Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Võtsin end kokku ja laadisin üles terve portsu pilte. Neid näeb siin . Kaustad: Brisbane Uus-Meremaa Big Woody Island Kullarannik Head vaatamist!

Varahommik. Mokad töllakil, kulmud mäekõrgusel. Arusaamatus. Vaheldumisi sonimised, et me ei mõista. Miks? Kuidas? Kas see on unes või ilmsi? Muidugi vaatasime Eurovisioon. Peab ütlema, et seda siit kaugelt Austraaliast oodata ja vaadata oli hoopis põnevam, kui Euroopast endast. Sellepärast, et siit vaatad Euroopa asju teise tundega. Kui Austraalia televisioon Eurovisiooni ülekannetele tunde eetriaega pühendab (küll mitte otse, livena), siis hakkad pikkamisi aru saama ürituse mastaapsusest. See on kahtlemata huvipakkuv ja oodatav šõu ka siin, maakera kuklapoolel. Austraalia televisioonil on Eurovisioonikatlas ka oma reporterid ja tehakse kommenteeritud ülekandeid. Tasemel. Ja siis veel see põnevusmoment, et otseülekanne oli meie aja järgi kl 5 varahommikul ja see nõudis erilisi ettevalmistusi. Meid oli lõpuks kohalikus Eesti esinduses neli: M&D, mina, Greete. Javi pidas paremaks õhtu iseenda seltsis veeta. M&D pakkusid välja plaani, et saame juba varakult eelmisel õhtul nende p

Olin oma punase kiviga sõrmuse pikkadeks kuudeks sahtlipõhja unustanud. Mingil seletamatul põhjusel sattus see täna näppu ja mind tabas süütunne, et olin ta ära unustanud. Ühtlasi ka selge äratundmine, et ma olin oma talmismansõrmuse toest ilma olnud, ja kergendus, et see kullake mul alles on. Pistsin ta õrnalt sõrme ja süda hüppas rõõmust sees, suunurgadki tõusid automaatselt mitu-mitu sentimeetrit ülespoole. Selles asendis olid nad ka siis veel, kui ma läksin poodi, et osta kohvi, küüslauku ja hambapastat. Hoolimata pilvisest ilmast, tuikavatest põlvedest ja kõigist maailma hädadest. Sel sõrmusel on võluvõim. On olnud kõik need umbes 15 aastat, mil ta minuga kaasas on käinud. Ta püüab pilke ja toob esile komplimente. Nüüd poeski ei olnud midagi loomulikumalt, kui kuulda kassatehingu juures müüjalt justkui muuseas väga konkreetset konstateeringut: mulle meeldib su sõrmus. Lihtsalt nii. Aitäh ja palun. Oh sa pime pime pime, maailm on imeline... Teate ju seda vandersellide viisijuppi? K

Süda ei andnud ikka rahu ja pidin täna veel oma blogi välimuse kalla susserdama. Viimaks leidsin (kiigates Greete blogisse), et PYZAMi teemad töötavad bloggeri peal ja võtsin nõuks sobrada nende valikus niikaua, kui miskit meelepärast leian. Selline on siis tulemus. Tekst on selle teema puhul veidi raske lugeda, aga ei anna eriti kuhugi poole muuta, sest võimaliku toonivaliku dikteerib hall taust, mida muuta ei saa. Siiski parem, kui enamus musta taustaga suri-muri teemasid mu meelest. Ehk harjub ära :)

Mul oli nii ilus blogi, mille kujundust ma väga armastasin, aga täna enam seda kujundust pole. Ilmselt keegi tegelane, kes oli kunagi selle teema valmis sepitsenud ja sellele ühe komponendina lillega pildi ülaossa liitnud, otsustas pildi ära kaotada (või siis mingi server kaotas selle). Mis omakorda peegeldus täna hommikul minu blogis saja teatena, et see pilt on kadunud, ja rikkus kaubandusliku välimuse ära. Seda välimust ma enam tagasi ei saanudki, ligilähedastki mitte. Ja raiskasin täna päris palju aega, et oma blogile uus kujundus teha, aga üks igavene häda sellega. Enamus blogspotile/bloggerile tehtud teemasid on koledad ja ebaotstarbekad mu meelest. Üldsegi mitte minu! Ja siis mingid tehnilised probleemid, et uued teemad on nii keeruliseks aetud, et need ei koosne enam ühest alla- ja üleslaaditavast failist, vaid tervest kaustast, millega ma ei oska enam midagi peale hakata. Siin on juba üksjagu tehnilist taipu vaja. Ka võimalik, et need uued teemad ei sobigi tehniliselt. Ning om

Aga vot sel nädalavahetusel õnnestus kogeda uut jälle! Umbes midagi sellist nagu mind oleks ootamatult kaheks päevaks VIP-looži kutsutud. Kõik tuled ja viled kuuluvad paketti, ainult et veini peab ise ostma. Meie maja ees pargis käib 2-päevane Kreeka festival ehk Paniyiri ja korraldajad läksid nii agaraks, et haarasid pargi ja meie maja vahelise tänava ka festivalialasse ning blokkisid mõlemalt poolt tänavaotsad ära. Ei muud, kui seada end sisse meie pargi poole vaataval rõdul ja kõik see trall justkui peo peal. Aga... Eile hommikul, kui nad alustasid ja kõllid põhja keerasid, siis oleks peaaegu südamerabanduse saanud, sest kärts ja mürts tungis läbi pealuu. Pidin Javile ütlema, et ära parem vaeva end sellega, et mulle midagi seletada, ma nagunii ei kuule midagi. Lähemal vaatlemisel selgus ka, milles asi. Üks kõllidest oli just täpselt meie korteri poole suunatud. Ei tea küll mis loogikaga, sest festivaliala on siiski teisele poole...? Esimene mõte oli kaheks päevaks kodust minema page

Kohe lõppeval nädalal veetsin (ehk liigagi) palju aega Genis sugupuud ehitades. Minu jaoks täitsa huvitav projekt, sest kogu asi on kulgenud kaugelt Austraaliast virtuaalsel teel. Sugupuu põhjaks said muidugi need ülestähendused, mis kunagi vanaema öeldu põhjal (aitäh, vanaema!) tegin, nö faktid paberil (okei, arvutis), aga kõik edasine on suurelt jaolt detektiivitöö Genis :) Õnneks on teispool maailma ka ema, kes minu pärimisi on mõnedele sugulastele edastanud ja siis omakorda saadud infot mulle vahendanud. Igal juhul on saadud infokillud aidanud edasi niipalju, et ma olen saanud detektiivitöö abil Genis oma andmeid võrrelda ja siduda teiste tublide sugupuuhuviliste omadega. Kohati muidugi on tulnud kasutada ka loogikat ja vaistu, et välja peilida, kas mingid rohkem või vähem sarnased andmed viitavad samadele isikutele. Tänaseks ulatub meie sugupuu ligi 1600 liikmeni. Võrreldes muidugi mõne 5000+ liikmelise sugupuuga on jupp maad veel minna, aga olen uhke juba praegu! Igasugu huvitava

Kaks toiduelamust on ka selja taga. Reedel õppisin ma pelmeene tegema. Tõsi küll, Austraalia versioonis, aga olid väga maitsvad. Little Russian Club korraldas pelmeenireede (neil see mingi pikem traditsioon juba) ja kuna ma otsin jälle aktiivselt võimalust, kuidas vene keelt harjutada, siis läksin ka kohale nende kantsi Wooloongabba linnaossa. Ootusi polnud rohkem kui see, et seal on inimesi, kes suhtlevad vene keeles. Seega - peaks saama suhelda vene keeles. Mis aga välja tuli? Tõenäoliselt rääkisin mina vene keelt paremini kui enamik vene klubi liikmetest. Asi siis selles, et pelmeenireedetel osalevad Brisbane'i vene päristolu noored, kes on suurelt jaolt Austraalias sündinud ja üles kasvanud ning oma kuuluvuselt rohkem austraallased kui mõni teine, kel põlvkondade kaupa austraallasi selja taga. Minu jaoks on muidugi kummaline, et nende vene päritolu vanem(ad) pole neile vene keelt õpetanud, kuid samas eks ma saan loogiliselt sellest aru ka. Samal ajal on huvitav, et kuigi nad ke

Jah, nüüd on meil talv. Täna on õues kõigest +20 ja ilmselt sinnakanti see nüüd jääb :) Tegelikult ei tahtnud ma iroonitseda. Hoopis seda oli kavas öelda, et öösel oli ükspäev +8 kõigest ja tavaliselt on 10-12 kraadi, mis tähendab, et siseruumides langeb ka õhutemperatuur kohe hoobilt ja on jõle ebamugavaks läinud. Kampsun ja sokid on päikeseloojangu ja -tõusu vahepeal vägagi asja ette. Pidin sellega seoses kõiki põhimõtteid ja lubadusi eirama ning pisikese rõivaostluse läbi viima. (Muuseas, mul jäi ostlemise ajal kurk veelgi rohkem valusaks, kui see igal hommikul juba on, sest vaatamata talvele pole keegi poodides konditsioneeride võimsust madalamaks seadistanud. Miks ometi?) Kõige külmemad on hommikud, kui vaatamata soojale pidžaamale ja sokkidele ei taha kuidagi nina teki alt välja pista. Prrrr. Siinkohal ma ikkagi itsitan natuke mõeldes neile temperatuuridele, mis meil kodus valitsesid, kui talvel terve perega vahel 1-2 päeva kodust ära olime ja keegi ahju ei kütnud. Või siis meenu

... 8. mail otsustas meie perre tulla kauaoodatud väike ilmakodanik. Emadepäevakingitus emadele mitme põlvkonna lõikes sai lahendatud :) Täiesti kindel, et temast saab kõigi meie jaoks muutuste allikas. Nii mitmes mõttes. Minul näiteks on uus sotsiaalne roll - olla tädi :) - ja kuigi mulle tema olemasolu veel õieti kohale pole jõudnud, olen ma oma rollist väga suures elevuses. Nüüd näib aeg, mil viimaks plikatirtsu näha saab, lausa igavikuline. Mul on kahju, et ma olen praegu Eestist nii kaugel. ... Anni ja Sass sõidvad kohe-kohe Eesti poole tagasi ja meie ühised ettevõtmised Brisbane'is on nüüdseks minevik. Pidasime eile New Farmi pargis eestimeelse seltskonnaga nende lahkumispiknikku. Grillisime vorste, jõime parajas koguses odavat veini ja sõime Eesti šokolaadi ning naersime jälle kõhud kõveras. Kes saabki tõsiseks jääda, kui soomlane Marko räägib ilusas eesti keeles, et siis kui tema poisike oli, käisid nemad isaga tihti riistajahil ja riistad kasvasid hästi. Pärast tuli küll v

Reedel õnnestus professionaalset tennisemängu vaatamas käia. Esimest korda elus! See on ikka midagi sõnulseletamatut, millise elegantsiga profid mängivad. Ei saanud olla mõtlemata, et kui mina oleksin 4-5aastasena tennisereketi kätte saanud, kas ka mina võiksin niimoodi mängida? Niimoodi - graatsiliselt ja mängulise jõulisusega ja lõpmatuna näiva vastupidavusega. Ma arvan, et võiksin. Küsisin Javi käest, et kui sul oleks valida ükskõik mis spordiala, milles tipus olla, siis mille saa valiksid? Javi mõtles ja mõtles (ma arvan, et ta valis motokrossi, laskesuusatamise ja tennise vahel) ning ütles lõpuks: tennis. Mina ütlesin, et kui ma oleksin mees, siis raudselt kümnevõistlus, sest see on vaieldamatult kõikide spordialade kuningas minu silmis, aga kuna ma olen naine, siis tennis (millegipärast seitsmevõistlus mind naisena niivõrd ei motiveeri, tennis on palju naiselikum, aga samas maksimaalselt individualistlik ja tõeline kestvusala). Nii et me tahaksime olla tennisistid :) Kuna see ron

Kui ma kord Eestisse tulen, siis pange (see teade on muidugi emale eelkõige :) mulle valmis järgmised raamatud: Merit Raju, Hingele pai Sofi Oksanen, Puhastus, Baby Jane ja Stalini lehmad Margus Karu, Nullpunkt Epp Petrone, Kas süda on ümmargune? I ja II Kaia-Kaire Hunt, Minu Nepaal Roy Strider, Minu Mongoolia Kaja Tampere, Minu Soome Kurt Vonnegut, Harmagedon tagasivaates Peter Molloy, Kommunismi kadunud maailm Hannes Võrno, Poisi lugu Viivi Luik, Seitsmes rahukevad Rein Veidemann, Lastekodu Susan Luitsalu, Küsimused kõikidele vastustele Johanna Maria Prangel, Kas see on rumal Sergei Dovlatov, Kohver, Leivatöö. Võõramaa naine jm Sue Monk Kidd, Mesilaste salajane elu (see nimekiri saab kindlasti täiendust) Ai kuidas ma igatsen eestikeelset raamatut käes hoida!

Nüüd padavi ujuma, sest taevas on moment pilvitu. Kaks hommikut läksid nagunii vale ilma nahka juba. Kindel plaan oli varahommikul tennist mängima minna, aga eile ladistas vihma ja täna oli tohutu paks udu, mis ähvardas üle minna vihmaks. Aga vihma muidugi lõpuks ei tulnud, nagu ikka, kui oma plaanid selle järgi ümber teed. Ausalt öeldes mulle tuleb juba väike naer peale mõeldes, mismoodi me siin pidevalt ilmaga kempleme. Kuna kõik meie vabaaja tegevused on õues, siis käib aina üks taevasse vahtimine. Teoreetiliselt ei peaks sadama, aga praktiliselt tihtipeale sajab, kui on midagi konkreetselt plaanitud. Näiteks reedel tahame Javiga tennist vaatama minna, aga piletid senini ostnud pole... äkki sajab. Oleks aeg sellega ära harjuda juba, et ilma järgi pole mõtet oma samme seada (mitmes kord ma sellest kirjutan juba?), aga tuleb välja, et inimene on imetabaselt paindumatu oma mõttemallides. Lendan nüüd!

Esmaspäev oli meil töörahvapüha siin. Käisime Javi ja Greetega Surfersis. Rohkem polegi midagi lisada, kui et +23 oli sooja ja vesi ilmselt sama soe, ainult tuult minu maitsele veits palju - kattis keha 15 min jooksul liivakihiga. Ja Surfersi rand on selles suhtes nõme, et ta on üliturvaline. Võtab ikka ujumisisu ära küll, kui ujumiseks on mõeldud mingi 100 m lai tähistatud riba, mille vahel siis kogu mass üksteise kõrval tihedalt reas supelda üritab. Nagu kuskil kontserdil või rahvaüritusel oleks. Pluss vetelpäästja käib kogu aeg ringi ja karjub ruuporisse, et nüüd, suplejad, kobige veest välja, mingi hoovus tuleb. Vastavalt hoovuse suunale paigutatakse suplusala teise kohta ja sama trall jätkub. Samal ajal võivad surfarid täiesti vabalt oma laudadega igal pool laineid murda. Huvitav, kas surfarite peale hoovused ei hakka või pole nad lihtsalt vetelpäästjate vastutada - surgu maha kui tahavad? Ma püüan aru saada, et turvalisus ennekõike, aga... ma arvan, et järgmine kord valin ma teis

Vahepeal tuli peaaegu märkamatult mai. Eestis-Soomes see küll mitte kunagi tähele panemata ei jää, aga siin meenutas asja ainult see, et netilugeja läks nulli. Kui eelmisel korral tuli kuu lõpus harjuda netidieediga, siis seekord ei jõudnudki kõike oma 3 GBd ära kasutada. Eriti kokkuhoidlikuks õpitud! Samas meil on ikkagi pikk nädalavahetus käsil ja sellele sobivalt mitmeid seltskondlikke tegemisi. Plaanisime juba mitu nädalat Kullaranniku Wet’n’Wildi veepargi külastust, sest saime 50% sooduspiletid. Eile siis tegime viimaks selle asja ära. Kõigepealt Kullarannikule rongiga Helensvale’i peatusesse (millest õnnestus esimese hooga suurt mokalaata pidades sujuvalt mööda sõita) ja siis kohaliku bussiga kiirelt veepargi ukse ette. Te teate ju minu suhet lõbustusparkidega... Mu jaoks oli kunagi väiksena Rakvere ainukesel atraktsioonil (kuidas seda pöörlevat ratast nimetatigi...?) üks läbitud ring ka hirmus :) Rääkimata sellest, et ma olen kategooriliselt maha matnud mõtte kunagi Särkänniemi