Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kunagi juulis alustasin sellist postitust (avaldamata): On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida...

Mida põnevat meil siis arengus on juhtunud? TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime ...

... kadund on? Ju ära sai elatud. Olime paar nädalat Hispaanjamaal ja tegime tasa sellesuvise päikesekaotuse põhjas. Madriidi hirmus leitsak hakkas just õnneks taanduma, nii et 30 ja selle ümber oli mõnusalt soe. Mõned päevad Madriidis ja siis sõitsime veel 600 km lõuna poole, Sevilla lähistele, kus elasime nädala Javi tädi Malili juures selgelt paremini kui ükskõik kus kuurortis. 100% päikest, bassein, varjulised palmipuud, võrkkiik ja lamamistoolid, eeskujulik lapsehoiuteenus, null tundi kodutöid, alati valmis külmad õlled ja hea vein ning lõpmatult mõnusad söömaajad. Selle puhkuse kulinaarseks märksõnaks sai 'mereannid'. Huvitav, kas on veel Hispaania toidulaual midagi olulist, millega mind poputatud poleks? Enne Sevillat päevake Javi isaga Valmojado maamajas, peale Sevillat veel mõned päevad Madriidis, päevane väljasõit Novacerrado mägedesse La Granjasse ja möödas see kaks nädalat oligi. Madriid oli väiksema ja suurema pereringi keskel veedetud lõuna- ja õhtusöökide poole...

... on otsast lõpuni täis Axelit ja vaikselt kulgevaid igapäevatoimetusi, mille rütmi dikteerib suurel määral poisipõnn. Hommik algab sellega, et öösel miskil hetkel meie voodisse maandunud ja sinna jäänud Axel otsustab, et heihoo, nüüd on hommik ja aeg ärgata. Kõigepealt ringutab magusalt, siis laseb jutuvada lahti, vehkleb tükk aega jalgadega (tavaliselt minu suunas ja ma võtan seda massaažina), keerutab end ühelt küljelt teisele, püüdes kordamööda minu ja Javi tähelepanu. Kõige tavapärasemalt algab see ärkamine kell pool kaheksa hommikul ja kestab seni, kuni üks meist end voodist välja ajab ja Axeli voodivangistusest päästab. Enamasti on Javi see virgem pool ja mina saan veel tunni-poolteise magada. Nemad siis askeldavad seal köögi pool kahekesi. Javi valmistab endale hommikusööki ja Axel istub nagu Miška oma lamamistoolis ta kõrval ja juhendab, mida teha. Üldiselt on Axel üks hästi rõõmus päikseline poiss, kellele kohutavalt meeldib, kui talle tähelepanu pööratakse. Mulle tund...

Peamiselt selleks, et ei ununeks: Axel käis esimest korda saunas 5 kuu ja 3 päeva vanuselt ning sõi midagi muud peale rinnapiima (või rinnapiimaasendaja segu) 5 kuu ja 4 päeva vanuselt. Saunas käis koos issiga Henkka ja Linda mökkis. Istus nagu Miška Javi põlvel ja ei teinud piuksugi, aga kui umbes 10 minuti pärast sealt välja tuli, siis oli nägu küll kole punane. Mõtlesin, et kas mul ka saunast tulles nägu NII hõõgub... Esimeseks uue maitse elamuseks pakkusin talle kartulipüreed, mis oli segatud hea törtus rinnapiimaga. Paistis, et täitsa söödav.

...koos kõige lähedasemate ja imemaitsva sushiga.

Axel on vahepeal nelja ja poole kuuseks saanud ning tal on selja taga elu esimene reis. Laevareis üle lahe ja nädala jagu autoga mööda Eestimaad sõitmist. (Axelil on oma pass ka, aga arvake ära, kas talt seda sadamas siis lõpuks küsiti või mitte?) Võime rõõmu tunda, et meie poiss on tõeliselt asjalik ja rõõmsameelne reisikaaslane. Kui oli väsinud, mõistis autotoolis magada, vahel kohe päris pikki otsi. Muidu lõbustas end suuremalt jaolt päris ise toolis siputades ja kätteulatatud asju lutsides ning mähkmevahetus ja söötmine autos kulges nagu vanal kalal. Suur "lobamokk" on ta meil ka ja hurmab kõiki oma häälekate "monoloogidega" (tõtt öelda tihtipeale küll vist pigem kriisetega) teadamata teemadel. Õnneks sattuski meie reis juba sellesse ajajärku, kui Axel oli nutu ja magamise osas märkimisväärse arenguhüppe teinud. Nutt tuleb praegusel ajal ainult siis, kui ta on näljane, väsinud või piinab igavus. Ja kuigi magab endiselt hüplikult, oskab ta nüüd juba enamasti ise...

Uudist ei miskit muud, kui et Axel käis esimest korda tenniseväljakul (seekord küll ei mänginud, eelistas vankris põõnata) ja kaubanduskeskuses, kus pidas enda hästi üleval. Laadisin viimaks Picasasse üles valiku pilte Axelist. Kui ma sulle, armas lugeja, juba emaili lingiga ei saatnud, ja pakub huvi, siis kirjuta jansamail ät gmail.com ja küsi. Ootame külla hispaania vanaema. Riskime muidugi sellega, et Axel saab järgmise tosina päeva jooksul ära söödud või lõpuks salaja kohvris Hispaaniasse viidud, aga noh - elu ongi riske täis :)

Nagu piltidelt näha, on elu põhjarindel muutusteta. Võiks isegi öelda, et käesolev olukord süveneb. Pöidlad rahustavad Axelt nii, et ükspäev, kui tšillisime koos rõdul, julges Axel pöidlaga koos lausa terveks tunniks vankrisse uinakule jääda. Ja nüüd juhtub öösiti, rääkimata päevadest, ka pidevalt nii, et Axel ärkab üles, teeb mõned vigisevad häälitsused, et oma ärkamisest märku anda, aga kohe-kohe leiab oma pöidla, mida rahustavalt imeda. Kuna pöial asendab sagedasti tavapärast tissi imemist, siis nüüd on mul veelgi raskem järge pidada, kui palju see laps öösiti TEGELIKULT magab. Aga võibolla see ongi minu paranoia, et laps magab liiga vähe. Senini on ta elus ja terve ning suurema osa ajast päris rahulolev - ju siis saab oma vajaliku une ikkagi kätte. Esmaspäevaks oli järjekordne arstiaeg, aga arst oli haige ja visiit lükkus edasi. Nii jäi Axel veel nädalaks kaalumata-mõõtmata ja vist ka vaktsineerimata. Siis ühtäkki prahvatas pähe geniaalne! (ma tean, et nii mõnigi naerab nüüd ka...

Ma alles nüüd lugesin, et lapse teise elukuu keskmeks on pilk ja naeratus ning kolmandal elukuul on A ja O käed. Loomulikult ei jäänud muud üle, kui elavalt kaasa noogutada. Ega eelmisest kuust midagi meeldejäävamat polegi, kui et vahtisime aga Axeliga üksteisele armunult otsa ja naeratasime. Iga päev tundus, et Axeli naeratus on aina suurem ja võluvam. Ning muidugi need kohatised kilked, mis meid Javiga ikka päris pöördesse viisid. Kui käed hakkasid rolli mängima, siis esialgu tähendas see meeleheidet. Sest ta leidis esmalt, et käed on vajalikud selleks, et nendega innukalt oma silmi hõõruda. See võib vanemad päris pöördesse ajada, kui uinumise äärel laps käed järjekindlalt silmadele surub ja omal silmast une ära nühib, ise jube viril ja väsinud. Vahel oli tunne, et peaks oma 2-kuusele hullusärgi selga panema, et ta käed silmini ei ulatuks. No ja siis mingil hetkel see hull komme lõppes, sest Axel sai aru, et parem on käed rusikas hoida ja oma kämblakeste sisekülgi lutsida. Hullult r...

Vahelduseks väärib päevateema kohta ka miski muu kui Axel - nimelt toit. Laupäeval käisime me arvatavasti Tampere kõige kallimas või vähemasti ühes kalleimas restoranis. Toit oli muidugi väga peen ja täielik kunsti- ja maitseelamus ühtekokku. Teeninduse üle võib vaielda. Hea, kui on olemas isad (Javi oma siis), kes selliste lõbude eest maksavad, sest ilmselt minu käsi ei küündi küll kunagi oma rahakotti haarama, et seda korrata. Summa oli ikkagi aukartustäratav, kuigi me kõik neli ei tellinud isegi eelrooga, rääkimata siis magustoidust, kohvist ja pudelist veinist. Kusjuures läksin sinna sööma korraliku eelarvamusega, sest eelnevalt netist restorani menüüd uurides panin tähele, et pakutakse kõigest nelja pearooga, millest taimetoidu variant oleks meie seltskonna jaoks nagunii olemata jäänud. Toit ületas lõpuks siiski ootusi, ehk isegi mäekõrguselt. Kui taldrikud lauda jõudsid, siis nentis Javi, et nüüd usub siis tema viimaks ka, et kõike seda, mida Masterchefides tehakse, saavad luust ...

Ja mõned pildid, mis jäävad meenutamaks esimest emadepäevajalutuskäiku Suolijärvi ääres. Kevad tuleb visalt, aga tuleb!

Axel ei too mulle veel lilli, ei joonista kaarte ega meisterda kooke (küll jõuab!), aga nii mõndagi on nende 2+ kuu jooksul selgeks saanud. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et mõnikord peitub täielik õnn selles, kui laps magab üle pika aja jälle kord 3-tunnise lõunaune. See ongi parim emadepäevakingitus! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kui väärtuslikud võivad olla 3 õhtust tundi, mille saad suurte inimeste seltskonnas õdusas restoranis veeta. Ja seda tänu sellele, et on olemas tädid. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kuidas mitte vihastada põhjalikult inimese peale, kes su juba kell viis hommikul, peaaegu enne kukke ja koitu, ning peale väga lünklikku ja lühikeseks jäänud und, üles ajab sooviga, et nüüd tõuse ja sära. Sa tõusedki ja... võibolla peale tassikest kohvi... tõepoolest ka särad! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et iga jumala päev sa tõepoolest leiadki oma silmateras midagi nii imelist, mis paneb sind ikka ja jälle endalt k...

... on 55,5 cm pikk ja kaalub 4,6 kilo millegagi. Põhitegevusteks on endiselt söömine ja magamine. Päev-päevalt on rohkem mängutuju ka. Endine lemmik on voodikarussell ning ära ei ütle ka mängutekil ja beebitoolis sahmerdamisest.

Meenutusi nädalavahetusest perega: Mirell (kohe 2-aastane) ja Axel (2-kuune)

..., sest mulle tundus, et Axel hakkab viimaks aru saama, mis on päeva ja öö, magamisaja ja niisama sekeldamise vahekord. AGA siis tõmmati mu rõõmule kohinal vesi peale. Nuuks. Õige ta on, et ära kunagi arva, et midagi ongi ja jääbki nii, nagu see paistab. Tagasivaatavalt siis... 6.30 tõusta on väga normaalne, kui laps nõustub kell 9 vankrisse ja õue jalutuskäigule minema ning magab peale tunnist jalutuskäiku 12-ni. Kui sellele järgneb hiljemalt kl 15 uus õueminek, seekord ehk kolmveerand tundi, koos 3-tunnise magamisega ning seejärel ööunne jäämine kell 8-9 õhtul, on kõik veelgi toredam. Siis ärkan ma rõõmuga öösel need 3 korda, et teda sööta. See teeks kokku 15-16 tundi uneaega, mida 2-kuune laps pidavat vajama. Tõepoolest hakkas tunduma, et selline rütm on saavutatav. Kuni ta siis eile jälle peale teist õueskäiku otsustas, et ei maga rohkem kui 45 minutit, mis tähendas, et õhtune sekeldamine algas kell 16 ja kestis 22-ni. Ei olnud tore. Ja ei olnud tore ka täna hommikul kell 5.30 ä...

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et ...

Oh seda rõõmu täna peale 11 kuud või midagi pausi spinninguratta seljas kihutades. Enne tundi oli veidi muidugi kartust hinges ka, et kuidas ma vastu pean, aga kõik läks üle ootustegi hästi. Eks seda spinningut ole viimastel aastatel nii palju harjutatud ka, et see on mu kehas sees. Kui pole just maksimaalselt võimu lihastes ning võhma rinnus, siis vähemasti on omandatud tehnika, mis alt ei vea. Javi nautis vahepeal oma kahte privaatset tundi Axeliga ja mehed said suurepäraselt hakkama. Just nii vähe ongi täielikuks õnneks vaja! Kui lihased mind homme voodist välja lasevad, siis võtan homme ette oma teise lemmiku, bodypumpi. (Mis toob kohe kindlasti kaasa vähemalt 3-päevase invaliidsuse, aga kes kannatab, see kaua elab ehk asi on ilmtingimata seda väärt.)

Põnn on 1,5 kuud vana ja tal on viimaks nimi: Axel, Axel Moya. Kaua sa ikka nimeta mees oled, ise nii tegija juba. Ja hiljemalt kuu aja pärast peaks temast ka Eesti kodanik ja passiomanik saama. Saatsime selleks pabereid digitaalselt Eesti poole teele. Vahepeal käis külas Eesti vanaema ja siis terve Hispaania perekond. Viimastega olime päris mitu ööd ja päeva Orivesi lähedal mökkis ning argipäev oli tänu perekonna kohalolekule palju kergem, kuigi algul kartsin vastupidist. Sain end mitmel ööl peaaegu et välja magada, samal ajal kui perekond allkorrusel Axeli süleshoidmise pärast rebis. Axel polnud oma lühikese elu jooksul veel sellist tähelepanu saanud ja paistis uut olukorda nautivat. Meie pisike oli selle nädala perekonna staar – ahhetused-ohhetused iga väiksemagi liigutuse ja näoilme peale, musitamised, plutiplutitamised, kiigutamised. Ja fotoaparaadid klõpsusid hommikust õhtuni iga silmapilgutuse, kõrvaliigutuse ja kohati mulle tundus, et ka krooksude-puuksude peale. Suurema osa aj...

Tasapisi hakkab kohale jõudma, mida tähendab sülebeebiga pere rütm. Sõna otseses mõttes kulgemine kergendustundest kergendustundesse, sinna vahele jupp maad püüdlikku lapse kallal asjatamist ja hooti meeleheidet. Meeleheite-hetked hiilivad kohale tavaliselt vastu hommikut, kui on tekkinud tunne, et järjekordne öö on möödnud last söötes, gaasivalusid vabastada püüdes ja maha rahustades, jälle söötes ja maha rahustades, sekka lapse 10-minutilised unne suikumised ja siis kõik jälle otsast peale. Nõiaring. Akna taga hakkab koitma, mina pole sellel ööl enda meelest sõba silmale saanudki, on mingid täiesti mõõtmatud unne vajumise hetked, aga kas oli ka tegelikku uneaega - kes seda teab. Ja otsa ei paista. Ja siis tekib hetkeline paanikapuhang - et kuidas nii, et ma üldse magada ei saa? Just mõistus on see, mis karjub, et ma ei pea nii vastu, kui ma praegu kohe magada ei saa. Sest mõistus on harjunud sellega, et enda väljamagamiseks on vaja 8 unetundi. Keha peab kuidagi ikka vastu. Sest ju ma...