Nõrganärviliste õudusunenäod
Jah, ma tean, et olen nõrganärviline, kui keegi ohustab minu kodurahu puutumatust. Kismaks pole küll veel läinud, aga tundub et mina võiksin ka teha Voldemar Kuslapit. Selles osas, mis puutub korraloomisesse. Näpud olid juba halb õnn/õnnetus ja kohtuotsuse ning kogu palagani osas, mis sellega kaasnes, ma sõna ei võta, sest olen füüsilise omakohtu kui sellise vastu. See selleks.
Praegu on mul füüsiliselt ebamugav ja kõrri hüpata pole otseselt kellelegi. Öörahu ei rikuta. Avalik üritus päevasel ajal. Linnavalitsuse loaga. Kultuuriprogramm ja puha. Kuid protesteerida tahaks sellegipoolest. Miks kriiskavad nad hommikust õhtuni just minu koduakna all? Miiiiks?
Kui me oma praegusele aadressile kolisime, siis paistis Musgrave'i park meie uue elukoha boonusena. Rohetas päris ilusasti ja lõi tunde, et loodus on lähedal. Mõtlesime, et tore saab olema seal vahel sporti teha, lebotada, piknikku pidada, mida iganes. Vähehaaval selgus, et park on õhtusel ajal meelispaigaks kohalikele parmudele, mis tegi veidi ettevaatlikuks õhtusel ajal läbi pargi jalutades. Piknikku seal pidanud pole, aega surnuks löönud ka mitte, aga las ta siis olla niisama roheliseks silmapiiriks aknast vaadates.
Veel natuke aega möödus ja siis sai selgeks pargi tõeline koledus. Kõigepealt peeti seal koeranäitust ja Javi pidas kriiskava häälega šõujuhi tapuplaani. Siis tuli Kreeka festival, mille müratase pidi kõrvakuulmise ära viima. Edasi oli geiparaad oma träänsmuusikaga. Oleks võinud hulleminigi minna, aga õnneks oli üritus mastaabilt väike, tasane ja lühiajaline. Ju pidasid geid paremaks midagi mõnusamat teha, kui parki väljanäitusele minna. Ühel pühapäeval korraldati jalgrattavõistlust. Jällegi oli Musgrave kohaks, kus hommikul kl 6 ruuport põhja lükata. Jah, siin algavad spordiüritused eriti vara.
Meie õudusunenäoks on saanud pilt parki kerkivatest telkidest. Iga kord, kui seal kahtlaseks sebimiseks läheb, peame hinge kinni. Mis siis nüüd plaanis? Kui kauaks? Millise suurejoonelisusega? Kõige mõistlikum on muidugi mõelda välja mingi oma üritus, et kodust neil päevil pagenduses olla. Vähemalt päevasel ajal. Sest ei ole elu nii pikk ja närve nii palju, et raatsiks neid vihastamise peale kulutada.
Nägime juba kaks päeva tagasi, et maja ette kerkib järjekordne telklinnak. Kuna miskeid reklaame kuskil ei märganud, siis mõtlesime, et ju seekord mingi eriti tähtsusetu pisike üritus, mis kiirelt ja märkamatult läbi saab. Vaata lolle! Hommikul kell 9 lükati kõllid põhja ja algas tramburai. Mingi eriti jabur fa-fa muusika ja veel jaburamad šõujuhid. Googeldasin ja leidsin, et täna on meil päevakorras Family Fun Day ehk maakeeli perekondlik lõbupäev. Nii et perekondadel peaks seal eriti lõbus olema. Lõbutsegu siis täiega kl 9ni õhtul ja kobigu koju ära. Mina lasen käiku kujuteldavad kõrvaklapid (kuna päris pole) ja kui nii kaua vastu pean (mis on kahledav, aga peab üritama, sest töö vajab tegemist), siis tuleb lõpuks Javi koju ja tõmbame koos kodust minema. Markol tuleb meile täna Emporiumi Spas eriti lõdvestavat füüsilist ja vaimset hooldust teha, et sellest traumast vabaneda :) Krevetidki juba ostetud ja veinipudel karjub avamise järele.
PS. Jah, ma tean, ise olen süüdi, et ei uurinud enne üürilepingu sõlmimist, mis funktsiooni täidab Musgrave'i park (meie silmi pimestas asjaolu, et Musgrave'i pargi kõrval oli suvisel ajal töötav täismõõdus bassein ja puha). Järgmine kord olen ettenägelikum. Ja olge teie ka.
PS. PS. Võib muidugi ka hullemini minna. Elada mõnel kesklinna lõbutänaval, kus käib pillerkaar iga päev hommikust õhtuni ja poolde öösse välja. Või elada nõukaaegses kortermajas, kus naabrid joovad-laaberdavad või testivad teineteise peale karjudes päevast päeva oma häälepaelu. Mis tuletab sujuvalt meelde, et kaugel pole see aeg, kus mul on vaja Narvas üürikorter leida. Päris suured šansid, et heliisolatsioon on neis kortermajades seal olematu. Njaa... uus väljakutse vist.
PS. PS. PS. Ma olen kuri ja ühtlasi überrõõmus mõeldes asjaolule, et meie üürileping siin saab läbi 28. juulil. Aidaa! Loodetavasti on järgmised üürnikud lõbutsemishimulisemad kui meie. Irw.
Praegu on mul füüsiliselt ebamugav ja kõrri hüpata pole otseselt kellelegi. Öörahu ei rikuta. Avalik üritus päevasel ajal. Linnavalitsuse loaga. Kultuuriprogramm ja puha. Kuid protesteerida tahaks sellegipoolest. Miks kriiskavad nad hommikust õhtuni just minu koduakna all? Miiiiks?
Kui me oma praegusele aadressile kolisime, siis paistis Musgrave'i park meie uue elukoha boonusena. Rohetas päris ilusasti ja lõi tunde, et loodus on lähedal. Mõtlesime, et tore saab olema seal vahel sporti teha, lebotada, piknikku pidada, mida iganes. Vähehaaval selgus, et park on õhtusel ajal meelispaigaks kohalikele parmudele, mis tegi veidi ettevaatlikuks õhtusel ajal läbi pargi jalutades. Piknikku seal pidanud pole, aega surnuks löönud ka mitte, aga las ta siis olla niisama roheliseks silmapiiriks aknast vaadates.
Veel natuke aega möödus ja siis sai selgeks pargi tõeline koledus. Kõigepealt peeti seal koeranäitust ja Javi pidas kriiskava häälega šõujuhi tapuplaani. Siis tuli Kreeka festival, mille müratase pidi kõrvakuulmise ära viima. Edasi oli geiparaad oma träänsmuusikaga. Oleks võinud hulleminigi minna, aga õnneks oli üritus mastaabilt väike, tasane ja lühiajaline. Ju pidasid geid paremaks midagi mõnusamat teha, kui parki väljanäitusele minna. Ühel pühapäeval korraldati jalgrattavõistlust. Jällegi oli Musgrave kohaks, kus hommikul kl 6 ruuport põhja lükata. Jah, siin algavad spordiüritused eriti vara.
Meie õudusunenäoks on saanud pilt parki kerkivatest telkidest. Iga kord, kui seal kahtlaseks sebimiseks läheb, peame hinge kinni. Mis siis nüüd plaanis? Kui kauaks? Millise suurejoonelisusega? Kõige mõistlikum on muidugi mõelda välja mingi oma üritus, et kodust neil päevil pagenduses olla. Vähemalt päevasel ajal. Sest ei ole elu nii pikk ja närve nii palju, et raatsiks neid vihastamise peale kulutada.
Nägime juba kaks päeva tagasi, et maja ette kerkib järjekordne telklinnak. Kuna miskeid reklaame kuskil ei märganud, siis mõtlesime, et ju seekord mingi eriti tähtsusetu pisike üritus, mis kiirelt ja märkamatult läbi saab. Vaata lolle! Hommikul kell 9 lükati kõllid põhja ja algas tramburai. Mingi eriti jabur fa-fa muusika ja veel jaburamad šõujuhid. Googeldasin ja leidsin, et täna on meil päevakorras Family Fun Day ehk maakeeli perekondlik lõbupäev. Nii et perekondadel peaks seal eriti lõbus olema. Lõbutsegu siis täiega kl 9ni õhtul ja kobigu koju ära. Mina lasen käiku kujuteldavad kõrvaklapid (kuna päris pole) ja kui nii kaua vastu pean (mis on kahledav, aga peab üritama, sest töö vajab tegemist), siis tuleb lõpuks Javi koju ja tõmbame koos kodust minema. Markol tuleb meile täna Emporiumi Spas eriti lõdvestavat füüsilist ja vaimset hooldust teha, et sellest traumast vabaneda :) Krevetidki juba ostetud ja veinipudel karjub avamise järele.
PS. Jah, ma tean, ise olen süüdi, et ei uurinud enne üürilepingu sõlmimist, mis funktsiooni täidab Musgrave'i park (meie silmi pimestas asjaolu, et Musgrave'i pargi kõrval oli suvisel ajal töötav täismõõdus bassein ja puha). Järgmine kord olen ettenägelikum. Ja olge teie ka.
PS. PS. Võib muidugi ka hullemini minna. Elada mõnel kesklinna lõbutänaval, kus käib pillerkaar iga päev hommikust õhtuni ja poolde öösse välja. Või elada nõukaaegses kortermajas, kus naabrid joovad-laaberdavad või testivad teineteise peale karjudes päevast päeva oma häälepaelu. Mis tuletab sujuvalt meelde, et kaugel pole see aeg, kus mul on vaja Narvas üürikorter leida. Päris suured šansid, et heliisolatsioon on neis kortermajades seal olematu. Njaa... uus väljakutse vist.
PS. PS. PS. Ma olen kuri ja ühtlasi überrõõmus mõeldes asjaolule, et meie üürileping siin saab läbi 28. juulil. Aidaa! Loodetavasti on järgmised üürnikud lõbutsemishimulisemad kui meie. Irw.
Comments