Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Minu senise elu kokkupuude lastejalanõudega (kuni viimase aastani) oli suht olematu. Vahel ikka olin kuulnud kedagi kurtmas, et küll need laste jalad kasvavad kiiresti - alles sai uued kingad/saapad ostetud ja juba väikesed. Ei pea ühte hooaegagi vastu. Peamiselt oli sellel Eesti kontekstis alltoon, et kingad on kallid ja raha läheb üle mõistuse palju, kui neid kingi nii tihti vahetama peab. Üldiselt aga jättis see teema mind külmaks ja jalanõud oli ilmselt üks viimastest teemadest, mida ma kujutasin endale lapsevanemana väljakutset pakkuvat. Nüüd on mul isiklik kokkupuude selle asjaga olemas ja peab ütlema, et minu maailm pole nüüdsest alates enam endine. Meie laps, kelle jalanumber on 1,5 aasta vanuselt pöialpoisilik 20-21, sõltuvalt kingast, ning kelle jalanumber pole viimase 4 kuu jooksul eriliselt muutunud, jäädes 18-21 vahele, sõltuvalt jällegi kingast, on sellel suvel hakkama saanud aukartust äratava hulga jalanõude kasutuskõlbmatuks muutmisega. Lugesin kokku: suve algusest su

Kell on üle kesköö ja und ei tule. Tegelikult ma juba magasin Axelit magama pannes paar tundi, aga siis enam ei saanud. Ma loodan, et sellega ei alga jälle ja eelkõige JUBA need öised ülevaloleku harjutused, mis Axelit oodates üsna tavalised olid. Ma väga tahaks praegu veel normaalselt magada. JÄLLE. Kohe sügavalt. Võibolla hoopis... et täna paistab aknast sisse suur ja valge täiskuu. On täiskuuöö. Aga kõhubeebi liigutusi olen sel nädalal juba tundnud. Ja juba vähem kui kahe nädala pärast on teine ultraheli. Võibolla ta paljastab, kas on poiss või tüdruk. Kuigi vana kombe kohaselt tuleb mul jälle Javi eest varjamisega tegeleda.

Sattus mulle täna selline värskendav lugemine: Jaak Urmet, Mineviku käes vangis: eestlastel on liiga palju rahvustunnet . Kirjeldab päris hästi minu enda sagedasi mõtteid.

Täna oleks väärinud jäädvustamist Axeli rõõmutants lasteaia söögilauas, kui me Javiga koos talle enne lõunaunele minekut järele läksime. Väikemees ei pannud algul meie tulekut tähele ja askeldas oma toidu kallal, kui aga silmas esmalt mind ja seejärel Javit, siis lõid silmad kirkalt särama ja suust vallandusid rõõmuhõiked. Edasi ei suutnud ta enda aga üldse valitseda. Ronis toolile püsti ja lasi käsi energiliselt üles-alla vehkides valla lustaka rõõmutantsu. Kasvatajatest ja kaastittedest publik võib asja tunnistada. Kõik vaatasid silmad pärani. Sellised hetked ongi need, mis annavad elule nüüd tõelise sisu ja kõrgema mõtte.

Olen 17 päeva, osalt planeeritult ja osalt ootamatult, Axeliga kahekesi veetnud. Eks muid inimesi on ikka ümber olnud, aga kuna Javi on eemal olnud, siis peavastutust olen mina kandnud. Lühidalt: väga väsitav on see üksikvanema elu. Kuigi samamoodi on üksikvanema elu ka rikastav ja palju andev, sest ma olen olnud kogu aeg (va siis need lasteaiatunnid, kui ta oli omapead) oma lapse juures ning kõik tema naeratused ja paari nädala jooksul õpitud uued vigurid ja arenemised on esimesena minuga jagatud, kordan ma siiski seda, mida olen alati öelnud: minust poleks kunagi saanud üksikvanemat teadliku valiku läbi. Ma mõtlen siin neid naisi, kes ühel hetkel elus, leides, et nad ei suuda leida enda kõrvale ühtegi sobivat meest ning võivad vabalt ilma meheta elada, teevad siiski teadliku otsuse, et nad tahavad omale last ning võtavad endale vastutuse see laps sünnitada ning üles kasvatada. Omal jõul. Ma suudan kuidagi kombineerida nii, et mul saab Axel valvatud ja lõbustatud, pestud ja tema mäh

Axel on terve nädala lasteaias käinud. Kaks esimest päeva umbes ajavahemikus kell 8.30-15.00 koos minuga ning järgmistel päevadel 8.20-14.00 üksinda. Kolmapäeval läksin küll enne magamaminekuaega kohale, et ta ise lasteaeda magama panna, aga väikemees oli nii ära väsinud, et magas juba 11.30 enne minu tulekut. Neljapäeval-reedel lasin tal kasvatajate abiga ise magama jääda. Minu tunded seoses lasteaiaga on olnud vastandlikud. Üheltpoolt on mul täielik kindlus, et tegemist on väga hea lasteaiaga ning kasvatajad on oma ala professionaalid ning pealegi veel väga toredad. Ma olen oma silmaga näinud, et nad tõepoolest kogu aeg tegelevad lastega ning lapsi võetaks vajadusel sülle, lohutatakse, uinutatakse magama ning valvatakse nende rahulikku magamist. Lasteaed on ka turvaline, puhas ja hästi varustatud. Selle poole pealt on mu süda rahul. Lisaks on meil vedanud sellega, et eelmisel nädalal olid lasteaias vaevalt pooled lastest ning Axelil oli väiksemas rühmas kindlasti kergem lasteaiaelu

Axel alustas täna 1 aasta ja 5,5 kuu vanuselt lasteaiaga. Veetsin selle esimese päeva seal temaga koos ja samamoodi kavatsen teha homme. Mulle on palju öeldud, et lapse lasteaeda minek on tihtipeale suurem emotsionaalne vapustus vanematele kui lapsele endale. Praegu mulle tundub, et see peab paika. Kuigi ma üritasin mitte ette mõelda ja muretseda, siis kohapeal õnnestus mul nii mõnigi pisar poetada. Seda ilma suurema põhjuseta. Oli paar sellist hetke, kui Axel oli väsinud ja ronis sülle, et ma teda natuke aega hoiaksin ja kallistaksin. Üürikese aja pärast olid patareid muidugi laetud ning elu läks rõõmsalt edasi. Aga minul hakkas nii kurb, kui mõtlesin, kes seda ometi tähele paneb, kui ta natukest süllevõtmist ja lohutamist tahab. Üks tüdruk oli lasteaias esimest päeva päris ilma vanemateta ja nuttis paar tundi lohutamatult. Temast oli ka kohutavalt kahju. Aga kui kõik need emotsionaalsed nõrkused kõrvale jätta, siis võib lasteaiaga väga rahul olla. Sel esimesel päeval peale suvepuhku

Olime veidi üle nädala L-Virus maal, ja kuigi esimest korda ilma isata, sai Axel minu meelest parima mõeldava suvise kosutuse enne lasteaiaga alustamist. Ilmad olid soojad ja päikeselised, Axel elas suurema osa päevast aias. Sai paljajalu murul ja peenarde vahel joosta, marju ja muud suupärast otse kasvuhoonest ja peenramaalt suhu pista, liivakastis mängida, basseiniveega solistada, voolikuga ennast ja teisi pritsida ning mida kõike veel. Mulle tundub, et me jõudsime lausa märkamatult lasteaia omale üsna ligilähedase päevarütmini. Õhtuti oli poiss päevasest askeldamisest nii väsinud, et kl 21 aegu voodisse pannes kulus vaevalt 10 minutit, kui ta juba sügavalt unne vajus. Magas tavaliselt hommikul kl 8-ni ehk 11 tundi täis. Ärkas öösiti hetkeks vast korra, et vett küsida ja siis uuesti magama jääda. Kell 12 päeval läksime vankriga lühikesele jalutuskäigule. Rohkem polnud vaja, sest juba 10 minutiga oli ta magusasse päevaunne vajunud. Päevauned kestsid 2-2,5 tundi. Sellest sai energiat j