Diplomeeritud ja argielust kergelt kummastatud

Milline kergendus! Täna sai ühele poole mu kogu talve ja kevade kestnud ülikoolipedagoogika kursus, mis päädis täna ilusa diplomiga. Ma olen nüüd natuke nagu õpetamiseks ettevalmistatud. Õige natuke. Kuigi see oli suurelt osalt internetikursus, võttis see kahe lapse kõrvalt vahepeal ikka võhmale. Eriti siis, kui selliseid ootamatusi tuli, et Axel vahepeal haigeks jäi ja lasteaiast pikalt kodus oli. Aga jonni oli mul ikka niipalju, et võiduka lõpuni minna. Tehtud!
Nüüd olen endale küll lubanud, et suve jooksul ja sügiselgi võtan lõdvalt - ei otsi endale emapuhkuse ajaks mingeid uusi lisakohustusi. Vaevalt et ma nüüd jalad päris seinale viskan ja igasugusest intellektuaalsest tegevusest loobun - loomus ei luba -, kuid teen asju siis, kui parajasti aega ja tuju on, tähtaegade ahistava surveta.

Tagantjärele märkusena siis seda, Axel oli nädalakese lasteaiast kodus. Sai kaks korda arsti juures käidud. Esiti paistis, et silmapõletik, siis ikka allergia. Kirjutati välja allergiarohud. Ei teagi siis millise allergeeni kontrollimiseks. Küllap mingisugune õietolm. Siirupilaadne rohi õnneks paistab talle täitsa maitsevat, nii et võtab vabatahtlikult, silmatilgad aga tekitavad protestivaimu. Ega siis muud, kui ostame teda (ksülitooli)kommidega ära. Täna läks uuesti lasteaeda ning kõik paistab kontrolli all olevat. Sellegipoolest ei suuda ma veel päriselt omaks võtta fakti, et selle aasta jooksul on saanud minust kohaliku tervisekeskuse ja apteegi püsiklient. Kui varasematel aastatel sattusin ma arstide lähedusse heal juhul kord aastas (kas sedagi?), siis nüüd võib kalendris pea iga teine nädal mõne vastava sissekande leida. Mis toimub? Lastega perekonna normaalne argipäev? Noh, kõigega siin elus harjub, ehk siis ka sellega, kui just peab.

Aga muidu on kõik peaaegu et päikesepaisteline. Kui lapsed just jonnitujus pole, siis veeretab Axel alalõpmata mingit viisijuppi ning Iris lihtsalt naeratab oma lakkamatut ilmearmsat naeratust.