Paddington ja Glass House Mountains

Tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal käisin viimaks ka Paddingtonis ära. Eesmärk oli rida raamatuid, mis siin ajapikku kogunenud, kuskil antikvariaadis maha müüa. Pettumus oli suur, kui selgus, et ainus kasutatud raamatute eest mingitki raha maksev pood pakkus 7 raamatu eest ei rohkem ega vähem kui 9 kohalikku raha. Tegelikult pidas poemüüja vaid kahte raamatut ostmise vääriliseks ja ülejäänud võttis 2 dollari eest minu haleda näo peale. Ma oleks need nagunii sinnasamma poodi jätnud, sest ega mul mujalgi suuremat õnne poleks naeratanud. Proovisin juba West Endis ja müüja lahke kõne peale ühte teise raamatupoodi selgus, et nemad võtavad praegu ainult õpikuid. Lühidalt siis loo moraal selles, et raamatud on uuena tavaliselt kallid, aga kui keegi neid kasvõi ühegi korra lugenud on, siis pole nende väärtus alghinnast tihti enam 10 protsentigi. See on nii ajuvaba, et ma ei taha mõeldagi. Miks on raamat, mida keegi teine lugenud on, nii väärtusetu? Pole ju tegu kohviga, mille keegi teine ära jõi, või parfüümiga, mille lõhn pudelist haihtus või imelikuks muutus, kuna keegi oli seda kuskil vanaema kapisopis 20 aastat hoidnud? Vestlesime siis kauba peale raamatumüüjaga veel sellest, et tema on pärit Uus-Meremaalt ja mina Eestist. Kui ta küsis, mida ma Eesti kohta öelda võin, siis ma ei osanudki midagi tarka välja mõelda. Kui midagi muud öelda pole, siis see, et meil on talvel -20, käibib šokina küll. Aga see pole see, mida ma tegelikult öelda tahaks.

Aga kui see raamatujant kõrvale jätta, siis on Paddington üliarmas. Ma ajalugu uurinud pole, aga silma järgi paistab see Brisbane’i ajalooline linnaosa. Südalinnalähedase asukohaga mäejalamil ja täis nukumaju, milles tegutseb kunsti- ja käsitööpoode ja –kodasid, restorane, kõikvõimalikku kaunist kaupa müüvaid butiike jne. Kõige kaunim on seal aega viita hilisel pärastlõunal päikeseloojangu eel, sest siis on värvide mäng silmipimestav ja koha kordumatu atmosfäär tuleb kõige paremini esile.


Pühapäeval kutsusid Sergei alias Alex White ja Svetlana alias Lana White meid matkama. Ma tunnen Alexit ja Lanat vene keele grupi kaudu. Nad on minuvanune paar, venelased, kes on pärit Kazahstanist. Väga vahvad noored inimesed. Sõitsime Alexi ja Lana 4-rattaveolise sõbraga Glass House Mountains’i. See, ühtlasi nii linnake kui ka kuuest vulkaanilisest mäest koosnev looduslik vaatamisväärsus, jääb siit Päikeseranniku poole ja on tuntud kuue ei-tea-kust ühtäkki üles kerkiva mäe poolest, mis moodustavad maalilise vaate. Samal ajal on need osa ka rahvuspargist ja vähemalt osades neis mägedes on matkarajad. Meie oma seltskonnaga ronisime Mt Ngunguni tippu, kust avaneb kaunis vaade ümbritsevale maastikule. Glass House Mountains’i ümbruskond üleüldse on väga ilus. Pähklisalud ja ananassipõllud. Nüüd ma tean täpselt, mismoodi ananassid kasvavad! Selles piirkonnas võiks vabalt elada. Kasvõi sellepärast, sest siis ma saaks käia kohalikul turul ja osta hiigelsuuri ja –maitsvaid ananasse, mida saab 3 dollari eest lausa kaks.