Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Lapsed kasvavad. Iris kaalub ligi 8 kilo ja kannab riideid suuruses 68, Axeli puhul nägin kaalul esmakordselt numbrit 12. Ma arvasin, et ta ei kasva 11 millegagist mitte iialgi välja, aga näed sa - eksisin. Axelil on kapp täis riideid suuruses 86, vähehaaval liigume 92 poole. Irise puhul jälgime päev päeva kaupa füüsilisi edusamme, Axeli puhul verbaalseid. Iris on viimase kuu jooksul saanud selgeks kindla istumise ja kibekiire roomamise. Eile märkasin esimest korda, et ta üritas edasi liikuda ka põlvede peal, käputades. Ennast püsti ajama pole veel hakanud. Ahjaa - verbaalsest küljest võib aimata ka sõnu "aitäh", "mäm-mäm" ja vist ka "emme". Võrdlen neid kahte ja mõtlen, et küll nende väikestega on kerge (või äkki on Irisega kerge, aga Axeliga polnud seda ka siis, kui ta alla 10-kuune oli?). Kui endiselt katkendlikud ööd (sest me pole ikka veel nii kaugele jõudnud, et Iris kogu öö ja rinnapiimata oma voodis magaks) välja arvata, siis on temaga puhas lu...

Kui nüüd kedagi huvitab, siis ma teenisin kasutatud asjade müügist 155 eurot (käive oli 307 eurot, kuid sellest laudade rent ning hinnakleepsud maha). Arvestades seda, et kogu müügiprotsess kahes kohas kestis umbes kuu aega ning sellega oli igavesti palju jamamist, eelkõige aja- ja natuke ka sõidukulu, siis raske öeldagi, kas see kõik tasus ennast ära. 155 eurot pole iseenesest raha, mis mööda külgi alla jookseks. Ma sain endale selle eest näiteks uue telefoni osta, ligi kolmandik jäi veel ülegi. Teisalt aga tean, et saadud summa tuli kokku peamiselt mõne üksiku hinnalisema eseme müügist, kui neid poleks olnud, oleksin ma peale laudade rendi eest maksmist sisuliselt kahjumissegi jääda. Fakt on see, et müügiperiood venis pikaks ning palju asju sai müüdud 50% soodustusega, mistõttu tulu jäi väikeseks. Ega ma seda asja uuesti kordama küll ei hakkaks. Kõik see esemete hindamine ja märgistamine, kohale vedamine, üles riputamine ning siis ülepäeviti kohal käimine ja müügilaua korrastamin...

Mul on elutoa põrandal mitu suurt kasti ja kotti hilpe, millest ma tahan kirbukal lahti saada. Tegelikult pole need minu omad. Siia tuppa sattusid nad nii, et meie sõbrad kolisid kunagi Amsterdami ja nüüd selgus, et jäävad veel üsna kauaks sinna ning müüvad oma siinse korteri maha. Nii tekkis vajadus suurpuhastus teha ja kogu ebavajalikust tavaarist lahti saada. Hilpe Amsterdami ju ometigi ei hakka lennutama. Kuna neil endil polnud võimalik Tamperes pikemalt peatuda ja asjaga tegeleda, siis pakkusid mulle, et võta kätte ja vii kirbukale, teenistuse saad omale. Ma esialgu kahtlesin, kas tasub. Maksad nädala või paar laua eest, aga äkki jääd hoopis miinusesse? Sõbrad siis veensid, et igal juhul tasub vaeva ära. Kui lased hinnad hästi alla, läheb peaaegu kõik. Nendel olevat kogemust omajagu. Nii ma otsustasingi selle väljakutse vastu võtta. Ja siin ma siis istun nende hilpude keskel ja meeleheide tuleb peale. Miks, põrgu päralt, on inimestel nii palju riideid vaja? Mis meil, inimhingede...

Viimaste nädalate suurim küsimus: kuidas leida endas üles õhin selle vastu, mis minus aastaid õhinat on tekitanud? Mul on kahe nädala pärast piirilinnas konverents, milleks tuleb valmistada ette ettekanne, ja mu pea on täiesti tühi. TÄIESTI. Seda siis selle tulemusel, et olen umbes 9 kuud lapse/lastega kodus olnud ning end tööelust täiesti välja rebinud. Tõe huvides tuleb küll mainida, et kevadsemestril osalesin ma siiski pedagoogikakursusel, millega seoses tegelesin ka akadeemiliste tekstidega, kuid doktoriuurimus on küll täiesti varjusurma langenud. Umbes samal ajal kaks aastat tagasi hakkasin ma end 7-kuuse Axeli kõrvalt juba mõneks tunniks tööle sättima. Javi oli sel ajal töötuna kodus ja käis vaid poole päeva kaupa keelekursustel. Tundus kõige loogilisem lahendus, et mina lähen osaajaga töiste tegemiste juurde, samal ajal kui isa on lapsega kodus. Olin Axeliga hommikupoolikud, siis tuli Javi kursuselt ja jäi Axeliga teiseks pooleks päevaks. Mis võiks olla lapsele turvalisem? Ma ...

Iris on nüüd 8-kuune. Pikkust 68,5 cm ja kaalu ligi 7,5 kg. Põrandal seljalt kõhule ja umber oma naba tiirutab nagu väike värten, aga istuma ega roomama veel ise ei tüki. Kuigi võib juba näha, et peput punnitab aga ülespoole ning miskitmoodi suudab ta end vajadusel põrandat mööda ka ühest toa otsast teise manööverdada. Nädala eest käis väike daam esimest korda saunas. Istus minuga koos saunalaval ja kannatas naeratus suul oma kümme minutit mõõdukat leili. Axel, muuseas, käis esimest korda saunas 5,5-kuusena, aga kuna see suvi oli kuum ja sauna me siin korteris paari kuu jooksul üldse ei kippunud, siis ei tekkinud Irisel varem võimalustki. Hambaid on preilil endiselt kaks, kuid lisatoidu söömine pole tema jaoks endiselt millekski eriti atraktiivseks osutunud. Mõned lusikad köögiviljapüreed, eriti just kartuli-suvikõrvitsa oma, nõustub siiski sööma või siis puuviljapüreed, riivitud pirni või teinekord magusamat putru. Ka toore porgandi, arbuusi, kurgi jms lutsutamine pakub mõneks aja...

Kell tiksub kesköö poole ja lööme siin Irisega kahekesi aega surnuks. Kuni preili suvatseb arvata, et võiks magama minna. Üsna kummaline, arvestades seda, et ta on meil tavaliselt poole kümne aeg suhteliselt magamisvalmis. Täna siis nii, et  õhtused kullahinnalised 2 (potentsiaalselt) oma tundi kulusid laste magamapanekule ja tulemus oli ikkagi kõigest 50:50. Üks jõudis tund aega rinna otsas rippuda, peaaegu magama jääda, siis aga ootamatult ergastudes voodis hoogsaid "kukerpalle" treenida, veel natuke rinna otsas lõõgastuda, ning siis otsustada, et aitab lesimisest, mängiks hoopis venna autodega. Praegu "sirvib" juba raamatut. Teine, kahepoolene!, otsustas nurruval, kuid vastuvaidlemist mitte sallival häälel MASSAAŽI (!?!?) nõuda. Veel ja veel. Kuni lõpuks unne vajus. Ma ikka väga loodan, et tänase õhtu võib erandite nimekirja kanda. Samamoodi nagu eilse öö, mil mõlemad lapsed otsustasid mind kordamööda öö läbi äratada. Iris traditsiooniliselt tühja kõhu tõttu,...

Axel lasteaeda viidud, oli täna võimalus ühe sõbrannaga, keda ma pole umbes kaks kuud näinud, ülikooli lõunale minna. Ilm tõotas aga vihmane tulla ja üleüldse polnud mingit motivatsiooni kaks korda pool tundi bussis veeta. Seega jäime Irisega koju. Ja nüüd tunnen, et pole midagi mõnusamat sellest kui soojas hämaras kodus aega niisama surnuks lüüa samal ajal kui väljas rabistab vihma sadada ning Iris teeb magusat lõunauinakut. Seltsiks tassike head kanget kohvi.  Nagu piltidelt näha, armastab meie väike lilleke väga autosid. Samal ajal kui Axel jälle nukke ja vankreid. Axel armastab muidugi mootorrattaid, traktoreid ja lennukeid ka. Ja lutte (eelkõige käes hoida), rahakotte, võtmeid ja telefone. Üldiselt aga: elu suuremate vapustuste ja muutusteta.

Paanikaks seoses Axeli lasteaeda jätmisega polnud mingit põhjust. Eks ma ju tegelikult olekski võinud seda arvata. Pärastlõunal, kui lapsele järgi läksin, ootas mind ees rõõmus laps. Järgnevate päevade hommikutel ei valmistanud lasteaeda jäämine poisile enam üldse mingeid üleelamisi. Musid-kallid tehtud, jäi Axel rõõmsalt mänguväljakule asjatama. Sellegipoolest olen otsustanud, et sellel sügisel teen nädala keskel lapsele ühe kodupäeva. Kokkulepitud hoiupäevade arvuks saab 15 (siin on võimalik valida kas 10, 15 või kõik argipäevad hoius) ehk siis keskmiselt 4 päeva nädalas miinus veel paar päeva sõltuvalt kuust. Konkreetsed hoiupäevad tuleb enne uue kuu algust lasteaiaga kooskõlastada. Lisaks jätkame endiselt nii, et Axel ei lähe hommikul hoidu kella peale, vaid tal on võimalus ärgata siis, kui tal endal uni ära läheb (see on tavaliselt umbes kell 8), siis hommikul kodus omas rütmis askeldada ning kui oleme valmis, jalutame koos lasteaeda. Esimesel nädalal jõudis Axel lasteaeda umbes k...

Helapuisto lasteaed avas täna uueks hooajaks uksed. Axel on kaheksa nädalat suvevaheajal olnud ning lasteaed on peaaegu unustatud. Peaaegu, sest kui ma olen mõnel korral katseks küsinud, kas läheme lasteaeda, siis on vastatud kindlalt "ei". Eelmisel nädalal hakkasime aegajalt rääkima, et varsti läheme uuesti lasteaeda ja keda kõike ta seal jälle näeb. Laps mäletab hästi nii kasvatajate kui ka osade lasteaiakaaslaste nimesid. Eilegi veel rääkisime lasteaia teemal ja paistis, et tal polegi sinna mineku osas erilisi vastuväiteid. Täna hommikul võtsime otse kui loomulikult lasteaiakotid ning asusime ilma igasuguse vastupunnimiseta vankriga lasteaia poole teele. Üritasime vanal tuttaval kombel teel oravaid pesadest välja kutsuda ning Axel juhatas mulle veel teedki (kust tuleb ära pöörata). Terve kevade olid traktorid lasteaia kõrval ridaelamutes kanalisatsioonitöid teinud ja ka see oli meeles. Nüüdseks olid kaevatööd lõppenud ja traktorid läinud. Juba enne, kui lasteaed nägemisula...

  Napilt nädal aega Hispaaniast tagasi ja põgenesime kohemaid rüblikutega Soome üllatusliku suvise kuumuse eest vähemalt sama lämbesse Eestisse. Ei, tegelikult pole kurta midagi – kaks nädalat tõeliselt mõnusat rannailma, mida saatsid vaid üks öine äikesetorm ning teine pärastlõunane vihmasabin. Lugesin kokku – mere ääres sai käidud lausa kuus korda. Axel on oma vahepealsest veepelgurlusest üle saanud. Alustatud sai supisoojade madalate mereveeloikudega ning lõpuks kahlas ta kartmatult pea nabani merevees. Rannavabadel päevades andis jahutust koduaia lastebassein. Veega sai juulikuu jooksul tõesti harukordselt palju harjutatud. Kui siin vahepeal tuli teda vägisi duši alla vedada, et mitme päeva mustus maha pesta, saunast ja vannist täiesti loobudes, siis nüüd nõuab poiss igal õhtul vanni. Tore. Pakkisin Eestisse kaasa riided igaks elujuhtumiks. Sealhulgas ka mütsi, vihmajope ja –püksid ning kummikud. Kukkus aga nii välja, et kogu vihmavarustus ning isegi pika käisega särgid nin...

Iris on vahepeal pooleaastaseks saanud, kiikab 66 cm poole ning seitsmest kilost jäi täna hommikul puudu kõigest 5 grammi. Ühes poole aasta minisünnipäevaga sai preili omale esimese (alumise vasakpoolse keskmise) hamba ning õppis viimaks selgeks ka hops ja hops seljalt kõhule keeramise. Tagasi seljale keerata aga veel ei oska ja see teeb teda hetkel väga kärsituks ja vihaseks. Puhkus Hispaanias kulus marjaks ära. Olime nädala Sevilla lähistel Valencinas, kus nautisime suure turvalise aia ja basseini mõnusid ning perekonna hoolt. Otse loomulikult ka oivalist toitu, enamjaolt mereande. Lapsehoidjaid oli piisavalt palju, et natuke ka muidu 24/7 oma õlul olevat vastutust laste eest teistega jagada ning puhata. Ilm oli juuli alguse Sevilla kohta ootamatult jahe - kõigest 30 kraadi ümber ning vahelduva pilvisusega. Enne ja pärast Sevillat olime Madriidi lähistel Valmojados, kus on Javi isakodu. Ja viimased 4 päeva jäi siis Madriidile. Lennujaama linnaosast Barajasest, kus elavad nii Javi e...

Kohvrid homseks lennuks on peaaegu pakitud. Kaasa said meie kõige õhemad riided. Noh, mõneks jahedamaks õhtuks vast paar pusa ja jakki ka. Madridi lubab päikest ja ligi 30 soojakraadi, Sevillas mõned kraadid rohkemgi. Ütleme nii, et ma olen sellega 100% arvestanud. Irooniliselt võiks ju küsidagi: kas tõesti peab 11,5 kuud elama ootuses, et lõpuks saaks 2 nädalt kanda lühikesi pükse, toppe ja kleite? Aga see on muidagi nii kulunud küsimus. Pealegi: on kuidagi tobe aina selle ilma üle kurta, kui ei meeldi, siis on targem laiuskraadi vahetada. Homme on ees Irise esimene ja Axeli neljas lennureis. Axel seletab iga päev: "Papi (hisp. k issi), emme, Axel, Iris lennukiga abuela (abuela hisp. k vanaema) [juurde]. Mis veel on vahepeal toimunud? Axel on kaks nädalat lasteaiast kodus olnud. Oleme elus. Kuigi igal hommikul ajavahemikus kuskil 8.30-10 on selline aeg, kus ma tahaks ema ametist tagasi astuda. No ei saa mina nende isepäisuse- ja jonnihoogudega talutavalt hakkama. Kohe mi...

Ma olin unustanud, et kui kuues elukuu jooksma hakkab, siis on käes see aeg, kui beebid täiega naeru lagistama hakkavad. Iris naerab täpselt sama moodi heleda häälega luksudes nagu Axel. Minu ja Javi jaoks pole armsamat asja maailmas, kui see naer. Iris on ilmselgelt hakanud ka Axeli tegemisi jälgima ning naerab, kui Axel temaga lollitab. Täna näiteks käis Iris vannis ja Axel hakkas vannitoas tema nägemisulatuses palli põrgatama. Iris läks kohutavalt elevile sellest, rõõmu ja kilkamist kui palju. Ja Axel läks Irise reaktsioonist muidugi veel omakorda elevile, mis kandus Irisele edasi nii, et kõõgutas veelgi enam naerda. Vett lendas igas suunas, kõik olime märjad ja õnnelikud. Nüüd on tõesti hetki, kui nad juba "mängivad" omal moel koos ja naudivad teineteise seltskonda. Esialgu küll vaid üksikuid hetki, kuid need on imelised. Täna sai läbi Axeli esimene lasteaia-aasta. Lõpetas ta selle muidugi ulakusega, visates paar minutit enne kojuminekut ühele semule suure peotäie märga...

Päevad kahe lapse vanemana lihtsalt voolavad sõrmede vahelt läbi. Nii ongi raske uskuda, et täna on meie tirts juba 5-kuune. On kasvanud 63 cm pikkuseks ja kaalub ligi 6,4 kilo. Magab väga hästi (eriti kui taustal on mälestus suhteliselt viletsalt maganud Axelist) ja ärkab alati suur naeratus suul. Meie rõõmus ja rahulolev päikesetüdruk. Praegune vanus on nii mõnus, sest elu ja oma olemisega rahuloluks piisab Irisele täiesti sellest, et piim ja süli vajadusel kiiresti kättesaadav oleks. Ei mingeid muid pretentsioone :) Mänguasjad teda veel suurt ei huvita, inimesi aga jälgib huviga, ja eks tal ole neid ahve siin kodus piisaval hulgal, kes teda lõbustavad. Selleks, et end seljalt kõhuli või ringiratast keerata, on jõudu juba piisavalt ja kael kannab hästi. Aga samas on näha, et maailm on tema jaoks ka selili siputades veel piisavalt tore ja avar, nii et kiiret pole kuhugi. Päevade rütm on muutunud. Paistab, et Iris liigub nüüd kolme päevaune rütmi poole. Kui tal seda vaid regulaarsel...

Täna alustasime poolkogemata Axeli mähkmevabaks treenimisega. Kui olime lasteaia kevadpeolt tulnud (mis oli lõbus ja südamlik), lasin Axelil ainult bodi väel ringi joosta. Kuniks Javi kala praadis. Siis oli plaan mähku alla ja pidžaama selga panna. Ühel hetkel hakkas Axel nihverdama ja tabasin näoilme, mis viitas ainult ühele: elukiirusel potile. Saime kuidagiviisi kaka veel potti püütud. Rõõmu kui palju. Siis sai kala valmis ja asusime sööma. Axel endiselt mähkuta. Küsisin veel, kas ta on ikka kindel, et potile pole vaja? Pidasin ikka pissi silmas. Kindel. Axel sai söödud, tõstsime ta laua tagant maha ning asus matrjoškaga mängima. Kuni ühel hetkel teatas õnnetu näoga mokaotsast, et kaka. Javi siis haaras ta sülle ja kimas tuhatnelja vannituppa pissipoti poole, kuid järgmine hetk oli ta vannitoa ukse ees ristseliti maas, Axel ühes temaga. Polnud rohkem kui silmapilku vaja, et aru saada, mis oli juhtunud. Axel oli oma kaka tee peal tehtud saanud ja Javi libises sellel kui banaanikoorel...

Hommikul ärkas Axel päris ilusa näonahaga ning kehal ei märganud ma mitte ühtegi uut villi. Keha oli küll endiselt õrnalt punakaslillaka tooniga laike täis, kuid need olid muutunud märksa tagasihoidlikemateks kui eelmistel päevadel. Jäi mulje, et miski selles valemis Zyrtec+Hydrokortison seespidiselt + paksult kreemi välispidiselt (õhtul ei pannud ma siiski mitte Hydrokortisoni kreemi, vaid Aqualani emulsioonsalvi, mida soovitati Hydrokortisoni kreemiga vaheldumisi panna) + silmatilgad toimis. Õnneks on Zyrteci siirup päris meeldiva maitsega, nii et Axel on soostunud seda võtma. Ainus tingimus, et enne peab Tita (tema nukk) seda võtma. Esialgu kratsisin küll kuklalt, et kuidas ma selle Hydrokortisoni tableti Axelile sisse söödan (maitsesin ise ja see oli vastikult kibe). Lõin lihahaamriga pulbriks ja puistasin lusikatäie Zyrteci siirupi sisse ise hinge kinni hoides, et Axel pettusest aru ei saaks. Ei saanud. Ilmselt nii ei tohiks, et kaks rohtu niimoodi süüdimatult kokku segada ja koos...

Kes oleks võinud arvata, et mul tuleb ühel päeval hakata allergiakroonikat kirjutama, aga nüüd on see siis käes. Meie elus on viimane nädal ja natuke päevi pealegi päris erakordne periood olnud. Ei saa just igapäevaseks nimetada olukorda, kus 8 päeva jooksul on 4 korda arsti juures käidud, kusjuures viimane kord neist erakorralises. Aga kõigepealt algusest. Juba paar nädalat tagasi (kuskil mai alguspäevadest alates) olin märganud, et Axelil on silma sisenurkades kahtlast punetust. Kuna asi oli stabiilne, siis arsti juurde kohe tõttama ei hakanud, lihtsalt jälgisin kõrvalt, mis suunas see asi areneb. Eelmisel kolmapäeval (8. mail) ärkas Axel kõvasti turses silmadega ning otsustasin arsti juurde minna. Kuna mulle tundus, et silmad olid ka veidi rähmased, siis kahtlustas arst esialgu silmapõletikku, kuigi jäi ka võimalus, et tegu võib olla allergiaga. Kirjutati välja antibiootilised silmatilgad. Panin talle hoolsalt silmatilku ja paistis, et silmad muutusidki paremaks. Pühapä...