Kaka ja kevad

Täna alustasime poolkogemata Axeli mähkmevabaks treenimisega. Kui olime lasteaia kevadpeolt tulnud (mis oli lõbus ja südamlik), lasin Axelil ainult bodi väel ringi joosta. Kuniks Javi kala praadis. Siis oli plaan mähku alla ja pidžaama selga panna. Ühel hetkel hakkas Axel nihverdama ja tabasin näoilme, mis viitas ainult ühele: elukiirusel potile. Saime kuidagiviisi kaka veel potti püütud. Rõõmu kui palju. Siis sai kala valmis ja asusime sööma. Axel endiselt mähkuta. Küsisin veel, kas ta on ikka kindel, et potile pole vaja? Pidasin ikka pissi silmas. Kindel. Axel sai söödud, tõstsime ta laua tagant maha ning asus matrjoškaga mängima. Kuni ühel hetkel teatas õnnetu näoga mokaotsast, et kaka. Javi siis haaras ta sülle ja kimas tuhatnelja vannituppa pissipoti poole, kuid järgmine hetk oli ta vannitoa ukse ees ristseliti maas, Axel ühes temaga. Polnud rohkem kui silmapilku vaja, et aru saada, mis oli juhtunud. Axel oli oma kaka tee peal tehtud saanud ja Javi libises sellel kui banaanikoorel. Sõna otseses mõttes. Oh seda sajatamist, pruuni õudust, mida Javi vähemalt pool tundi kokku kraapis, ning hingematvat haisu. Päris kiiresti ja tõhusalt sai selgeks, mis toredus meid sellel suvel ees ootab...

PS. Pilti ei teinud, sest see oleks asjaolusid arvestades liialt ebatsensuurne. Rääkimata sellest, et Javi oleks tol hetkel kogu tõde tabada üritava piltniku ilmselt lihtsalt laiaks löönud.