Heietusi suurt eimillestki

Jõudsin järeldusele, et haige olemise juures on kõige rõvedam see, kui tekib see staadium, et aju üldse normikohaselt ei tööta. Variandina A vead läpaka voodisse ja üritad seal poolkööbakil tekstifaili silmitseda ja midagi mõistlikku produtseerida, aga aju absoluutselt ei funktsioneeri. Kolm mõtestatud sõna reas on maksimum, mis tuleb, ja seejärel on soss. Variant B näeb ette imiteerida tervet inimest ja ronida oma läpakaga kirjutuslaua taha, aga tulemus on loomulikult sama. Ja niimoodi saab päevi mööda saata. Aeg muudkui lendab ja kannatamatus kasvab, sest pagana pärast - tegemata asjade hulk kuhjub ja ajast on kahju. Peab siiski tunnistama, et miskipärast suutis mu aju läbi hekseldada venekeelset teksti, mida sai sada millegagi lehekülge loetud. Ei taha väita, et ma iga sõna tähendust mõistsin, aga andis täitsa lugeda, ilma et sõnaraamatut kasutama oleks pidanud. Huvitav, kas haigena toimub teatud tagasiminek lapsepõlve ja aktiveeruvad need keeled, mida esimesena õpitud on?!

Olulisem on siiski see, et minul oli vaja kirjutada. Seejuures on eriti närviajav, kui haigus polegi justkui õige haigus. Niimoodi palavikuta ja arvestatavate lihasevaludeta. Aga päevade kaupa vindumine kriipiva kurgu, pisut vesise nina ja kumisevate kõrvade pärast... Tobe kuidagi. No olgu, hiljem tuli meeletu peavalu, mis töövõimetust kuigivõrd vabandab.

Kuigi kõik sümptomid on veel tänagi olemas, on selle kõige taustal nüüd kuidagi eriti ere olemine, sest mõistus töötab jälle. Hurraa!

PS. Haigused juhtuvad tööinimesel ikka siis, kui sul nendega kemplemiseks kõige vähem aega ja tahtmist on. Näiteks kooli ajal sai ju tihtipeale lausa oodatud seda mõnusat aega, mil tekkis võimalus haigena nädal-paar kodus olla. Sest siis ei lähenenud igasugused tähtajad hirmuäratava kiirusega. Aga see on rubriigist "Siis oli muru rohelisem, taevas sinisem ja lumi valgem" :) Võib muidugi vaadata asjadele ka teisest küljest: kolmapäeval asume teele 2-nädalasele autoreisile Cairnsi suunas. On tuhat korda parem põdeda enne reisi kodus, kui reisi aegu :)

PS. PS. Elus veab ja siis jälle ei vea - kas olete tähele pannud? Mina üritasin siin vahepeal Narva välitööde jaoks stippi saada, aga DoRa bürokraatia on kummaline. Leitakse, et stippi võib maksta suvaliste tegevuste jaoks Tallinna ülikooli juures, kus ma sügisest külalisdoktorant olen, kuid mitte välitööde läbiviimise jaoks. Ühesõnaga, andmete hankimine, mis on kõige aeganõudvam ja kulukam protsess, toimub rahastaja jaoks justkui iseenesest... Pilve tagant aga särab üks päikesekiir: paistab, et mul on Narvas sügiseks elukoht olemas :)

Comments

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

North Stradbroke ja vene laensõnad

Allergia + nõgestõbi = õudus kuubis (vol 1)