Kas meil õnnestub suu- ja sõrataudist mööda hiilida?
Nüüd, kus ma just hakkasin Irisele hoiukoha leidnuna tunneli lõpus valgust nägema, on saatusel kohe järgmine sõrmenips valmis mõeldud. Oli tekkinud uus energia juba sellest nädalast Irise uneajast paar töötundi näpistada, et kursuse ettevalmistusse hoog sisse puhuda. Aga plaanid ongi ju selleks, et neid kohe muuta.
Hommikul nägin postkastis lasteaia teadet, et Axeli rühmas on avastatud suu- ja sõrataudi. Tõttöelda ei tulnudki see mingi üllatusena, sest juba kümnekonna päeva eest rääkisid naabrid, et nende nooremal lapsel on enterorokko (suu- ja sõrataud) ning hoiatasid meid selle eest. Laupäeval selgus, et see olevat edasi kandunud ka vanemale pojale ja siis mehele, Heli ise ootas oma järge. Õnneks olid lapsed enamuse ajast toas veetnud ja meie omadega kokku ei puutunud. Ometigi otsustasime edaspidi hoolsamad olla, et nakkusohu perioodi ajal veelgi vähem kokkupuutumist oleks. Naabriemme paistis isegi üllatunud, et me olime sellest taudist senikaua puhtalt pääsenud. Ptüi-ptüi-ptüi, aga meie lapsed paistavad naabrite alatasa haiglaste laste taustal terved kui purikad. Vähemalt Axeli kevadise allergialööbe järel.
Kuna ma olin suu- ja sõrataudi kohta netist natuke uurinud, siis juba teadsin, mida oodata, kui see lasteaia teade tuli. Ent ikka tavapärane dilemma: kui ma Axeli kogu nädalaks lasteaiast koju jätan, kas mul õnnestub nakkust vältida, või on see mõttetu ettevõtmine, sest laps on tõenäoliselt juba nakkuse kandja või siis on nakkuse saamiseks ka järgmisel nädalal täpselt sama suured šansid? Põhimõtteliselt on mul ju võimalik ta nädalaks koju jätta, seda enam, et neljapäev ja reede on nagunii kodupäevad. Samas olin lugenud, et haiguse peiteaeg ja ka nakkusaeg võivad olla üsna pikad. Ometigi, kujutades ette Irise ja Axeli kannatusi, kui suhu, kätele ja jalgadele peaksid tekkima need jubedad villid ning kõige tipuks kohutav sügelus... Senikaua kui ma siin kirjutasin ja iseendaga dialoogi pidasin, saidki mõtted selgemaks ja oma isekus (loe: soov oma tööle keskenduda) alla surutud. Egas midagi, seame aga sammud lasteaia poole ja toome Axu koju pakku.
Hommikul nägin postkastis lasteaia teadet, et Axeli rühmas on avastatud suu- ja sõrataudi. Tõttöelda ei tulnudki see mingi üllatusena, sest juba kümnekonna päeva eest rääkisid naabrid, et nende nooremal lapsel on enterorokko (suu- ja sõrataud) ning hoiatasid meid selle eest. Laupäeval selgus, et see olevat edasi kandunud ka vanemale pojale ja siis mehele, Heli ise ootas oma järge. Õnneks olid lapsed enamuse ajast toas veetnud ja meie omadega kokku ei puutunud. Ometigi otsustasime edaspidi hoolsamad olla, et nakkusohu perioodi ajal veelgi vähem kokkupuutumist oleks. Naabriemme paistis isegi üllatunud, et me olime sellest taudist senikaua puhtalt pääsenud. Ptüi-ptüi-ptüi, aga meie lapsed paistavad naabrite alatasa haiglaste laste taustal terved kui purikad. Vähemalt Axeli kevadise allergialööbe järel.
Kuna ma olin suu- ja sõrataudi kohta netist natuke uurinud, siis juba teadsin, mida oodata, kui see lasteaia teade tuli. Ent ikka tavapärane dilemma: kui ma Axeli kogu nädalaks lasteaiast koju jätan, kas mul õnnestub nakkust vältida, või on see mõttetu ettevõtmine, sest laps on tõenäoliselt juba nakkuse kandja või siis on nakkuse saamiseks ka järgmisel nädalal täpselt sama suured šansid? Põhimõtteliselt on mul ju võimalik ta nädalaks koju jätta, seda enam, et neljapäev ja reede on nagunii kodupäevad. Samas olin lugenud, et haiguse peiteaeg ja ka nakkusaeg võivad olla üsna pikad. Ometigi, kujutades ette Irise ja Axeli kannatusi, kui suhu, kätele ja jalgadele peaksid tekkima need jubedad villid ning kõige tipuks kohutav sügelus... Senikaua kui ma siin kirjutasin ja iseendaga dialoogi pidasin, saidki mõtted selgemaks ja oma isekus (loe: soov oma tööle keskenduda) alla surutud. Egas midagi, seame aga sammud lasteaia poole ja toome Axu koju pakku.
Comments