Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kui ma varasemas postituses kirjutasin, et ma pole eriti agar olnud siinsete eestlastega kohtuma, siis 24. veebr sai see viga parandatud. Saime South Bankil ühes pubis kokku ja jagasime oma Austraalia-muljeid. Javi oli eriti suur eestlane oma EESTI-särgiga, mis pildilt küll välja ei paista, kuid kujutage ette :)

Netis ringi konnates jäi silma üks mõne aasta tagune artikkel Austraaliast/Brisbane'ist/Kullarannikust. Meie esimesed kogemused igapäevaelus langevad nii mõneski seal kirjutatuga kokku, nii et asjalik artikkel ja soovitan soojalt, kui tahate end kohaliku olustiku ja (majandus)kliimaga kurssi viia!

Peale suurt energialaengut, mis ma pärast esimest vene keelegrupi kohtumist ja veelgi enam Igoriga kohtumise järel tundsin, on saabunud tagasilangus. Kui mingi kogemus on meelierutav, siis on vististi loomulik, et tahaks seda uuesti ja veelgi paremal moel kogeda. Aga sellegipoolest kirun end selle eest, et olen end liiga emotsionaalselt sidunud asjadega, milles oleks targem säilitada professionaalsust ja eelkõige kannatlikkust. Asi on ühelt poolt selles, et keelepraktika ettepanek tuli Igorilt ja esimene kohtumine läks väga positiivselt (kuigi kohati leidsin end mõttelt, et ta on kuidagi äraolev ja tüdinud/kannatamatu kohati, panin selle väsimuse arvele, selle asemel et mõelda, et põhjuseks on huvipuudus minu kui isiku ja minuga keelepraktiseerimise vastu). Mida aga pole, on uus ettepanek kohtumiseks. Annan endale aru, et möödunud on kõigest kaks päeva ning ei saa oodata, et me iga päev kohtuksime ja vestleksime, kuid ikkagi tahaks, et vähemalt järgmises nädalas oleks juba uus kokkusaa

Saime eile Igoriga tunnikeseks kokku ja rääkisime vene keelt. Kõik varasemad kõhkulused kadusid paugupealt, sest vastupidiselt minu eelarvamustele on tegemist väga intelligantse ja huvitava inimesega. Kui kohtumised edasi kestavad, siis pole kohe kindlasti põhjust karta, et poleks teemasid, millel vestelda. Üle kes teab kui pika aja rääkisin jälle vene keelt! Täitsa uskumatu, aga üsna sujuvalt sain end väljendatud. Kui vähe on vaja, et inimest õnnelikuks teha! Narvakad peaksid selle teooria järgi kogu aeg päris õnneseened olema, eks? :) Natuke tundsin süüd küll selle ees, et ma kogu praktika võimaluse ainult endale haarasin, sest rääkisime 95% vene keeles, aga Igor ütles, et peale 7 tundi keelekoolis inglise keelt tuupimist on tema aju nii väsinud, et rohkem inglise keelt vastu ei võta. Me küll ei rääkinud täpselt sellest, kui tihti edaspidi võiks kokku saada, aga viimane mõte oli see, et kindlasti saame ja üritame edasi nii inglise kui vene keelt praktiseerida.

Üsna imelikud ajad on käimas – ärkame kell 6 hommikul ja poeme põhku hiljemalt kell 22. Seda sellepärast, et nii looduse kui ka meie oma elurütm (mõjutatuna loodusest) nii tingivad. Esiteks on meil alates märtsist kolm korda nädalas tenniseväljak bronnitud kl 8-10, mis tähendab, et tuleb kl 6 tõusta, et õigeks ajaks kohale jõuda. Praegu on hommikune tennisevoor ainult teisipäeviti, aga parem juba iga päev enam-vähem samal ajal silmad lahti lüüa, kui kord nädalas valusat ekstreemsust kogeda. Ja teiseks, praktika näitab, et kl 7 lõõmab päike juba nii kõrgel taevas, et on palav, ning kui veel pool tunnikest venitada, siis on kuhugi kulgemine iga minutiga üha vaevarikkam. Nii siis tundubki kuuene ärkamine optimaalne lahendus. Kl 19 on pime ja kl 21-22 paras aeg luugid kinni panna. Teoorias ja lühikeses praktikas on asi ilus. Aga tänu olümpiale ja mõningatele normaalsest suurematele suusafannidele siin majapidamises on ärkamine kohati veelgi ekstreemsem. Täna kell viis. Olin täiesti veendun

14. veebruari tähistatakse siinpool traditsiooniliselt armastajate, mitte sõbrapäevana. Juba mitu-mitu nädalat tagasi (sest mitmed firmad otsustasid lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ehk reklaamida samas kohas 26. jaanuaril tähistatavat Austraalia päeva ja Valentinipäeva) võis siin ja seal näha kuulutusi stiilis, et tehke oma Valentinipäev eriliseks ja broneerige meie juures õhtusöögilaud jne. Lisaks igasugused ekstra Valentinipäevaks mõeldud tooted, üleslöödud vitriinid, teemakohased dekoratsioonid. Ei hakka siinkohal seletama, miks ma panen Valentinipäeva ja kommertskampaania vahele võrdusmärgi ning miks kõik seeläbi lamedaks muutub – see ju siililegi selge. Igatahes, meie mingit restot ei väisanud, vaid veetsime mõnusa laisa pühapäeva hommikupoolikul South Bankil basseinis sulistades ja rannaliival lesides ning õhtupoole rattaid sisse õnnistades. Viimaks on meil mõlemal rattad ja võib Brisbane’i teise kandi pealt avastada. Siin, muide, on kohustus kiivrit kanda. Minu oma sobitub pähe pä

Mängisime 2,5 tundi tennist ja seejärel oli tahtmine roomata, mitte kõndida. Toredate asjadega kipub ikka nii olema, et ei pane tükk aega üldse tähelegi, et sa üledoosi oled saamas. Arusaamine tuleb ikka siis, kui juba hilja. Homme ilmselt toa piiridest kaugemale ei koperda.

Avastasin vannitoast kutsumata külalise. Pisike sisalik küll (Javi meelest oli mikroskoopiline), aga siiski - minu õudusunenäod hakkavad päriseks muutuma. Mida järgmiseks? Ega siin asjata igal majal spetsiaalsed võrgustatud rõduuksed pole - õhk peaks ideaalis sisse tulema, aga elajad välja jääma. Ma tean küll, et Brisbane on suur linn ja siin linnas pole üldsegi mitte troopika, aga see on ikkagi Austraalia! Ükspäev sain aru, et Javil on paanika mesilaste-herilaste suhtes. See oli vist Abel Tasmanis, kui avastasime, et ühes rannas parvleb suur hulk mesilasi. Ma arvasin, et ega midagi juhtu, kui olla tähelepanelik ja neile mitte peale astuda. Javi aga oli valmis selleks, et need mesilased meile kohe peale lendavad ja ära purevad. Ma siis selgitasin, et ega mesilased-heriliased kedagi niisama heast peast sutsama ei tule, ikka vaid siis, kui end kaitsta on vaja. Javi ütles, et ei, Hispaanias küll kõik teavad lapsest peale, et need on ühed jubedad elukad, kes ründavad. Nii kui mingit viirul

Aga mis mina siis vahepeal teinud olen lisaks sellele, et oletatavasti päikest võtnud ja muidu olesklenud? Luban teil natuke kahjurõõmu tunda, sest pean tunnistama, et rannailma suurt pole olnud, vähemasti nii püsivat, et võtaks ette pika sõidu Kulla- või Päikeserannikule. Enamuse ajast elame pilvise taeva all, mis tähendab, palav on kogu aeg, ent kui mõtled tennist mängima minna, siis viskab poole mängu pealt kindlasti sahmaka taevast alla ja rikub kogu ürituse. Sellegipoolest – ei saa nuriseda. Juhuu! Meil on alates eilsest kodus internet, kuigi veel ei tea, kui palju ja millele seda lõpuks kasutada raatsime. Õhtuti on igasugu muid tegevusi, nii et ega vist eriti lootust ole, et ma online olen. Aga seda enam – kirjutage ja joonistage! Ma ise püüan ka :) Ma juba vihjasin sellele, et peale puhkust ja korteriotsingu pärast ringisehkendamist on eriti oluliseks saanud igapäevarutiini väljakujundamine. Tahaks ikka, et igas päevas leiduks midagi arendavat, nii intellektuaalselt kui ka füüsi

Triin saatis lingi ühele teisele blogile – elu Austraalias eesti tüdruku, Marise, pilgu läbi. See viis mõtted kahele asjale. Esiteks, kui erinevat moodi võib mingit paika kogeda, sõltuvalt sellest, kellega ja kuidas sa seda teed. Ning teiseks, kuivõrd palju on Eesti noorte võimalused maailma avastada muutunud viimase 5-7 aasta jooksul (ehk siis umbes sellest ajast kui ma ise pikemalt maailma avastama läksin). Lihtsam on alustada viimasest. Kõigepealt on mõte võimalusest mingi aeg välismaal veeta Eesti noorte hulgas normaliseerunud. Igaühel on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes kuskilm maailma nurgas mõnda aega või teadmata kaua ära on. Veelgi enam, igasuguste suhtlusvõrgustike – facebookide, orkutite, blogide ja skype’i – vahendusel võib igaüks nende inimeste tegemistega kursis olla. Elamused kaugetest ja tundmatutest paikadest tulevad meie igapäevaellu ning muutuvad aktsepteeritavaks reaalsuseks. Kuigi elamusi on igasuguseid – meeliülendavaid ja meeliheitvaid –, tundub võimalus midagi sama