North Stradbroke ja vene laensõnad

Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks.

Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi suurem pisike) ja Marina. Kõik vahvad vene inimesed, kel taskus Austraalia alatised elamisload. Kõik nad on otsustanud eluga Venemaal ja Kazahstanis lõpparve teha ning Austraaliast endale kodu luua.

Kogu kamba peale oli meil kokku kaks neljarattaveolist, nii et olime saarel kohalikust transpordist ja ajagraafikutest sõltumatud. Käisime kõikjal, kuhu pääses ilma, et spetsiaalset neljarattaveoluba oleks vaja, üldiselt siis ikkagi asfaltit pidi. Üks põhjus, miks me liivateedele sõitma ei läinud, oli õnnetu pragu Alexi ja Lana masina esiklaasis, mis igal rappumisel veidi pikenes.

Ega me palju ei kurvastanud selle üle, et liivavallidel sõita ei saanud. Taevas oli pilvitu, päike sära soojalt-soojalt, rannad talvise aja tõttu peaaegu inimtühjad ja seda kaunimad. Eemalt nägime delfiine ja vaalu. Seltskond oli suurepärane. Liikusime aeglases rütmis, pidasime ühiseid piknikke (ah millised pirukad!) ja korduvaid teepause (aga loomulikult!). Jutustasime maast ja ilmast, elust Austraalias, Venemaal, Soomes, Tšehhis, Kazahstanis ja Hispaanias. Oli sõbralik ja humoorikas olemine. Oli lihtsalt hea. Meeldiv on suhelda haritud, avatud ja positiivse maailmavaatega inimestega. Mida sa, hing veel tahta oskad? Lõpuks ongi kuidagi märkamatult nii välja kujunenud, et meid ümbritsevad toredaimad ja toetavaimad inimesed on soome ja vene päritolu. Suurema osa ajast rääkisid kõik solidaarsusest Javi vastu inglise keelt, aga sai ka vene keeles jutustatud ja naljatatud.

Isiklikult tunnen, et mis iganes elus juhtub, üksikisiku tasandil aitab mingisugune ühine taust ja kultuuripagas (olgu või see põlatud nõukogude oma; päriselu näitab, et justnimelt see) peaaegu alati ühendust ja lähedust luua. Aga siin on oluliseks nüansiks, et sa oskaksid seda ühisosa huumori ja eluterve kriitikaga võtta. Loomulikult oleme me Delaney ja Markoga nii lähedaseks saanud meie Eesti ja Soome pidepunktide kaudu. Kaugeltki kõiges pole me ühel meelel, aga meil on huvitav teineteise vaatepunktidest teadlikuks saada ja mõnikord lausa vaielda. Ja niisamuti on kõikide nende venelastega, kellega ma olen siin Austraalias kokku sattunud. Ühine minevik, tahad sa või mitte, seob. Keele ja väljendite ühine etümoloogia seob.

Võtame või sõna 'bardatšokk/pardatšokk'. Kuna ma eile selle sõna kohta üht-teist huvitavat õppisin, siis guugeldasin ja otsekohe jõudsin perekoolide ja muude foorumite kommentaaride peale, milles sõna 'bardatšokk' hoobilt vägivaldseks vene laenuks tembeldati ja sitaga üle valati. Öeldi, et eesti keeles eksisteerib sõna 'kindalaegas' ning oleks ammu aeg sovjetipärand prügikasti visata ja õiget eesti keelt rääkima hakata.

Mina olen teinekord päris kuri olnud igasugu tobedate anglitsismide masstungi peale eesti keelde. Jälestan sõnu 'respekt'/'respektima' jms taolisi sõnavärdjaid. Olen seisukohal, et kui meil on vastavad eestikeelsed sõnad olemas, mis annavad edasi asja-nähtuse kogu sisu, siis pole vajadust võõrlaene eesti keelde sisse vägistada.
Võibolla tasuks teinekord mõelda võõrsõnade kasutusele hinnangu andmisel sellele, kui tabavad nad on, selle asemel, et liigitada neid halvustavalt vene või inglise või ükskõik mis muudeks laenudeks?

Näiteks kas te olete kunagi mõelnud sellele, et sõna 'bardatšokk' tuleneb sõnast 'bardak', mis tähendab segadust. Mina ei olnud seda kunagi tähele pannud, aga kui Alex ja Lana mulle asja seletasid, siis sai kõik paugult selgeks. Aga loomulikult - mis muu sõna iseloomustaks paremini kindalaeka praktilist poolt? Mille poolest on inglise keelest tulenev toortõlge kindalaegas (glove compartment) tabavam ja õigustatum, kui 'bardatšokk'? Kas te teate kedagi, kes hoiaks seal tänapäeval kindaid, ainult ja ainult kindaid? Valdav osa minu tutvuskonnast hoiustavad pardatšokis salvrätikud, päikeseprille, kaarte, voldikuid-teatmikke, rahakotti, juuksekumme... kõikvõimalikku pudipadi, mis autos mingit mõistlikku asukohta ei leia ning bardatšoki puudumisel ära kaoks. Nii et ma võin parema puudumisel bardatšokiga paralleelselt leppida sõna pudilaegas kasutusega, kuid ärge sundige mind lausuma sõna 'kindalaegas'.