Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Täna alustasime poolkogemata Axeli mähkmevabaks treenimisega. Kui olime lasteaia kevadpeolt tulnud (mis oli lõbus ja südamlik), lasin Axelil ainult bodi väel ringi joosta. Kuniks Javi kala praadis. Siis oli plaan mähku alla ja pidžaama selga panna. Ühel hetkel hakkas Axel nihverdama ja tabasin näoilme, mis viitas ainult ühele: elukiirusel potile. Saime kuidagiviisi kaka veel potti püütud. Rõõmu kui palju. Siis sai kala valmis ja asusime sööma. Axel endiselt mähkuta. Küsisin veel, kas ta on ikka kindel, et potile pole vaja? Pidasin ikka pissi silmas. Kindel. Axel sai söödud, tõstsime ta laua tagant maha ning asus matrjoškaga mängima. Kuni ühel hetkel teatas õnnetu näoga mokaotsast, et kaka. Javi siis haaras ta sülle ja kimas tuhatnelja vannituppa pissipoti poole, kuid järgmine hetk oli ta vannitoa ukse ees ristseliti maas, Axel ühes temaga. Polnud rohkem kui silmapilku vaja, et aru saada, mis oli juhtunud. Axel oli oma kaka tee peal tehtud saanud ja Javi libises sellel kui banaanikoorel...

Hommikul ärkas Axel päris ilusa näonahaga ning kehal ei märganud ma mitte ühtegi uut villi. Keha oli küll endiselt õrnalt punakaslillaka tooniga laike täis, kuid need olid muutunud märksa tagasihoidlikemateks kui eelmistel päevadel. Jäi mulje, et miski selles valemis Zyrtec+Hydrokortison seespidiselt + paksult kreemi välispidiselt (õhtul ei pannud ma siiski mitte Hydrokortisoni kreemi, vaid Aqualani emulsioonsalvi, mida soovitati Hydrokortisoni kreemiga vaheldumisi panna) + silmatilgad toimis. Õnneks on Zyrteci siirup päris meeldiva maitsega, nii et Axel on soostunud seda võtma. Ainus tingimus, et enne peab Tita (tema nukk) seda võtma. Esialgu kratsisin küll kuklalt, et kuidas ma selle Hydrokortisoni tableti Axelile sisse söödan (maitsesin ise ja see oli vastikult kibe). Lõin lihahaamriga pulbriks ja puistasin lusikatäie Zyrteci siirupi sisse ise hinge kinni hoides, et Axel pettusest aru ei saaks. Ei saanud. Ilmselt nii ei tohiks, et kaks rohtu niimoodi süüdimatult kokku segada ja koos...

Kes oleks võinud arvata, et mul tuleb ühel päeval hakata allergiakroonikat kirjutama, aga nüüd on see siis käes. Meie elus on viimane nädal ja natuke päevi pealegi päris erakordne periood olnud. Ei saa just igapäevaseks nimetada olukorda, kus 8 päeva jooksul on 4 korda arsti juures käidud, kusjuures viimane kord neist erakorralises. Aga kõigepealt algusest. Juba paar nädalat tagasi (kuskil mai alguspäevadest alates) olin märganud, et Axelil on silma sisenurkades kahtlast punetust. Kuna asi oli stabiilne, siis arsti juurde kohe tõttama ei hakanud, lihtsalt jälgisin kõrvalt, mis suunas see asi areneb. Eelmisel kolmapäeval (8. mail) ärkas Axel kõvasti turses silmadega ning otsustasin arsti juurde minna. Kuna mulle tundus, et silmad olid ka veidi rähmased, siis kahtlustas arst esialgu silmapõletikku, kuigi jäi ka võimalus, et tegu võib olla allergiaga. Kirjutati välja antibiootilised silmatilgad. Panin talle hoolsalt silmatilku ja paistis, et silmad muutusidki paremaks. Pühapä...

Milline kergendus! Täna sai ühele poole mu kogu talve ja kevade kestnud ülikoolipedagoogika kursus, mis päädis täna ilusa diplomiga. Ma olen nüüd natuke nagu õpetamiseks ettevalmistatud. Õige natuke. Kuigi see oli suurelt osalt internetikursus, võttis see kahe lapse kõrvalt vahepeal ikka võhmale. Eriti siis, kui selliseid ootamatusi tuli, et Axel vahepeal haigeks jäi ja lasteaiast pikalt kodus oli. Aga jonni oli mul ikka niipalju, et võiduka lõpuni minna. Tehtud! Nüüd olen endale küll lubanud, et suve jooksul ja sügiselgi võtan lõdvalt - ei otsi endale emapuhkuse ajaks mingeid uusi lisakohustusi. Vaevalt et ma nüüd jalad päris seinale viskan ja igasugusest intellektuaalsest tegevusest loobun - loomus ei luba -, kuid teen asju siis, kui parajasti aega ja tuju on, tähtaegade ahistava surveta. Tagantjärele märkusena siis seda, Axel oli nädalakese lasteaiast kodus. Sai kaks korda arsti juures käidud. Esiti paistis, et silmapõletik, siis ikka allergia. Kirjutati välja allergiarohud. Ei t...

Reedel tabas mind päris pika aja suurim pettumus. Nimelt olin ma mitu nädalat elanud teadmises, et just selle reede õhtul jätan ma lapsed Javi ja Marta hoolde ning lähen end teiste endiste Lionbridge'lastest emade seltskonnas välja tuulutama. Üks mõnus õhtusöök ja mokalaat ning mitte ühtegi last! Ma olin selleks sündmuseks ka erilisi ettevalmistusi teinud. Näiteks varnud külmkappi rinnapiima, ostnud koju purgi rinnapiimaasendajat ning harjutanud Irist pudelist neid mõlemat jooma. Mitte et ta eriti nendega leppinud oleks, ent vähemalt oli mul kindlus, et ta oskab pudelist juua ning küllap siis ka joob, kui nälg nõrkemiseni peal on. Aga võta näpust! Selle erilise päeva hommikul oli mul hääl kähe ning päeva edenedes liikus asi selles suunas, et ega ma eriti enam rääkida ei saanud. Isu kodust välja saada oli siiski nii suur, et ma sättisin end õhtupoole veel ilusti riidesse ning sõitsime terve pesakonnaga ekskursiooni korras kesklinnagi, kust teised pidid peagi kodu poole tagasi sõitma...

Facebookis on käimas mäng "Päev pildis". Mulle tundub, et mul pole tahtmist selles FB vahendusel osaleda, küll aga võin teile siin blogis piltide abil jutustada, mida tegime eile.

Käisin hiljuti lasteaia juhataja jutul. Sai kergem. Aga eellugu selline. Axelil on juba ammust aega miskipärast selline loll komme, et vahetevahel kõksib oma pead vastu seina. Esiti paistis, et tegi nii, sest see oli lihtsalt naljakas ja nii sai koheselt ka tähelepanu. Seda tuli ette vahetevahel juba siis kui ta polnud veel aastanegi. Kuna tihti ei juhtunud ning üldse midagi hullu ei juhtunud, siis ei näinud me selles ka suurt probleemi ning mõtlesime, et küll läheb iseenesest üle nii nagu kõik muudki asjad väikeste laste elus. Siis mingil ajal juba enne Irise sündi hakkas mõnikord juhtuma, et kui Axelit tabas raevuhoog, loopis ta asju ja ühtlasi hakkas ka oma pead meelega vastu põrandat lööma. Sellest on mitmel korral tulnud otsa ette muhke ja sinikaid. Ega see meeldiv olukord pole, kui su laps ise ennast vigastab, aga samas ei ole seda juhtunud väga tihti ning asi pole õnneks ka väga hullusti lõppenud. Nüüd Irise sünni järel oleme aga tähele pannud, et Axel kasutab enesele haiget...

Ma olen siin päris pikalt pidanud iseendaga sisemonoloogi ning vahepeal astunud dialoogi Javi, ühe Axeli kasvataja ning lasteaia juhatajaga, seda kõike teemal, mida teha Axeliga suvel, kui meie kodulasteaed on ühtekokku 6 nädalat suletud. Enne seda, kui lasteaed kinni pannakse, on aga veel jaanipäev ja meie sõit Hispaaniasse. Seega puudutab kõnealune periood ühtekokku tervelt kaheksat nädalat, 16. juunist 11. augustini. Olukord siin Soomes on selline, et ühelt poolt on vanematel õigus lasteaiakohale ka suveperioodil, kui vanemad on tööl või mõni muu mõjuv põhjus. Teisalt aga lasteaed survestab oma last suvel päris pikaks ajaks lasteaiast ära võtma. Minul emapuhkusel oleva emana pole tegelikult õiguslikku alustki suvel oma lapse lasteaeda paigutamiseks. Seda ka siis mitte, kui isa on töö/koolituse/praktiga hõivatud. Loomulikult tuleb ette ka erandeid (millele ma ka lootsin natuke). Samas tunnistan aga ausalt, et praegu on minu ja Javi jaoks argipäevad palju stressivabamad kui nädalava...

Vannun oma esihammaste nimel, et mina pole viimase kahe aasta jooksul väljendit "C'mon baby!" kasutanud. Ja pole ka kuulnud, et Javi seda teinud oleks. Ometigi on Axel selle kuskilt oma sõnavarasse võtnud ja oskab selle sõnapaariga situatsioonikoomikat tekitada. Naeru nabani. Üldiselt aga... aeg lihtsalt voolab mööda. Alles olen ma Axeli riidesse toppinud, lasteaeda saatnud, hommikukohviga ühele poole saanud ning Irisega hommikuse jalutuskäigu teinud, kui juba ongi lõuna ja siis kohe kell 4 ja Axel tuleb koju ja... siis teadagi on järgmised tunnid intensiivselt sisustatud balansseerimisega Axeli jonnihoogude, lollitamiste, toiduvalmistamise, Irise söötmise ja mähkme-pidžaamaralli, mõlema magamapanemisega. Siis on kell umbes 9 ja väsimus ja... Ja siis ärkab Iris vahetevahel uuesti ja vahel ei ärka ka. Aga millekski väga toredaks pole õhtuti ei aega ega jaksu. Ma ei mäleta, millal ma viimati filmi vaatasin. Teoreetiliselt ju võiks aga kunagi ei kuku välja. Ilmselgelt on p...

Eile käisime Apocalyptic Symphony kontertil Tampere talos. Kui selline asi koju kätte tuuakse, siis minemata jätmist vabandab vaid haud või lauslollus. Kuigi eks me põdesime küll, et kuidas Evelin kahe hoidmisega hakkama saab. Kui juhtub nii, et üks näiteks ootamatult kõhuhädade käes nutab (ikka võib ette tulla, kuigi üldiselt on meil õhtud Irise osas suhteliselt rahulikud) ja teine saab meie minekust hüsteeriahoo (Axelil vahel ikka käivad need 2-aastase ettearvamatud jonnid ja tujud peale), siis võib küll päris paanikaosakond tekkida. Läksime vaid selles lootuses, et oleme ära 3, maksimaalselt 3,5 tundi ning see aeg on kuidagi üleelatav ka paanikaosakonnas, ilma et sellest eluaegsed traumad jääksid. Kontsert oli muidugi elamus. Aga peaaegu sama suur elamus oli see, et kui me koju jõudsime, siis selgus, et Iris oli kogu aja rahulikult vankris põõnanud, algul rõdul ja pärast toas, ning Axel oli nutmise lõpetanud niipea, kui uks meie järel sulgus. Oli hea laps olnud ja veidi peale ke...

Meil on praegu kodus selline idüll: kõik magavad lõunasöögijärgset siestat ning päike särab täiel rinnal. Selline rahu ja vaikus, et ma ei raatsi ise samaga vastata. Olen ära joonud tassi espressot ja võtan parem hetke, et teha tööd. Aga muidugi mõista mitte sellist tööd, mis sisaldaks nõudepesu, tolmupühkimist ja muud vastavat. Kõik selline saab nüüd küll lahkesti oodata. Mõnus!

Tahaks öelda nagu Jaagup Kreem, et õu jee..., sest ma olen viimase nädala jooksul kulutanud apteegis erinevatele produktidele ligi 100 eurot! See on ikka absoluutne tase, arvestades et ma käin apteegis haruharva ning tavaliselt on mu ostuks valuvaigistid ning D-vitamiin, mõnikord ehk köhasiirup. Seekord sai ostetud antibiootikume kahele (Axelile ja mulle), valuvaigisteid (mulle), kõrvaõli kõrvavaigu eemaldamiseks (Axelile), ninasprei (mulle), ninaaspiraator (Irisele) ja ninaloputuskann (mulle). Roppkallis kõrvaõli osutus täiesti mõttetuks, sest mingit efekti tal polnud või ei suutnud me seda nõutud viisil kasutada, ning Axeli kõrvad puhastati lõpuks ikkagi imuga arsti juures. Kõige muu vajalikkusest pole ma veel sotti saanud - äkki läksid siiski asja ette? -, kuid Rhino Horni ninaloputuskann osutus küll - üllatus-üllatus! - imeasjaks, mis kohe mõikas ja mis ilmselt meid veel pikalt teenib. No tõesti - ma olen siin alates pühapäevast ühepoolse põskkoopapõletikuga maadelnud ja mitte misk...

Oleme siin ligi 10 päeva kõik mingi viirushaigusega maadelnud, mis meid kuidagi maha ei taha jätta. Axel, Javi, mina ja nüüd vist ka Iris. Igaühel sümptomid ja reageerimine olukorrale veidi erinevad, kuid 100% tervist pole tagasi antud kellelegi. Irisel on nohu, köhatab vahetevahel ja on viimase kolme ööpäeva jooksul oksendanud omale sisse söödud piimakoguse kord päevas purskkaevuna välja. Muidu ta küll haiglane välja ei näe ja ma loodan, et need sümptomid hakkavad taanduma ega muutu millekski hullemaks. Tegelikult on nii, et ega mul polegi mingit kogemust, mismoodi mingi (gripi?)viirus beebidel ilmneb. Axel polnud ju rinnapiimal olles kunagi haige. Axelil sai täna aga esmakordselt elus kõrvapõletik diagnoositud. Kuigi ta paistis peale eelmise nädalalõpu haigust taastunud olevat, on ta sageli siiski hirmus viril ja jonnakas. Öösiti on palju ärganud ja mõnikord võtab nutt ikka väga suured tuurid üles. Mõtlesime, et ju on siis jälle mingi selline "raskem" periood tema arengus j...

Mul on raske seda endale tunnistada, kuid praegust eluetappi saadab tihti tunne justkui oleks meie elu mingisse paksu halli udusse mähitud. Ja see tunne ei ole hea. Vaatad kõike läbi lõputu udu, mille taga kuskil kaugel on vististi päike ja tõeline elu, aga meie ei suuda mitte kuidagi leida teed sinna teisele poole. Sellele meeleseisundile ei aita kaasa pikk ”muust maailmast” eraldatus – oleme kogu perega alates augustist kogu aeg siin Soomes olnud (kui minu väike 3-päevane oktoobrikuine randevuu Eestisse välja arvata) – , see otsatu kole lumetu talv, väikeste laste vanemateks olemine, Javi kestev tööta olek... Ei saa öelda, et kui neid tegureid poleks, oleks kõik kindlasti ilus, kuid need on sellised faktid meie argises elus, mis ei lase teha suuri muutusi. Isegi spontaanne argirutiinist väljamurdmine on suhteliselt võimatu.Sest... kõik meie võimalused, teod, mõtted ja tunded on omavahel seotud. Ei ole kaugel aeg, kui võime ilmselt öelda, et Javi on kolm pikka aastat tö...

Iiris on naeratama ja imiteerima hakanud. See oli vist 13. veebruar, kui ma esimest korda aru sain, et ta nüüd naeratamist päris teadlikult imiteerib. Vahel naeratab kohe päris pikalt. Ka keele suust välja ajamist oskab imiteerida, pilguga haakub ja mulle tundub, et paaril korral olen ma teda tabanud proovimast ”jutustama” hakata. 6 nädala vanuses nõuandlas käies oli ta 53 cm pikk (sünnipikkusega võrreldes +5 cm) ja kaalu oli 4,5 kg (sünnikaaluga võrreldes +1,6 kg). Seega kasvab ja kosub meie väike printsess väga ilusasti. Pole enam jälgegi neist peenikestest keppjalgadest ning kanatiibu meenutavatest abaluudest. Volüümi on kõvasti igalt poolt juurde tulnud, mitte et just trullakas, aga siiski vormikas preili. Ja põsed on nii punni läinud, et nägu meenutab praegu pigem ristkülikut kui ovaali. Oi seda roosamajandust! Kõik mu pereliikmed tuletavad mulle meelde minu kunagisi sõnu, et ”mina oma tütart küll kunagi roosasse ei hakka riietama!” Ja nüüd ma teen seda peaaegu iga päe...