Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Vahel on need hommikud, mil saab vara üles tõustud, nii erilised... Ärakasin ja käisin duši all, Javi veel magas. Justnagu tavaliselt. Niisiis hiilisin vaikselt oma korterisse. Linda ja Jelena magasid. Lülitasin arvuti sisse, võtsin köögist hommikueineks puuvilju ja piima, lugesin värskeid uudiseid Eestimaalt. Ikka veel pimedus. Aga lumi katab nüüd maad ja puid ja väljas on kuidagi palju rohkem valgust, isegi kui on pime... Kuulda on kalluri häält, mis ametis prügikonteinerite tühjendamisega. Ainus väljastpoolt kostev hääl varajases hommikus. Maja torustik häälitseb. Arvuti suriseb vaikselt. Siis tekib aina enamatesse aknendesse valgus, igaühe taga jätkub kellegi elu. Argipäevane, eriline, kordumatu... Tajun, et lift liigub aina tihedamini. Kui valgus kord pimeduse murrab, on ka selle hommiku erakordsus kadunud. Javi on täis kannatamatust, millal kord lumekiht niipalju peab, et saaks suusad alla panna. Õppis suusatama neli talve tagasi Tamperre tulles ja nüüd on andunud suusafänn. Po

1 9. november ja jõulu-pidu. Jõule pole veel õhus. Sama hea, kui otsustaksin keset juulikuud jõulupidu pidada. Aga mis seal ikka - Soomes kutsutakse seda sündmust pikkujoulu , mis minu meelest on lihtsalt ettekääne firma kulul süüa-juua ja end üks kord aastas üles lüüa. Jõulude kui sellisega pole siin miskit pistmist. Esmalt ajasin end närvi faktiga, et midagi talutavat, mida selga panna, pole ei riidekapis ega ka üheski Tampere poes. Ühe erandiga. Niisiis investeerisin lõpuks sellesse ainsasse kenasse kleiti olles üsna kindel, et nii mõnigi teine on seda Tampere ainsaks ilusaks kleidiks pidanud... Minu teine pikkujoulu Lionbridge'is. Seekord mitte üksi, vaid koos Javiga. Tegelikult oli Javi juba eelmisel aastal meie firmas tuntud tegelane - tüüp, kes tuli T-särgis mingile suvalisele peole, kuhu sõber Antonio ta kutsunud oli... Ei temal polnud aimu sellest, et kood on ülikond ja õhtukleit :) Ja kuna ta siis minuga terve õhtu tantsu vihtus, käisid tollases BGS-s kuulujutud, et see

Hommikul kl 7 avan silmad ja ei saa aru, mis kell on. Kl 9 avan silmad ja sama lugu. Oleksin keskpäeval ärganud, poleks ka tõenäoliselt vahet märganud. Kõik on ühtlaselt hall. Stabiilne +5 kraadi, sajab, firma jõulupidu 4 päeva pärast. Einoh... Oleme jõudnud novembri keskpaika ja iseeneslik novembrimasendus on ka muidugi haripunktis. Olid plaanid varajasest ülestõusmisest ja ujumaminekust. Delete. Olid plaanid hea tujuga hispaania keele vestluskursusele minekust ja edenemisest. Delete. Polnud plaane kuiva jalaga tööle jõudmisest, sest kes seesuguseid plaane teeks, see ju iseenesest mõistetav automaatplaneeritud asi, eh? Unustage ära, bussist väljaastumise hetkel algas paduvihm. Olid plaanid kolm tundi usinasti tööd teha. Kus sa sellega, midagi ei tööta. Kõik kui loodusõnnetus. Urrrr.... urrr.... urrrrrrrr................ Oli plaanis järjekordset bussi oodates läbimärjaks saada, unisuse ja arusaamatuse segus loengus tukkuda, Tampere riidepoodides tunde ringi kapata ja meeleheitesse s

http://www.garfield.com/comicscartoons.html http://www.thesimpsons.com/characters/home.htm Simpsonite isiksusetest http://www.matthewbarr.co.uk/simpsons/ Arva ära, kes olen mina? ;)

Ei, ei ärge nüüd kohe mõelge, et hulluke tõttab jälle kogu elamine seljas teise linna otsa, uude linna või hoopis uue riigi leidnud... Ka mitte neli korrust ülespoole Javi juurde pole plaanis alaliselt sisse asuda. Selleks pole seal lihtsalt ruumi ;) Seekord võtsin ainult arvuti ja mõned paberid kaenlasse, et ennast BGS-i, uups - Lionbridge oleme ju kõva mitu kuud juba -, teisel korrusel asuvasse kontorisse sisse seada. Aga kolimine seegi! Pealegi on meil nüüd open office tüüpi töötuba. Ja uued lähinaabrid ka: lätlanna Linda, bulgaarlane Cvetomir ja slovakitar Lea. Ja mulle seal õigupoolest meeldib :) Seda enam, et endised naabrid, hollandlane Michael, leedulanna Milda, serblanna Ana, horvaat Mile ja ungarlanna Monika on ka kohe vahetus läheduses käepärast võtta, kui igatsus peaks peale tulema, või niisama üksteist tögada tahame ;) Kolimise puhul otsustasin ka oma töölauda veidi personaliseerida - panin üles mõned pildid, GoGo treeningukava ja ehk vean suurest entusiasmist veel mingit

Oli igasugu karvaseid ja sulelisi.

Üks neist päevist, kui tunned, et sinu enesekindlus ei mahu kuhugi ära... :Z Jõudsin poolunes kuidagi tööle. Ainus mõte, et kui selle kohvi kuidagi kätte saab, läheb kõik paremaks. Võta näpust! Michael tabas muidugi ära minu "särava" oleku ja võttis nõuks aasida: "You look wonderful today!" He-he-heh. Siis lõunale. Matti asutas end söömakaaslaseks. Esimene kommentaar, et "You look so... hmm... tired today. Did you have a tough party yesterday?" Ja-ja, muidugi. Oleks see vaid nii olnud, oleks vabandatav. Edasi olin juba kindel, et ükski minupoolne lollus poleks täna ülemäära imekspandav. Seega kui oma toidujäänuseid solgiämbrisse tühjendasin ja siis järsku enam oma telefoni kuskil ei näinud, tundus järsku täiesti võimalik, et võin nüüd oma moblat solgi seest urgitsema minna... Aga ma polnud arvestanud sellega, et Matti kavatses kõige eelneva pärast (jah, Jumal teab, et olen temaga vahel ikka üsna inetult käitunud...) revanši võtta. Nii et kui oma kätt ahast