Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Aprilli keskpaik, sõidame ära Indiasse - tuuline ja vahel sajab. Mai algupool, tagasi Soomes, aga äraoldud ligi 20 päeva jooksul pole mitte midagi muutunud - külm, tuuline, vaevalt rohetab, sajab. Juunis lõpuks naeratas meile päike, jaanipäeva elasime rattal üle piiskagi vihma saamata, kuigi just rannailmalikult soe veel polnud. Peale jaanipäeva - sadu, sadu, sadu (päike tuli korraks oma täies hiilguses välja 3. juulil, seda me mäletan!), juuli ülekaalukalt samas vaimus. Vähemalt ei mäleta päevagi, kus hommikust õhtuni oleks võinud pilvitut taevast nautida ja kordki kodust välja minnes oleks täiesti kuivaks jäänud (kui kõrvale jätta see, et eelmisel nädalal Eestis oli meil üksjagu õnne). Hehe, ootan põnevusega teisipäeva varahommikut, kui nii kl 5 juba tuleb kodust rattaga startida, et Turu rongile jõuda. Ma vist jätan siis targu juba duši all käimata. No milleks vett raisata, kui ilmagi saab?! Ülalolev graafik võtab kokku nii mõneski maailma paigas sellise tavalise talveilma. Neljapäe

La Oreja de Van Gogh ja see pilt sobivad täiuslikult, eriti peale peale kannu sangriat Teele ja Mikko seltsis ;)

Eile me tulime Eestimaalt. Koos Javiga. Pärast enese väikestviisi harjutamist mõttega, et see reis meil sel aastal ära jääb, tundub senini uskumatuna, et see lõpuks ikkagi teoks sai - päriselt. Tänu meie Ford Focusele jõudsime kuue päeva jooksul käia kõikjal, kuhu plaanisime ja rohkemgi veel - Tallinnast alates Pärnus, Tartus, Peipsi ääres, Narvas ja Rakvere kandis. See kuus päeva oli täis imetoredaid kohtumisi minu sõprade ja perega. Me saime osa sellest, kuidas Tartu sõbrad Tartu lähistele oma kodusid rajavad ja kuidas Ülle ja Frank, kes muidu Saksamaal elavad, oma suvesid Pärnus veedavad. Me käisime tõelise rannailma puudumise kiuste kaks korda rannal päikest võtmas ja nautisime õlut ja maitsvat toitu Eestimaa mõnusates söögikohtades. Grillisime sõprade seltsis liha, käisime saunas, avastasime Eestimaa kauneid vaateid Peipsile ja nautisime rannakülade idülli, käisime jalgrattamatkal, magasime telgis ja saime Narva ja Rakvere linnuseid ning Sinimägesid külastades aimu sellest, kui ki

K una viimasel ajal blogijad agarasti oma kiiksudest pajatavad, siis ei saa minagi neid varjata, ega ju? Unustagem see väike detail, et ma lubasin neil päevil internetiga üle poole tunni päevas mitte sõprust pidada. Jaja, ma pean oma lubadust - kirjutasin selle teksti enne nimelt kenasti Wordis valmis ;) M ulle meeldib bussis keskmisest uksest tagapool paremal kolmandas pingis istuda ja hea, kui ma seal üksi istuda saaksin. Ma ei tea, mis oleks seletus sellele. M ingil ajal, kui ma hotellis töötasin ja öövahetuste tõttu vahel neli korda päevas kohvi tarbisin, sai mul kohvist nii süda pahaks, et ma mõtlesin selle joomisest loobuda. Nii see siiski ei läinud, kuid nüüd ma üle kahe tassi kohvi päevas naljalt enam ei joo. Õhtune kohv mind magamast aga mitte kuidagi ei sega – nii et ma ei teagi, milleks ma seda vahete-vahel õhtuti joon siis. Kohvijoomise pärast vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis kohvikeetmisviisidest. Nimelt ma otsustasin kunagi, et kõikse par

Ma olen endale lubanud, et ei lase järgneva 10 päeva jooksul end kiusatustest segada. Sinna hulka kuuluvad MSN-i sisselogimine, üle poole tunni päevas online-ajakirjanduse sirvimine, käputäie blogidega järje peal olemine jms. Kõik see tundub ju nii eluoluline, kui oleks millegi nii absoluutselt hõlmamatu kui magistritöö kirjutamisega vaja enda aega sisustada. Nii et mulle tundub, et kõige targem on see nupp järgnevateks päevadeks otsusekindlalt välja lülitada, mis mind veebimaailmaga ühendab. Et siis sellepärast olen audis!

Putin on ikka Venemaale vääriline tegelane küll! Juba paar kuud on EuroNewsis iga poole tunni tagant Sotši reklaam jooksnud. Siis ma ei osanud veel tähelepanu pöörata, millised miljardid selle "lihtsalt natuke reklaami" taga on. Alles mõned päevad tagasi lugesin EPL-st ( http://www.epl.ee/artikkel/391691 ) Putini suurejoonelistest plaanidest Sotšiga. Oi kuidas mulle pakub lõbu see eht venemaalik stiil, et sadagu või pussnuge, Sotšist tuleb maailma KÕIGE KÕIGE KÕIGE! Umbes nagu Gagarini ja Laika kosmosesse sõit. Sellegipoolest ma annaks palju, et näha Sotšit praegu ja aastal 2014. Kuid eks teatud määral ole alust ka nende arvamusel, kes kahtlevad, et need 2014. aasta talimängud üldse kunagi teoks saavad - arvestades Venemaa ohtlikult kirglikke mänge maailmapoliitikas võib selleks ajaks tõepoolest kõike juhtuda.

Eile hommikul olid pilved viimaks Tampere kohalt põgenenud ja päike säras täies hiilguses :) Õhtul pidasime meie pool maha väikese sünnipäevapeo mõnede heade sõprade, risotto, maasika-juustutordi ja vahuveiniga. Päike ja maasikad - need lihtsalt ei saa 3. juulil olemata olla!