Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eile olin ma ühtäkki maantee peal ja sõitsin neljanda käigu ja 60-ga. Ega see sel momendil mulle vist päris kohale ei jõudnudki, muidu poleks ju teinud... Ärge naerge midagi! Ma pole seda ju üle üheksa aastat teinud. Pealegi, päev varem olid mulle vaid parkimisplatsitiirud lubatud - mõistagi kaasinimeste ja autodeta. Oo, ma sõidan jälle ja mind usaldatakse seda tegema! Oh seda siirast rõõmu. Suu kisub praegugi veel kõrvuni pähe. Ja kõige tähtsam - nüüd viimaks on mul tekkinud tunne, et ma saan ja tahan :)

Nüüd ma siis tean, mida tähendab see, kui töö ongi sinu elu. Tean, mis tunne on, kui sinu päev näeb välja niimoodi, et hommikul lähed tööle ja õhtul koju tulles vajud põhimõtteliselt otse voodisse. Päeva jooksul on sul nii kiire olnud, et pole aega olnud seda 15 min võtta, et rahulikult lõunat süüa, vaid kugistad oma toidu kuidagi alla, vahele töömõtteid mõeldes. Ja veelgi enam - avastad, et oled pissileminekut kaks tundi edasi lükanud, sest midagi on vaja olnud enne lõpetada, siis oled oma häda unustanud, jälle midagi paaniliselt lõpetanud. Ja kogu aeg on tunne, et kuigi ma kogu aeg rabelen, on oht uppuda uute kohustuste tulva alla. Kui peale mitmeid ületöötunde ennast koju lohistad, siis üritad meeleheitlikult töömõtteid peast välja puksida, aga need kummitavad seal kõigist pingutustest hoolimata. Ja selles päevas pole tõepoolest mitte ühtegi hetke, millest saaks mõelda, et nüüd tegin ma midagi lihtsalt endale, oma tervise- ja meeleheaks. Mis veelgi hullem, iga järgmine päev tuled tö

Kuidagi õnnestus nii, et ma olen oma 2-kuulise karjääri jooksul SDL-s juba kaks korda rändamas käinud ja viis vaba päeva võtnud. Septembri lõpul olime Javiga Berliinis, Javi maratoni jooksmas, mina poolehoidja ja turistina; üks päev läks ka Tartu-nädalalõpu pikenduseks. Nüüd on mul hulk miinustunde, mis tuleb aja jooksul tasa teha, lisaks patsill sees, nii et trenni ei pääse, hispaania keelde polnud täna motivatsiooni minna, vaatame, mis homme rootsi keelest saab. Homme õhtul oleks vaja Tamperre sõita, et neljapäevahommik hambaarstitoolis veeta, aga kui see patsill ära ei taha minna... Ja üldse tahaks lihtsalt Tamperes, kodus olla. Tahaks sauna ja kaissu ja mitte midagi teha. Järgmiste vabade päevadeni on täpselt nii palju aega, kui tulevad jõulud. Ega midagi hullu pole, tööl on okei, pole üldse sellist tunnet veel tekkinudki, et appi, ei viitsi. Alati on parasjagu huvitav. Lihtsalt - terve ja energiline tahaks olla ja Tamperre tahaks kiiremas korras.

Kui Signe mulle helistas, siis küsis ta minu rõkkamist kuuldes, miks ma nii rõõmus ja õnnelik olen. Vastasin, et mingit suurt põhjust polegi, kui siis, et olen Kassitoomel ja lihtsalt hea on olla. Hiljem ütles ta mulle, et minu läbinisti positiivne olek oligi see, miks ta otsustas, et tahab Tartusse tulla ja mind peale viie aasta möödumist üle vaadata. Mõtlesin selle üle hiljem - jah, teadmine, et sind on ees ootamas positiivne aura, on alati palju meeldivam väljakutse. Ja tagantjärele mõeldes muutub minu heameel selle üle, et Signe tuli ja oli, aina suuremaks ja suuremaks. Neid viit aastat pole üldse vahepeal olnudki. Me oleme ikka samasugused. Mõistame maailmas paljusid asju samamoodi. Mul on hea meel Triinu ja Kaire üle. Selle üle, et nad teevad seda ja liiguvad mõlemad vapralt selles suunas, mis neile meeldib ja millest nad unistanud on. Inimesed peaksid oma unistusi järgima, mitte alla andma. Mul on väga hea meel, et minu ümber on palju sõpru, kes pole alla andnud, eluga leppinud,

Ma pole end pikka aega nii õnnelikuna tundnud! Aga ega ma pole Tartus ja Kassitoomel olnud ka väga ammust ajast. Mul on tunne, et vaatamata minu reeturlikkusele armastab Tartu mind endiselt. Muidu ta ju ei näitaks just neil päevil oma parimat palet. Lubas vihma ja nüüd on hoopis sinisinine taevas, aegamisi liikuvate kirmesõrnate pilvetupsudega, millest võib peaaegu läbi näha. Kõik ümberringi on nii meeletult värviline, peaaegu uskumatu, et kõik need värvid olemas on. Tuul on nii vaikne, just parasjagu selleks, et värvilised puud mõnusalt sahisema ja värvides heiklema panna, aga mitte rohkem, just täpselt parasjagu. Iga natukese aja tagant tuleb veidi suurem tuulepuhang, mis põhjustab kollaste lehtede lennu. Sel aastal on sügis lihtsalt fantastiline ja siin Tartus tuleb see tal hetkel välja kõige paremal moel. Seesugune tundmus on, et täiuslikkus on käes, enam ilusamini ei saa. Tahaks sellesse hetke pidama jääda, mitte kunagi siit välja astuda. Nii ülev ja peadpööritav tunne on. Juskui