimastel aastatel nii palju harjutatud ka, et see on mu kehas sees. Kui pole just maksimaalselt võimu lihastes ning võhma rinnus, siis vähemasti on omandatud tehnika, mis alt ei vea. Javi nautis vahepeal oma kahte privaatset tundi Axeliga ja mehed said suurepäraselt hakkama. Just nii vähe ongi täielikuks õnneks vaja! Kui lihased mind homme voodist välja lasevad, siis võtan homme ette oma teise lemmiku, bodypumpi. (Mis toob kohe kindlasti kaasa vähemalt 3-päevase invaliidsuse, aga kes kannatab, see kaua elab ehk asi on ilmtingimata seda väärt.)

Põnn on 1,5 kuud vana ja tal on viimaks nimi: Axel, Axel Moya. Kaua sa ikka nimeta mees oled, ise nii tegija juba. Ja hiljemalt kuu aja pärast peaks temast ka Eesti kodanik ja passiomanik saama. Saatsime selleks pabereid digitaalselt Eesti poole teele. Vahepeal käis külas Eesti vanaema ja siis terve Hispaania perekond. Viimastega olime päris mitu ööd ja päeva Orivesi lähedal mökkis ning argipäev oli tänu perekonna kohalolekule palju kergem, kuigi algul kartsin vastupidist. Sain end mitmel ööl peaaegu et välja magada, samal ajal kui perekond allkorrusel Axeli süleshoidmise pärast rebis. Axel polnud oma lühikese elu jooksul veel sellist tähelepanu saanud ja paistis uut olukorda nautivat. Meie pisike oli selle nädala perekonna staar – ahhetused-ohhetused iga väiksemagi liigutuse ja näoilme peale, musitamised, plutiplutitamised, kiigutamised. Ja fotoaparaadid klõpsusid hommikust õhtuni iga silmapilgutuse, kõrvaliigutuse ja kohati mulle tundus, et ka krooksude-puuksude peale. Suurema osa aj...

Tasapisi hakkab kohale jõudma, mida tähendab sülebeebiga pere rütm. Sõna otseses mõttes kulgemine kergendustundest kergendustundesse, sinna vahele jupp maad püüdlikku lapse kallal asjatamist ja hooti meeleheidet. Meeleheite-hetked hiilivad kohale tavaliselt vastu hommikut, kui on tekkinud tunne, et järjekordne öö on möödnud last söötes, gaasivalusid vabastada püüdes ja maha rahustades, jälle söötes ja maha rahustades, sekka lapse 10-minutilised unne suikumised ja siis kõik jälle otsast peale. Nõiaring. Akna taga hakkab koitma, mina pole sellel ööl enda meelest sõba silmale saanudki, on mingid täiesti mõõtmatud unne vajumise hetked, aga kas oli ka tegelikku uneaega - kes seda teab. Ja otsa ei paista. Ja siis tekib hetkeline paanikapuhang - et kuidas nii, et ma üldse magada ei saa? Just mõistus on see, mis karjub, et ma ei pea nii vastu, kui ma praegu kohe magada ei saa. Sest mõistus on harjunud sellega, et enda väljamagamiseks on vaja 8 unetundi. Keha peab kuidagi ikka vastu. Sest ju ma...

Tšillid hetked: Esimene vankrisõit (3. märts 2012) Esimene siesta rõdul, samal ajal kui emmel-issil väike lõunane fiesta (3. märts 2012) Veel üks siesta. Juhtunud on see, mis (vist) kõigi blogivate imikute emadega aset leiab - iga päev mõtled optimistlikult, et täna kirjutan midagi, siis aga avastad, et kätte on jõudnud järgmine päev ja jälle järgmine ja... On kaks tüüpilist olukorda: kas laps nõuab parajasti tähelepanu ja pole tõepoolest võimalik midagi arvutis toimetada, või siis on tekkinud puhkehetk, kuid mõttelõng on kokku jooksnud ning taipu ja jõudu jätkub äärmisel juhul pealiskaudseks neti sirvimiseks. Selleni pole ma veel jõudnud, et oskaks laps õlal või rinna otsas operatiivselt netis toimetada. Ja tegelikult nagu ei raatsi ka - ma arvan, et laps võiks ikka esialgu kogu tähelepanu saada, pole õige teha teda osaks mingist multitasking ust. Kuigi jah, paar korda olen ma siiski proovinud seda "kahekesi trükkimist" (mõeldes Martale ;). Täna on meie pisike 15 päeva vana....

Ja lõpuks ta siis sündis, see meie väike ime! POISS - 3080 g - 47 cm - KALAD - VESIDRAAKON... Täna läheb kaheksas päev maailma uudistamist. Meie juurde tulemiseks valis ta esmaspäeva, 20.02.2012 varahommiku kell 5.39. Oli ilus päikeseline talvepäev, lumi säras, jääpurikad helkisid Tampere sünnitushaigla katuseräästas, rääkis Javi mulle. Ei tea mis põhjusel, kuid ma soovisin salamisi, et ta ei sünniks enne veebruari 20ndaid kuupäevi, ja nii ta siis kannataski oodata. Sündis ajaliselt nädal varem, kui oli ennustatud sünniaeg. Vaimselt olin küll valmis selleks, et sünnitus algab pigem hiljem kui varem – kuna mingeid tuhude eelproove polnud käinud ja esmasünnitused pidid ikkagi sagedamini hilinemisega olema –, aga tagantjärele mõeldes on suurepärane, et varem – nii jäi ära pineva ootamise aeg. Eelmise pühapäeva õhtul polnud veel mingeid märke sellest, et sünnitusest võiks lähipäevil juttugi olla. Ei saa küll öelda, et oleks mingisugune eelaimdus olnud, kuid mingi alateadlik instinkt mind v...

Mulle meeldiks, kui peale ACTA-t tuleks eestlased jälle tänavatele, sest põhjust on küllaga. Mulle meeldiks, kui meie inimesed oleksid häälekamad ja näitaksid konkreetsete tegudega, et valitsus ei saa nende peale vilistada ja antud lubadusi kogu aeg ära võtta. Kui tahate, naerge põlastavalt ja kutsuge seda Kreeka tegemiseks, aga psühholoogilisel tasandil on see mõjuvam, kui kodus targutada ja lõpuks kibestusest kalestuda. Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vä...

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista. Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, s...

... tegelema peaks millegagi, mille tähtaeg läheneb? Loomulikult leitakse, et vana blogikujundus on lõpmatuseni ära tüüdanud. See siin oli mulle meeldivaim/sobivaim, mille Bloggeri mallidest leidsin. Oleks mujalt veel otsima hakanud, oleks vabalt võinud päeva veeta.

Magamistuba sai lõpuks ümber tõstetud ja nüüd on pärdikul koht, kus magada. Tegelikult on valikuid isegi kaks - kas see valge KELA pappkarp-voodi (seesama, mille sees KELA saatis meile 140 euro eest beebivarustust), kus nii mõnedki soomlased pidid oma esimesed elukuud mööda saatma :) Või siis see alumine beebihäll. Miskipärast on tunne, et meie pärdik läheb sundkorras viimasesse :) PS. Ja muidugi pole voodilt vastu vaatav läpakas väheoluline ega juhuslik! See tüüp on oma lühikese 13-kuuse eluea jooksul viibinud garantiis juba 4 korda. Tekib kerge seos... just nagu haiglane beebi, kes on pidevalt lastehaiglas ning kogu aeg loodad, et kasvab neist haigustest välja. Või siis, päris aus olles, ma iga kord loodan, et nad viimaks nõustuvad selle "haige beebi" lõplikult välja vahetama. Aga ei... arvutibeebil on välja vahetatud aku ja kaks korda emaplaat. Üldiselt on diagnoos: teie poolt kirjeldatud vigu ei suudetud tuvastada. Ela siis sellisega! Mis ei tähenda muidugi, et ma ei tunn...

Jälle kord äratus kell 4.30 v6i (hmm, eestikeelne klaviatuur keeldub jonnakalt töötamast) midagi sellist ning täiesti lootusetu yritus uuesti magama jääda. Leidsin, et loen parem veidike Merit Raju "Leia oma teed" , mida on olnud sobiv just pisikeste tykkide kaupa maiuspalaks hammustada - on hea asi ja seepärast lingin ka, toetades nii loodetavasti selle turundust. See on soe ja inspireeriv lugemine, täitsa minu asi, mis v6iks yhel päeval hingele koputada ja öelda, et v6ta uuesti kätte ja leiagi see oma tee... sest eks need asjad on aegajalt päevakorral olnud... aga huvitaval kombel olen ma oma praeguste valikutega sinas6ber, isegi 6nnelik ja rahul, ei kibele millegi uue poole... kuigi v6imalik, et kui see doktorantuuriperiood ykskord l6pule j6uab (KUI j6uab), siis ongi ees uued valikud, ka sellised, kus peaks päris iseenda tööandja ja peremees olema, täiesti aktuaalne teema. Praegu on aga hea ja 6ige just nii nagu on. T6tt öelda oleks v6inud selleks ööks kyll m6ne igavama le...