Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kuigi meil siin suuri ja koledaid sügissadusid pole olnud, paistab mulle, et millal iganes jälle veidi sadada otsustab, saan mina selle sahmaka endale kaela. Ükspäev näiteks kõndisin linnas igavesed pikad tretid vihmavari kaasas, sest hommikul oli taevas sellist nägu, et hakkab sadama. Terve päeva jooksul ei tulnud ometigi tibakestki, hoopis päike tuli pilve tagant välja. Siis hüppasin umbes viieks minutiks kodust läbi, et haarata kaasa trenniriided ja spordisaali poole kapata. Vihmavarju viskasin nurka – ilus ilm ju. Ja kujutage ette – selle viie minuti jooksul oli vihm järsku taevast valla päästetud. Tormasin siis pooljoostes ja sajatades spordiklubi poole ning lootsin, et ma pole suhkrust. No ja nii mõni teinegi kord umbes samalaadne jama. Selliste ebamugavuste vastu vist muu ei aitagi kui vana ära proovitud ennetav trikk: tee oma vihmavarjust alatine tülikas kaaslane ja ei saja kunagi. Kusjuures, vihmavarjudega mul üldse ei vea. Vahet pole, missugune ta on, ikka on nagu rusikareege

No küll läks sellel nädalal alles rabelemiseks. Intervjuu intervjuu otsa! Kui esialgu sai Narvas rahulikult pikki jalutuskäike tehtud, poodides traavitud, vahepeal muuseumi raamatukogus istutud, hommikuti joogatatud ja õhtuti spordiklubis veheldud, siis nüüd kohe hoopis teine elutempo. Ega ma ei kurda, lihtsalt teistmoodi. Intervjuud on töömahukad eelkõige seetõttu, et nad ei lõpe lindstamise, kuulamise, kaasanoogutamise ja aegajalt küsimuste esitamisega. Tuleb inimesega kokku leppida, intervjueerimispaika ja sealt tagasi koju jõuda. Ja eelkõige - tagantjärele tuleb teha hulganisti märmeid intervjueerimissituatsiooni nüansside ning tekkivate mõttevälgatuste kohta. Tuleb audiofailid arvutisse transportida ja need peaks koheselt üle kuulama, et sisulisi tähelepanekuid kirja panna. Rääkimata sellest, et ühel päeval tuleb intervjuutekstid ka arvutisse trükkida. Ja võibolla tõlkida, vähemalt osaliselt. Sest minu intervjuud on vene keeles. See on kõik veel avatud protsess, mismoodi need ruti

Magamamineku- ja ülestõusmiseaegadega on raskusi. Mitte kuidagi ei taha õnnestuda hommikul kl 6.30 tõusta ja õhtul kl 22.30 põhku pugeda, nagu minu päevategevustega kõige paremini sobiks. Hommikul mängib äratuskell mu kõrva ääres kordi, aga poolunes vajutan seda aina edasi. Praegune äratusmeeloodia on eelmisega võrreldes ka niipalju meeldivam, et sel võib vabalt taustamuusikana mängida lasta ja edasi magada (paistab, et mõned korrad ongi nii läinud). Ja kui viimaks arvan, et nüüd olen juba piisavalt ärkvel, et kell kinni lükata, siis järgmisel hetkel silmi avades avastan, et jälle tunnike on möödunud. Igatsen seda, et hommikul vara paistaks aknasse päike ja see ajaks mind loomulikult üles. Nagu Austraalias oli või nagu meil Tamperes suvekuudel on. Sellest igatsemisest pole muidugi midagi kasu – tuleb lihtsalt oma sisemine rütm välja töötada. Täna pidasin esimese tõsise sisemise heitluse kohviisu ja laiskuse vastu. Hääl minu sees meelitas: ”Taevas on nii vastikult pilves ja raske on tõu

Mõni teist ehk imestab, et mismoodi nüüd Austraaliast ühtäkki Eestis? Sai mingil ajal otsustatud, et paljude asjaolude kokkulangemise summana on mõttekam varem kodumaile naasta. Kuna tahtsin oma kojujõudmisest üllatuse korraldada, siis blogis oma plaane välja ei hõiganud ja nüüd juba olemegi kodus. Lubasin suure suuga Cairnsi autoreisist ja Sydney'st kirjutada, aga nüüd on niipalju vett merre voolanud, et pole enam inspiratsiooni minevikku sukelduda. Võibolla tuleb veel see kena päev, kui viitsin kõigest lähemalt kirjutada, aga enam ei luba midagi. Kui otse küsite, siis räägin. Lühidalt aga: viimased kolm nädalat olid minu Austraalia aja intensiivseimad ja huvitavaimad. Sain üha kinnitust sellele, et Austraalias on ääretult mõnus elada, kui sul on võimalus valida endale sobiv kliimavöönd ning elukeskkond.Igaühele leidub kahtlemata midagi! Oleksin ma 10 aastat tagasi Austraaliasse sattunud, oleks sinnajäämine olnud ülimalt tõenäoline. Nüüd, kolmekümnesena, enam mitte. Liialt palju o

Teist päeva sajab lakkamatult. Ja hommegi tõotab samamoodi jätkuda. Tubased päevad. Olen end siiski iga päev toast välja vedanud, poodidesse jalutanud. Täna näiteks käisin MyFitnessi spordiklubi nuusutamas. Nagunii ma selle klubiga liitun, sest see on Narvas hetkel kõige moodsam ja siiski mõistliku hinnaga, aga kuna avastasin, et on võimalik korra ka tasuta treeningtunnis kätt proovimas käia, siis kasutasin võimalust. Valisin bodypumpi. Tund oli muidugi venekeelne, aga kuna ma olen bodypumpis nii palju varem käinud, siis oli hea kindel minna. Trenn nagu trenn ikka, ainult et paistab, et ma pole väga pikka aega oma reielihastega midagi koormuslikku teinud. See on vana kogemus, et pärast tundi on mitu päeva kõikvõimalikud lihased happes ja paindumatud, aga et see keset tundi juba juhtuks? Nuta või naera, aga väljaaste-kükke küll lõpuni teha ei jaksanud. Venitasin küll peale trenni pikalt, aga järgmiste päevade lihasvaludest ma vaevalt et pääsen. Kõige otsa lubasin endale veel pikalt kuum

Ja siin ma siis olengi! Astusin bussist maha kohe linna alguses Tempo peatuse juures. Onutütar Angelika oli vastu tulnud. Mu kompse pagasiruumist välja aidates ütles bussijuht, eestikeelne mees, et me oleme esimesed eestlased, keda ta Narva kunagi näinud-kuulnud. Vaat kus nalja! Arvatavasti ta pole siis väga tihti sellel liinil sõitnud :) Korter asubki peaaegu linnapiiril. 9-korruselise maja (vist...) kolmas korrus. 3-toaline korter. Lisaks veel korralik kinniehitatud rõdu. Minu jaoks tavatult ja tarbetult suur, aga pole hullu, küll ma ära harjun. Vähemalt tüdimus ei tule peale, saab päeva jooksul ühest toast teise liikuda :) Korralik remont on siin tehtud, kõik on uus ja värske. Ühesõnaga ei kukkunud kuidagi välja selline nõukaaegse sisustusega ebamugav korter, mida ma esialgu sobiva atmosfääri loomiseks plaanisin. Ju see ikka mugavustunde vallapääs oli, mis mind nii kiiresti oma plaanidest kõrvale juhtis. Maximas sai esimesi sisseoste tehtud. Angelikaga koos lõunasööki söödud. Nüüd p