Lapsukese äraandmise valud
Pärastlõunasest kohtumisest magistritöö juhendajaga on alles tühi tunne. Asi selles, et sain rohelise tule: peale minimaalseid parandusi võin oma 2,5 aastat küpsetatud lapsukese saata aadressile se.on.valmis@uta.fi. (Muide, aadress päriselt ka selline, kujutlusvõimet neil siin jagub :D) Näen juba vaimusilmas neid juustepiirini kerkivaid kulme: Peaksid ju saba rõngas ringi kepslema praegu! Milles siis asi? Ühelt poolt kisub emotsioone alla see, et täna jäi mulje, et juhendajal sai sest tööst esialgsele tohutule optimismile vaatamata siiber ette ja andis mulle loa otsad kokku tõmmata, kuna tema mõte tegeleb juba suvepuhkusega, selle asemel, et oma töötoas kükitada. Jah, minu surve selles osas, et see magister enne jaani ühele poole saaks, oli viimases otsas lausa sõnnilik pukslemine. Piltlikult öeldes jäigi selline mulje, et juhendaja üritas varjuda, küll nädalate kaupa emailidele mittevastamisega, küll füüsiliselt Pariisi põgenedes, aga minu kangekaelsus jäi peale. Raske hinnata, kas as