Koju hakkab kodutunne tekkima
Sellel aastal jaanipäeva ei olnud, vähemalt mitte selle traditsioonilises mõttes – et oleks linnast välja sõitnud, tuld teinud, jaaniussikesi otsinud, lõkkel vorste sussitanud ja niisama aega surnuks löönud. Seda seepärast, et kolisime. 21. juuni pärastlõunal saime korterivõtmed. Pea aasta sellest hetkest, kui korteriostu idee arenema hakkas ja veski sai käima lükatud. Otsekohe algas kolimistrall. Javi oli mikrobussi rentinud ja sõprade abiga transportisime meie mõlema kraami ühikast Kotkansiivenkatu tänavale. Uhh... kes seda küll teab, kuidas kogu see träni 2,5 aastaga tekitatud on. Õhtuks aga olime omadega ühel pool – kõigi oma kompsude keskel oma uues kodus. Oma esimeses ühises kodus. Järgmisel päeval saabus mööbel. Õnneks oli pikk nädalavahetus ees, nii et saime liigselt stressamata mööblit kokku kruvida, asju lahti pakkida ja neile nende õigeid asukohti välja nuputada. Vähehaaval hakkan harjuma meie kollaste-oranžide seintega, mille kontrastsus esialgu šokeeris. Lambivalgust pole