Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Küsisite pilte – aga palun! Muuseas, pildil pole mitte mingi suvaline võileib, vaid minu tänane kätetöö, mis näitab, kuivõrd inimese menüü muutub seoses elukeskkonna vahetusega. Nimetame selle võileiva sümboolselt "minu Austraaliaks", sest tõepoolest – miski ei kirjelda minu menüü muutumist Austraalias paremini kui see võileib. Esmalt on võileiva põhjaks röstsai, mida ma Soomes üritasin vältida, aga siin mustemat leiba pole (või noh, kuulu järgi küll kuskilt Kullaranniku vene poodidest saab, aga need on maru kaugel meie elukohast). Siis on paar korralikku niret oliiviõli. Oliiviõlile omistaks ma tegelikult isegi ebaproportsionaalselt suurt tähtsust selles, miks on võileib MINU Austraalia. Nimelt ma pole sellel maal erilist oliiviõlihullust täheldanud, aga meie Javiga ostsime juba esimesel Brisbane’i jõudmise õhtul 4-liitrise kanistri oliiviõli (pole väheoluline, et see oli soodusmüügis) ning tilgutasime sellest viimase tilga 2,5 kuu möödudes. Nüüd on käsil juba järgmine kanis

Austraalia piltidega on nii, et neid nagu polegi. Või noh, mõned isegi on, aga ma pole neid üles laadinud. Esiteks sellepärast, et kodus ei saa seda teha. Piltide üleslaadimine imeks mu netilimiidi imekiiresti tühjaks. Nt selle kalendrikuu ja seega ka meie netiperioodi lõpuni on täna veel kaks päeva, aga minul on kasutada 0,05% kuulimiidist. Ehk veab välja, kui midagi muud peale emaili ja online-ajalehtede pealkirjade ei vaata ;) Piltide üleslaadimine eeldaks seda, et ma teeks seda kuskil mujal kui kodus: a) raamatukogus (aga paistab, et sellele ei tasu loota, sest nende arvutites lubatud programmid ja tegevused on vägagi piiratud. Nt minu mälupulka viimane kord kasutatud arvuti ei aktsepteerinud); b) Javi ülikooli arvutiklassis, mis tähendab jällegi, et ma peaksin esmalt Picassa programmi alla laadima ja installima, mis ma arvan, pole jällegi lubatud; c) ma peaksin monsterdama ennast Javi töö juurde ja laadima üles seal; d) mul tuleks vedida oma kaasaegses mõistes hiiglaslik läptop Ja

... et minu sotsiaalne elu on siin kapitaalselt soikus, sest ma olen 95% päevast koduseinte vahel ja mul puudub üksühene kontakt maailmaga (tänaval kõndimine ja inimmassi enda ümber tajumine ei lähe arvesse), läks asi nagu nõiaväel kohe paremaks. Saime õhtuks kutse Marko ja Delayne'i poole kodusele põhjamaisele koosviibimisele. Teatasin Javile, et meil on õhtuks plaanid, mis vastuvaidlemist ei salli. Kaks veinipudelit kaenlas, seadsimegi õhtul sammud poiste poole, kuhugi Fortitude Valley ja New Farmi piirimaile. Ausalt öeldes olime hämmeldunud, kui selgeks sai, et tüübid elavad miskis eriti vinges Emporiumi-kvartalis. Me oleme küll nii Fortitude Valley kui ka New Farmiga varasemast tuttavad, kuid et sihukesed šikid kohad sealt leiduvad?! Ja korter ise oli muidugi klass omaette! Kahe inimese peale kaks tuba, kaks vannituba ning väga avar köök-elutuba, mis ulatub sisuliselt läbi kahe korruse. Lisaks on majas saun, kujutage ette - Austraalias saun keset korrusmaja! Vaatamata sellele,

Nüüd ma tean, et +28 kraadis on täiesti võimalik end ära külmetada. Käisime laupäeval Kullarannikul. Seekord mitte Surfers Paradise'is ehk surfarite paradiisis (eelmisel korral tõdesime, et see ju muidu igati tore, aga samas ikkagi liiga keskne ja turistlik koht, et sinna jälle tükkida), vaid Palm Beachil ja Burleigh Headsis, mis osutus väga heaks mõtteks, sest sõiduaeg sinna oli sama, aga rannad see-eest võrratult inimtühjemad ja lained ägedamad. Tuult oli muidugi parasjagu ning päeva peale kogunes pilvi, kuid tuulega oligi just nii imemõnus olemine. Muidu poleks seal rannal kuidagi tervet päeva jaksanud. Kuna tuul tõesti selleks liiga vinge oli, et rahulikult rannal peesitada (paari minutiga oleks liivakihiga kaetud), siis oligi ideaalne kilomeetreid ja kilomeetreid lihtsalt ookeanipiiril jalutada, mereõhku nuusustada ning surfarite tegutsemist ülivõimsatel lainetel imetleda. Õhtul koju jõudes aga kurk kriipis, pea lõhkus ja nüüd on see jätkunud oma 5 päeva. Kõik muu kannataks ve

Viimased päevad on emotsionaalselt (jätkuvalt) rasked. Hommikul ei saa end kuidagi käima, sest on madalrõhkkond ja palav, palav, palav. Lisaks need töömehed akende taga, kelle pärast peab akna paksu kardinaga katma ja ühte rõduustest kinni hoidma, mis tähendab, et õhk ei käi toas ringi. Tahaks töötada, aga ei saa noh, vähemalt mitte nii hästi, nagu mina seda sooviks. On siililegi selge, et produktiivseks vaimseks tööks on füüsilist pingutust kõrvale vaja. Tennist mängida praegu ei saa, juba kaks nädalat tegelikult, sest põlves on valu. Loomulikult ei saa ka joosta ega jalgrattaga sõita. Ja tegelikult - selles suures palavuses ei jaksa nagunii ei ühte ega teist. Enamus füüsilisi tegevusi leiavad nagunii aset väljaspool koduseinu. Kuid uskuge või mitte, ainuüksi mõte selle palavusega tänaval liiklemisest on jälestusväärne. Ah kui pääseks võluväel kuskile parki puude varju (see on järgmine teema, miks ma olen maha matnud mõtte päevitamisest)! Aga ei, tundub lausa ületamatu läbida 20 minut

Kui vaadata kõrvale faktist, et ei rendifirma ega korteriomanikud suvatsenud meid rendilepingu allakirjutamisel teavitada, et meie majakompleksis algavad kuu aja pärast ulatuslikud välisfassaaditööd, mis viimase info järgi võivad kesta mingi viis nädalat, siis on korteriomanikud üsna mõistlikud ja koostöövalmid. Näiteks asendasid nad vahepeal meie imepisikese ja katkise uksesahtli tõttu ka osaliselt kasutamiskõlbmatu külmkapi uue ja oluliselt suuremaga. Palusime ja toodi, ei mingeid pretensioone. Lisaks toodi eile kohale ka uus (küll nende endi vana) ja toimiv mikroahi. Jällegi oli vaja vaid mainida ja demonstreerida, et vana ei funktsioneerinud, nagu pidanuks. Nüüd seletasime neile veel, et üks rõduustest ei sulgu vargakindlalt ning ka sellele pidavat omanike sõnul lahendus leiduma. Tegelikult on naljakas, et me lõppkokkuvõttes suhtleme omanikega otse, kuigi rendifirma seletas meile reegleid: kõik pretensioonid tuleb teha nende kaudu ning nemad siis võtavad omanikega ühendust. Muidugi

Nüüd, kui mu tuju juba natuke paremaks läks, soovin teile kõigile kaunist naistepäeva! Pildil on mingi teadmata puu õis ja viljad otse meie Brisbane'i botaanikaaiast. Pildi hämarusastmest võite järeldada, milline on päikesemaa Austraalia ilm juba viimased 3 nädalat. Mina soovin naistepäevaks päikesepaistet ja kõrgrõhkkonda!

See ei ole kõige ilusam esmaspäevahommik, kui sa võpatad oma silmad lahti mingi ilge mürina peale ja murdosasekundi jooksul rebid omale riideid selga mõttega, et eluga nüüd, äkki nad kurjamid on sekundi möödudes juba su rõdul. Tõtt öelda ma olen jätkuvalt imestunud, kuidas mu magav aju nii kiiresti töötas - see ei ole hommikuti sugugi tavaline! -, järelikult avariiolukorras toimib kõik ikkagi tavapärasest nobedamalt. Niipea, kui müra kõrvu jõudis, kohe oli selge, et need on need survepesurimehed, keda üleeile ukse alt sisse pistetud teatis meile esmaspäevaks lubas. Ja kohe näis absoluutselt võimalik, et nad on hetkega mingi tõstuki abil vups meie rõdul kõike märjaks survestamas ja akendest sisse kõõritamas. Eks varasem kogemus ka mängib stsenaariumide ettekujutamisel oma rolli - väga ilmekalt kangastus silme ette see eelmise aasta Turku situatsioon, kus sünkroonselt kajas ühel pool uksekell ning teisel pool kolksatas tõstuk mu magamistoa akna kohal. Tüübid tulid hommikul kl 7.45 aknaid

Sel laupäeval oli hea võimalus eestimeelsete inimestega kokku saada, sest Woolloongabba linnaosas tähistati hilinemisega EV aastapäeva ning samas toimus Tõnu Aava autoriõhtu. Ma eeldasin, et see on koht, kus tutvuda Brisbane'is pikaajalisemalt elavate eestlastega ning ootasin seetõttu üritust päris suure põnevusega. Läbi logistiliste raskuste jõudsin üritusele enam kui tunniajalise hilinemisega jäädes ilma peo pidulikust sissejuhatavast osast ning Aava etteaste algusestki, aga kohale ma siiski jõudsin. Üles oli seotud 5-6 suurt lauda kookide ja kohviga ning rahvas nautis Aava esinemist täiega. Järeldades naerupahvakute vähesuse või rohkuse põhjal ühes või teises lauanurgas, ega kõik kohalviibijad eesti keelt vast ei osanudki. Paljudel eesti naistel näiteks on austraalia/muu välismaa mehed, kes eesti keelt väga ei oska. Ja siis oli ka seesuguseid eesti juurtega inimesi, kelle ema (või mõnel ehk isa) oli eestlane, kuid ise pole kunagi Eestis käinudki. Mina näiteks sattusin seesuguse

Ma ei tea, kas see näitab nüüd tehnikavõhiklust või midagi, aga ma enamsti jälestan õhukonditsioneere. Esiteks on nad muidugi jubekoledad, eriti lõunamaades, kus neid küütleb majamürakate välisfassaadidel massiliselt - justkui mingid kohmakad tehnokäsnad. Miks isegi uute majade ehitamisel ikka veel ei mõelda ette, et õhukonditsioneer on (või siis enamiku inimeste arvates on) lõunamaal sama eluoluline kui Põhjamaal küttekeha, ning võetaks siis vastavalt juba maja projekteerimisjärgus midagi ette maja disainiga, nii et konditsioneerid silma ei kargaks? Võiks ju isegi nii, et need konditsioneerikarbid mingi esteetiliselt nauditavama pildi looks? Aga see on Euroopa lõunamaade probleem peamiselt ning kui ma seal parasjagu ei viibi, siis kehtib ütlus: mis silmist, see meelest. Mind erutab praegu rohkem Austraalia teema ja uute avalike hoonete (ka Soomes) konditsioneeritud õhk üleüldiselt. Austraalias on kõik avalikult kasutatavad kohad - iga jumala pood, kontor, toidukoht jne - rangelt kondi

Ärkasime täna kl 5, et netist meeste 50 km viimast 7 km vaadata - no kui vanaemagi juba väitis, et tema hakkab Veerpalule pöialt hoidma, siis kuis me seda ei tee? :) Peale seda enam und ei tulnud, istume üleval kui varajased kuked ja ajame päevale elu sisse. Ütlemata hea meel mul, et see olümpia nüüd läbi ja pole mingit kribinat, et midagi olulist jääb nägemata. Nagunii on kõik nägemata jäänud, sest Austraalia televisioon arvab, et taliolümpia koosneb vaid lumerallist ja -akrobaatikast. Tundide kaupa näeme Torah Brightse ja Lindsay Vonne ning sekka mõned ilu- ja kiiruisutajad. Ükski murdmaadistants pole eetrisse pääsenud, laskesuusatamisest ei teata üldse midagi (a la püssiga mehed metsas hunte jahtimas). Peale esimesi päeva ma ei hakanud end enam üldse ärritamagi sellega, et loota, et kohalik olümpiakanal mingi erandi teeb ja meilegi midagi huvipakkuvat eetrisse paiskab. Javi vaatas mõned huvitavamad võistlused ülikoolis neti kaudu. Kodus sööks netist vaatamine meie netilimiidi kiires

Muuseas, me ostame Soome Postilt teenust, mis saadab meie posti Soomest Austraaliasse edasi. Nii et kui kellelgi on tahtmist meile ükskõik mida lähetada, siis võib julgelt Soome aadressile saata (on odavam) ja Soome toimetab edasi Austraaliasse.