Kaamerad suunatud Narvale
Blogi sissekannete hõreduse järgi otsustades olen ma vahepeal ära olnud. Eks ma olingi – Tallinnas, Tamperes ja Lissabonis -, aga peamiselt on selline kiire-kiire ja asjade kokkutõmbamise aeg olnud. Narvas siis. Aga valmis pole ma selleks veel kuidagi, et Narvast ära sõita. Ma ei hakka seda tobedat igikestvat küsimust – kuidas see aeg küll nii kiirelt lendas? – üldse esitamagi. Fakt on see, et ma tunnen, et kõik on kuidagi väga poolik ja tänu sellele poolikusele olen ma segaduses. Kahevahel. Otseselt pole mul midagi tegemata jäänud siin – sest ega ühtegi etnograafiat polegi võimalik minna tegema üksikasjaliku plaani teostamise põhimõttel, kõik muutub ja kujuneb töö käigus –, kuid ometigi närib kahtlane tunne, et ma pole jõudnud oma uurimuses asjade tuumani. Samas kui pikaks sa oma etnograafilist uurimust ikka venitada saad? Oma eraelu tahab ka elamist ja see on mul Tamperes. Jooksva nädala vältel on vähemasti selles osas sammuke edasi, et ma olen avastanud Narva suvilaelu. Viimaks ome