Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Reede õhtust saati oli meeletu tahtmine välja minna ja end tuulutada. Aga koolitöö nõudis tegemist, ei saanud. Täna siis sai lõpuks Hervanta-külast linna! Õhus on kevadet, ei hooli ma külmast tuulest ja meetri-kõrgustest lumevallidest, veed ju vulisevad – järelikult kevad hiilib ringi! :))) Läksin Vapriikkisse, muuseumikompleksi, kuhu Teele mind Lennart Mere Hõbevalge teemalisele loengule oli kutsunud. Mõtlesime end veidi kultuuriliselt harida ja kindlasti ka mingit emotsioonilist laengut saada, vähemalt mina mõtlesin, et tuleb kokku Tampere-eestlasi, kellele Lennart on korda läinud ja... aga saalis olid peamiselt Soome kirjandus-mutid. Kullo Raig kõneles kaasakiskuvalt, pole hullu, et ajast üle. Kui me Vapriikkis juba olime, siis pidasime paremaks Teelega ka veidi ring vaadata. See muuseum on hea näide sellest, kuidas ajalooline tööstushoone on kenaks muuseumiks ümber ehitatud. Ega Tamperes ju muid vaatamisväärseid suurehitisi polegi, kui need Tammerkoski ümber asetsevad 19. sajandi a

Miks naised ei põe vabaduse kaotusvalu, ja mehed alatihti? Justkui neil oleks rohkem kaotada! Või on konks selles, et me defineerime vabadust erinevalt? Kas vabadus on see, kui naine su kallal ei nääguta, kui oma mustad sokid mööda põrandat laiali loobid? Või see, et ei küsi, mis kell sa koju tuled? Või hoopis see, et sind vahetevahel üksi jäetaks? Või on see hoopis milleski muus? Ja mis on alternatiiviks? Milline naine ei nõuaks kokkuleppele jõudmist teatud elukorralduses? Väitke millist tolerantust tahate, kõigis meis on midagi, milles ootame läbirääkimist lootes pöörata asju enese kasuks... või ka viik on parem kui kaotus. Ja kui „vabadus” on ühel kaalukausil, siis mis on teisel? Kas see on vangistus? Kas kooselu on vangistus? Või on see hoopis jagamine? Vabadus vs vangistus. Vabadus – jagamine – vangistus. Jagamine on vabadus. Kui ei jaga, on üksildus. Ehk siis, mehed, mida te lõpuks tahate – üksildust?

Selline olek, et tehke mis tahate ja jätke mind rahule. Mitte miski enam ei kõiguta. Täna on tõesti kõigest suht ükskõik. Nii et kui Jörg oli viivu mu kõrval seisnud, oma pikkuse tõttu tegelikult lausa kükitanud, ja mina ikka kõrvaklapid peas muusikat kuulasin ja omadega meilboksis olin, siis ei tundnud mingisugust piinlikkustki selle tööluuserdamise pärast. Jörg oli tulnud teatama, et okei, meie, st firma jaoks on kõik okei – kui sa suvekooli tahad minna, mine, kui puhkust tahad võtta, võta millal soovid. Igal teisel päeval oleks mul suu lahti vajunud selle lugulaulu seesugusest finišist kuuldes, täna vaid kuulasin kiretult ära ja kauplesin 2 nädalat ajapikendust, et puhkuse osas läbi mõelda. Hiljem jõudis kohale – kogu energia, mis sellesse puhkusevõitlusesse läks, ei läinudki tühja kohta! Võit on minu!