Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

I have been trying to get my blog partly in English for the friends not reading Estonian for a while already, but it remained quite a challenge because of not having time as well as the urge to get things out in Estonian first, especially that this blog is almost my only way to keep my Estonian writing language active. Also, telling the same stories many times makes me to repeat things following a certain storyline and I often feel myself that my stories loose their magic for myself. I decided thus not to write in Estonian and English simultaneously, but keep some distance in time. I find it more enjoyable to write about my thoughts rather than events and I hope this suits for you too. I hope you enjoy reading it. In few days it will be two months since I arrived to Canada . I cannot realize it, honestly. Now you ask: how is it? Difficult to put in few words. As being longer in a foreign country, you always get those ups and downs. And I’m a person who never sees things black and whit

Käisime Mariaga teistkordselt Butcharti aedades. Polnud just kõige päikesepaistelisem ilm, aga kartuses, et kui kauem oodata, võivad lehed viimaks üleöö alla langeda, läksime ikka. Tegime veidi pilte ja üldse oli üks mõnus jalutuskäik. Järgmisel nädalavahetusel on plaanis minna 2-päevasele jalgsimatkale, sihtmärgiks Juan de Fuca matkarada Vancouveri saare läänerannikul, mis on osa kuulsast nädalasest matkast nimega West Coast Trail. Ööbime 2 ööd... TELKIDES! Õudne mõeldagi praegu, sest öösiti langeb temperatuur peaaegu nulli, aga samas põnev ka! Njah, enne tuleb köhast jagu saada muidugi... Nüüd aga esseekeste orjaks jälle, reede õhtuks tuleb kahega neist ühele poole saada. Muidu matkale ei saa. Vot.

Nagu oligi alust arvata, Halloweenist mööda ei pääse. Ega ei peagi, sest ausalt, huvitav on! Ma panin juba septembri alguses tähele, et Halloweenil on siin jõuludele ligilähedane tarbimisjõud. Kõik need Halloween-eri väljamüügid, alustades süütutest kõrvitsatest ja lõpetades kõikmõeldava Halloween-butafooriaga, mis peaks esile kutsuma õudu, müsteeriat ja fantaasiat. 31. oktoober jääb seekord kolmapäevale, seega võib arvata, et stiilipeod peetakse kas juba sel või siis järgneval nädalavahetusel. Minu "karneval" oli eile ära. Mul polnud eriti aega, et käia ja mingit ülilahedat kostüümi otsida, nii ma siis otsustasin, et sarvedega parukas ja veripunane huulepulk ajavad kah asja ära (seda enam, et need on piisavalt pisikesed, et ma saan koju kaasa tuua ja korduvkasutada). Oli neidki, kes mind ära ei tundnud ja pidasid mu läikivmusti lokikesi naturaalseteks. Einoh, kas teie meelest käib keegi tänapäeval ringi sellise soenguga??! Esmalt käisime "semuprogrammi" rahvaga kus

Ma tõmbasin täna viimaks jooksuriided jälle selga (seda on tänasega kokku niisiis alles kaks korda mu siinoleku ajal juhtunud, rohkem pole mahti saanud) ja otsustasin, et ma lihtsalt pean jälle mingisse sportlikku rütmi saama, vastasel korral põlen lihtsalt koolistressist läbi. Võtsin mingi suvalise sihi ja sörkisin mööda ümberkaudseid tänavaid (ma ei tea ikka veel, kas siin lähedal ka mõni päris jooksurada on, selline, mis kulgeks kuskil metsatukas või pargiski vähemalt ning poleks asfaltkattega). See tundub super lahe, et meil on täna, 23. oktoobril selline päikest täis päev, +17 sooja! Nii ma siis sörkisin ja selline enam-vähem nõiduslik tunne tekkis sumades krõbisevate vahtralehtede vahel. Tõstsin pilgu üles ja tohutud vahtrapuud kuldkollastes ja punakates lehtedes kaardusid pea kohal, okste vahelt paistis sinisinine taevas. Tänavad olid kohati suurete lehekuhilatega palistatud, tekkis peaaegu väljakannatamatu soov neisse sisse "kukkuda." :D Ma tundsin mingit magusat lõhn

Nagu ma ütlesin, pole jupp aega kirjutamiseks mahti olnud. Viimased kümme päeva läksid oimetuks lugemise ja kirjutamise tähe all. Noh, eks siin ole oma mõju ka sellel, et ma sel ajal, kui teised usinalt lugesid ja õppetöö rutiiniga harjusid, kuskil 1000 km kaugusel mägedes kolasin. Nii siis ongi, et ma üle seitsme tunni öösiti magada pole jõudnud, sest kuskilt tuleb võtta aeg, et nädalas keskmiselt 200 lk teoreetilis-filosoofilist kirjandust lugeda, iga teksti kohta intrigeerivaid küsimusi formuleerida, seminarides osaleda ja esseesid kirjutada. Ma mõtisklesin selle üle, et huvitav, miks see kõik ikkagi nii kurnav on? Et kas küsimus on puhtalt keeles ja selles, et need lugemised on antud arvestusega, et neid loevad emakeel kõnelejad? Ma oleks ju ka justkui 3,5 aastat peaasjalikult inglise keele peal olnud... Ja seepärast ma arvan, et asi on pigem seotud seminaridega ja probleem on psühholoogilist laadi. Nimelt on mul senini seminaris tunne, et ma ei suuda järje peal püsida. No mis

Appikene, ma pole kuu aega sõnagi kirjutanud!?! Aga meil on kõik hästi :) Javi sõitis eile tagasi Soome ja mina püüan oma sadade ja sadade lehekülgede lugemistega järje peale saada. Varsti-varsti kõigest vahepealsest pikemalt.