Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kunagi juulis alustasin sellist postitust (avaldamata): On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida

Mida põnevat meil siis arengus on juhtunud? TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime

... kadund on? Ju ära sai elatud. Olime paar nädalat Hispaanjamaal ja tegime tasa sellesuvise päikesekaotuse põhjas. Madriidi hirmus leitsak hakkas just õnneks taanduma, nii et 30 ja selle ümber oli mõnusalt soe. Mõned päevad Madriidis ja siis sõitsime veel 600 km lõuna poole, Sevilla lähistele, kus elasime nädala Javi tädi Malili juures selgelt paremini kui ükskõik kus kuurortis. 100% päikest, bassein, varjulised palmipuud, võrkkiik ja lamamistoolid, eeskujulik lapsehoiuteenus, null tundi kodutöid, alati valmis külmad õlled ja hea vein ning lõpmatult mõnusad söömaajad. Selle puhkuse kulinaarseks märksõnaks sai 'mereannid'. Huvitav, kas on veel Hispaania toidulaual midagi olulist, millega mind poputatud poleks? Enne Sevillat päevake Javi isaga Valmojado maamajas, peale Sevillat veel mõned päevad Madriidis, päevane väljasõit Novacerrado mägedesse La Granjasse ja möödas see kaks nädalat oligi. Madriid oli väiksema ja suurema pereringi keskel veedetud lõuna- ja õhtusöökide poole