Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ees ootavad paarinädalane Cairnsi reis ja sinna otsa Sydney. Seega nüüd jään tükiks ajaks vaiki. Muljetused siis, kui pääsen jälle klaviatuuri ja neti lähedale!

Jõudsin järeldusele, et haige olemise juures on kõige rõvedam see, kui tekib see staadium, et aju üldse normikohaselt ei tööta. Variandina A vead läpaka voodisse ja üritad seal poolkööbakil tekstifaili silmitseda ja midagi mõistlikku produtseerida, aga aju absoluutselt ei funktsioneeri. Kolm mõtestatud sõna reas on maksimum, mis tuleb, ja seejärel on soss. Variant B näeb ette imiteerida tervet inimest ja ronida oma läpakaga kirjutuslaua taha, aga tulemus on loomulikult sama. Ja niimoodi saab päevi mööda saata. Aeg muudkui lendab ja kannatamatus kasvab, sest pagana pärast - tegemata asjade hulk kuhjub ja ajast on kahju. Peab siiski tunnistama, et miskipärast suutis mu aju läbi hekseldada venekeelset teksti, mida sai sada millegagi lehekülge loetud. Ei taha väita, et ma iga sõna tähendust mõistsin, aga andis täitsa lugeda, ilma et sõnaraamatut kasutama oleks pidanud. Huvitav, kas haigena toimub teatud tagasiminek lapsepõlve ja aktiveeruvad need keeled, mida esimesena õpitud on?! Olulisem...

Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks. Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi...

/Pildil veidike kirgast ja lillelist Brisbane'i talvist taevast Paddingtonist./ Käisin peale pikka pausi jälle basseinis ujumas. Õhutemperatuur on +18, veetemperatuur basseinis +27. Kas teie arvates on normaalne basseinis peaaegu et higistada?

Teisipäevast neljapäevani viimaks kauaoodatud Päikeserannik! Muuseas, rendiauto osas saime ootamatu upgrade’i, nii et esialgu olime selle uhke autoga eriti ettevaatlikud. Oli suurem ja palju võimsam kui see, mida olime tellinud. Vahel veab. Esmalt käisime ära sisemaal, Maleny’s ja Montvilles. Väga kihvtid kohad. Mulle meeldis tegelikult esimene rohkem, sest oli loomulik ja maalähedane. Kui ma oleksin tulevane poeomanik, siis nüüd ma tean, mis on minu poeideaal. See on seal, Maleny's. Montville on väga turistile orienteeritud. Minu maitsele liigagi. Mis aga ei takistanud meil koha peenusele ebatraditsiooniliselt ühest restoranist fish’n’chipse hankimast ja seda pargipingil nautimast. Endiselt pean ütlema, et sisemaa maastikud on mulle eriti südamelähedased. Kõik need mäenõlvad ja orud, tõusud ja laskumised, rohelus. Oluliselt mitmekesisem kui rannikualad. Siis suund Noosale. Noosa rahvuspargi rannikuäärne matkarada on suurepärane. Koaalagi poseeris eukalüptusepuul eeskujulikult. Su...

Tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal käisin viimaks ka Paddingtonis ära. Eesmärk oli rida raamatuid, mis siin ajapikku kogunenud, kuskil antikvariaadis maha müüa. Pettumus oli suur, kui selgus, et ainus kasutatud raamatute eest mingitki raha maksev pood pakkus 7 raamatu eest ei rohkem ega vähem kui 9 kohalikku raha. Tegelikult pidas poemüüja vaid kahte raamatut ostmise vääriliseks ja ülejäänud võttis 2 dollari eest minu haleda näo peale. Ma oleks need nagunii sinnasamma poodi jätnud, sest ega mul mujalgi suuremat õnne poleks naeratanud. Proovisin juba West Endis ja müüja lahke kõne peale ühte teise raamatupoodi selgus, et nemad võtavad praegu ainult õpikuid. Lühidalt siis loo moraal selles, et raamatud on uuena tavaliselt kallid, aga kui keegi neid kasvõi ühegi korra lugenud on, siis pole nende väärtus alghinnast tihti enam 10 protsentigi. See on nii ajuvaba, et ma ei taha mõeldagi. Miks on raamat, mida keegi teine lugenud on, nii väärtusetu? Pole ju tegu kohviga, mille keegi teine ...

Vahepeal sai käidud Marko käte all Emporiumi spaas. Kõigepealt sõime maitsvaid krevette ja jõime parasjagu valget veini ja siis läks lahti! Mina ja Javi mõlemad saime Marko käte all põhjaliku näohoolduse ja pärast ka seljamassaaži. Koorimised, maskid, lõdvestavad massaažid, kreemid ja puha. Pähe saime kõrvaklapid, kust valgus rahustavat spaa-muusikat, nii et sai täitsa omas lõdvestavas maailmas viibida, samal ajal kui Delaney ja Javi jutustasid ja veini jõid. Või siis vastupidi, et Javi nautles ja mina jutustasin Delaney’ga. Veini- ja jututuju jätkus poole neljani hommikul. Absoluutne õndsus, ma ütlen. Javi oli ka oma seansist nii vaimustuses, et ei suuda nüüd Markot ära kiita. PS. Kui Marko käest mõne pildi saan, siis näete kogu ilu.

Tuli järsku meelde mainida, et sain Javilt elu südantsoojendavaima sünnipäevakingituse: 8 pakki head juustu ja 3 pakki äädikakartulikrõpse :) Siinkohal väärib mainimist, et minu jaoks on neil kullamaik. Hea juust on Austraalias häbematult kallis ja palju on olnud neid kordi, kui olen seisnud härdalt juustuleti ees ja siis tühjade kätega ikkagi lahkunud. Sest ei raatsinud. Äädikakartulikrõpsud aga... on mu lemmikud! Ent neid naljalt poest ei osta, sest teadagi - krõpsud on kaloripommid. Sünnipäeva puhul siis säärane mööndus. Pealegi volitustega.

Jah, ma tean, et olen nõrganärviline, kui keegi ohustab minu kodurahu puutumatust. Kismaks pole küll veel läinud, aga tundub et mina võiksin ka teha Voldemar Kuslapit. Selles osas, mis puutub korraloomisesse. Näpud olid juba halb õnn/õnnetus ja kohtuotsuse ning kogu palagani osas, mis sellega kaasnes, ma sõna ei võta, sest olen füüsilise omakohtu kui sellise vastu. See selleks. Praegu on mul füüsiliselt ebamugav ja kõrri hüpata pole otseselt kellelegi. Öörahu ei rikuta. Avalik üritus päevasel ajal. Linnavalitsuse loaga. Kultuuriprogramm ja puha. Kuid protesteerida tahaks sellegipoolest. Miks kriiskavad nad hommikust õhtuni just minu koduakna all? Miiiiks? Kui me oma praegusele aadressile kolisime, siis paistis Musgrave'i park meie uue elukoha boonusena. Rohetas päris ilusasti ja lõi tunde, et loodus on lähedal. Mõtlesime, et tore saab olema seal vahel sporti teha, lebotada, piknikku pidada, mida iganes. Vähehaaval selgus, et park on õhtusel ajal meelispaigaks kohalikele parmudele, ...

Kas te olete vahel kogenud äratundmist, et asjalood kujunevad teinekord omatahtsi selles suunas, kuhu neid oma mõtetega lükata olete tahtnud? Meiega täna juhtus nii. Meil oli juba paar nädalat tagasi otsustatud, et sõidame Päikeserannikule pikka nädalavahetust pidama. See konkreetne nädalavahetus just selle tõttu, et minu sünnipäeval midagi erilist teha. Javi broneeris rendiauto. Mina veetsin aega netis, et sobivat majutuskohta leida. Ükski koht ei tahtnud sobida. Siis veetis Javi omakorda aega ja läks kõrgema hinnaklassi juurde. Otsustasime, et meile on vaid üks öö taskukohane neis kohtades veeta, mida ihaldasime, kuid neil tobe kahe öö poliitika. Broneerisime lõpuks hosteli. Mina olin poole silmaga ilmateadet jälginud. Nädal tagasi lubati siinkandis pilves ilma ja vihmasadu. Samas arvestades siinset reeglipära, olin üsna kindel, et kui nädala algul lubati vihma, siis liiguvad need pilved kiiremini ja nädalavahetus on päikseline. Eilne ilmateade siiski midagi head ei tõotanud. Käis pe...

Mul vedas, et õnnestus viimaks Ann-Mariega kokku saada. Ann-Marie on austraalia tüdruk, kes elas Lapinkaari ühikas samal ajal, kui minagi. Kui ma juba Brisbane'is elasin, siis juhtumisi avastasin (FB, vahel harva olgu sa õnnistatud!), et Ann-Marie elab ka Brisbane'is. Läks päris tükk aega, kuni me lõpuks nägime ja kohvile läksime. Ning siis sai juba kokku lepitud, et teeme mõnel nädalavahetusel reisi Brisbane'ist välja, kuhugi loodusesse. Sest Ann-Mariel on AUTO. Muidgi see pole mingi imeasi, sest sisuliselt kõigil austraallastel on autod, aga MEIL pole, ja see on Austraalias nagu füüsiline puue. Möödunud pühapäeval siis oligi kl 9 start meie maja eest. Sõitsime linnast välja Kullaranniku suunas. Esmalt oli plaan sõita läbi Mt Tamborine'i, kus oli parajasti käimas hernehirmutiste (mäletamiseks: scarecrows ) festival. Peatusime Eagle Heightsi linnakeses (või oleks õigem öelda külakeses? Tont seda teab, kust lähevad siin piirid küla ja linna vahel) ja imetlesime idüllilis...

Õhtusse jõudnud vaikse laupäeva sisustas omapärane filmivalik: Jim Jarmuschi "Coffee and Cigarettes" ja Lasse Hallströmi "Chocolat". Esimest olin juba ammu vaadata tahtnud, sest olin siit-sealt positiivseid kommentaare kuulnud, ja teine oli spontaanne kaasahaaramine viimasest videolaenutuses käigust. Väheke kujutlusvõimet rakendades võib oletada mingi ühenduslüli olemasolu nende linateoste vahel. Midagi sellist, et kohv, sigaretid ja šokolaad - kõik sõltuvus- ja mõnutunde objektid. Vaatamisel selgus, et need seosed on täitsa olemas, aga mitte ainult. Filmid olid mõlemad väga nauditavad, kuigi eritasandilised. Kohvi ja sigarettide filmis oli Cate Blancheti etteaste nii fantastiline, et neid kaadreid võiks jälle ja jälle vaadata. Šokolaadifilmis jälle oli Johnny Depp täiesti vastupandamatu :) Siis jooksis telekast veel Shreki kolmas osa, aga ma ei suutnud sellega kauem kui 30 hakkama saada. Ja mitte ainuüksi sellepärast, et reklaamid kogu aeg sisse sõidavad. Selle osa...

Jaaniõhtul istusime Brisbane'i jõe ääres ja nautisime sushit ning valget veini. Atmosfäär oli selline.

Jaanilaupäev. Meil on täpselt selline tüüpiline Eesti jaanipäevailm: päris mitu soojakraadi (loe: 16) ja taevas lauspilves, vahepeal tuleb vihmasahmakaid. Vahe on ainult selles, et siin jaanituld teha ei tohi ja päikesevalgust (kui seda silmale nähtavalt oleks) jätkub ainult kella viieni õhtul. Sõnaga meil on käes selle maakerapoole pimedaimad ööd.* Eile oli joogakoolis talvise pööripäeva ja aasta lühima ööga seoses eriüritus. (Tark tegu Brie – joogakooli omanik, kundalini jooga õpetaja ja üldse hämmastava auraga naine – poolt, sest kui tavaliselt on joogatundides 4-5 joogatajat, siis nüüd sai joogaklass hoobilt praktikuid täis meelitatud). Kõigepealt tegime 1,5-tunnise kundalini jooga harjutuste sarja, meditatsiooni ja lõdvestumise. Siis tassike aromaatset teed, vürtsiseid suussulavaid küpsiseid ja mandleid. ... Mõtlesin selle peale, et kogu see vürtsikus meenutab väga seda, millega meie põhjapoolkera pimedatel külmadel öödel maiustame. Jõulude paiku grillitakse siin pigem liha ja oll...

Mõtlen juba pikemat aega sellele, et oleks vaja juuksurisse minna. Viimati sai käidud eelmise aasta novembris... Tükk aega tagasi olingi juba minemas, aga kui viimaks aru sain, et odavaim juukselõikus maksab ligi 60 dollarit (umbes 660 krooni), siis läks isu ära. Minu senise elu kalleim juukselõikus maksis 350 krooni (Soomes) ja mul on valus rohkem maksta. Pole midagi teha, pole lihtsalt seda tüüpi naine, kes peab oma inimõiguseks üüratuid summasid juuksuritöökotta jätta. Mis siis teha? Võimalus nr 1 on kannatada Eestini ja siis minna Rakverre Natalia juurde, kes on mu lemmikjuuksur. Võimalus nr 2 peale tulin täna. Paistab, et siingi on olemas juuksurite õppetöökoda, kus võib 10 dollari eest lasta suvalisel algajal juuksuril käärid oma juuksepahmakasse lüüa. Asi väärib igal juhul kaalumist. Teisalt mõned asjad on Austraalias imeodavad. Näiteks leidsin peaaegu enda koduukse alt West Endist videolaenustuse, kust saab teisipäeviti rentida filme 1 dollari eest. Kujutage ette, 1 dollari ees...

Sain kolm raamatut, mis kindlalt muudavad mu elu. Meil oli imeline nädalavahetus, kus oli sini-sinine taevas, päike, 50 km rattamatk Brisbane'i avastades (Nudgee Beach, Sandgate) ning teine päev Brissist põhjas, Mt Mee's matkamist. (See oli tegelikult juba ülemöödunud nädalal.) Elu mõnusaim tennisemäng. Kõrvetasin keeva veega jala ära ning tagajärjena istusin terve nädala sisuliselt kodus nelja seina vahel ja selle asemel, et ennast haletseda, nautisin seda aega ja olin tänulik. Vaatasin ära hulga filme ning lugesin vaheldumisi kahte raamatut. Doktoritööga ei tegelenud minutitki. Mul oli nädalane internetipaast. Ei lugenud mitte ühtki online-uudist, blogi ega külastanud Facebooki. Esialgu mõtlesin teha päris internetivaba nädala, aga siis selgus, et olid mingid pakilised asjad, milleks tuli mailbox avada ning paari asja guugeldada. Seega oli paast, mis pole nii äärmuslik kui keeld, aga sama toimiv. Oli tõesti väga tervistav. Paast muuseas jätkub. Said läbi mõeldud argumendid, m...

Võtsin end kokku ja laadisin üles terve portsu pilte. Neid näeb siin . Kaustad: Brisbane Uus-Meremaa Big Woody Island Kullarannik Head vaatamist!

Varahommik. Mokad töllakil, kulmud mäekõrgusel. Arusaamatus. Vaheldumisi sonimised, et me ei mõista. Miks? Kuidas? Kas see on unes või ilmsi? Muidugi vaatasime Eurovisioon. Peab ütlema, et seda siit kaugelt Austraaliast oodata ja vaadata oli hoopis põnevam, kui Euroopast endast. Sellepärast, et siit vaatad Euroopa asju teise tundega. Kui Austraalia televisioon Eurovisiooni ülekannetele tunde eetriaega pühendab (küll mitte otse, livena), siis hakkad pikkamisi aru saama ürituse mastaapsusest. See on kahtlemata huvipakkuv ja oodatav šõu ka siin, maakera kuklapoolel. Austraalia televisioonil on Eurovisioonikatlas ka oma reporterid ja tehakse kommenteeritud ülekandeid. Tasemel. Ja siis veel see põnevusmoment, et otseülekanne oli meie aja järgi kl 5 varahommikul ja see nõudis erilisi ettevalmistusi. Meid oli lõpuks kohalikus Eesti esinduses neli: M&D, mina, Greete. Javi pidas paremaks õhtu iseenda seltsis veeta. M&D pakkusid välja plaani, et saame juba varakult eelmisel õhtul nende p...

Olin oma punase kiviga sõrmuse pikkadeks kuudeks sahtlipõhja unustanud. Mingil seletamatul põhjusel sattus see täna näppu ja mind tabas süütunne, et olin ta ära unustanud. Ühtlasi ka selge äratundmine, et ma olin oma talmismansõrmuse toest ilma olnud, ja kergendus, et see kullake mul alles on. Pistsin ta õrnalt sõrme ja süda hüppas rõõmust sees, suunurgadki tõusid automaatselt mitu-mitu sentimeetrit ülespoole. Selles asendis olid nad ka siis veel, kui ma läksin poodi, et osta kohvi, küüslauku ja hambapastat. Hoolimata pilvisest ilmast, tuikavatest põlvedest ja kõigist maailma hädadest. Sel sõrmusel on võluvõim. On olnud kõik need umbes 15 aastat, mil ta minuga kaasas on käinud. Ta püüab pilke ja toob esile komplimente. Nüüd poeski ei olnud midagi loomulikumalt, kui kuulda kassatehingu juures müüjalt justkui muuseas väga konkreetset konstateeringut: mulle meeldib su sõrmus. Lihtsalt nii. Aitäh ja palun. Oh sa pime pime pime, maailm on imeline... Teate ju seda vandersellide viisijuppi? K...