Head sõrataudi kõigile!
Huvitav, millega me selle kestva halva karma oleme ära teeninud? Peale seda, kui Axel oli kolm päeva rõõmsalt lasteaiast kodus olnud, koorus suu- ja sõrataud ehk peenema nimega enteroviirus lõpuks välja. Kõigepealt oli Axel veidi tujutu ja loid, siis kaebas peavalu ja siis nägin kahtlast punast täppi käel, millest peagi sai valge vill. Rumala peaga sai peavalukaebust ignoreerides veel enne asjalugudest lõplikult arusaamist saunas käidud, ega see ka ilmselt tervendavalt mõjunud. Eile õhtul olid kaebused veel vähesed ja laps läks tavapäraselt magama, aga umbes kahe ajal öösel ärkas nutuga, kurtes et jalad on valusad ja siis ei saanud ei mina ega Axel terve öö sõba silmale. Iris võttis veel omalt poolt nõuks, et ärkaks ka iga tunni tagant, nutaks, trallitaks ja nõuaks tähelepanu. Javi mässas siis omakorda temaga. Nii et põhimõtteliselt jäi meil kõigil ööuni vahele.
Kui hommik kätte jõudis, helistasin ravinõu saamiseks veel nõuandetelefonile. Nii nagu ma juba eelnevalt netist lugenud olid, ravi kui sellist pole olemas. Lihtsalt põe ära ja ela edasi, valu leevenduseks mõistlikkuse piires valuvaigistit. Praeguseks on Axelil varvaste vahel vaevuaimatavad, kuid miskipärast kõige rohkem valu tegevad valkjad villid, suu ümber punaste, valkjate ja kohati lausa veritsevate villide võru ning käed ja reied kaetud punaste täppidega. Oh jumal, kas kõigist neist punastest täppidest arenevad veel valutavad villid? Seda veel ei tea. Õnneks. Paistab, et ka suus on mingil määral ville, sest laps kaebab, et juues ja süües on ka suus valus. Midagi happelist ei taha suu sissegi võtta, õnneks sobis poolteist banaani. Ja puhas vesi sobib alati.
Lapsest on kahju ja väsimus on kõigil juba praegu suur, üldse veel mõtlemata eelolevale ilmselt jälle unetule ööle, aga eks see kõik ole kuidagi üleelatav. Kõige hullem, kui viirus kandub nüüd järgemööda edasi ka Irisele, mulle ja Javile. Väga tõenäoliselt kulgebki. Olen igal juhul aru saanud, et nakkuse sihipärane vältimine selles meie väikeses majapidamises oleks hullumeelne ettevõtmine. Täiesti ilmvõimatu on mingeid meetmeid tarvitusele võtta. Üleüldse paistab selle haiguse puhul nakkuse vältimine võimatu. Ja nagu ütlesin, mismoodi haigus kulgeb ja millal sest viimaks võitu saab, on samamoodi võimatu ennustada.
Kui ma Axeli esmaspäeval lasteaiast koju pakku tõin, siis ma sain juba lasteaeda minnes aru, et ma sisenen mõttetusse ettevõtmisesse. Aga oli ka kummaline jala pealt ümber keerata, seda enam, et Axel oli minu tulekust juba aimu saanud ja temata lahkumine oleks skandaaliga lõppenud. Sel hommikul oli rühmas teave kahe nakatunud lapse kohta, üks neist oli koju jäetud, teine rõõmsalt lasteaias. Lasteaia reeglid ütlevad selle haiguse puhul, et kui lapsel pole palavikku, pole otsest põhjust last koju jätta. Nakkusoht pole lapse kojujätuks piisav põhjus. Mu esimene reaktsioon oli sügav arusaamatus, kuidas nii võib. Aga nüüd, kui on selge, et selle viiruse peite- ja nakkusaeg võib ulatuda mitmesse nädalasse, siis ütleb terve mõistus, et tõepoolest: ebamõistlik oleks paar nädalat last ja vanemat lihtsalt kodus ootama sundida.
Vot sellised lood.
Kui hommik kätte jõudis, helistasin ravinõu saamiseks veel nõuandetelefonile. Nii nagu ma juba eelnevalt netist lugenud olid, ravi kui sellist pole olemas. Lihtsalt põe ära ja ela edasi, valu leevenduseks mõistlikkuse piires valuvaigistit. Praeguseks on Axelil varvaste vahel vaevuaimatavad, kuid miskipärast kõige rohkem valu tegevad valkjad villid, suu ümber punaste, valkjate ja kohati lausa veritsevate villide võru ning käed ja reied kaetud punaste täppidega. Oh jumal, kas kõigist neist punastest täppidest arenevad veel valutavad villid? Seda veel ei tea. Õnneks. Paistab, et ka suus on mingil määral ville, sest laps kaebab, et juues ja süües on ka suus valus. Midagi happelist ei taha suu sissegi võtta, õnneks sobis poolteist banaani. Ja puhas vesi sobib alati.
Lapsest on kahju ja väsimus on kõigil juba praegu suur, üldse veel mõtlemata eelolevale ilmselt jälle unetule ööle, aga eks see kõik ole kuidagi üleelatav. Kõige hullem, kui viirus kandub nüüd järgemööda edasi ka Irisele, mulle ja Javile. Väga tõenäoliselt kulgebki. Olen igal juhul aru saanud, et nakkuse sihipärane vältimine selles meie väikeses majapidamises oleks hullumeelne ettevõtmine. Täiesti ilmvõimatu on mingeid meetmeid tarvitusele võtta. Üleüldse paistab selle haiguse puhul nakkuse vältimine võimatu. Ja nagu ütlesin, mismoodi haigus kulgeb ja millal sest viimaks võitu saab, on samamoodi võimatu ennustada.
Kui ma Axeli esmaspäeval lasteaiast koju pakku tõin, siis ma sain juba lasteaeda minnes aru, et ma sisenen mõttetusse ettevõtmisesse. Aga oli ka kummaline jala pealt ümber keerata, seda enam, et Axel oli minu tulekust juba aimu saanud ja temata lahkumine oleks skandaaliga lõppenud. Sel hommikul oli rühmas teave kahe nakatunud lapse kohta, üks neist oli koju jäetud, teine rõõmsalt lasteaias. Lasteaia reeglid ütlevad selle haiguse puhul, et kui lapsel pole palavikku, pole otsest põhjust last koju jätta. Nakkusoht pole lapse kojujätuks piisav põhjus. Mu esimene reaktsioon oli sügav arusaamatus, kuidas nii võib. Aga nüüd, kui on selge, et selle viiruse peite- ja nakkusaeg võib ulatuda mitmesse nädalasse, siis ütleb terve mõistus, et tõepoolest: ebamõistlik oleks paar nädalat last ja vanemat lihtsalt kodus ootama sundida.
Vot sellised lood.
Comments