Päikeserannikul suvitamas
Teisipäevast neljapäevani viimaks kauaoodatud Päikeserannik! Muuseas, rendiauto osas saime ootamatu upgrade’i, nii et esialgu olime selle uhke autoga eriti ettevaatlikud. Oli suurem ja palju võimsam kui see, mida olime tellinud. Vahel veab.
Esmalt käisime ära sisemaal, Maleny’s ja Montvilles. Väga kihvtid kohad. Mulle meeldis tegelikult esimene rohkem, sest oli loomulik ja maalähedane. Kui ma oleksin tulevane poeomanik, siis nüüd ma tean, mis on minu poeideaal. See on seal, Maleny's. Montville on väga turistile orienteeritud. Minu maitsele liigagi. Mis aga ei takistanud meil koha peenusele ebatraditsiooniliselt ühest restoranist fish’n’chipse hankimast ja seda pargipingil nautimast. Endiselt pean ütlema, et sisemaa maastikud on mulle eriti südamelähedased. Kõik need mäenõlvad ja orud, tõusud ja laskumised, rohelus. Oluliselt mitmekesisem kui rannikualad.
Siis suund Noosale. Noosa rahvuspargi rannikuäärne matkarada on suurepärane. Koaalagi poseeris eukalüptusepuul eeskujulikult. Sunshine Beach on senini TOP3 rand Austraalias. TOP2 on Burleigh Heads ja TOP1... ka Noosas. Dolphine’s Beach House hostelina oli ka igati korralik. Elementaarse varustusega, aga puhas ja mugav. Ning me säästsime hulga raha. Korraks isegi mõtlesime, et kuna ööd olid nii soojad ja me nagunii vara magama läksime ning muidu kogu aja rannamaastikul veetsime, oleks vabalt võinud ka autos ööbida. Samas olgem vahepeal inimesed ka, eks ;) Nagunii on ees 2-nädalane Cairnsi reis, kus kindlasti saab ohtralt öid autoistmel veedetud.
Päikeseloojangud ja päikesetõusud. Kui ammu oli see, kui viimati päikesetõusu sai nähtud? Laiskus ja harjumus selles osas on ikka aastate pikkune olnud. Seekord me otsustasime rutiini murda ja ärkasime enne koitu, et päikesetõusu ajaks rannal olla. Magama läksime ka muidugi kella üheksa aeg õhtul, aga mis ime see siin enam on? Üldse on kuidagi palju loogilisem ärgata päikesega ning mitte passida õhtuti kaua üleval, kui nagunii on pime ja väljaspool koduseinu midagi mõistlikku teha pole. Ärkamine enne koitu oli iseenesestki mõista sada korda enese kättevõtmist väärt. Päikesetõusu ilu mere taustal liigutas hingepõhjani. Enamus päikeseloojangud on selle kõrval justkui eimidagi.
Lisaks vedas meil ilmaga tohutult. Oli ilmselt 23-24 soojakraadi ja öösel umbes 18-19. Oluliselt soojem kui 120 km kaugusel lõunas Brisbane’is ja seda tundsime füüsiliselt. Nüüd ma usun, et Austraalia idarannikul on võimalik ujuda aastaringselt. Meie ju ujusime ja oli sama soe vesi kui keskmisel suvepäeval Eestis. Ma vaatasin tunde ookeani ja lainete mängu ja sellest ei väsinud. Sattusime ka Alexandria Bay rannale, mis üllatus-üllatus! on nudistide rand. Kuskilt mälusopist hakkas meenuma, et Ann-Marie oli seda maininud. Ega siis midagi, kasutasime olukorda ja tegime asjast endalegi elamuse. Lõpuks me nentisime mõlemad Javiga, et kui korra oled Noosas ära käinud ja Sunshine’i rannalt ülesse ümber rahvuspargi jalutanud, siis sellega oled päikeseranniku parimad tavalise sõiduautoga ligipääsetavad (4-rattaveolistega ilmselt saab veel palju ägedamatesse kohtadesse) rannad üle vaadanud. Kõik, mis jääb Sunshine’ist lõunasse Brisbane’i poole, on juba kordus.
Eile õhtupimeduses, kui Brisbane’i tagasi jõudsime, sõitsime veel Mt Coot-thalt läbi. Kuna sinna plaanisime ühel õhtul nagunii minna, siis sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud. Tuledesäras Brisbane’i oli Mt Coot-thalt ilus vaadata küll. Aga mitte nii eriline, kui olin kuulnud ja ette kujutanud. Noosa rannal Javiga kaheksesi olles tähistaevasse vaadata oli ikka vaks maad romantilisem ja meeldejäävam. Kahju, et linnatuled tähed ära söövad. See-eest oli kuusirp samasugune kui Noosal – just selline umbes kuuendikosa täiskuust ja lebas teine horisontaalasendis, kaar ülespoole. Ilus. Kas olengi teist sellist näinud?
Esmalt käisime ära sisemaal, Maleny’s ja Montvilles. Väga kihvtid kohad. Mulle meeldis tegelikult esimene rohkem, sest oli loomulik ja maalähedane. Kui ma oleksin tulevane poeomanik, siis nüüd ma tean, mis on minu poeideaal. See on seal, Maleny's. Montville on väga turistile orienteeritud. Minu maitsele liigagi. Mis aga ei takistanud meil koha peenusele ebatraditsiooniliselt ühest restoranist fish’n’chipse hankimast ja seda pargipingil nautimast. Endiselt pean ütlema, et sisemaa maastikud on mulle eriti südamelähedased. Kõik need mäenõlvad ja orud, tõusud ja laskumised, rohelus. Oluliselt mitmekesisem kui rannikualad.
Siis suund Noosale. Noosa rahvuspargi rannikuäärne matkarada on suurepärane. Koaalagi poseeris eukalüptusepuul eeskujulikult. Sunshine Beach on senini TOP3 rand Austraalias. TOP2 on Burleigh Heads ja TOP1... ka Noosas. Dolphine’s Beach House hostelina oli ka igati korralik. Elementaarse varustusega, aga puhas ja mugav. Ning me säästsime hulga raha. Korraks isegi mõtlesime, et kuna ööd olid nii soojad ja me nagunii vara magama läksime ning muidu kogu aja rannamaastikul veetsime, oleks vabalt võinud ka autos ööbida. Samas olgem vahepeal inimesed ka, eks ;) Nagunii on ees 2-nädalane Cairnsi reis, kus kindlasti saab ohtralt öid autoistmel veedetud.
Päikeseloojangud ja päikesetõusud. Kui ammu oli see, kui viimati päikesetõusu sai nähtud? Laiskus ja harjumus selles osas on ikka aastate pikkune olnud. Seekord me otsustasime rutiini murda ja ärkasime enne koitu, et päikesetõusu ajaks rannal olla. Magama läksime ka muidugi kella üheksa aeg õhtul, aga mis ime see siin enam on? Üldse on kuidagi palju loogilisem ärgata päikesega ning mitte passida õhtuti kaua üleval, kui nagunii on pime ja väljaspool koduseinu midagi mõistlikku teha pole. Ärkamine enne koitu oli iseenesestki mõista sada korda enese kättevõtmist väärt. Päikesetõusu ilu mere taustal liigutas hingepõhjani. Enamus päikeseloojangud on selle kõrval justkui eimidagi.
Lisaks vedas meil ilmaga tohutult. Oli ilmselt 23-24 soojakraadi ja öösel umbes 18-19. Oluliselt soojem kui 120 km kaugusel lõunas Brisbane’is ja seda tundsime füüsiliselt. Nüüd ma usun, et Austraalia idarannikul on võimalik ujuda aastaringselt. Meie ju ujusime ja oli sama soe vesi kui keskmisel suvepäeval Eestis. Ma vaatasin tunde ookeani ja lainete mängu ja sellest ei väsinud. Sattusime ka Alexandria Bay rannale, mis üllatus-üllatus! on nudistide rand. Kuskilt mälusopist hakkas meenuma, et Ann-Marie oli seda maininud. Ega siis midagi, kasutasime olukorda ja tegime asjast endalegi elamuse. Lõpuks me nentisime mõlemad Javiga, et kui korra oled Noosas ära käinud ja Sunshine’i rannalt ülesse ümber rahvuspargi jalutanud, siis sellega oled päikeseranniku parimad tavalise sõiduautoga ligipääsetavad (4-rattaveolistega ilmselt saab veel palju ägedamatesse kohtadesse) rannad üle vaadanud. Kõik, mis jääb Sunshine’ist lõunasse Brisbane’i poole, on juba kordus.
Eile õhtupimeduses, kui Brisbane’i tagasi jõudsime, sõitsime veel Mt Coot-thalt läbi. Kuna sinna plaanisime ühel õhtul nagunii minna, siis sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud. Tuledesäras Brisbane’i oli Mt Coot-thalt ilus vaadata küll. Aga mitte nii eriline, kui olin kuulnud ja ette kujutanud. Noosa rannal Javiga kaheksesi olles tähistaevasse vaadata oli ikka vaks maad romantilisem ja meeldejäävam. Kahju, et linnatuled tähed ära söövad. See-eest oli kuusirp samasugune kui Noosal – just selline umbes kuuendikosa täiskuust ja lebas teine horisontaalasendis, kaar ülespoole. Ilus. Kas olengi teist sellist näinud?
Comments