Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kell tiksub kesköö poole ja lööme siin Irisega kahekesi aega surnuks. Kuni preili suvatseb arvata, et võiks magama minna. Üsna kummaline, arvestades seda, et ta on meil tavaliselt poole kümne aeg suhteliselt magamisvalmis. Täna siis nii, et  õhtused kullahinnalised 2 (potentsiaalselt) oma tundi kulusid laste magamapanekule ja tulemus oli ikkagi kõigest 50:50. Üks jõudis tund aega rinna otsas rippuda, peaaegu magama jääda, siis aga ootamatult ergastudes voodis hoogsaid "kukerpalle" treenida, veel natuke rinna otsas lõõgastuda, ning siis otsustada, et aitab lesimisest, mängiks hoopis venna autodega. Praegu "sirvib" juba raamatut. Teine, kahepoolene!, otsustas nurruval, kuid vastuvaidlemist mitte sallival häälel MASSAAŽI (!?!?) nõuda. Veel ja veel. Kuni lõpuks unne vajus. Ma ikka väga loodan, et tänase õhtu võib erandite nimekirja kanda. Samamoodi nagu eilse öö, mil mõlemad lapsed otsustasid mind kordamööda öö läbi äratada. Iris traditsiooniliselt tühja kõhu tõttu,

Axel lasteaeda viidud, oli täna võimalus ühe sõbrannaga, keda ma pole umbes kaks kuud näinud, ülikooli lõunale minna. Ilm tõotas aga vihmane tulla ja üleüldse polnud mingit motivatsiooni kaks korda pool tundi bussis veeta. Seega jäime Irisega koju. Ja nüüd tunnen, et pole midagi mõnusamat sellest kui soojas hämaras kodus aega niisama surnuks lüüa samal ajal kui väljas rabistab vihma sadada ning Iris teeb magusat lõunauinakut. Seltsiks tassike head kanget kohvi.  Nagu piltidelt näha, armastab meie väike lilleke väga autosid. Samal ajal kui Axel jälle nukke ja vankreid. Axel armastab muidugi mootorrattaid, traktoreid ja lennukeid ka. Ja lutte (eelkõige käes hoida), rahakotte, võtmeid ja telefone. Üldiselt aga: elu suuremate vapustuste ja muutusteta.

Paanikaks seoses Axeli lasteaeda jätmisega polnud mingit põhjust. Eks ma ju tegelikult olekski võinud seda arvata. Pärastlõunal, kui lapsele järgi läksin, ootas mind ees rõõmus laps. Järgnevate päevade hommikutel ei valmistanud lasteaeda jäämine poisile enam üldse mingeid üleelamisi. Musid-kallid tehtud, jäi Axel rõõmsalt mänguväljakule asjatama. Sellegipoolest olen otsustanud, et sellel sügisel teen nädala keskel lapsele ühe kodupäeva. Kokkulepitud hoiupäevade arvuks saab 15 (siin on võimalik valida kas 10, 15 või kõik argipäevad hoius) ehk siis keskmiselt 4 päeva nädalas miinus veel paar päeva sõltuvalt kuust. Konkreetsed hoiupäevad tuleb enne uue kuu algust lasteaiaga kooskõlastada. Lisaks jätkame endiselt nii, et Axel ei lähe hommikul hoidu kella peale, vaid tal on võimalus ärgata siis, kui tal endal uni ära läheb (see on tavaliselt umbes kell 8), siis hommikul kodus omas rütmis askeldada ning kui oleme valmis, jalutame koos lasteaeda. Esimesel nädalal jõudis Axel lasteaeda umbes k

Helapuisto lasteaed avas täna uueks hooajaks uksed. Axel on kaheksa nädalat suvevaheajal olnud ning lasteaed on peaaegu unustatud. Peaaegu, sest kui ma olen mõnel korral katseks küsinud, kas läheme lasteaeda, siis on vastatud kindlalt "ei". Eelmisel nädalal hakkasime aegajalt rääkima, et varsti läheme uuesti lasteaeda ja keda kõike ta seal jälle näeb. Laps mäletab hästi nii kasvatajate kui ka osade lasteaiakaaslaste nimesid. Eilegi veel rääkisime lasteaia teemal ja paistis, et tal polegi sinna mineku osas erilisi vastuväiteid. Täna hommikul võtsime otse kui loomulikult lasteaiakotid ning asusime ilma igasuguse vastupunnimiseta vankriga lasteaia poole teele. Üritasime vanal tuttaval kombel teel oravaid pesadest välja kutsuda ning Axel juhatas mulle veel teedki (kust tuleb ära pöörata). Terve kevade olid traktorid lasteaia kõrval ridaelamutes kanalisatsioonitöid teinud ja ka see oli meeles. Nüüdseks olid kaevatööd lõppenud ja traktorid läinud. Juba enne, kui lasteaed nägemisula

  Napilt nädal aega Hispaaniast tagasi ja põgenesime kohemaid rüblikutega Soome üllatusliku suvise kuumuse eest vähemalt sama lämbesse Eestisse. Ei, tegelikult pole kurta midagi – kaks nädalat tõeliselt mõnusat rannailma, mida saatsid vaid üks öine äikesetorm ning teine pärastlõunane vihmasabin. Lugesin kokku – mere ääres sai käidud lausa kuus korda. Axel on oma vahepealsest veepelgurlusest üle saanud. Alustatud sai supisoojade madalate mereveeloikudega ning lõpuks kahlas ta kartmatult pea nabani merevees. Rannavabadel päevades andis jahutust koduaia lastebassein. Veega sai juulikuu jooksul tõesti harukordselt palju harjutatud. Kui siin vahepeal tuli teda vägisi duši alla vedada, et mitme päeva mustus maha pesta, saunast ja vannist täiesti loobudes, siis nüüd nõuab poiss igal õhtul vanni. Tore. Pakkisin Eestisse kaasa riided igaks elujuhtumiks. Sealhulgas ka mütsi, vihmajope ja –püksid ning kummikud. Kukkus aga nii välja, et kogu vihmavarustus ning isegi pika käisega särgid ning pü